Saatkonnad :)

Eile läks India saatkonnas sama kaua aega kui eelmisel nädalal. Miks? Aga sellepärast, et nad lihtsalt ei leidnud passe üles! Ma täheldasin juba eelmisel nädalal, et neil on seal tillukeses sauna moodi ruumis vähemalt triljon passi ja need olid kõik laiali - passe oli põrandal, aknalaudadel, kapi otsas, kirjutuslaudadel, arvuti protsessorite peal, klaviatuuride all, kontoritoolidel, kastides, riiulites ja igal pool mujal ka. Novat... ja kuigi neil enda meelest valitses seal mingi organiseeritud kaos, ei suutnud nad minu grupi passidest tervelt nelja asukohta kena kahekümne minuti jooksul tuvastada. Ma läksin juba päris närvi, sest see passiotsija onu oli lõpuks päris närvis - käis muudkui siia-sinna, siis vaatas vahepeal arvutist mu näopilti, kratsis kukalt ja otsis edasi. Lõpuks tuli nende passidega, mis üles oli leidnud, ja küsis, et kas ma ikka pidin kindlasti kõik passid saatkonnast kätte saama? Äkki ma lasin neil need juba postiga kuskile ära saata... Selle peale kostus minu selja taga olevast hiigelpikast järjekorrast närviline naerukihin (naergu-naergu, ma ka naersin, kui alles saatkonda läksin ja nägin, kuidas ühe pika vuntsilise onu passi samamoodi taga otsiti). Mina kinnitasin rahulikult, et ei, ma pidin ikka kõik korraga kätte saama, mul on ju sellekohane kviitung ka! Kaks tädi, kes mu passid vastu võtsid, mäletasid mind ja kinnitasid takka, et jah, neil oli grupp, passid on kõik kuskil siin. 

Siis tuli onu selle peale, et kõva häälega küsida, kas keegi teab midagi Eesti grupi passidest. Kohe tuli sekretär, juhatas onu toanurka, tõstis ühe suure passe täis kasti üles, võttis sealt alt mingi mapka ja mapka seest neli puuduvat passi. Halleluuja! Miks need neli ilmtingimata niimoodi eraldi pidid olema, sellest ma ei saanudki aru. Nii väga ülimalt indialik...

Aga vähemalt sain ma need nüüd kätte.