Kellelgi meie seast on parast ohtraid templivisiite endiselt paris kobakas halva karma koorem olgadel ning seetottu pidin eile votma ette reisi Kochi haiglasse. Uks mu reisiline arkas lihtsalt usna korge palavikuga ja soovis arsti. Ta kull kahtlustas, et tegu on malaariatablettide korvalmojudega, aga sudame rahustuseks tahtis ta siiski arstiga konsulteerida. See arst, kes oleks pidanud hotelli tulema, oli sobivalt paariks tunniks teed jooma lainud, nii et meil soovitati kiiruse mottes hoopis haiglast labi astuda (uks riiklik haigla oli kohe siin hotelli korval) ja nii me siis just sinna laksimegi.
Rahvast oli haiglas hommikuselt murdu. Protseduuride kabinettide taga olid hiigelpikad jarjekorrad, nii et koridori teise otsa apteegiluugini joudmine oli keeruline ettevotmine. Moni lakastas seal hirmsat moodi. Isolaatorite uksed olid parani lahti. Palatites ei mahtunud voodite vahel kaima (ja kaia tuli paljajalu). Mones voodis oli kaks inimest. Igal pool oli kohutav kaos.
Kaosega harjunud inimesena vaatasin ma asja labi huumoriprisma, kuni mulle oeldi, et minu kliendiga tuleb minna "casualty" osakonda. Mina olen alati teadnud, et "casualty" tahendab hukkunut voi surmajuhtumit, nii et ma laksin muidugi naost kaameks ja utlesin ruttu, et ei-ei, lahme ikka kuskile mujale. Siis tuli valja, et nende jaoks on see "casualty" midagi sellist nagu meil kliiniku vastuvott. Istud arsti korvale laua taha maha ja kurdad arstile oma hadad ara (samal ajal suuril silmil samas vastuvoturuumis olevatel vooditel lebavaid haigeid ja teiste laudade taga istuvaid arste jollitades - nad olid seal korralikult koik rivis). Siis katsub arst sul korra pulssi, utleb, et sul on toesti palavik, ning kirjutab paberile kolm rida varesejalgu. Selle paberiga saadab ta su apteeki ja utleb, et kull sa terveks saad. Registreerimiseks on vajalik teada oma perekonnanime ja vanust. Kuna tegu on riikliku haiglaga, on koik tasuta - maksta tuleb teoorias vaid ultraheli ja rontgeni eest, koik muu on koikidele tasuta (lihtsalt tavaliselt on jarjekorrad aastapikkused, aga valge mees voetakse ikka vahele ju!).
Okei, saime retsepti ja laksime apteeki otsima. Koigepealt kaisime hoovi peal magavate tuupide vahel edasi-tagasi ja otsisime seda taga nagu tikutulega. Lopuks, kui olime vahemalt kuus korda teed kusinud, leidsime haigla apteegi uhe protseduuride kabinette tais koridori kaugeimast otsast. Seal oli ka hiigelpikk jarjekord, aga valge mees voeti jalle lihtsalt vahele. Ja kujutage nuud ette: apteek koosneb tuhjast toast, milles on uks kirjutuslaud, uks naine ja kolm purki. Luugist tuli talle anda retsept - tema siis natuke vaatas seda ning vottis purgist peoga lahtisi tablette, lukkas need paberist kotikesse ja kirjutas peale, mitu korda paevas neid votta tuleb. Kogu lugu. Koikidele haigetele voeti napuga sealtsamast suurest purgist samu tablette, lihtsalt erinev arv. Rohu nime pole sul vaja teada - ja kasutusjuhendit pole sul ilmselgelt ka vaja.
Kokku saime kolm kotikest. Uhes olid multivitamiinid, uhes oli paratsetamool ja uhes olid taiesti tundmatud tabletid. Need lohnasid nagu C-vitamiini drazhee ja kuna neid koikidele jagati, ei saa need ilmselt vaga palju kurja teha. Ma ei tea, kas ta neid suua ka julges... Igatahes... parast seda avantuuri veendus mu reisiline arstiabi ohtlikkuses (talle taheti susti ka teha, aga ta loobus nii igaks-juhuks) ja otsustas lihtsalt malaariatablettide votmise katki jatta. Ohtuks oli ta juba vormis, soi korralikult ja naljad muutusid ka jalle oelateks. Nuud pole tal enam hada midagi.
Vot niimoodi siis! Uskumatu India!
Rahvast oli haiglas hommikuselt murdu. Protseduuride kabinettide taga olid hiigelpikad jarjekorrad, nii et koridori teise otsa apteegiluugini joudmine oli keeruline ettevotmine. Moni lakastas seal hirmsat moodi. Isolaatorite uksed olid parani lahti. Palatites ei mahtunud voodite vahel kaima (ja kaia tuli paljajalu). Mones voodis oli kaks inimest. Igal pool oli kohutav kaos.
Kaosega harjunud inimesena vaatasin ma asja labi huumoriprisma, kuni mulle oeldi, et minu kliendiga tuleb minna "casualty" osakonda. Mina olen alati teadnud, et "casualty" tahendab hukkunut voi surmajuhtumit, nii et ma laksin muidugi naost kaameks ja utlesin ruttu, et ei-ei, lahme ikka kuskile mujale. Siis tuli valja, et nende jaoks on see "casualty" midagi sellist nagu meil kliiniku vastuvott. Istud arsti korvale laua taha maha ja kurdad arstile oma hadad ara (samal ajal suuril silmil samas vastuvoturuumis olevatel vooditel lebavaid haigeid ja teiste laudade taga istuvaid arste jollitades - nad olid seal korralikult koik rivis). Siis katsub arst sul korra pulssi, utleb, et sul on toesti palavik, ning kirjutab paberile kolm rida varesejalgu. Selle paberiga saadab ta su apteeki ja utleb, et kull sa terveks saad. Registreerimiseks on vajalik teada oma perekonnanime ja vanust. Kuna tegu on riikliku haiglaga, on koik tasuta - maksta tuleb teoorias vaid ultraheli ja rontgeni eest, koik muu on koikidele tasuta (lihtsalt tavaliselt on jarjekorrad aastapikkused, aga valge mees voetakse ikka vahele ju!).
Okei, saime retsepti ja laksime apteeki otsima. Koigepealt kaisime hoovi peal magavate tuupide vahel edasi-tagasi ja otsisime seda taga nagu tikutulega. Lopuks, kui olime vahemalt kuus korda teed kusinud, leidsime haigla apteegi uhe protseduuride kabinette tais koridori kaugeimast otsast. Seal oli ka hiigelpikk jarjekord, aga valge mees voeti jalle lihtsalt vahele. Ja kujutage nuud ette: apteek koosneb tuhjast toast, milles on uks kirjutuslaud, uks naine ja kolm purki. Luugist tuli talle anda retsept - tema siis natuke vaatas seda ning vottis purgist peoga lahtisi tablette, lukkas need paberist kotikesse ja kirjutas peale, mitu korda paevas neid votta tuleb. Kogu lugu. Koikidele haigetele voeti napuga sealtsamast suurest purgist samu tablette, lihtsalt erinev arv. Rohu nime pole sul vaja teada - ja kasutusjuhendit pole sul ilmselgelt ka vaja.
Kokku saime kolm kotikest. Uhes olid multivitamiinid, uhes oli paratsetamool ja uhes olid taiesti tundmatud tabletid. Need lohnasid nagu C-vitamiini drazhee ja kuna neid koikidele jagati, ei saa need ilmselt vaga palju kurja teha. Ma ei tea, kas ta neid suua ka julges... Igatahes... parast seda avantuuri veendus mu reisiline arstiabi ohtlikkuses (talle taheti susti ka teha, aga ta loobus nii igaks-juhuks) ja otsustas lihtsalt malaariatablettide votmise katki jatta. Ohtuks oli ta juba vormis, soi korralikult ja naljad muutusid ka jalle oelateks. Nuud pole tal enam hada midagi.
Vot niimoodi siis! Uskumatu India!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar