Ohtustasime tana restoranis, kus oleme juba kaks korda imehead sooki saanud. Tellisime vahelduse mottes sibulasupi ja siis hulgaliselt igasuguseid india kastmeid, mille kohta otsustasin konkreetselt paluda, et ehk nad hoiaksid veidi vurtsidega kokku. Muidu on toidud kogu selle reisi jooksul olnud enam-vahem soodavalt tulised - voi vahemalt minu meelest, aga mitmed mu grupi inimesed kurtsid, et hakkab neile mao peale ja seetottu palusin siis natuke leebemat lahenemist. Sibulasupp pidi, muide, olema prantsuse moodi. Meil hakkab vaikselt riisist ja koogiviljahautistest kopp ette saama, nii et votsime votsime menuust ainsa euroopaliku roa. Noh, supp nagi valja nagu sibulasupp ikka, aga oli veidi hagune ja venis kahtlaselt. Keegi hoikas, et oi, age, hea supp, vaata, sel on juustutukk ka sees... Ma asusin seda siis lahemalt uurima - ja tuli valja, et juustutuki asemel oli kokk loonud supi sisse toore muna, mis polnud vahimal maaral isegi kalgendunud. Monel meist jai supp igatahes soomata.
Koik kolm erinevat koogiviljahautist olid nii vurtsised, et need tahtsid nutma ajada. Ma ahmisin ohku juba esimese lillkapsasuutaie peale - ja kulistasin alla terve klaasitaie vett. Ilmselt maletas kelner ainult seda, et ma talle vurtside kohta midagi utlesin, aga mida tapselt, oli ta ajukurdude vahelt ara auranud, nii et ta oli tshillit hoopis peoga juurde lisanud. Hautisest vahtis valja vahemalt kolm suurt tshillikauna - ja ainult jumal teab, kui palju see roog neid veel varjas.
Lambahautisega oli aga nii, et kaks korda oleme tellinud kana ning selle kanaga oli alati juhtunud midagi vaga halba. Tema vaesekese kondid olid molemal korral nii kildudeks purustatud, et seda kana oli voimatu suua - kondikilde oli rohkem kui kana ise. Arvasime siis tana, et oleme pisut kavalamad ja soome sedakorda lammast. No arvake ara, see lammas oli ka teerulli alla jaanud. Ja kui me siis noutute nagudega lauas istusime ning ma kelnerile utlesin, et kuulge, ma ju palusin kaks korda vahemalt, et pange vahem vurtsi, laks ta kooki ja vahetas hautised valja. Asemele toi soolases kastmes puuviljasalati, mis maitses kangesti kaarinult.
Nii palju siis ohtusoogist :). Aga tee oli imehea! Kardemoni ja vurtsidega. Namm.
Koik kolm erinevat koogiviljahautist olid nii vurtsised, et need tahtsid nutma ajada. Ma ahmisin ohku juba esimese lillkapsasuutaie peale - ja kulistasin alla terve klaasitaie vett. Ilmselt maletas kelner ainult seda, et ma talle vurtside kohta midagi utlesin, aga mida tapselt, oli ta ajukurdude vahelt ara auranud, nii et ta oli tshillit hoopis peoga juurde lisanud. Hautisest vahtis valja vahemalt kolm suurt tshillikauna - ja ainult jumal teab, kui palju see roog neid veel varjas.
Lambahautisega oli aga nii, et kaks korda oleme tellinud kana ning selle kanaga oli alati juhtunud midagi vaga halba. Tema vaesekese kondid olid molemal korral nii kildudeks purustatud, et seda kana oli voimatu suua - kondikilde oli rohkem kui kana ise. Arvasime siis tana, et oleme pisut kavalamad ja soome sedakorda lammast. No arvake ara, see lammas oli ka teerulli alla jaanud. Ja kui me siis noutute nagudega lauas istusime ning ma kelnerile utlesin, et kuulge, ma ju palusin kaks korda vahemalt, et pange vahem vurtsi, laks ta kooki ja vahetas hautised valja. Asemele toi soolases kastmes puuviljasalati, mis maitses kangesti kaarinult.
Nii palju siis ohtusoogist :). Aga tee oli imehea! Kardemoni ja vurtsidega. Namm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar