Dalrymple II

Kui ma teisipäeval Helsingisse läksin, arvasin naiivselt, et kui 9.30 jõuan ja kell 14.00 uuesti laeva peal pean olema, siis läheb mul kokku kaks tundi kõikide sõitmiste peale, kakskümmend minutit saatkonnas ja kaks tundi jääb raamatupoe jaoks. Noh, aga võta näpust. India saatkonnas liigutasid kõik end närviajavalt aeglaselt - ja tagatipuks oli neil pisikeses sauna moodi ruumis üksainus krdi luuk, mille kaudu kogu asjaajamine käis. Minu ees oli kõigest viis inimest (aga minu järel 27!) ja ainuüksi nende viiega tegeleti umbes poolteist tundi. Minu passipundiga tegelemisele kulus ka kena kolmkümmend minutit (pange tähele, ankeedid olid niikuinii juba veebis ammu ära täidetud, neil oli vaja lihtsalt passid ja pildid vastu võtta!) ja ma sain saatkonnast tulema vahetult enne seda, kui see asutus teoreetiliselt kinni pidi pandama. (Nad siis otsustasid, et kõigi nende 27 inimesega, kes juba kohal olid, ikka tegeletakse ka. Ja kui nad veel surnud ei ole, tegelevad nad seal nendega tänase päevani...)

Sellest johtuvalt võisin ma suu raamatupoest puhtaks pühkida - või noh, enam-vähem. Mul jäi linnas aega täpselt pool tundi ning sellega jõudsin ma ainult hästi kärmelt Akateeminenist läbi joosta ja huupi ühe India-teemalise raamatu kaasa haarata. Ju ma varun endale järgmisel nädalal tagasi minnes ikka rohkem aega, siis jõuan ülejäänud valikuga ka tutvuda. Aga seekord tormasin uksest sisse, võtsin esimesel poetöötajal nööbist kinni ja palusin tal mulle kõik Dalrymple'i raamatud välja otsida. Selgus, et neil ainult üks oligi, seegi millegipärast ärakäkerdatud kaanega. Aga seni, kuni ma raamatut sirvisin, pakkus tädi mulle omaalgatuslikult kortsus kaane eest 10% alet ja kuna hästi tobe oli öelda, et ma otsisin küll konkreetselt Dalrymple'i raamatut, aga ma tegelikult siiski ei soovi seda, siis haarasingi raamatu kaenlasse, ütlesin, et sõidan varsti Indiasse ja tahan seda kindlasti enne lugeda. Tädi sattus minu reisiplaanidest vaimustusse, andis hoopis 20% alet (noh, et ma saaksin ikka mõne euro rohkem reisi tarbeks kõrvale panna :-D) ja soovis hääd reisi. Ja mina olengi nüüd William Dalrymple'i raamatu "Nine lives" õnnelik omanik.

Alguses tundus mulle, et see raamat on tema kirjutistest kõige vähem huvitavam, nii et ega ma tegelikult oma kiirostu üle just kõige suuremas vaimustuses ei olnud. Mulle nimelt üldse ei meeldi novellid, aga see paistis väga novellikogumikuna. Samas hakkasin seda täna trollis lugema ja sattusin totaalsesse sõltuvusse. Pole need mingid novellid, peatükid on tõepoolest lühikesed ja need pole omavahel seotud, aga see-eest on need kõik äärmiselt infoküllased, põnevad ja ka elulähedased. Nii äge! Ma olen nüüd veelgi veendunum, et William Dalrymple on üks kõige vahvamaid reisikirjanikke üldse. Tal õnnestub kõigest rääkida nii positiivselt ja heatahtlikult, ta on ise hästi leplik ja ei suru oma vaateid ja seisukohti peale - see tüüp keskendub hoopis täielikult oma ümbrusele, tähelepanuobjektidele või vestluskaaslastele ja see on kohutavalt lahe. Ma olen ikka mõelnud, et millegipärast on minul püüdmisele vaatamata hästi raske näiteks etiooplastest niimoodi rääkida või kirjutada, et see ei mõjuks kasvõi natukenegi arvustavalt või üleolevalt - aga temal õnnestub see (küll indialastega) väga hästi. Vinge! Ja seejuures ei kirjuta ta üldse igavalt või magedalt. Tal on selline peenike heatahtlik huumor ja ta kirjutab ka jõle hästi. Ma nüüd otsustasin ära, et loen kõik läbi, mis ta kirjutanud on :).

Vot nii. Seda tahtsingi öelda.
Pakaa
M.