Elas kord üks India pühamees. Tema nimi oli Lal Shahbaz Qalander ja ta kodu oli sellises India nurgas, kus olid ümberringi ainult kõrbed. Ühel päeval sattuski ta vestlusse süüvinult koos oma sõbra, šeik Baha ud-Din Zakariyaga nii kaugele kõrbesse uitama, et õhtu kätte jõudes olid mehed kodukülast veel üsna eemal. Oli talv ja õhtu kiskus jahedaks. Mehed otsustasid lõkke teha, et sooja saada - noh, võib-olla ka selleks, et kõrbeloomi eemale peletada. Alles siis, kui nad olid lõkkematerjali kokku kogunud, taipasid nad, et neil ei ole ju seda millegagi süüdata. Baha ud-Din arvas siis, et Lal Shahbaz võiks end pistrikuks muuta, ruttu põrgus ära käia ning sealt tuld tuua.
Ilmselgelt oli see Lal Shahbazi võimuses, nii et just seda ta tegigi - muundus pistrikuks ja lendas minema. Pühamees oli ära tund aega, seejärel ilmus ta aga tühjade kätega tagasi.
"Põrgus ei põle," teatas ta. "Kõik, kes sinna lähevad, praevad juba niigi oma maa pealt kaasa võetud valude ja piinade tuleriitadel."
neljapäev, 24. november 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar