Paar viimast paeva on olnud suureparased: paatmajaga Kerala sisevetel seilamine on kohutavalt nauditav (ehkki ilma konditsioneerita magamine oli kull hirmus) ja Kovalam on ka nunnu. See on uskumatult tilluke, siinsed lained on meetrised, kookospalmid kiiguvad tuule kaes ja hotellis on moistlikud inimesed. Muuhulgas teavad nad seda, mis on papad - ja utlevad kohe ara, mis toidud neil valmis on, mitte ei kinnita, et neil on koike, aga kui tellima hakata, selgub, et neil on ikka ainult tapselt kolm asja :). Nad ei unusta wake-up calli, nad toovad tuppa terve SUURE rulli vetsupaberit ja on uldse usna krapsakad. Sellises Indias voiks ju idee poolest veel mone paeva veeta, aga uleuldises plaanis on mul siinsest hullumajast nii koriauguni, et ma tahaks vaga juba kulma, halli ja ratsionaalsesse Eestisse tagasi. Kui seda India huumorit liiga palju saab, siis ma vaga enam ei jaksa selle koige ule naerda, eks. Vagisi tekib kihk monele jobu juttu ajavale tuutule muugimees-paevavargale virutada ja teed blokeerivat tuktukki tagant lukata. Onneks soidamegi juba homme Delhisse, nii et lopp paistab. Juhhuu...
Tana hommikul vedelesin rannal - olin just ujumast tulnud ja kuivatasin end paikese kaes. Siis ilmus minu juurde uks blondeeritud juustega suur valge naine. Valgeid naisi on kogu Kovalami peale ainult paar tukki, nii et meiega kaiakse pidevalt pilti tegemas - kohalikud naised tulevad randa terve kambaga, lahevad siis oma sarides pahkluudest saadik vette, hoiavad uksteisel kramplikult katest ja teevad uih, kui laine polvini loob. See aga tahendab, et liiva sees puherdavad (nemad kardavad ka laineid, nii et nad on ka pahkluudeni vees ja loobivad uksteist marja liivaga) mustad mehed on enamuse ajast silmailust ilma jaetud ja seetottu tormavadki nad valgeid BIKIINIDES naisi nahes meie korval poseerima (sh viledega vetelpaastjad, kes kogunevad viiekesti troppi, kui moni valge bikiinitar ujuma laheb - ning kus nad siis kukuvad end tahtsaks tegema ja vilistama. Pohimotteliselt lehvitavad nad sulle iga kahe laine takka punase lipukesega, et sa kaks sammu kuskile suunas astuksid, hirmtuutu). Igatahes, selle murjamite hordi sees tekitab teise kahvanao nagemine toelise kuunarnukitunde ja niisiis palus see daam mul oma platusid valvata - ju need olid guccid-versaced. (Parlikeed ei julgenud ta ujuma minnes siiski kaelast votta, ehkki lained on siin nii tugevad, et minul viisid need peast juuksekummi ja oleksid ka puksid jalast votnud, kui ma poleks neid viimasel hetkel kinni krabanud).
Platude valvamine on igati suutu palve, nii et loomulikult olin ma sellega nous. Aga sellega asi ei loppenud. Kui proua tagasi tuli, tahtis ta kangesti teise valge naisterahvaga (nagu te olete aru saanud, on meid siin imevahe) juttu ajada. Tema oli muidugi venelanna, Ljuba nimeks - ja kui ma talle vene keeles utlesin, et olen Eestist, aga vene keelt ei raagi, leidis ta minus ideaalse kuulaja - sellise, kes jutu peale noogutab, aga ei oska midagi vahele raakida. Niisiis raakis ta mulle poolteist tundi endast, oma tutrest Natashkast, kes elab Nizzas... ja siis sellest, kuidas ta mees koledasti joob, nii et ta olla igas India linnas vahemalt pudeli viina ara joonud. Neil oli ka pikk reis seljataga - ning nemad olid kainud ka kuskil ashramis kumme paeva mediteerimas. Ljubakene raakis pikalt laialt sellest, kuidas mees oli istunud, onnis nagu peas, ning ommmmmmmm laulnud, siis lahinal nutma hakanud ning nainud valgust ja laineid. Uhesonaga - ta mees sai mediteerimisest katarsise, aga Ljuba mitte. (Oskaksin ma paremini vene keelt, oleksin ma oelnud, et ta oleks ka pidanud rohkem viina jooma, aga juhtumisi ei andnud ta mulle voimalust sonu valida ning ma sain ainult batjushki-batjushki oelda ja pead noogutada). Siis raakis ta sellest, kuidas tal ikka mees joob ja poeg joob - ja tutar ei taha lapsi, milline hirmus perekond. Kui ta oli mind poolteist tundi piinanud, kargasin ma lihtsalt poole lause pealt julmalt pusti ja pogenesin ilma igasuguste selgitusteta. Selleks ajaks olin ma paikesest tomatipunane ja mu korvad jooksid virtsavett, aga tadi huudis mulle jarele pakaa ja et ta ootab randa jalle kell pool neli. Ma ei teagi, kuhu ma nuud ennast peitma peaksin...
Niimoodi siis.
Aga head nadalavahetust teile,
M.
Tana hommikul vedelesin rannal - olin just ujumast tulnud ja kuivatasin end paikese kaes. Siis ilmus minu juurde uks blondeeritud juustega suur valge naine. Valgeid naisi on kogu Kovalami peale ainult paar tukki, nii et meiega kaiakse pidevalt pilti tegemas - kohalikud naised tulevad randa terve kambaga, lahevad siis oma sarides pahkluudest saadik vette, hoiavad uksteisel kramplikult katest ja teevad uih, kui laine polvini loob. See aga tahendab, et liiva sees puherdavad (nemad kardavad ka laineid, nii et nad on ka pahkluudeni vees ja loobivad uksteist marja liivaga) mustad mehed on enamuse ajast silmailust ilma jaetud ja seetottu tormavadki nad valgeid BIKIINIDES naisi nahes meie korval poseerima (sh viledega vetelpaastjad, kes kogunevad viiekesti troppi, kui moni valge bikiinitar ujuma laheb - ning kus nad siis kukuvad end tahtsaks tegema ja vilistama. Pohimotteliselt lehvitavad nad sulle iga kahe laine takka punase lipukesega, et sa kaks sammu kuskile suunas astuksid, hirmtuutu). Igatahes, selle murjamite hordi sees tekitab teise kahvanao nagemine toelise kuunarnukitunde ja niisiis palus see daam mul oma platusid valvata - ju need olid guccid-versaced. (Parlikeed ei julgenud ta ujuma minnes siiski kaelast votta, ehkki lained on siin nii tugevad, et minul viisid need peast juuksekummi ja oleksid ka puksid jalast votnud, kui ma poleks neid viimasel hetkel kinni krabanud).
Platude valvamine on igati suutu palve, nii et loomulikult olin ma sellega nous. Aga sellega asi ei loppenud. Kui proua tagasi tuli, tahtis ta kangesti teise valge naisterahvaga (nagu te olete aru saanud, on meid siin imevahe) juttu ajada. Tema oli muidugi venelanna, Ljuba nimeks - ja kui ma talle vene keeles utlesin, et olen Eestist, aga vene keelt ei raagi, leidis ta minus ideaalse kuulaja - sellise, kes jutu peale noogutab, aga ei oska midagi vahele raakida. Niisiis raakis ta mulle poolteist tundi endast, oma tutrest Natashkast, kes elab Nizzas... ja siis sellest, kuidas ta mees koledasti joob, nii et ta olla igas India linnas vahemalt pudeli viina ara joonud. Neil oli ka pikk reis seljataga - ning nemad olid kainud ka kuskil ashramis kumme paeva mediteerimas. Ljubakene raakis pikalt laialt sellest, kuidas mees oli istunud, onnis nagu peas, ning ommmmmmmm laulnud, siis lahinal nutma hakanud ning nainud valgust ja laineid. Uhesonaga - ta mees sai mediteerimisest katarsise, aga Ljuba mitte. (Oskaksin ma paremini vene keelt, oleksin ma oelnud, et ta oleks ka pidanud rohkem viina jooma, aga juhtumisi ei andnud ta mulle voimalust sonu valida ning ma sain ainult batjushki-batjushki oelda ja pead noogutada). Siis raakis ta sellest, kuidas tal ikka mees joob ja poeg joob - ja tutar ei taha lapsi, milline hirmus perekond. Kui ta oli mind poolteist tundi piinanud, kargasin ma lihtsalt poole lause pealt julmalt pusti ja pogenesin ilma igasuguste selgitusteta. Selleks ajaks olin ma paikesest tomatipunane ja mu korvad jooksid virtsavett, aga tadi huudis mulle jarele pakaa ja et ta ootab randa jalle kell pool neli. Ma ei teagi, kuhu ma nuud ennast peitma peaksin...
Niimoodi siis.
Aga head nadalavahetust teile,
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar