Ometi jõudsin koju tagasi. Küll mul on hea meel. Ma ei taha nüüd kohe tükk aega jälle Indiasse minna. Reis ei läinud ju iseenesest halvasti ja rahvas oli mul ka tore, aga kõikide teiste riikidega võrreldes on Indias seos asjade hinna ja kvaliteedi või siis närvikulu ja rabelemise tulemuslikkuse vahel tõeliselt madal. Igal pool mujal peetakse üldiselt kokkulepetest lugu ja täidetakse neid; Indias tuleb aga päev otsa õiendada ja nuiata, et kokkulepitud päevasest programmist kinni peetaks. Ma pidin sedagi kakskümmend korda eri hääletoonil ütlema, millise monumendi juurde ma tahan järgmiseks saada - alustasin küsival toonil, et kas nii sobib, edasi läksin üle argumenteerivale, miks nii peab, siis jäärapäisele, seejärel ähvardavale ning lõpuks karjuvale. Ainult selleks, et saada punktist A punkti B!!! Aga päeva jooksul oli meil ju vaja ära vaadata õige mitu kohta, eks. Ptüi, ja see, kuidas nad üldse ei mõtle, vaid lubavad sulle seda, mida sa kuulda tahad, käib mulle ka närvidele. Nende jaoks ei ole lubamine ja lubaduse täitmine kuidagi omavahel seotud, nad lubavad kuu ka taevast alla tuua (ja kõige nõmedam on see, et mõnikord lubavad nad väga veenvalt, nii et ma jään uskuma), aga kui selle jaoks kokkulepitud aeg kätte jõuab, siis hakkavad nad puiklema, ümber mõtlema ja topakaid asendusvariante pakkuma. Noh, näiteks kruusakivi, mille nad väidavad olevat kuu pealt kukkunud. (Ja see uus partnerfirma oli muidu isegi kümme korda parem ning usaldusväärsem kui eelmine :-D).
Teate, milline kohalik giid mul oli? Läksime temaga muuseumi skulptuuriparki. Peale vaadates oli kohe selge, et seal puude vilus on 16-17. sajandi templireljeefid, aga tema teatas, et need on kahe miljoni aasta vanused puuskulptuurid, mis on ära kivistunud - ja eelnevalt olid need veel elusad jumalad, kes siis umbes vist ära puitusid. No ausõna noh...!
Aga hästi, ma nüüd katsun maha rahuneda ja India mõneks ajaks ära unustada. Kiired ajad on ees. Eile õhtul tähistasime emme sünnipäeva, terve tänase hommikupooliku koostasin aga ühte dokumendipakki, mis pidi võimalikult ruttu posti minema. Igasuguseid ülesandeid muudkui kuhjub: järjekordsed vaktsineerimised, jõulupeod, saatmist ootavad lepingud, paar tõlketööd ja sada muud asja. Mulle tundub, et esimest korda elus ei jõuagi ma enne jõule piparkookide küpsetamiseni. VIST. Aga võib-olla jõuan ka, kust see jõulutunne muidu tulema peaks.
No enivei, tšaupakaa praegu. Ma lähen sepistama - nagu öeldud, triljon rauda on tules.
Kunagi riputan paar pilti ka üles.
M.
Teate, milline kohalik giid mul oli? Läksime temaga muuseumi skulptuuriparki. Peale vaadates oli kohe selge, et seal puude vilus on 16-17. sajandi templireljeefid, aga tema teatas, et need on kahe miljoni aasta vanused puuskulptuurid, mis on ära kivistunud - ja eelnevalt olid need veel elusad jumalad, kes siis umbes vist ära puitusid. No ausõna noh...!
Aga hästi, ma nüüd katsun maha rahuneda ja India mõneks ajaks ära unustada. Kiired ajad on ees. Eile õhtul tähistasime emme sünnipäeva, terve tänase hommikupooliku koostasin aga ühte dokumendipakki, mis pidi võimalikult ruttu posti minema. Igasuguseid ülesandeid muudkui kuhjub: järjekordsed vaktsineerimised, jõulupeod, saatmist ootavad lepingud, paar tõlketööd ja sada muud asja. Mulle tundub, et esimest korda elus ei jõuagi ma enne jõule piparkookide küpsetamiseni. VIST. Aga võib-olla jõuan ka, kust see jõulutunne muidu tulema peaks.
No enivei, tšaupakaa praegu. Ma lähen sepistama - nagu öeldud, triljon rauda on tules.
Kunagi riputan paar pilti ka üles.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar