Nii. Täna hommikul (tähendab umbes kella ühe paiku, peale kahetunnist hommikusööki arvuti seltsis) võtsin ma kavva järgmise paiga, kuhu ma senini jõudnud polnud: Montmartre'i surnuaia. Mul oli udune aim sellest, kuskandis ta võiks asuda ning suundusin siis huupi sinnapoole seda otsima. Nii. Jõudsin metroopeatusesse nimega Abbesses... ja avastasin sealt täiesti teistsuguse Pariisi. Sellise Pariisi, kus kohvikutel on veel rohkem sajandialguse hõngu, kus iga nurga peal on mingi moosekant, kes mängib akordioni või saksi või midagi sellist; kus kõik metroopeatused on Guimard'i sissepääsuga, kus majad on kergelt kooruva värviga ja uhkete asutusesiltidega - selliste skulpturaalsete ja figuraalsetega, kus hinnad on märksa odavamad kui mujal ning turiste vähem kui mujal, kus kõigil on aega küll, kõik lõhnad on sadu kordi tugevamad ja helid ka, kus kohvikutel on tüüpiliselt prantslaslikud veidrad nimed à la Kassisaba, Koorekohvi, Kohvi, kes räägib jne. Ma istusin tükk aega ühes pisikeses pargis ja lugesin raamatut ning tegin sinna sekka mõningaid märkmeid sellest, mida ma ümbruses tajun, sest see oli nii Pariis, et see oli kohe uhke. Sinna parkigi kostis kellegi akordionisti mängitud Piafi lugusid, karusselli tininat, kirikukelli ja prantsuskeelset häältesuminat; laste kilkamist ja lapsevankrite rataste kahinat kruusatatud teedel ja mõne väga üksiku möödasõitva auto vurinat. Lilled lõhnasid hästi tugevalt, kõrvalpingilt tuli kerget aromaatse tubaka lõhna, mingi prantslanna oli endale kahtlemata Chaneli peale kallanud, minuga ühel pingil istus eriti isuäratavat lõhna eritavat sändvitši mugiv kutt, plaatanite ja kastanite lehed liikusid kerges tuuleõhus ja kõik oli nii romaanilik... täpselt nagu oleks kuskile Maupassant'i raamatusse sattunud. Väga vinge oli. Äge.
Ja õhtu möödus Triinu perega süües ja pärast vesipiipu popsutades, nii et ma olen ülimalt heas tujus...
La vita è bella.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar