Ma rääkisin teile kunagi sellest Hullust Mutist, kes meie trepikoja all elab ja täiesti kompulsiivselt kogu inimkonda ja meid kõiki (eesotsas Nubluga) vihkab. Täna oli suurepärane näide. Tulen poest, kott head ja paremat täis (borš, pelmeenid, maasika siider, Lehe munasalat, peekoni krõpsud...) ja tuju rõõmus. Aga vahetult enne trepikoja juurde jõudmist täheldasin, et Hull Mutt on minust umbes 20 meetrit eespool ja hakkab ka trepikoja poole keerama. Mina olin valmis rõõmsalt tere ütlema, sest Pariisis harjus juba külge, et kõigile öeldakse niisamagi tere, eksju... Mida tema tegi? Krimpsutas minu poole nägu, peaaegu jooksis trepikoja ukseni ja hakkas paaniliselt oma koodi sisse toksima. Mina küll ei viitsinud sammu kiirendada, aga isegi nii jõudsin täpselt tema selja taha, kuniks temal lõpuks kood õigesti sisse sai löödud - kindlasti tal käed värisesid suurest vihast. Aga põrgusse see, et mina sealsamas seisin, tema tegi ukse täpselt niipalju lahti, et ta mahtus sealt ise läbi pugema, siis võttis teise käega linkist kinni ja tõmbas selle enda taga (ja minu nina ees) raevunult kinni. Häda oli ainult selles, et ta tegi seda nii demonstratiivselt ja suure pauguga, et uks ei jõudnud lukustuda, vaid põrkas suurest hoost lahti tagasi ja ma ei pidanudki kulutama ekstra kahte sekundit oma koodi toksimiseks. Jessas, mul oli niiiiiiiiiiiiiiii naljakas, lihtsalt naerumulksud tulid peale :D, kui tema siis pettunult ja tigedalt trepist niimoodi üles trügima sahmis, et mina temast mingi hinna eest mööda ei saaks, ise sisises ja posises nina ette, laotas oma kotid enda ukse taga võtit otsides niimoodi üle trepikoja laiali, et need ikka tingimata mulle jala ette jääks... ja seda ma ei pea ju mainimagi, et kui pilgud suudaksid tappa, oleksin ma ammu juba surnud :D Jesver, see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii naljakas, ma ei või :D Kuidas saab nii lapsikult idiootne olla??? Noh, ma ei võta seda muidugi südamesse, ta vihkab kõiki, ma tean. Vanasti, kui ta poeg väiksem oli, tavatses ta poissi niimoodi õhtuti kodus peksta, et terve trepikoda kajas laksudest ja poisi karjumisest - ma koeraga õue minnes alati kuulasin ja mõtlesin, et huvitav, kas peaks uksekella laskma või midagi... Põhjuseks oli seejuures enamasti see, et poiss ei jaksanud rohkem klaverit harjutada või tegi akordides mõne vea. Ja sihuke õnnetus töötab muuseas õpetajana!!! Hirmus küll.
Mis töökusesse puutub, siis sellest annab suurepärase näite see, kuidas meie maja soojustatakse... Jaanipäevaks pidi kogu maja valmis olema, aga sai valmis 1/8. Ja kuidas see nende töö käib? Noh, nii, et iga kord kui ma Nubluga õue lähen, nõjatub kolm töölist soojasõlme vastu ja latrab omavahel juttu ning üks tunkedes naine siis ainsana seisab tellingute peal ja sorgib seda kivivilla, mis sinna niikuinii ammu paigale on pandud :D Mõni ime, et neil õnnestub tervelt üks plaat päevas seina saada.
Mis ma ikka öelda oskan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar