Umbes kell kaks päeval heliseb täna mu telefon. Võõras Eesti number. Võtan vastu. Toru otsas on mingi vanatädi, kes räägib, et kuule, sa oled mulle helistanud. Mina vastu, et ei, oma teada küll mitte. No tema ikka minu nime teab ja plärab kohutavalt enesekindlalt pika jutu maha; küsib, et millal ma talle helistasin ja kas ta saab kuidagi aidata. Minul juhe täiesti koos, lõpuks taipasin selle sõnadevoolu peale küsida, et kes tema siis üldse sihuke on. Olgu, selgub, et tegu oli ühe vanaprouaga, kes minuga märtsis reisil käis, reisil olles kuskile ära kadus, kellele ma helistasin ja kes siis kõnele ei vastanud... ning kes nüüd, kolm kuud hiljem, oma telefonist vastamata kõne leidis. Noh, ja tema siis arvas, et ma nüüd helistasin ja mul oli millegipärast mingi suur mure, et ma just nimelt teda tahtsin kätte saada ning tema nüüd kohusetundlikult helistab tagasi, et kuidas ta mind aidata saab. Hihii. Vahva tegelane ikka... Andke andeks, see lihtsalt oli nii naljakas :D Ega ta jäänudki mind uskuma, et see kõne sai ammu tehtud...
Muidu käisin täna siis Maisons-Lafitte'is, nagu hommikul lubatud saigi. Hoolimata sellest, et on pühapäev, oli see koht kõigi poolt täiesti hüljatud. Ma sain seal lossis ihuüksinda ringi kõndida, isegi piletimüüja-tütarlaps kadus sealt peale mulle pileti müümist. Päris äge oli.
Ja loomulikult täpselt siis, kui ma Pariisi tagasi jõudsin, läks ilm ilusaks ning päike tuli välja. Oh, aga oleks seda ka homme... Mind kummitab ikka see õhupall, mis peaaegu kunagi ei sõida, sest peaaegu kunagi pole selle jaoks piisavalt sobivat ilma. Esimesel võimalusel torman palli peale, je vous jure! Homme tahaks minna veel St. Cloudi, mis on mingi teadmata-tundmatu park ka kuskil Pariisi lähedal; St. Germain-en-Laye lossi arheoloogiamuuseumisse peaks ka minema ning teatrist tuleb pilet ära tuua - ehk jõuab kõik ära tehtud, kui varakult pihta hakata.
See on Maisons-Lafitte. Ja ma tean, alles hiljuti mul üks säherdune peegeldusega pilt juba oli Vaux-le-Vicomte'ist, aga see on see barokklosside häda - Le Notre armastas nende parkidesse teha peegeldavaid tiike ja purskkaeve, noh, ja kui need seal juba on, siis mina ei suuda nende pildistamisele vastu panna :D Pealegi on aiapoolne fassaad tihti see ainumas, mida saab korralikult pildistada, nii et kõik peale mahub, sest pargis on ainsana võimalik piisavalt kaugele minna, et suur ehitusekobakas kaadrisse mahuks. Eespool on igasugused teised majad jalus ;):D
See oleks nagu impressionistide foto, ütleks mina :D Impressioon lossifassaadi detailist :D
Ja jõle nunnud inglikesed laulsid seal koridoris. Nad olid täpselt seda nägu, et sõnad pole päris hästi peas ja on vaja üksteisel sõnadevihik eest ära tõmmata.
Päris kena toakene :D Naiselik selline. Tegelikult kuulus mingile marssalile... Njah. Aga see oli kogu lossi kõige hubasem.
Ja toona armastasid nad veel kohutaval kombel ka peegleid. Siin on tegu ainult ühe pärislühtri tekitatud hullunud peegeldustega...
Ja siin ainult ühe yours truly tekitatud hullunud peegeldustega :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar