Eestisse tagasikolimise plussid ja miinused

Mul on jäänud täpselt nädal aega ja siis veel pool päeva Pariisis elada... ja mida lähemale see saatuslik kuupäev numbriga 22 jõuab, seda nukramaks meel läheb. Ei tahaks siit kuidagi ära minna. Tähendab, tahan iseenesest küll, aga seda mõnedel põhjustel, samas mõnedel teistel põhjustel tahaks siia edasi jääda. Isegi mitte jääda, praegu tahaks täitsa koju, aga mõneks ajaks - tahaks siia nii kuu-kahe pärast tagasi tulla. Ja seda ka mitte igaveseks, ei, kindlasti mitte, aga ikkagi tahaks natuke veel... Ma olen küll kõigest jõust ringi mütanud, aga nii palju on veel tegemata ja nägemata, et tundub täiesti patt ära minna. Ei mõista mina mitte, kuidas saavad pariislased Pariisis elada ja seda linna mitte armastada...

Ehk siis - plussid... Loomulikult see, et ma näen lõpuks jälle inimesi, keda ma ammuilma näinud pole; eesti keel ja söök, vähene bürokraatia (jee, ma ei pea enam muretsema, kust saada gaasiarvet, et oma elusolemist ja isikut tõestada), mõnede asjade - nagu elukoht - kergelt taskukohasemad hinnad (kuigi... võib-olla enam mitte???), garderoobivahetus (sest ma ju ei tarinud kogu oma riideid kaasa ja teinekord tahaks ikka kanda ja kasutada neid asju, mis just kodus on), kodus on korralikult funktsioneeriv dušš, vann, vanaema saun, korgid ei löö iga natukese aja takka end välja ja wifi ei ole üliharv nähtus... Ja noh, Eesti on ikkagi kodu, seal on ikkagi palju omam ja omasem tunne ja sadu plusse... Igaveseks ei koliks ma küll kuskile mujale elama, selles olen ma päris veendunud... Siin Pariisis näiteks tunnen ma ennast ikka veel külalisena - selline ajutine ja kergelt ebakindel tunne on kogu aeg ning ega mul siin prantslaste hulgas ei ole tekkinud erilist sellist suhtlusringkonda või oma punti, sest nende jaoks olen ma ka siiski eelkõige välismaalane. Eestis on kõik eluliselt oluline ja igapäevane toimetamine lisaks sellele ka palju lihtsam, sest ma tean ju kõike, see on minu maa - ma tean, kust ma vajadusel arsti saan, bussipeatuseid, -pileteid ja bussiaegu leian, kuidas taksot tellida, kui palju miski enam-vähem maksma peaks ja mis kellani miski asutus tõenäoliselt lahti on, kelle juurde postkontoris minna, kui ma tahan pakki saata, marki osta või nõudmiseni kirja kätte saada, ma saan menüüdest täpselt aru, oskan apteegist küsida seda rohtu, mida vaja, ma tean, kus asub näiteks ARK või haigekassa, ma saan endale lihtsalt uitmõtte ajal kasvõi viis pangakontot teha, kui ma seda tahtma peaksin, ikka leian ma mõne sõbra, kelle juures näiteks öömaja saada, kui ma kuskil teises linnas ula peale jään ja midagi katastroofilist ei juhtu, kui ma oma passi ära kaotan... Siin tekitab iga säärane asi üüratult küsimusi ja probleeme, lisamuret ja mõtlemist-uurimist - alles hiljuti oli näiteks aktuaalne teema, kuidas Pariisis taksot leida... ning uskuge mind, see oli ikka päris suur mure ja võttis meil mitme peale hea mitu tundi uurimist, kõhklusi ja nuputamist. Eestis oleksin ma lihtsalt oma mobla nimeloendist näiteks Marabu takso välja otsinud, helistanud ja teatanud, kuhu ma seda sooviksin ning asi ants... Siin... oh jah, tsirkust ja nalja sai.

AGA ma hakkan samas ka päris paljudest asjadest väga kõvasti puudust tundma.

Näiteks sellest suurlinnale omasest õhustikust, et siin võib olla ükskõik missugune, kedagi ei morjenda - täiesti vabalt võib ennast üliekstsentriliselt kenasti riidesse panna ja keegi ei tee teist nägugi, sest siin on lihtsalt nii palju karvaseid ja sulelisi ning võimalusi-põhjuseid... Suurlinn lihtsalt julgustab iga inimest olema täpselt selline nagu meeldib.

Ja sellest üleüldisest võimendatud viisakusest - uksi hoitakse lahti ja öeldakse asja eest teist taga tere, müüjad actually naeratavad jne.

Metrood hakkan ma ka tõsiselt taga nutma - pole usaldusväärsemat ja praktilisemat liikumisvahendit kui metroo ja rongid - need ei ole kunagi ummikutes ja käivad täpselt ning tihti. Eestis tuleb jälle hakata ummistunud, hilinevate ja koledate bussidega ringi loksuma, kui vaja kuskile minna on. Rongiga sõitmine on parimagi tahtmise juures üsna ebamugav, sest Pärnu raudteejaam on pärapõrgus ja kuhu mujale meil rongiühendus ikka nii hea on, et ma hakkaksin sinna rongidega sõitma. Olgu, Paldiskisse on rongiga mugavam minna kui bussiga, aga palju mul Paldiskisse asja on? :D Ja palju sinna reaalselt päevas ronge läheb??? Selles mõttes, et Eesti rongiliikluse puhul on kogu see liiklustihedus lihtsalt nii naeruväärne, siin käivad rongid igasse kohta nii sageli, et mitte midagi ei juhtu, kui sa ühest maha jääd, järgmine läheb varsti, mitte poole päeva pärast või homme. Isegi metroorestidest hakkan ma puudust tundma - teate küll, neist, mis sooja tuult välja puhuvad ja kuhu seelikuga peale ei saa astuda, kui just Marilyn Monroed mängida ei taha.

Pariisi kohvikud ja pagaripoed ning mustvalges rõivas nägusad kelnerid jäävad ka hinge peale - neis on nii tore tundide kaupa kohvi või veiniklaasi taga tänavateatrit vaadata.

Kõik üritused, sündmused, muuseumid, lossid, pargid, lõputud ja üllatuslikud võimalused - neist loobumine on ka väga raske... Tõesti - kõik need teatrid, kontserdid, kasvõi säärased üritused nagu see tulevärgifestival... Neid on siin nii palju ja igale maitsele, kõik igas võimalikus hinnaklassis ja ka üsna tagasihoidlike rahaliste võimetega inimestele täiesti kättesaadavad... Kangesti tahaks, et mulle jääks võimalus, et ma ka järgmisel aastal siia ilutulestikufestivalile saaks tulla, kui mul see tahtmine peaks tekkima - või et ma saaksin minna Opérasse Toscat või Rigolettot vaatama minna, kui nad ükskord seda uuesti lavastavad. Noh, põhimõtteliselt ju jääbki võimalus, eks, aga ma arvan, et ma siiski ei hakka Eestist sellepärast siia sõitma, vaat ;)

Normandia eskalopp, odav vein, prantsuse juustud ja siider tekitavad minus ka ilmselt edaspidi kogu elu meeletut nostalgiat... :D Oooo jaaaa, ning siis veel mu varahommikune topeltespresso mu kooli juures olevast tavakohvikust...

Ja türklaste pisikesed toidupoed, mis on poole ööni lahti - need tahaks ka kaasa võtta; minu meelest on need iga kell paremad kui meie venelaste keldriurkad, nende ees ei tolgenda parme ja näiteks meie ühikakõrvase vene keldripoe müüjate asjassesuhtumine ei anna välja kahekümnendikkugi siinse türgi vanapapi sõbralikkusest, lahkusest ja positiivsest teenindamisest.

Raamatupoed ja -kogud ülimalt laia prantsuskeelse raamatuvalikuga tuleksid edaspidigi kasuks - aga vähemalt olen ma endale juba piisavalt muljetavaldava raamatukogu soetanud, et mul on nüüd mõnda aega kõikide kokkuostetud raamatutegi läbilugemisega tegemist. Eks pärast sellega hakkamasaamist vaatame edasi...

Ja sellest hakkan ma puudust tundma, et kui ma mõnda raamatut tahan, siis võin ma selle ka Amazon.fr'st tellida ja see jõuab ruttu-ruttu odavalt ja ilma postimaksuta mu postkasti - kui ma seda Eestisse telliksin, tuleks postikulu kordades suurem kui raamatu enda väärtus. Mõnedest muudest poodidest ja ülilaiast valikust hakkan ma ka puudust tundma, aga samas see ei häiri mind nii väga...

Jalutamist hakkan ma ka taga igatsema - olgem ausad, jala käin ma Eestis kogu aeg, aga kuskile ju väga pole niimoodi jalutada nagu siin - kõik jalutatavad kohad on ammu juba tuttavad, siin aga mine kuhu iganes võõrasse kvartalisse ja hakka suvalises suunas astuma, igal pool on ümberringi nii palju uut ja põnevat ja kohtadest ei tule ka kohe kindlasti mitte puudust. Aga Tallinnas - hakkad vanalinnas astuma, siis hiljemalt poole tunni pärast oled teisel pool vanalinna ja põhimõtteliselt tuleb ots ümber pöörata... Öistest jalutuskäikudest ei maksa üldse rääkida, pimedal Viru tänaval üksinda jalutamise mõtegi teeb mu kergelt närviliseks.

Ja pargid, mida on palju, mis on suured ning ilusad ja mis on tõesti inimestele mõeldud - selles mõttes, et kus kogu aeg on muru peesitajaid, lugejaid, võileivasööjaid, tukkujaid, suudlejaid, müravaid lapsi ja sörkijaid täis, kus on hoolitsetud lillepeenrad ja pügatud põõsad ning kus liivaplatsidel vanapapid petanki mängivad...

Aastaringsest ilusast ilmast ja päikesepaistest ei raatsi ka kuidagi loobuda - selles mõttes, et ise polnud ma selle peale tulnudki, aga Liis pani mu mõtlema, et tõesti, siin pole isegi pori mitte - isegi kui sajab, on lihtsalt märg ja see kuivab ruttu ära, mingisugust soppa ja muda siin ei ole; meil on aga sajuga kohe täielik mülgas igal pool. Siin pidin ma tervelt ühe korra oma kingi puhastama - see oli siis, kui ma veebruaris Versailles's käisin ja seal lumesulamisjärgsel põllul ja pargis päev otsa ringi marssisin.

Ma hakkan puudust tundma ilusast tänavapildist ja stiilsetest ning ilusatest inimestest, mustvalgesse riietunud šikkidest ja naeratavatest pariislastest.

Tänavamuusikud ja moosekandid meeldivad mulle ka väga - ma ikka nii paar korda nädalas tavaliselt annan kellelegi euro, kui keegi midagi hästi või ilusasti või kaua mängib või näiteks hommikul metroos Sous le ciel de Paris'd laulab.

Ma hakkan hirmsasti taga igatsema Montmartre'it ja öise Pariisi panoraami ning kogu sealset mõnusat olustikku ja muusikat.

Ja oma absoluutset sõltumatust, sest nii vaba ei saa ma vist enam kunagi olema - igasugused kohustused ja teiste inimeste ning loomulikult oma rahaga arvestamine ning plaanid tulevad jälle...

Seda hakkan ma ka igatsema, et ma võin punase tule alt rahumeeli üle jalutada ja ma ei saa surma ega ole isegi imelik mitte; ning seda, et kui ma punase tule all actually siiski mingis hullusehoos seisan, jäävad autod oma rohelise tule all seisma, et mind üle lasta...

Ma hakkan puudust tundma sellest, et meie majas on koristaja/gardien, kes iga päev koridorid tolmuimeja ja märja lapiga üle käib, ukseklaasid puhtaks peseb ja koridoris pirne vahetab ning ma ise ei pea muretsema sellepärast, et millal nüüd meie koridorikoristuskord on.

Ma tahaksin, et Eestis oleksid ka igal teisel tänaval ülelinnalise jalgrattalaenutuse kohad, kust ma saaksin kümne krooni eest endale ratta ja ma saaksin selle teises laenutuspunktis ära anda ja kõik oleks korras...

Põneva peamurdmisega prantsuse keele käänakute, imelike fraaside ja sõnamängude, kinnistunud väljendite ja epiteetide, sõnade sugude ja üliviisaka kõnevormi üle harjusin ma ka üsna ära, ma arvan, et päris veider ja omamoodi igavgi on jälle hakata suhtlema ainult emakeeles, kus väljendid nagu "läbi kui Läti raha" või mingid slängisõnad minus mingit pikaajalisemat poleemikat ei teki. Kui keegi mulle siin näiteks prantsusekeelsete vastetena "rinnahoidja" asemel "kopsukad" ütleks, siis uskuge mind, ma mõtleksin selle üle veel pool päeva, konsulteeriksin sõnaraamatuga ning tõstataksin selle sõna ka mõnes vestluses... Ja mingisuguseid võrdlusi à la see, et prantslased ei ütle mitte teist viiulit mängima, vaid teist nuga välja võtma, kirjutan ma ka ikka usinalt kogu aeg üles ning prantsuskeelsed vandesõnad on ka ülimalt leidlikud... Kuidagi tühi tunne saab ilmselt olema, kui see mure ja põnev mõtlemine ära jääb.

Ja ei saa üle ega ümber - märksa elavamatest ja hakkajamatest prantsuse meestest ei ütleks ka Eestis ära, mulle ikka see üliaktiivse naise roll, kes peab ise mehel kraest kinni võtma, ta voodisse tarima ja talle välja tegema ka kohe üldse ei istu :D

Ning palju on kindlasti neid nii plusside kui miinuste alla käivaid asju, mis mul praegu meelde ei tule... Jah, ma tean, et Eestis on ka väga tore ja kui ma natukene aega olen kodus olnud, siis ma Pariisist enam nii väga puudust ei tunnegi, aga praegu ei lohuta see teadmine mind mitte üks raas. Nii kurb on see mõte, et ma pean nädala aja pärast selle linna tolmu jalgelt pühkima, mis siis, et ma tean, et eks ma käin siin ju edaspidigi. See oli uskumatu aasta ja võimalus!