Jaa, eilne õhtu oli ülim. Täiesti vapustav. Unustamatu. Rabav. Ootusi ziljonikordselt ületav. Meeletu elamus. Uskumatult vinge!!! Kui sellele tulevärgietendusele täna õhtuks veel pileteid oleks, jätaks ma "Don Carlo" kohe sinnapaika ja läheks hoopis sinna tagasi. Võrratu!!!
Aga et alustada algusest - alguses ei tundunud meie eilsed õhtuplaanid kohe kuidagi kulgeda tahtvat, alustades sellest, et ma unustasin piletid koju ja pidin neile järgi tormama. Õnneks avastasin ma seda üsna kodu lähedal, nii et mul oli lihtsalt kümme minutit paanilist tormamist, kuigi see oli suhteliselt asjatu - mina jõudsin ikka õigeks ajaks kohale, aga ma olin ka ainus. Oi, ma ei kannata hilinemist, eriti kroonilist hilinemist. Selles mõttes, et andke andeks, ükskõik, kui kiire elu kellelgi ka poleks, kui juba aeg kokku leppida, siis võiks sellest ka kinni pidada ning aru saada, et teiste elu on ka kiire ja et hilineja raiskab oma hilinemisega eelkõige teiste aega, mis on ka äkki väärtuslik või nii... Mõnikord on muidugi erandeid ja mõistetavaid vabandusi (no tõepoolest ummik, õnnetus, whatever), aga E näib lihtsalt olevatki parandamatult krooniline hilineja, ta on iga kord hiljaks jäänud, kui mul temaga tegemist on olnud - ja hilineb ta vahemikus veerand tundi kuni kaks tundi... Noh, sellel teemal me siin siiski pikemalt ei peatu. Aga ma ei saa lihtsalt märkimata jätta, et tegelikult pidi ta täna siia tulema - täpsemalt öeldes pidi ta juba natuke aega tagasi siin olema... Võite ise arvata, kas keegi jääb meil jälle hiljaks või mis...
Eileõhtused kerged ebameeldivused jätkusid aga sellega, et selgus, et neljas inimene oli hommikul E-le öelnud, et tema ei saa eri põhjuste kokkulangemisel ikkagi tulla; tant pis, kohe oli tema asemele keegi leitud ka, aga too keegi oli vahetult enne meie kokkusaamisaega öelnud, et ta ei saa ikka ka tulla - lühidalt, meil oli üks pilet üle. Olgu. Ning muuseas jõudsid need teised üleüldse perroonile poolteist minutit enne rongi väljumist ja piletite ostmisele polnud nad muidugi mõelnud. Eks me siis sõitsimegi jänest... ise närveldasime küll kogu aeg, et mis siis saab, kui trahvi saame :D Ühesõnaga: adrenaliin oli püsti ja tuju üsna kõikuv. Soit.
Jõudsime lõpuks ilma ebameeldivate konduktorikohtumisteta Orry-la-Ville'i. Minu andmetel pidi sealt lossi kõndida olema umbes nelikümmend minutit - ja vahemaa pidi olema ca 2 kilti. Kuna see vaksal oli põhimõtteliselt ainus tsivilisatsiooni märk kuskil keset metsa, otsustasime me igaks juhuks siiski jaamatöötajate käest järgi uurida, kuhu poole üleüldse minema peaks hakkama. Siis hakkas tsirkus pihta. Üks mees ütles nimelt: oi, aga siit jala minna on oma 2 tundi, läbi metsa ja üle põllu. Teine: ei ole, see on ainult kaks kilomeetrit. Kolmas tüüp: ei ole, üheksa kilomeetrit on, jalgrattaga sõitsin ma seda maad pool tundi. Neljas ütleb: ei, aga mis te jala tahate minna, veerand tunni pärast läheb rong, sellega järgmisesse peatusesse sõites on teil ainult kümme minutit kõndida. OK. Siis hakkasid nad üksteise võidu seletama, kuidas siis sealt järgmisest peatusest edasi minna. Esimese tüübi väitel tuli minna kõigepealt jaamast välja, siis vasakule ja pärast paremale. Teise kuti sõnutsi pidime minema kõigepealt jaamast välja ja pärast paremale. Kolmas ütles, et me võime otse läbi metsa lõigata. Nii. Selle koha peal avanesid muuseas ka taevaluugid ja vihma hakkas kallama. Te võite isegi arvata, et me muutusime kergelt murelikeks. AGA... ronisime siis pikemalt mõtlemata sellesse rongi, mille poole need jaamaonud näpuga näitasid. Pileteid meil iseenesestmõistetavalt ei olnud. Piletikontroll oli seevastu küll. Siinkohal oskan ma öelda vaid seda: Jumal tänatud kahekordsete rongide eest. Too mundrimees hakkas pileteid kontrollima nimelt ülaltkorruselt, meie olime all... ning senikaua, kuni tema seal üleval kohmis, jõudis järgmine peatus juba kätte, nii et me pääsesime napilt-napilt. Oi, aga liblikad olid kõhus küll...
Olgu. Järgmises jaamas küsisime igaks juhuks veel, kuidas lossi juurde saaks, aga seal oli see küsimine juba tarbetu. Muidu väljasurnud pisikeses kenas kohakeses võis täheldada suuri rahvahorde, kõik pampude ja soojade riietega ühes suunas voolamas. Eks me lihtsalt läksime järgi. Otse-otse-otse, üle hipodroomi. Ei vasakule, ei paremale, ei läbi metsa... Aga ma polnud varem mitte kunagi ühelgi hipodroomil käinud. Isegi kui ma oleksin mõne hipodroomiga tuttav olnud, ei ole ma seda varem kindlasti mitte hobuse vaatenurgast näinud - üüratult muruplatsilt ja piiretega ääristatud jooksurajalt... Laternapostid olid seal ka nagu lennujaamas, sellised hästi kiiskavat valgust heitvad prožektorid. Hull värk ikka...
Lossile lähenedes hakkas ilm ka, muuseas, tänuväärselt kiiresti paranema. Päike tuli välja, pilved läksid punaseks, lossi juurest kostis juba kaugele klassikalist muusikat, muru oli vihmast nii ilusasti hõbedane ja märgi ja kõik oli üldse ilus-ilus...
Siis tekitas meis aga kerget hämmingut ja tuska see, et sissepääsu juures oli tohutu silt: klaaspudelitega sisse ei lasta. Mul oli kotis nimelt päris mitu klaaspudelit - šampust ja veini tuli ju ometi sääraseks sündmuseks kaasa varuda... ja päris kahju oleks olnud see käest ära anda. Ega muud jäänud üle, ma otsustasin siis ruttu, et julge hundi rind peab ju ometi rasvane olema ja kuigi eespool kontrolliti küll kõigil kotid läbi, otsustasin ma vahelejäämise korral nukralt öelda, et meie pole küll mingit silti näinud. Marssisingi nõnda enesekindlalt piletikontrolli, näitasin pileti ette ja astusin otsustavalt edasi ka - ja millegipärast küsiti kõigi teiste käest viisakalt, et tehke kott lahti, ent minule ainult naeratati, viibati käega edasi minema ja oligi kogu moos. Nii et jälle joppas. Muide, me ei olnud ainsad pätid ja kaabakad, meie kõrval istusid pärast mingid tüübid, kes ka rahumeeli klaaspudelist veini kallasid... Üldjoontes ega prantslasi see väga ei morjenda, kui keegi end just maani täis ei joo või lollusi tegema ei hakka, ei huvita see kedagi, et avalikus kohas tegelikult ei tohiks alkoholi tarbida ja muud säärast. Nad lihtsalt vaatavad sellise teadva naeratusega ja lasevad kõigil rahus edasi mõnuleda :D
Loss ise oli üüratult uhke. Valgus oli ka meie sinnajõudmise ajaks muutunud täiesti uskumatuks, selliseks soojaks ja kuldseks ja me liikusime edasi täiesti teosammul - meil kõigil kolmel oli ju vaja kogu aeg pildistada. Ning see üritus oli ikka hirmsuur ka, paksud rahvamassid olid koos - no mõelge ise, rahvusvaheline pürotehnikute konkurss ikka ja puha - täiesti unikaalne sündmus Euroopas, nagu meile seal väideti. Tegelikult on sellega nii, et see festival-konkurss kestab kolm päeva, igal õhtul on kolm eri esinejat ja siis lõpuks valitakse neist välja üldvõitja ja publiku lemmik. Meil läks selle poolest kohutavalt hästi, et esimesel päeval olid kõige paremad tüübid kohal - eelmiste festivalide võitjad ja publiku lemmikud. Ja nad tegid ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii vapustavad šõud... See oli nii ilus, et kogu aeg jooksid külmavärinad üle selja... Uskumatu.
OK, aga meil olid pargipiletid - ehk siis, istu maha, kuhu tahad ja vaata. Ümberringi olid kallid tribüünid ka, aga me leidsime, et kõvadel ja ebamugavatel pinkidel küll õhtu otsa olla ei tahaks niikuinii. Meil oli kaasas magamiskott, mille me maha laotasime ja mille peal me end hästi tundes vedelesime; meil oli veini, šampust ja igasugust söögikraami, soojad riided, kolme peale neli fotokat (ma laenasin Triinu oma ka kaasa) ja tuju oli selleks ajaks juba ka täiesti joviaalne... Natukene jaanipäeva või laulupeo tunne tuli muuseas peale - suur plats, palju inimesi, murulõhn ja selline mõnus vabaõhuolemine :D Oi, see oli mõnus...
Ja šõu oli ikka ülim, ma pean seda veel kord ütlema. Täiesti hämmastav... Kõikidel võistlejatel oli aega veerand tundi, vahepeale tehti veel laseriteetendusi ja mõned mitte konkursil osalejad lasid ka rakette taeva poole - à la, noh, et korraldajavald organiseeris vahepeal mingi ilutulestiku, siis tutvustati ajaloolisi ilutulestikke - et näidati visuaalselt ette, milliseid rakette ja tehnikaid nt Louis XIV ajal kasutati jne. Vaatajad ja tavainimesed nemad loomulikult ei lõhanud midagi... Ühesõnaga, aga põhimõtteliselt poole kümnest kuni poole üheni oli taevas kogu aeg rakette täis ning kolm kõige pikemat setti olid nendelt võistlejatelt. Kõik ilutulestikud olid muidu temaatilised ja pikad ja väga palju ilusamad kõigest muust, mida minu silmad siiani näinud on (isegi siis, kui ma lapsehoidja olin ja seal šveitsi rikkurite pulmas käisin, kus Šveitsi Alpides ka hull tulevärk korraldati klassikalise muusikaga, nii et kõik mäed olid valged... isegi see ei olnud nii ilus)!!!
Teemaks oli esinejaile eile õhtul antud "maal" - ehk siis, nad pidid tegema šõu, mis oleks inspireeritud maalikunstist. Muusika, valgus, eri stiili raketid, laserid - kõik see oli kokku pandud, nii et kogu aeg üürgas hästi ägedat muusikat - esimene, prantsuse kava kasutas peamiselt klassikat; itaallasest võistleja kasutas elektrot ja sellist kaasaegset musa ning kolmas õhtu esineja oli hispaanlane, temal oli üldse segu - ta vahetas muusikat hästi ruttu ja tundus, nagu oleks keegi pidevalt raadiojaama otsinud... Aga see oli äge ja vahva, tavaliselt ongi kõigi lemmikuks klassika, nii et ta oli originaalne ja kasutas popmuusikat, tal oli seal kõike alates Madonnast ja lõpetades ma ei tea kellega... Jube äge oli! Prantslane võitis lõppeks ja minule meeldis tema oma ka kõige rohkem, hispanalane oli ka originaalne, itaallane, tema oli kõige nirum... Aga no tõesti, maaliga oli seoseid loodud küll - variante oli meeletult, näiteks kasvõi sõjamaalidest inspireeritud raevukas ja verine taevas ning leegid, loodusmaalidest inspireeritud tulekosed, rohelised pommid ja lilleõied jne jne jne...
OK. Ma laen siia varsti terve hulga pilte üles, siis näete ise, et see oli nii ilus, et ajab või nutma, mis siis, et pildid ei anna isegi ühte tuhandikku selle tegelikku olemust edasi. Tõesti, kohati oli meil seal väljas sama valge kui päeval - terve taevas oli nii suures mahus, kui silm nägema ulatus, imelisi kujundeid ja värve täis, võrratu muusika resoneeris ja kõmises kontides ja rinnus vastu, maast tõusis sellist ähvardavat/romantilist auru, sest õhtul läks jahedaks jne... Täiesti uskumatu, mida inimesed on võimelised looma! No tõepoolest, ma olen sellest õhtust ahvivaimustuses...
Aga olgu. Ilmselge on see, et kui see ime ükskord läbi sai, tõusis loomulikult päevakorrale kojusaamise küsimus. Me olime alguses mõelnud, et tuleme viimase rongiga tagasi - aga rongijaam oli üsna kaugel ja me ei raatsinud sealt enne lõppu ära tulla, see oli lihtsalt nii uhke - me oleksime muidu pidanud juba teise konkurendi etenduse keskelt jalga laskma. Nii et eks me siis mõtlesime, et veini meil veel on - esimene rong pidi tulema umbes kella poole viie paiku, mis see neli tundi siis oodata pole. Aga kui etendus läbi oli ja kell oli alles natukene üks läbi, siis ei tundunud see enam NIIIIIIIIIIVÕRD hea mõttena. Tõele tuleb au anda, päris külmaks läks kätte ära ikka... Niisiis, seisime parajasti vetsusabas, kui mulle tuli geniaalne mõte - aga hääletaks õige! Selles mõttes, et meid oli kaks tüdrukut ja üks poiss, see üks poiss jõudis üleüldse Prantsusmaalegi häälega... Noh, et kui me oleme kindlad, et me lahku ei lähe, siis pole ju viga. Läksimegi parkimisplatsile. Seal olid loomulikult koos tohutud massid, kelle seast me autonumbrite järgi Pariisi numbreid otsima asusime. Esialgu käis E juhtidega rääkimas, aga ei näkanud kuidagi. Üks oli nõus võtma ühe, teine kaks, aga meie otsustasime, et lahku me ikkagi ei lähe. Kõndisime-kõndisime, lõpuks märkasin mina puhtjuhuslikult mingit Peugeot'ga tüüpi, koputasin talle aknale ja küsisin, et ega ta juhuslikult Pariisi lähe. Tema vastu, et läheb küll. Mina siis tegin halerõõmsanaljaka näo ja küsisin, et ega ta ei tahaks meid kaasa võtta, meid on tervelt kolm... Teate, mul kukkus ausõna karp töllakile, kui ta kohe kõpsti autost välja astus ja ütles, et oot, las ma tõstan lihtsalt oma asjad eest ära. See oli äärmiselt uskumatu. Ja saimegi sooja autoga ilusti Pariisi keskele välja, ta rääkis meiega juttu terve tee ja puha - kutt olla juba viis aastat iga kord seal tulešõul käinud ja ta läheb ka homme tagasi; ta oskas meile kenasti rääkida, kuidas see eelmistel aastatel olnud on ja puha... Lisaks kõigele oli ta äärmiselt intelligentne ka - eriti veel prantslase kohta, me rääkisime maad ja ilmad kokku - alustades hobumatkast Vologdas, Hiina keelest ja Prantsuse köögist ning lõpetades Inglise kooliharidusega... Tuleb märkida, et ta oli veel ka väga nunnu, parimais aastais ja ta elab KUUEteistkümnendas... Täiesti uskumatu! Some people just have it all! Hmm, igatahes lõppeks ei tahtnud ta isegi raha meie käest! Nii äge.
Noh, ja nii me hakkasimegi siis kolmekesti poole kolme paiku öösel Chatelet' juurest itta jalutama. Koju jõudes ei olnud mul suurest läbielatud põnevusest ja seiklustest loomulikult isegi und mitte ja magama jäin alles mingi nelja paiku... Aga arvestades seda, et muidu oleksime me poole viieni kuskil pärapõrgu raudteejaama taga kükitanud, läks ikka jube hästi... Nii et ülimalt megašeff õhtu oli, hullult joppas kõigega ja see etendus oli absoluutselt surmkindlalt kõikse ilusam asi üleüldse maamunal, mida võib ette kujutada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar