"Hoffmanni lood" oli megaäge! Tõsiselt vinge. Valgustus oli ülimalt šeff, kogu see kujundus Senati fassaadi taustal oli jõle uhke, muusika oli ka isegi väljas väga hea kvaliteediga, hämmastavalt palju tehnikat oli neil õnnestunud keset parki tööle panna ja üldjoontes oli see tükk ise ka vahva - mõned stseenid olid suisa nii humoorikad ja hästi tehtud, et kõik itsitasid. Ja tantsiti ka väga hästi, muuseas! Ahjaa, ja rääkimata sellest ühest aariast, mis mul ühe ammust aega armsa klassikaplaadi peal oli ja millest ma ei teadnudki, et see ka siit ooperist pärit on ja mis on nii ilus-ilus :D Ahjaa, ja kuna minu ees istus üks vanamees, kes ei jaksanud istuda, nii et ta läks kaks minutit peale avaakordi minema, ning siis veel kaks tüdrukut, kes olid poolpaljad, külmetasid ning ka varsti minema läksid, oli mul üsna segamatu vaade kõigele toimuvale, mis oli täiesti fantastico. Sellele vaatamata on naljakas, et ma salamisi (pildistada ei tohtinud) katsusin kaks pilti ikkagi teha sellest lavast ja särgist-värgist, aga neile jäi millegipärast ikka kellegipeanupp natukene nurga peale, kuigi seal ideeliselt ei oleks nagu tohtinud kedagi olla. Sellepärast ma teile siia pilti ei pane ka, vot.
Igasugust kõrget rahvast oli ka kohal, alguses loeti suisa ette, kes kõik meid "täna õhtul oma kohaloluga austavad". Kusjuures nii naljakas, prantslastel on ikka seda senjöörikultust vist veel veres, sest see läks neile nii peale. Mina neid nimesid, keda nimetati, ei tundnud, ma eeldan, et enamik neist olid mingid senatitegelased või poliitikud-diplomaadid, mingisuguseid hästi kõrgeid mundrikandjaid oli ka... Ja siis kui nende nimesid öeldi, siis kostis selline kiitev mõmin, aplausikatked ning kõik hakkasid omavahel otsekohe aupakliku häälega arutama, et näe ja oo. Veider. Ja muidugi need "rikkad ja ilusad" olid eriti hulludes tualettides ka - ma nägin, et ühel oli kleidi ülaosa tervenisti ainult mingitest hõljuvatest linnusulgedest :D Üleval tribüüni peal oli rohkem igasugust rahvast, seal oli üks tips isegi dressipluusiga :S. Rabav. Ei, aga põhimõtteliselt õhtul läks päris jahedaks. Ja prantslastele tüüpiliselt jäi asi palju hilisemaks ka, kui algselt plaanitud. Pileti peal oli paksus kirjas märgitud, et etendus hakkab 21.15, peale seda on sissepääs võimatu. Kell pool kümme oli "rikaste ja ilusate" poole peal endiselt pikk saba kohanäitajate juurde (sest siin on nii, et igaüks peab ootama kohanäitajat, kes talle koha kätte näitab, need ongi need kõige defitsiitsemad ja nende juurde tekib alati mingisugune saba. Ainuüksi minuga tegeles eile õhtul kolm kohanäitajat - üks näitas väljaku ees kätte õige trepi, trepi peal olnu näitas kätte õige sektori ja sektori oma näitas kätte õige pingi). Üheksa kolmkümmend viis ütles valjuhääldi, et viie minuti pärast alustame, istuge, palun. Üheksa nelikümmend viis tõstis dirigent oma kepikese. Nii et pool tundi jäädi hiljaks, aga prantslaste mõttes on seegi vist isegi päris hästi saavutatud ja sellegipoolest sai etendus läbi pisut enne keskööd ja kuna ma olin veel ooperi lummuses, siis mõtlesin, et tulen õige jala koju - ja marssisingi Luxembourg'i aiast jalgsi läbi Marais' koju. Triin ütles enne nimelt, et ta kutsub mõned sõbrad veinile ja ma lootsin, et kui ma jõuan koju peale viimast metrood, siis on ehk kodu tühi selleks ajaks ja ma saan magama minna. Noh, tutkit, see seltskond oli endiselt siin - enamik mulle täitsa tuttavad ja toredad inimesed seejuures, ainus AGA oli see, et nad olid kõik juba päris purjus ja mina olin sellel hetkel täiesti teisest maailmast sisse sadanud, eks (kenasti riides ja üles löödud, absoluutselt kaine ja lisaks kõigele veel ka ooperiaariate lummuses)... Oleks tahtnud magama minna ja etendust meenutada lihtsalt. Aga nojah. Vein oli neil selleks hetkeks peaaegu otsas, nii et ma ei saanud seltskonda sissesulandumiseks ka selles osas mitte midagi ette võtta. Aga ma pole tõtt-öelda siiani suutnud kokku lugeda, kui palju siin täpselt tühje veinipudeleid on ja... noh, ütleme siis nii, et koristamist ikka jagub. Aga Triin asus juba usinalt selle kallale.
Aga jah. Täna on ilm jälle suhteliselt kole, mis on natukene kurb, aga no elame üle. Õhtul kell seitse saan ma oma kokkukraabitud seltskonnaga kokku ja me sõidame Chantilly'sse seda rahvusvahelist pürotehnika konkurssi vaatama. Näib, et kokku on meid vist minemas neli. Äge. Mida ma tänase päevaga ENNE seda peale hakkan, ma veel päris täpselt ei teagi... Eks takkajärge räägin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar