Ma viimasel ajal ei suuda kuidagi kuupäevi jälgida. Kogu aeg on nad mul sassis ja kui vaja kuskile kirjutada on, siis pakun ma huupi mitu päeva varasema või kaugema numbri. Mina ei usu, et niimoodi on võimalik kuupäevi meeles pidada, nagu ikka krimkades - küsitakse, et mida sa kuueteistkümnenda aprilli õhtul tegid? Ja siis kohe laulab küsija vestluspartner kohe kõik ette, mis ta tegi. Ma ei teaks sedagi, mis kuupäev parajasti käes on, rääkimata sellest, mida ma kuueteistkümnenda aprilli õhtul tegin...
Tegelikult täna käisin ma uuesti arhitektuurimuuseumis, nad tegid seal suurepärase näituse lahti eile - Hiina linnadest ja linnastumisest. See oli äärmiselt põnev - mul läks seal kena kaks tundi ikka ära, vastukaaluks sellele Soome arhitektuuri näitusele, mis oli täiesti mõttetu. Vahepeale jäi seda-teist ja kolmandat ning praegu jõudsin teatrist tagasi. Teate, kui peen... Champs-Élysées' teatris sain ma istuda sellises kenas punase sametiga loožis, kus oli seitse punast samettooli ja kust avanes väga äge vaade. Tähendab, vaade pidi mul tegelikult piletijärgsel kohal olema "takistatud", aga kuna meid oli seal loožis ainult neli, siis me saime kõik endale sellised kohad, kust oli hea ja ilus vaadata ja sai rinnatise peale nõjatuda ja puha. Nii vahva! Meie loož oli number 79 muide. Aga nüüd sain ma ka omal nahal tunda, miks vanasti kõik daamid lehvikuid kaasas kandsid. Ja miks tõelised daamid siiani seda teevad. Sest vanasti käidi ikka ilgelt palju teatris ja sellistes pisikestes loožides läheb kuumaks nagu saunalaval. Tõesti, ma ei valeta, asjaga paremini kursis olnutel olidki pitslehvikud kaasas - rääkimata teatribinoklitest, loomulikult. Väga veider oli vaadata... Ja siis teised tulid ketside ja maikadega teatrisse...
Mis etendusse puutub, siis see oli täitsa vahva. Komöödia, kiire tegevustikuga ja huvitav. Välja arvatud muidugi lõpp, no mis ikka naeruväärne, see naeruväärne :D Aga ei, ma olen lõppkokkuvõttes jälle päris rahul. Ahjaa, ühel peategelastest oli käsi kipsis ja ta mängiski kogu selle aja niimoodi ära. Ma ei tea, miks see mind üllatab - näitlejad on ka inimesed, aga ikkagi - veider oli näha sellises šefis kohas näha kedagi kipsis. No ju see ongi märk, et oli veel šefim - et ta oli asendamatu :D Kui näitlejad pärast kummardama tulid, oli nii armas, see, kes pidi selle naise vasakust käest võtma, pani oma käe ka ta lingu sisse ja nii nad siis käisid kummardamas :D Aga peaks mainima, et kipsis käsi aitas jõle hästi kaasa ta üldisele kehakeelele, ta ikka rabeles ja möllas kõvasti. Ja kipsile olid ka oma riided, ornamendid ja värk kõik olemas, nii et kui ta muidu oli mustas, oli ling must, kui ta punase asja üll tõmbas, seoti sellele ka hoolikalt ja korralikult punane asi ümber...
Aga nüüd avasin ma oma viimse pudeli veini ja katsun pisut tõlkida, enne kui ma seda rüüpama hakkan... Homme saab hästi tegus olema, peab päris palju asju korda ajama ja õhtul on mitu üritust plaanis jne jne jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar