Muidugi kõik sellised asjad, mille kohta võiks päriselt öelda, et lõplikult tehtud, ei ole seda veel mitte, aga algus on tehtud, kõigega. Homme hommikust alates hakkavad asjad päriselt tehtud saama: esiteks loomulikult mu arvestuslik ettekanne Ameerika vaestest, teine ettekanne on kah suures jaos valmis kirjutatud, ainult kahele meilile ootan vastuseid. Tõlge - noh, sellega tegelen täna kella kaheksast kaheteistkümneni ja siis ongi hästi. Juhhuuuuuuuu.
Nüüd muust. Käisin täna bussiga sõitmas. Täpsemalt öeldes käisin lihtsalt linnas, aga tulin metroo asemel tagasi bussiga, sest üks buss käib otse meie maja kõrvalt ja säärasesse kohta, kuhu minekuks peab muidu mitu korda metrood vahetama. Päris ilus on bussiga sõita, selles mõttes, et päike paistab ja näeb ikka välja ka. Häda on ainult väljapääsemisega, nagu tänane päev tõestas. Siin tuleb ju õigel ajal vajutada nuppu, et buss peatuks, aga kui ma ei tea, kus ma olen ja milline peatus järgmine peatus on, siis on raske õigel ajal nuppu vajutada. Noh, ta peatud konkreetsetes, olulisemates peatustes niikuinii, et rahvas peale saaks, aga isegi siis ei tee ta kõiki uksi lahti, vaid ainult esimese. Ja mina siis olingi rõõmus, et ta peatas, aga ta ei teinud ust lahti :( Ei jäänudki muud üle, kui mina ja neli minu ümber seisvat isikut röögatasime üksmeelselt bussi tagaotsast, et la porte, s'il vous plait... Alguses bussijuht ei kuulnud ka veel, mina kehitasin õlgu ja nentisin selle peale, et olgu, olen järgmine kord targem ja lähen järgmises peatuses maha ja jalutan tagasi. Aga abivalmid härrasmehed mu ümber polnud sellega sugugi päri ja muudkui ikka hõikusid bussijuhti. Lõpuks sain ma tänu sellele maha ka. Aga nii ei ole üldse lõbus :D
Siis avastasin ma, et üsna meie lähedal on üks elukutseline tarotikaartide lugeja. Selles mõttes, et tal on kohe oma selline tsirkuselaadne haagis hullude värvikirevate reklaamidega ja ma kujutan elavalt ette, et seest näeb see välja nagu tõeline filmidest nähtud koht - teate küll, palju punast sametit, kristallkuule, kaarte ja mida iganes veel... Nii põnev.
Ahjaa, aga ma tahtsin teile tegelikult rääkida Ameerika vaestest, kuna ma olen nüüd selle teemaga kõvasti kokku puutunud. Jutt käib keskmistest Ameerika vaestest.
Neist: 46% on majaomanikud; 76%-l on kodus õhukonditsioneer; 75%-l on oma isiklikuks tarbeks vähemalt kaks tuba; 97% omavad värviteleviisorit, 50% omavad kahte värviteleviisorit. 75% Ameerika vaeestest omavad autot ja 30% isegi kahte autot, 73%-l on kodus olemas lisaks pliidile-ahjule ka mikrouun. Seejuures elab keskmine Ameerika vaene paremates elutingimustes (kinnisvara mõttes) kui rohkem kui pooled Pariisi, Londoni, Viini või Ateena elanikest.
Voilà, kas pole ilus statistika?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar