Urr

Pesumasin on jälle katki. Jätab paagi musta vett täis ja siis tuleb kõik asjad sealt seest välja õngitseda ja käsitsi puhtaks pesta. Mida ma vett täis paagiga peale peaksin hakkama, ei ole veel suutnud välja mõelda. Urr. Ja just täpselt siis, kui mul enam ühtegi puhast riietuseset pole. Nii äge.

Korter näeb ka välja nagu seapesa. Triin hoiatas mind küll ette Prahas, et siin on sassis, aga no et NIIIIII sassis... Põrand näeb välja nagu kõrbeliiv, vaipa on päris raske kogu kraami alt näha. Urr. Tähendab, noh jah, ja ma isegi ei tea, kas anda alla ja koristada ise, või oodata, kuni tema asjaga siiski algust teeb (mul on kahtlane tunne, et sellisel juhul jäängi ma lihtsalt ootama...). Mina küll koristasin kohusetundlikult maja ära enne reisile minekut, et ta oma vanematega ei peaks musta korterisse tulema :S.

Muidu pole elu väga palju muutunud. Õppejõud on endiselt ise oma ainetest nii vaimustunud, et unustavad end lõputult rääkima ja meile ajuloputust tegema. Oeh, eriti hull on ikka see keskkonnaprofffffff, kui kohutavalt palju ta lihtsalt seletada võib, ma lihtsalt ei mõista...

Reisilt on Pariisi palju parem tulla kui koju minna. Siin peab kohe kõigeks valmis olema ja ei saa logeleda ega midagi teha, nii et mul ei ole olnud ka sekunditki tavapärast reisijärgset masendust. Noh, olgu, üks sekund oli, kui ma hommikul õue külma kätte astusin, aga see pole vähimalgi määral nii nagu tavaliselt. Läksin lihtsalt eile õhtul kell 8 magama ning ärkasin kell 8 rahumeeli üles - ilma igasuguste tüüpiliste ümberorienteerumisraskuste, grupijuhiadrenaliini ja actionootusteta. Nii tore. Täiesti normaalne :D

Ma avastasin täna muide ka, mida ma oma tavalise Pariisi-päeva juures kõige rohkem armastan! Kuna ma enam hommikuti kodus kohvi ei joo, võtan ma kohvitoobi rongi pealt maha tulles kooli juurest kohvikust kaasa ja jalutan sellega siis kooli. Kohvik on tavaliselt inimtühi, seal on ainult üks vanemapoolne mustapäine prantslanna, kes mind igal hommikul sõbralikult tervitab ja juba teab, mida ma tahan. Teeb mulle kange kohvi. Espresso. Topeltespresso. Annab kaks suhkrut ja segamispulga ning soovib ohtrasõnaliselt ilusat päeva. Ja siis astun ma sellega tänavale ning kui ma esimese lonksu võtan, muutub maailm konkreetselt poole sekundiga hallist värviliseks. Ma ei tea, kas teil ka sellist metamorfoosi esineb, aga kange kohvi esimene sõõm teeb mu elavaks. Täiesti tuntavalt. Üheainsa sekundiga hakkan ma kuulma lindude laulu ja tundma rohu ja põõsaste lõhna. Vapustav. Tähendab, ma saan aru küll, et see kõlab nagu mingi narkar, aga no mis teha. Ja see on ainult esimese lonksuga nii, järgmistel ei ole enam mitte mingit efekti. Aga sellest siis ka tõdemus, et minu päeva lemmikosa on see esimene sõõm kohvi... :P

Ahjaa, ja täna sai meil üks tütarlaps loengus paanikaataki. Hakkas oma exposéd tegema ja kui ta viis lauset öelnud oli, hakkas ta kontrollimatult värisema, haaras kõrvalseisvast tütarlapsest kinni, vajus pingi peale ja lõdises viis minutit. Päris kole. Ta nimelt kartis teiste ees esineda (ma ei tea, kuidas ta kõikidest eelnevatest exposédest eluga läbi on tulnud). Jube värk.

Nii. Aga ma nüüd jätan teid siiapaika. Panime just ühepajatoidu tulele ja üleüldse olin ma unustanud, et mulle saadeti kuu aega tagasi keeletoimetusest tekstid üle vaadata; teise raamatu tõlge tuleb reedeks ära saata ja kolmas raamat aprilli lõpuks, mis tähendab tegelikult, et ka kohe praegu, kuna mind aprillis ju jälle osa aega pole. Oeh. Nii õnnis oli olla, kui ma aktiivselt ei mäletanud, kui palju tegemist vajavaid asju mind ees ootab. Niisiis, nüüd läheb mündiviskamiseks, millise tõlkega ma kõigepealt tegelema hakkan :D Homme pole vähemalt kooli, siis jõuab ehk päris palju ära teha...