Mõnel on ikka pikad juhtmed...

Jutt ikka iseendast. Heh. TÄNA tabas mind nimelt lõpuks see reisipohmakas, millest ma arvasin end sedakorda pääsenud olevat. NB: mitte reisijärgne masendus, vaid lihtsalt reisipohmakas. Urr, ma tõepoolest hakkasin juba lootma, et ongi nii, et jõuan reisilt koju, lähen lihtsalt magama ja tõusen hommikul vara ilma igasuguste probleemideta üles ja elu läheb edasi. Noh, jeeee, halloo. Tänane päev on läinud täielikult magamise tähe all. Hommikul kooli minnes olid jalad nagu tina täis, koolis istudes olid SILMAD nagu tina täis. Aeg-ajalt vahtisin ma küll üsna klaasistunud pilgul Majasokule otsa ja mõtlesin, et kui ta kohe midagi elavamat ei ütle, siis ma lihtsalt jään magama. Tõsiselt ka, nii uni oli, et ma vahepeal ei suutnud isegi mitte oma käekirjale keskenduda, see näeb tänase päeva all välja nagu varesejalad. Kohvik oli ka kinni, kust ma tavaliselt oma kohvi hangin - kooli lahustuvat kohvi sealt aparaadist ka ei tahtnud. Oeh-jah. Isegi ei tea, kuidas mul kojujõudmine õnnestus, rongis oli ka ilge tukk peal, aga seal ma justkui päris magama ei jäänud :D Niisiis... kodus mõtlesin, et peaks süüa tegema, aga pärast... Avasin arvutis oma tõlked, mis endiselt põlevad ja mis pole kuskile eriti edenenud... Ning halleluuja, ma jäin enne, kui ma üleüldse millestki aru sain või paar ridagi lugeda jõudsin, magama. Magasin umbes kolme-nelja kempsupausiga kuni praeguseni - kell on 11 õhtul. Hihii. Rõõmustav asjaolu on see, et mul on ikka uni, aga nüüd on kõht ka juba päris tühi. Huvitav dilemma... Kui minna süüa tegema, läheb uni ära ja kuidas ma siis hommikuni edasi magan? Nojah... ja veel üks küsimus on see, et miks mul võttis kaks päeva aega, enne kui mu kehale kohale jõudis, et nüüd on aeg magada... Ma oleks eelistanud, et ma oleks seda sellisel juhul teinud eile, mitte Majasoku loengus une vastu võitlemisest peaaegu otsad anda... No on ju pikad juhtmed, mitte ei saa aru, kustkaudu nad mul ringi käivad...?

PS: Triin luges just mulle ette uudise, mille kohaselt iga tund magamatust vähendab 1% jagu inimese intelligentsi. Sellest kerged järeldused, et ma peaksin üsna sageli olema täiesti purulollis staadiumis... Ja siis ülejäänud osa ajast peaks mind taas täielikuks geeniuseks muutma! Mine võta kinni...

Olgu.

Süüa või magada? Selles on küsimus. Mis oleks üllam, unne põgeneda kõigi noolte eest, mis vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, kõht täis süüa?