Jälle minek!

Njah, mul õnnestus nüüd kohver ära pakkida. Tuba on küll veel koristamata ja külmkapis on ka söömata träni (mis kõige õnnetum - veel tervelt pool musta leiba, aga seda ma ei raatsi küll järgi jätta, see on siinkandis kallis kraam :D Küll ma hommikul ära söön :D). Juba käib peas igasugune mõtete virvarr ka ringi - nii palju rahvast tuleb sedakorda ja ma pole pool aastat jälle Egiptuses käinudki, täpselt parajalt pikk aeg selleks, et kõik on parajal määral meelest ära läinud, et nagu kergelt kõhe on. Tššš, aga see peaks saladus olema :D Nojah, aga see on tegelikult päriselt alati ka nii. Ja üleüldse olen ma alati kahtlustanud, et ma ei peaks nii palju mõtlema, kui ma seda teen. Põrr.

Päev läks kuidagi kole kiiresti, täna ma võin küll tunnistada, et istusin sõna otseses mõttes pool päeva arvuti taga - MSNis ja internetis - ja ajasin igasuguseid hädavajalikke asju korda, nii silmad on suisa krillis. Aga õhtu lõpetuseks otsustasin ma siiski teatrisse minna, kuigi selleks hetkeks ei olnud mul kohe üldse viitsimist ja nii palju teisi asju oleks pidanud tegema. Noh... teatritüki sai teada poolteist tundi enne etenduse algust. Teatri asukoha ka. Jõudsin siis kohale, veerand tundi varem, nagu mul kombeks... aga... sellest seltskonnast, kellega me minema pidime, polnud kedagi kohal. Ootan-ootan, lõpuks, punkt kell üheksa helistasin neile rumeenlastele. Nemad olid nimelt ära eksinud ja minul õnnestus nad siis ilusasti telefonitsi kolme lausega kohale juhatada. Hmm. Olgu, teatrionud just olid mulle öelnud, et davai, nad ootavad mu sõpru siis veel natuke, muidu oleks nad juba pidanud alustama. AGA kui need rumeenlased kohale jõudsid, selgus, et seda hispaanlast, kelle käes kõikide meie piletid olid, ei ole ikka veel kuskil ja ta ei võta toru ka. Hmm. Päris huvitav, eksole. Seisime siis vihma käes teatri ees ja vahtisime nõutu näoga tänaval ringi, kolm teatris töötavat poissi ümber, kes kõik tahtsid teada saada, mis toimub. Lõpuks olime meie siis valmis uued piletid ostma (sest need algsed, mis tolle hispaania tibi käes olid, saime kuskilt niikuinii tasuta), aga teatripoisid vaatasid, et me olime nii segaduses, nii et nad lasid meid lõpuks sinna niisama sisse.

Noh, ja väga äge oli! Mingi inglise (?) tükk algselt, "Pale horse". Ei viitsi teile linki otsida, no tõepoolest praegu ei viitsi. Aga rääkis ühest vanamehest, kelle naine ta maha jättis ja siis ära suri. Vanamees oli jota, ateist, täiesti üksildane ja lisaks veel baariomanik. Noh, korjas masenduses ühe tolguse juurest noore tüdruku üles, kelle ta enda juurde tööle võttis; too tappis sealsamas tema baaris tolguse ära, siis matsid nad selle kahekesti kuskile metsa. Pärast seda hakkas tüdruk vanamehe armukeseks... Tema oli ka kergelt kompleksides vaevlev seejuures, arvas et on fantoom, kuna keegi teda ei märka (= Härra Tsellofaan Chicagost :D). Ja nii nad siis kõik seal maailmavalu läbi elasidki. Käisid arsti juures ja preestri juures, et see neile ütleks, mida teha... Ei, tegelikult mulle tõesti meeldis. Nad said laval väga hästi väga limiteeritud vahenditega hakkama ja huvitav oli ka, näitlejad räägivad prantsuse keelt alati kuidagi ÜLIarusaadavalt... Äge. Noh, et 4+.

Ja issandjumalkuihea koogi ma täna ostsin :D Ma unustasin, et see mul olemas oli, aga ma lõuna ajal ostsin ühe kreeka pähklite ja karamelliga korvikese... Ja praegu avastasin ta ja võtsin esimese ampsu. Täelik taevamanna.

Olgu pealegi, aga eks ma siis nüüd pöördun tagasi igasuguste toimetuste juurde. Arvestage siis, et mind järgmised 10 päeva ei ole :D Oeh-jah.