Mis kingadesse puutub, siis ma leidsin eile Sebastopoli bulvari äärest ühe kingapoe aknalt nii kohutavalt nunnud kingad. Sellised vanamoodsa tegumoe ja atlasspaelakestega. Ilusad ja kinnised ja kevad-sügisesed. Mul on nüüd kohutav kiusatus, aga ma panen sellele veel esialgu vapralt vastu. Nad maksid nimelt 79 eurot. Sellegipoolest tulevad nad mulle aeg-ajalt meelde. Kui homme ka tulevad, lähen proovin jalga.
Igatahes, noh, kingade eest 79 eurot küsida on küll pisut röövimine, aga noh, siiski mitte KÕIGE hullem, eks ju. Vaadake Eesti hindu. Röövimine tuli jutuks hoopis mu rumeenlasest koolikaaslastega. Nimelt tuli välja, mis Emilia telefoniga juhtus - nad olid toanaabriga kahekesti kuskilt õhtusel ajal koju jalutanud (meenutagem siis, et nemad on need kaks õnnelikku, kes elavad päriselt ka Champs-Élysées'l, Triumfikaare kõrval!), kõik Emilia asjad olid Ramona käekotis olnud ning mingid kaagid olid neile otsa jooksnud, nad pikali paisanud ning siis Ramona kotiga minema jooksnud. Halleluuja. No see, et nad Ramona ohvriks valisid, mind muidugi ei üllata, see tütarlaps on veel kõhnem ja jõuetum, kui keskmised prantslased - minu meelest puuduvad tal ka luud, tema koosneb ainult nahast. Aga sellegipoolest - see, et säärane asi sündis, jahmatas mind küll. Selles mõttes, et me oleme nii Triinuga kui üksi ka ikka omajagu mööda õhtust linna ringi lonkinud - eriti veel siis, kui me vanasti seal Gagnys elasime. Ei saa öelda, et meil kunagi isegi säärane võimalus pähe oleks tulnud, et keegi meid röövima tuleb. Pariisis on kogu aeg igal pool nii palju rahvast ja kõik on palju viisakamad ja usaldavamad kui Eestis. Siin on ikka päris palju vaja selleks, et tekiks säärane tunne, et ümbrus on ohtlik. Poodides ka - müüjad ei käi binokliga sul selja taga, et mida sa nüüd vaatad - on üldine eeldus, et ei varastata... Ja isegi metroos oleme meie tavaliselt kõige neurootilisemalt oma kotte hoidvad inimesed, päris prantslased kotinagistajate võimaluse üle küll ei muretse. Noh jah siis. Ei tea, kas olen mina sinisilmne, või vedas neil lihtsalt ääretult halvasti. Mis kõige lillelisem nende situatsioonis - kotis olid ka absoluutselt kõik olulisemad dokumendid - nii kooli, siinelamise, reisi-, kodused ja isikuttõendavad paberid, rääkimata vist suurest hulgast rahast, pangakaartidest ja telefonidest. Äge küll, eh?
Mis koppa puutub, siis lubage mul vaid öelda, et mul on PÄRIS TÕSISELT KOPP EES. 42 lehekülge veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar