Oeh jah, küll see nädal läks linnutiivul. Kogu aeg toimus miskit ja nii palju sai tehtud - eksperimenteeritud - katsetatud - ringi longitud - šopatud - Pariisiga tutvutud - pilte tehtud, et nagu ei saanudki aru, millal üks päev lõppes ja teine algas. Aga nüüd jõudsin ma umbes kaks tundi tagasi lennujaamast koju, saatsin emme lennuki peale ja avastasin siis, et ma nagu ei oskagi nüüd midagi tarka ette võtta äkitselt.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama algusest.
Näiteks teisipäeva hommik siis. Ma ei tea, meie exposé... Hmm, pole aimugi, kuidas läks. Tähendab, me ületasime aega, aga kuna meie järel tegi üks tüüp üsna mõttetusisulist asja, siis temaga võrdluses jäime meie kõvasti peale. Brr. Noh, ma ei tea. Pole hullu, ma arvan. Aga pmst enne selle tegemaasumist sain sõnumi, et emme lennuk jäi hiljaks ja et ta jõuab hoopis mitu tundi hiljem. Nii et ma ei pidanudki loengust jalga laskma, vaid tegin oma ettekande ära ja jõudsin ilusti kümneminutilise varuga lennujaama kahvel.
Tõime alustuseks kodinad koju ja mina rõõmustasin kogu selle suure nännikuhila üle, mis mulle toodi :P Hihii, praegu lürbin ka ühte maasikasiidrit ja lõpetasin just singileiva ja kohukese. Nämm. Ülimalt tore veinile ja juustubaguette'ile vahelduseks :D Mesikäpa šokolaad on mul kah siinsamas kõrval ja lennujaamast tagasi sõites jõudsin pool uut Gardneri raamatut läbi lugeda. Seekordne eksemplar on päris põnev, ma arvan, et loengi ta kohe täna õhtul läbi :P
Aga njah, me läksime kohe samal õhtul linna peale ka loomulikult, jõime ühed kohvid ja lonkisime ringi, päris pika tiiru saime õhtusele Pariisile peale tehtud. Üleüldse sai selle nädalaga nii palju kõnnitud, et täitsa vägev kohe. Aga oligi seejuures kasuks, täpselt see nädal olid nii külmad ja tuulised ja vihmased ilmad, nii et sooja oli tarvis :D Täna saime päris paduka ka kaela korra, seda ei olegi minuga sügisest saadik Pariisis juhtunud. Veider. Ometigi oli päris suvi juba vahepeal. Noh, olgu, oleks parem, kui see suvi tagasi tuleks, ma saatsin nüüd kõik soojad (ja seega ruuminõudvad) asjad koju ära ja enne Egiptusesse minekut tuleb veel viis päeva mööda saata, nii et olgu suvi olla, soovitatavalt homsest hommikust palun! :D
Aga pöördudes tagasi möödunud nädala juurde, siis noh, muuhulgas käisime me Väike-Ameerikat avastamas, jõime Montparnasse'i kuulsate kohvikute kõrval šampust (minu esimene šampus Pariisis), sõime esimest korda elus austreid, käisime mõlemad esimest korda ära päris Eiffeli torni tipus (seejuures üsna kriminaalsel moel, aga saatus tahtis lihtsalt, et kõik tasakaalus oleks, nii et njaa, see oli kokkuvõttes päris naljakas :D), käisime esimest korda elus Pariisi Garnier' Opéras Stravinski ooperit vaatamas (sellest allpool pikemalt), ronisime Jumalaema kiriku torni ja Panteoni krüpti, külmetasime Montmartre'i esimest korda tühjadel treppidel, luusisime Champs-Elysées'l, pildistasime Pigalle'il kohvikus istudes ekstravagantseid inimesi, šoppasime üsna ohjeldamatult (teiste kingitusi ja endale mõeldud kingitusi :D), sõime eskaloppi ja jõime Anjou roosat veini ja palju-palju-palju-palju muud. Ma luban, et peale Egiptuse reisi panen ma teile siia mõned pildid ka üles...
Aga ooperiskäigust tahtsin ma niipalju öelda, et selles ooperimajas on äääääääretult vastikud istmed - nii kõrged, et isegi mu jalad ei ulatanud põrandale, mistõttu terav puuäär reide soonis, istuma pidi kole sirgelt ja kõhulihas pidi põnnis olema, et toolilt päris maha ei libiseks; seljatugi hõõrus täpselt kahe selgroolüli vahele, põlved hakkasid imelikust asendist valutama, kellegi teise põlved olid kohe abaluude all tunda, mantlid-kotid pidid põlve peal olema ja igatepidi kitsas oli kahvel. Nagu emme juba täheldas, jätsid need pingid mulle palju kustumatuma mulje kui see ooperitükk ise. Vot. Kultuuritu, nagu ma olen :D Palav oli ka ja mingid pilusilmad kõhutasid sellises poosis, et nende tagant oli päris keeruline midagi näha, aga kui ma neile sellekohane märkuse lõpuks tegin, siis sai teisel poolajal juba lavale ka pilgu peale heita :D Selgus, et noort naiskangelannat mängis tõepoolest NOOR ja ALLA 100 kilo kaaluv tütarlaps, ka kaks noort meespeategelast nägidki välja päris noored ja üldse mitte pahas vormis! Minu stereotüüpne arusaam ooperitest kohe muutus, tavaliselt on ju need primadonnad ikka kopsakad tükid, noh... :D Muuseas, see ooper oligi inglise keeles ja tänuväärsel kombel ei häirinud mitte miski mu vaadet subtiitrikirjadele, nii et ma sain isegi enam-vähem aru! Muuseas, kole kaasaegne oli see tükk justkui ka, või vähemalt lavakujundus küll. Ma tõdesin igatahes, et mulle ikka meeldivad sellised ooperid rohkem, mis on actually vanemad ja kust mõni aaria on juba tuntum-tuttavam, siis on kohe sellisem kodusem tunne. Ühesõnaga, järgmiseks lähen ma hoopis Rossini "Sevilla habemeajajat" vaatama. Aprillis. AGA... teater oli sellegipoolest kihvt.
Austrid... osutusid muuseas täiesti tavalisteks soolveemaitselisteks ollusteks, kes õnneks õudusjuttudele vaatamata suus ei liigutanud ja sidrunit peale pigistades ei piiksunud. Aga eksootiline oli sellegipoolest. Uhke värk ikka. Ma olen nüüd austreid söönud :P
Ja mis veel? Oeh, ma unustasin kindlasti paljud asjad praegu ära, aga tegelikult ma nüüd loen oma raamatu hoopis lõpuni, siis on süda rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar