Me käisime siis täna kursusega Pariisi prügimäel. Selgus, et see päris Pariisi oma siiski ei ole, selle lasid 9 kommuuni ehitada ja ta vähemalt esialgu ainult neid üheksat teenindabki. Aga samas täheldati, et inimeste teadlikkus tarbimisest ja ümbertöötlemisest üha kasvab, nii et aasta-aastalt jääb neil prügi vähemaks ning kuna nad toodavad seal prügilas jäätmeid energiaks ümber, siis kardetakse, et mingil hetkel peavad nad hakkama mujalt ka prügi tooma, sest see energiajaam, mida prügiga köetakse, ei tohi korrakski seisma jääda - ja seda järgmised 25 aastat. Äge. Minu meelest jumalast šeff. Päriselt ka, kogu prügi sorditakse ära ja siis a) aetakse suurtesse ahjudesse, millega köetakse vett, mis keskküttena 30 000 inimese elamised ära kütab b) hakitakse läbi, pannakse käärima ja müüakse pärast põllumeestele kompostiks maha või annetatakse neile kommuunidele rohealade väetamiseks c) töödeldakse ümber (st igasugused plastikpudelid, klaasvärgid ja vanapaber). Tõsiselt tõhus ja efektiivne värk.
Prügi oli seal muidugi hirmsat moodi, terve see pisike linnake oli muidu ka prahti täis lennanud - seda tilbendas iga puu küljes ning igas lillepeenras oli lillede vahel mingeid jäätmelarakaid ja kõik haises päris koledasti. Prügilas endas näiteks vanapaberi hoiulaos nägime sihukesi suuri rotte, nagu Sass (ehk siis minu kass) oli, kui tema veel alles kiisupoja oli. Ja ega kuskile väga näppupidi vastu ei tahtnud loomulikult minna, ikka kole räpane oli. Aga kokkuvõttes oli vägagi äge ära näha. Meile anti sellised suured plastikkiivrid ka pähe, nagu muidu ehitusplatsidel. Täisvärk, ma ütlen.
Ilm oli ka suurepäraselt s.tt, et see prügila hästi hall ja kole välja paistaks :D Aga nii, kui me sealt lahkusime, tuli päike välja ja elu oli jälle ilus. Ma arvan, et see lihtsalt oligi nii seatud, et mingi prügila värk lihtsalt ei saa kena ja päikeseliselt särav olla.
Aga rohkem ma teile miskit ei räägigi, ma pole mitte midagi suuremat jõudnud ära teha, vaatasin ära paar kunagi soetatud filmi, kustutasin arvutist üleliigseid faile ja otsisin netist tikutulega lennupileteid taga. Homme tuleb kõvasti tegutseda, see ju mu viimne päriselt vaba ja tühi, just selleks ette nähtud päev enne järjekordset reisi. Tuleks kõik asjad, mis ilmtingimata enne tehtud peavad saama, ära lõpetada. Urr. Sellegipoolest lubasin Emilia ja Ramonaga õhtul teatrisse minna, ma ainult unustasin küsida, mida vaatama, hihii. Raamatupoodi, juuksurisse ja postkontorisse on vaja minna, 30 viimast lehekülge tõlkida ja 8 lk exposé kirjalikku osa valmis kribada, 25 lk artiklit lugeda ja sellest kokkuvõte teha, ühest filmist lühikommentaar kirjutada, CD plaate osta, esseed ja paar asja veel välja printida, kaks majandusülesannet ära lahendada, suveriided ära pesta, külmkapp tühjaks süüa, elamine ära koristada ja veel tuhat muud asja kindlasti. Tahaks keegi äkki appi tulla? :P
Muuseas, ma ikka ei saa üle ega ümber sellest, kui neetult populaarse ja üha kasvava ahela ma nende eestlase kohta käivate iseloomuomadustega tekitasin, millest mina isiklikult Triinu sõbranna käest kuulsin. Lugejate arv on kuidagi väga suureks kasvanud lihtsalt. Noh-jah. Nüüd leian ma juba ingliskeelsetestki blogidest enda linkijaid. Mis värk on???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar