Njah, peaks neid kuidagi koondama, aga näed, mitte ei lähe õnneks kuidagi. Kevadine värk vist. Ma olen omast arust juba maailmatuma aja selle totra toimetamisega tegelenud, aga ikka olen jõudnud täpselt poole peale. Noh, seegi hea iseenesest, eksole, ma tean, aga POOL on ju veel. Olgu, eks ma katsun positiivsemat ellusuhtumist säilitada :D
Igatahes, vähemalt jõudsime me täna suurpuhastuseni. Siin näeb nüüd jälle täitsa inimlikult korras välja - selles mõttes, et ma näen, et see vaip oli kunagi viis aastat tagasi sinine ja punaste täppidega. Eile oli ta nii igasuguste purudega kaetud, et ma oleks talle mingit halli värvi pakkunud. Laud vabanes ka igasugusest prahist ja sellal, kui mina põrandatega tegelesin, pesi Triin isegi aknad ära. Halleluuja. Noh, ega me nüüd paremini välja näe, sest tegelikult oleks neid tulnud pesta väljast, aga me teipisime nad teatavasti ammustel aegadel kinni... Aga no põhimõtteliselt võib siiski öelda, et meil on nüüd isegi ära pestud aknad :D
Homme pidime Emiliaga jälle kultuurse pühapäeva orgunnima, aga see saatis mulle millalgi täna meili, et ta telefon on a) kadunud b) varastatud c) ei tööta enam, nii et teda saab nüüd ainult interneti kaudu kätte ja kuna tal internetti pole, siis ilmselgelt EI saa ma teda homme kätte. Kui tüütu. Eks me siis vaata, kas terve mu nädalavahetus saab ainult erinevate tekstide keskne olema, või jõuan ma siiski vähemalt hommegi mõneks ajaks Pariisi peale kondama.
Eile käisin ja ostsin paar taskuformaadis raamatuid kõrbetest, muide - kuigi samas olen ma suhteliselt kindel, et ma peaksin teoreetiliselt olema nii või teisiti rohkemgi kui hästi ette valmistunud. Naljakas, ma ise ka ei tea, kas ma ootan või kardan seda safarit, igatahes väga põnev on millegipärast. Ei julge väga oodata ka, siis läheb tavaliselt kõik untsu. Aga karta ka pole erilist põhjust - see ajab mu ilmselt lihtsalt kergelt närviliseks, et tegu on jälle mingi kohaga, mille kohta ma KÕIKE ei tea ja kus ma ei oska veel 100% ette öelda, mis ja kuidas välja kukub. Urr. Kusjuures, naljakas on see, et kui seal eelmine aasta käidud sai, ütles keegi beduiin mulle korra, kui ma kuskil haudade vahel lonkisin, et ärgu ma igaks juhuks väga vabalt astugu, siin on palju madusid. Khmm, noh, siis ei mõelnud ma sellest mitte miskit, ühtegi siugu ei näinud terve selle aja peale... Aga nüüd mul juba mitu päeva kummitab mingi madudemõte peas - selline suurepärane vaimusilmapilt mingisugusest suurest majesteetlikust kobrast. Äge, eh? Ma tean küll, see raamat, mis ma kunagi Liisil külas käies Londonist ostsin, pani selle mõtte mulle pähe, aga see on sellegipoolest kergelt... huvitav... :D Peaks nüüd sülitama või midagi???
Davai, aga ma arvan, et ma asun nüüd kangelaslikult jälle oma tekstide juurde. Ehk on lootust täna veel 80 lk ära teha... Oleks tore... Aga siiski vist utoopia... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar