Ma söön oma mütsi ära

Ma olen ikka kogu aeg tõdenud, et Eestis seda eriti ei juhtu, et tänaval mõni mees ligi astub ja tuttavaks tahab saada - mujal ikka, kasvõi siin on ühte kirjeldatud. Aga võta näpust, ma olen sunnitud oma sõnu sööma ja oleks mul müts olnud, ma oleks kohe mütsi ka ära söönud. Tulin Tallinnast, astusin Pärnus Tallinna maanteel maha ja hakkasin kodu poole lonkama. Kõndisin seal Laste pargi juures puude all ja üks tüüp nagu tahtis mööda minna, aga kui ma ta mööda lasin, ei läinud mööda ka - ja siis suvatses küsida, et vabandage, mis te täna õhtul teete, ma tahaksin teiega tuttavaks saada :D Järjekindel vend oli kah, kuna mu õhtu oli planeeritud, siis suvatses mu rääkida kohe kohvi jooma... Eks me siis jõime... Heh... hämmastav...

Hambaarstist veel

Mh, nii tore on, kui hambaarst on sihuke vend, kes tuimestussüsti tegema hakates näeb, et see valus on, ja ütleb andekpaluva häälega: "Vabandust!" Mul oli kohe päris naljakas. Aga üldiselt jah, nüüd on siis selle valutava hamba saaga lõppenud, ta on jälle ilus, terve ja sile. Ja kui hobusetuimestus üle läheb, siis saab teada, kuidas tundub kah. Aga välja näeb ta nüüd viis pluss - igati parem kui selle vana hõbeplommiga, mis seal oli :P Tore. Ainult et pankroti äärele võib see hambaarst [noh, mitte "see" hambaarst, vaid iga hambaarst, eks] küll viia. Tore on, et täna on lootust raamatu tõlkimisega ühele poole saada :D Ja et järgmine aeg sai alles kuu aja pärast pandud :D Saab vahepeal hinge tõmmata.

Igatsus

Tänu sellele, et osad mu koolikaaslased praegu Pariisis on ja nad leidsid endale ajutise eluaseme suht sealkandis, kus meiegi Triinuga elasime, ning tänu sellele, et Liis ja Co praegu Londonis on, on minul ka kange tahtmine jälle Pariisi saada... Bastille' vastas kohvikus klaasikest veini juua ja Marais's jalutada ja Place des Vosges'il istuda jne jne jne... Eelmisel aastal sellel ajal käisin ma pikkadel jalutuskäikudel, parkides päevitamas ja juuksuris, tegin eksameid ja käisin õhtuti Montmartre'il, valmistusin Kreekasse sõitma ja üldse oli tore. Mitte et praegu ei võiks seda kõike teha, aga ma tahaks kangesti, et mu kõndimisvõime esialgu taastuks - siis võiks siingi mõelda parkide ja kohvikute peale... aga Montmartre'it siin ei ole.

"Lumi"

Ma hakkasin eelmisel nädalal lugema säärast raamatut nagu "Lumi" - teate küll, see kuulsa türklase Orhan Pamuki oma, mis 2006 Nobeli preemia sai ja millalgi eesti keelde ka tõlgiti. Noh, ja lugema hakkasin ma seda puhtalt selle "programmi" raames, et ennast kolmanda maailma kirjanduse osas ka pisut harida. Praeguseks olen ma selle peaaegu läbi lugenud - jõuaks tänase õhtuga läbi, aga kuna nõustun sügavalt ühe retsensiooniga, mille kohaselt on see suurepärane raamat, aga väikestes doosides korraga, siis ei hakka vaeva nägema. Kui nüüd võtta sellest vaatenurgast, et lugemine põhimõtteliselt pole midagi muud kui vaimusilmas piltide ja ettekujutusfilmi vaatamine, siis Pamuk teeb selle vaimusilmas jooksva kujutluspildi kole aeglaseks - muud midagi. Ta heietab pisut palju igasuguse tegevuse vahele... Kui sellega ära harjuda ja vaimusilmapilt neljakordse aeglustuse peale panna, siis on igati hea.

Hästi naljakas - millegipärast on mul ettekujutus, et see Karsi linn selles raamatus on Võhma. Neil ei ole tegelikkuses nagu suurt midagi ühist, aga see samastus tekkis vist puhtalt sellepärast, et raamatu alguses räägiti väikesest kohast. Tegelikult oma pommiaugustaatuse poolest sobiks Kars hoopis Eesti mõistes Paldiskiks. Aga jah, ikka kui räägiti sellest, kuidas buss sõitis Karsi bussijaama, siis tuleb mul meelde, kuidas buss sõitis üle raudtee ja kaubamaja juurest mööda ja siis keeras raudteejaama juurest vasakule, siis keeras ümber poe nurga paremale ja keeras bussijaamaplatsile... Ja kui räägitakse restoranist, siis tuleb mulle meelde see restoran, mis oli "Kalevi" poe teisel korrusel. Jne jne jne.

Tegelikult on Pamuk osanud sinna väga huvitavaid mõtteid sisse lükkida. Osad neist on hästi tabavad, osad neist on hästi huvitavad, sest ta on tõeliselt läbi mõelnud moslemite ja mittemoslemite religiooni puutuvad argumentid, osad lähevad kokku selle raamatuga, mida ma tõlgin, osad neist on lihtsalt pisut segased ja ma pole päriselt kindel, kas ma ei saa nende mõttest aru oma küündimatuse tõttu (st see on ju maailmatu sügavamõtteline raamat ikkagi) või peaksid need ilma igasuguse sügava tagamõtteta olemagi jaburad ja selgitama, et hoopis kolkakülas on niipiiratud inimesed...

Selle Pamuki raamatu tõlkijal on väga hea sõnavara olnud, aga ta on kohutavalt häirivalt palju kasutanud asesõnu - selles mõttes, et eesti keeles pole neid pooltki nii palju tarvis kui selles raamatus on. Ma ei saa midagi parata, see käib mulle närvidele. Aga sõnavara poolest müts maha - ma olen nii mõnedki head mahlakad väljendid välja kirjutanud, mida ma loomulikult tean, aga mida väga paljud inimesed enam ei kasuta õnnetuseks.

Ja kuigi ma ei viitsi hetkel rohkemate lõikude väljaotsimisega vaeva näha, siis täna jäid mulle silma sellised kaks lõiku:

"Pole ju mõtet üksinda uskuda. On parem uskuda nii, nagu vaesed seda teevad. On parem olla üks nende hulgast. Aga nende Jumalasse hakkad sa uskuma alles siis, kui sa sööd sedasama toitu, mida nemad söövad, kui sa elad nende elu, kui sa naerad ja vihastad koos nendega. Sa ei saa uskuda nende Jumalat, kui sa elad sootuks teistsugust elu kui nemad. Jumal on selleks küllalt õiglase meelega, et endale aru anda, et küsimus pole mitte mõistuses või usus, vaid elus endas kõige täiega." [no palun väga, ma võtaks siit pooled sa-d ära]

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Inimese kannatusi võib mõttetuks pidada vaid ateist, kes ei ole ise iialgi kannatanud. Aga kui ateist on kas või natukene kannatusi maitsta saanud, ei kesta tema usmatus enam kaua. Lõpuks hakkab ta ikka Jumalat uskuma."

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Kui mitte just esimesel pilgul, siis vähemalt esimese kümne minuti jooksul saab naine sügaval hingepõhjas aru, mis mehega on tegemist. Või vähemalt saab ta aru, mis tähendus mehel tema jaoks on. Vaistlikult tajub ta, kas ta suudab meest armastada või mitte. Edasi kulub mõnevõrra aega, enne kui naine saab korralikult aru sellest, mis oli alguses vaid tundevirvendus."

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Riiklik ilmaennustus teatab alati viis või kuus kraadi kõrgemat temperatuuri, kui see tegelikult on. Kardetakse, et tõe läbi võiks kannatada rahva moraal."

Ja POSTSCRIPTUMina tuleks ära märkida, et laulupeo pluusid on ilmatuma ilusad. Jaa, ja siis veel seda ka, et ma ei tea kvantfüüsikast mitte midagi ja mul igasugune füüsika õnnestunud keskkoolist saati nii eduliselt ära unustada, et ma isegi nüüd relatiivsusteooriaga tutvust tehes ei mäleta, et ma seda kunagi teadnud oleksin. Ometigi olin ma keskkoolis vist ainus meie klassist, kes füüsikat (ja prantsuse keelt) päriselt õppis ka - teised piirdusid õpiku laua all lahtihoidmisega ja kontrolltöö ajal sealt maha kirjutamisega, sest meie õpetaja oli kas pime või teeskles pimedat. Kurt oli ta vistiti ka (või teeskles seda), kuidas muidu sain mina iga jumala kevad Liisiga koos Liisi eest aasta materjali vastata, kui temal hinne viie ja nelja vahel oli jälle... Ühesõnaga, moraal selles, et tuupimisest ei ole mitte mingit kasu. Keskkooli füüsikast mäletan ma ainult nõuandeid, et elektrolüütkondensaatorit ei tohi stepslisse pista, sest siis kostab nii kõva pauk, et Laanemets tuleb direktori kabinetist vaatama ja siis me alles saame [mis on elektrolüütkondensaator, polnud meil toona õrna aimugi ja tänase päevani ei tea], ning siis veel soovitus, et paljundusmasina sisse - teate, need suured - ei maksa ronida, sest me määriksime niimoodi riided ära. Ja tuumajaamadest rääkiva peatüki pilt on silme ees, aga tuumajaamadest ei mäleta mitte midagi. Olid ajad... kunagi olin ma isegi tark... Aga seda, et erirelatiivsusteooria ka olemas on, ei teadnud ma vist ka toona...

10 kõige veidramat reisihetke

Ma siin sattusin kuidagi vanu pilte vaatama ja mõtlema igasuguste vanade reiside peale, nalja ja seiklusi on ikka saanud... Ja mõni oli lihtsalt nii veider juhus, et tuli mõte, et peaks need õige üles tähendama:

Üks kõige naljakamaid reise, mida ma mäletan, oli see, kui me esimest korda Albaanias käisime. Esimest ja ainsat, peaks mainima, sest see osutus sääraseks ekstreemturismiks, et nii mina kui bussijuhid keeldusime sinna lähima kümne aasta jooksul minemast. Kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis kümme aastat hakkab varsti täis saama ja nüüd ma enam polegi selle vastu nii väga... Igatahes, siin ei saa rääkida ainult ühest reisihetkest, terve Albaanias viibimise aeg oli nii koomiline, et takkajärge mõeldes võib kõhu kõveraks naerda. Juba piiri peale jõudes olime me tõelised vaatamisväärsused - nimelt olime me selle piiripunkti esimene turismigrupp üldse ja mind kutsuti bussist välja piiriputkasse, pandi keset tuba istuma ning kutid jooksid kõik küladesse laiali oma onusid, isasid, vendi ja sõpru kohale kutsuma, et mind neile näidata. Istusingi nagu muuseumieksponaat seal tooli peal keset ööd mitu tundi, kuni üks tüüp mitme eri pitsatiga igasse passi ühte suurt pitsatit komponeeris (ühe pitsatiga kuupäev, teisega raam sinna ümber) ja karjakaupa kuivetuid karedakäelisi maamehi mind vaatamas käis... Kui me sealt lõpuks pääsesime ja oma öömaja poole sõitsime, peeti meid mõnekümne kilomeetri pärast keset teed kinni - peatajateks olid automaatidega varustatud kaltsakad suures džiibis, kes väitsid, et nad peavad meid hotelli eskortima - piirilt kästi. Et linn on pime ja me muidu ei leiaks üles. Meie olime suht kõhevil, aga noh, ega meil eriti muud üle jäänud - tee ju läks edasi ja nemad sõitsid ka edasi... Väike hirm tekkis küll, kui äkki keset pilkast pimedust seisma jäime (hotell polnud ka valgustatud ning väljast seda näha polnud) ja need automaatidega tüübid järsku bussiuksele tulid ning kuulutasid, et me nüüd oleme hotellis ja käskisid bossil rahadega kaasa tulla... Noh, ma siis südame värisedes läksin ka - kutsusin ühe bussijuhi kaasa, aga see oleks peaaegu lahtisesse kanalisatsioonikaevu kukkunud ja tema pöördus siis tagasi, saatis minu püssimeestega seda müstilist hotelli otsima... Nagu pärast selgus, oli tegu ausate püssimeestega ja seal kottpimedas oli siiski hotell - selgus, et linn oligi tõesõna pimendatud, sest linn ei olnud kollektiivselt oma elektriarveid ära maksnud. Pilkases pimeduses polnud me linna jõudmisest arugi saanud ja bussi uksest nii mõnekümne meetri kaugusel oli tõesõna meie endi hotell - taskulambi valgel anti mulle grupi võtmed ja kui grupp juba hakkas oma tubadesse minema, siis röögatati kõva häälega: "Oodake, küünlad ka!". Iga tuba sai ühe küünla ja oligi kogu moos. Toad olid tegelikult apartemendid, st minu tuba koosnes näiteks kolmest toast. Päris hirmus oli - ma käisin oma küünlaga kõik toad läbi, vaatasin iga ukse taha ja iga voodi alla ning lõpuks magasin nii, et rahakott oli pea all... Ma ei mäletagi, kui palju mul rahasid selleks reisiks kaasas oli - sihukestes kiviaja maades ju tuli kõige eest sulas maksta ja terve grupi kogu pika reisi rahad... Ooooooi, närvid olid läbi. Noh, ja kui arvestada, et järgmisel päeval sõitsime me keskmise tempoga 20km/h, sest need teed ei olnud busside jaoks absull läbitavad; et me mingil hetkel sõitsime sihukese maastiku peal bussiga, et jäime oliivipuudesse kinni ja kui ma siis hakkasin mingi hetk bussijuhte otsima, siis nägin ma pimeduses ainult valevaid triiksärke kuskil kõrgel hõljumas - nad olid puude otsas ja kangutasid neid eest ära, et bussi luuki nende küljest lahti saada. Vahepeal ronisid kõik mu inimesed bussist välja ja kõndisid jala bussi ees, sest kuristiku äärel sõitmine läks pisut hirmsaks - ahjaa, siis tuli meil üle sõita ka ühest sillast, mis oli nii kitsas, et bussi rataste välimised servad olid üle ääre, üks bussijuht seisis bussi ees ja vaatas millimeetrite haaval, kas ikka julgeb üldse edasi sõita. Kohalikud koputasid endale oimukohale, kui meile otsa vaatasid... Siis jõudsime me kuskil kohta, kus tee kaheks läks - mõlemad olid kitserajad ja ühtegi viita polnud. Kuskil kaugel paistis valgus, nii et ma siis mõtlesin, et lähen jalutan sinna ja küsin, kumba teed mööda sinna linna saab, kuhu meil vaja jõuda oli (see oli enne GPSi aegu). Läksin siis, leidsin mingi sõnniku järgi haisva hüti, koputasin... Kohe kustus tuli ära... Ma siis ehmatasin ära, kukkusin heleda häälekesega hõikama, et appi-appi, tahaksime teed teada - mine tea, kui mingi narkourgas on, pärast lastakse maha ka keset pimedat ööd ju... Noh, siis läks natuke mööda, mina julgesin veel korra koputada ja inglise ja prantsuse keeles hõigata, et kas keegi on kodus - siis tehti uks lahti ka lõpuks, mingisugune valges maikas vanamees, hiigelsuur puss pihus, vaatas mulle otsa, mõmises natukene - mina üritasin talle selle linna nime korrutada, tema siis rehmas käega kuskile poole... Ja kuna ma olin juba suhteliselt veendunud, et tahan sealt ukse tagant ruttu jalga lasta, otsustasin ma, et ta nüüd näitas kuskile poole, ning tormasin minema. Pärast selgus, et ta niisama rehmas käega, sest see suund, millest mina aru sain ta käeviipe järgi, osutus valeks. Noh... ja selmet, et õhtul üheksa paiku juba Kreekas olla hotellis, jõudsime me sinna järgmise päeva pärastlõunaks, sest lihtsalt teed koosnesid rohkem aukudest kui teekattest, nii et me sõitsimegi keskmiselt 15-20km/h kogu aeg... Ja sõitsime rohkem kui ööpäeva jutti, sest me hakkasime ühel hommikul Tiranast Kreeka poole "kimama", kohale jõudsime järgmiseks pärastlõunaks, ise kõik täiesti zombid. Vot sellised põnevad mälestused Albaaniast. Kõige parem oli aga ikka see "oot, küünlad ka" värk :D See on vist kogu mu elu kõige omapärasem ööbimislahendus...

Nonii, siis järgmisel reisil ma niiväga pikalt ei peatu, sest see oli üleüldiselt üks kõige dramaatilisemaid ja traagilisemaid mu elus, see ajas mu suisa närvivapustuse äärele ja ma olen sellest ajast alates keeldunud igavesti Türki minemast, AGA lihtsalt selle reisi üks kõige õnnelikumaid äpardusi oli see, et ühel hetkel avastasin ma Itaalia-Kreeka laeva peal, et kaks meest on kadunud. Enne olin kõigile seletanud küll, et ärge mine Korful maha, enne lõpp-peatust on Korful ka peatus. Läksin veel Korfule jõudes väljapääsu juurde, et igaks juhuks hoiatada, et see pole meie peatus - laev oli hiljaks jäänud ja kell näitas juba peaaegu seda aega, millal me oleksime pidanud mandril olema. No ei näinud kedagi meie omadest maha minemas, aga Igoumenitsasse jõudes selgub, et kaks meest on puudu. Ikka mõtled siis ju, et issake, äkki kukkusid öösel merre või olid napsitanud või midagi... Noh, sai siis rannavalve ja Eesti diplomaadid kõik jalule aetud, meil aga ei jäänud muud üle kui Ateenasse edasi sõita. Ja siis helistatakse mulle päev hiljem kuskilt politseijaoskonnast - kaks lühikestes pükstes eesti meest on Korfu linnas pöördunud politseisse. Nad läksid laevast siiski Korful maha (aga kuna pagas oli neil ju bussis, eks, ning buss laevas, siis ega neil suurt midagi kaasas ka polnud). Vaatasid, et kedagi teist ei tule - läksid randa. Olid vahepeal rannas, siis nautisid elu, lõpuks mõtlesid, et peaks ikka meile järgi tulema - läksid politseisse. Sealt helistati mulle, õpetati meestele, kuidas bussi peale saada - ja istusidki siis liinibussile ning kihutasid Ateena poole. Oi, mina oleks murest halliks läinud muidugi, aga see oli suhteliselt koomiline - nemad löövad rannas lulli, kui kõik paanikas on...

Siis tulb ju ikka ette selliseid päevi, kus absoluutselt iga asi, mis sa jõuad ära öelda, osutub mingil põhjusel teistmoodi olevaks. Viimasel Egiptuse kõrbesafaril oli täpselt nii - öelgu ma, mis tahes, ikka läks teisiti, alates sellest, et ma kuulutasin, et sõidame alguses bussiga, aga olid kohe džiibid ees; räägin, et lähme konvoisse - siis selgub, et konvoi on just hiljuti ära kaotatud üldse; seletan, et ülejäänud džiibid ootavad meid seal, siis selgub, et ei ootagi - läksid juba laagrit üles panema; räägin, et vihma sajab üle kahekümne aasta - siis saame kohe õhtul vihmasaju kaela jne jne jne. Õnneks ei pannud keegi seda pahaks :D Lõpuks ma ütlesin neile ka, et ma nüüd ei ütle neile enam mitte midagi, sest nikuinii läheb kõik teistmoodi.

Egiptuses juhtus sihuke nali ka ükskord, et mul olid mingid üle kaheksakümneaastased kaasas kord... Nendega sai iga nati aja takka vahvat nalja, aga kõige veidram oli Hurghadas, kus meil hotell on selline, et on peatänaval, aga erarannaga ikkagi - rand on kohe sealsamas, aga lihtsalt hotelli territoorium on nii suur, et natukene tuleb sinna ikka jalutada vastuvõtust. Mina ikka bussis rääkisin vähemalt kolm korda, et nii ja naa on... Aga pärast ühed meie grupi omad kutsusid mu järgmisel õhtul kõrvale ja rääkisid nii: "Tead, Maris, need vanakesed sattusid seiklusse. Nad ei leidnud randa üles hotellist, sest nad ei pannud tähele, et sa kogu aeg rääkisid, et meil seal rand on - läksid siis kolmekesti tänavale, võtsid takso ja palusid sel end randa viia. Taksojuht kratsis kukalt ja viis nad ühte teise viietärnihotelli. Nemad läksid seal fuajeesse sisse, jalutasid natukene, randa ei leidnud, tulid tänavale tagasi ja sõitsid taksoga koju, ise pettunud, et Hurghadas pole randa üldse käepärast. Oma hotellis tagasi nägid nad meid ja kurtsid randade kauguse üle, me näitasime neile oma ranna kätte..." Nojah siis, vot nii!

Siis kunagi nõudis üks mees mu ema käest Madriidis olles randa - et kuidas siis nii, et hotell rannas pole... Ei uskunud ka kaarti vaadates, et Madriid ei asu mere ääres...

Ühel Inglismaa reisil saime kõik naerda ka selle üle, et üks paar läks reisil olles tülli ja naine (üks Tartu mingi õpetaja) võttis pähe, et tal tuleb mehest lahti saada. Mõeldud, tehtud - igas kohas ütles ta mehele vale kokkusaamise kellaaja või -koha. Kaotasimegi nii mehe mitu korda silmist ja ootasime teda mitmel pool asjata, naine aga utsitamas, et sõidame ära, sõidame ära. Kuna me olime kõigile - sh sellele mehele - andnud hotellide aadressid ja telefonid, polnud tõesti väga traagiline asi - enamasti jõudis ta iseseisvalt hotelli samaks ajaks kui meie (ja siis selgus, et naine oli talle öelnud teise koha või kellaaja, kui mina mikrofonis ütlesin - seletas, et ma pärast muutsin seda ja mees ei kuulnud). Noh, aga Windsori väljasõiduga siis oli nii, et andsin külastuse lõpuks vaba aja ja pidime kohtuma bussi juures. Õigel ajal istusid kõik bussi ja mina lihtsalt küsisin mikrofonist, et kas kõik on... Seesama naine röögatab kõva häälega üle bussi - JAAAAAA. Noh, ega ma siis suurt vaadanud, hakkasime parklast välja sõitma, äkki bussijuhid näitavad, et kuule, meie mees ju... No loomulikult oligi - jälle teadis vale kellaaega. See oli aga kõige lähem šanss sellele, et ta oleks maha jäänud, sest me pidime sealt otse Prantsusmaale sõitma... Vot nii...

Londonis läks mul kunagi veel üks papi kaotsi. Tema oli lihtsalt hajevil olnud ja unustas üldse ära, kus ja kellega ta mis kell pidi kohtuma. See oli nii nunnu, kuidas tema lahenduse leidis (tema inglise keelt ei osanud)... Võttis takso, ütles taksojuhile ainsa ingliskeelse sõna, mida ta teadis - "Estonia" - ja jättis end saatuse hooleks. Taksojuht, nutikas mees, sõitis temaga Eesti saatkonda, kust mulle mõni tund hiljem viisakalt helistati, et vabandust, kas te olete ühe vanataadi ära kaotanud? Et neil on üks üle... Meie olime kogu grupiga vahepeal taati otsinud ja rõõm oli suur, kui ta lõpuks kätte saime... Aga nutikas lähenemine asjale...

Ateenas on ka üks koht, kus alati nalja saab - üks me hotelle asub nimelt ühesuunalisel tänaval, aga sinna on muidu nii pikk maa kottidega jala vantsida, et alati tekib mõte, et äkki sõidaks sinna vastassuunas sisse... Seal otsas on alati politseinikud ja päriselt ka - lihtsalt ongi nii, et enamasti pead politseinike nina all kinni, lähed räägid nendega natukene juttu ja küsid naeratades, et kas tohib siia vastassuunas sisse sõita, et meil seal hotell - paneme rahva maha ja sõidame kohe ära... Iga jumala kord on lubatud ja kui keegi sekeldama tuleb, siis on politsei kõrval: "Meie lubasime!" Lõbus!

Ja Ateenas kõndisin ma ekskursiooni tehes ükskord otsemat teed vastu laternaposti. Päriselt ka, ma keerasin korraks end ümber, et kellelegi oma selja taga midagi öelda, ette üldse ei vaadanud... ja kui ümber keerasin, sain - põmmdi - vastu vahtimist laternapostiga... Ma arvan, et mu grupil oli päris huvitav vist...

Noh, see nii väga lustakas iseenesest ei ole, aga mälestus on oi kui veider - Mongoolias nimelt kui me Berti juures jurtades elasime nagu külalised kunagi, tekkis meil äkki probleem - öö otsa magada ei saanud, sest jurtade äärte all on rohi veel ärasöömata ja pikem ning värskem ka (varjus ikkagi) ... Noh, ja terve öö otsa käisid väikesed kidurad hobused ümber jurta ja puristasid ja norsatasid ja söid ja krõmpsutasid... See oli suhteliselt koomiline, sest nende ninadest eraldas meid täpselt paar kihti vilti, nii et see oli ikka VÄGA lähedal ja esimese hooga ei saanud üles ärgates eriti aru ka, mis toimub... Selline tunne oli, nagu keegi oleks valmis kohe kõrva ära ampsama peast...

No OK, siis mehed tahtsid oma ahju puid juurde panna, aga puud olid jurtast otsas. Nemad rõõmsalt mäletasid küll, kus puuriit oli, aga minna ei saa - suured koerad kohe jurta ukse taga valvel. Lõpuks õnnestus neil mingil teadmata moel siiski puuriitadeni jõuda, aga koerad hakkasid suurt lamenti lööma... Hommikul peremees ütleb mulle, et jah, ta juba haaras öösel püssi, et kes see vargile on tulnud - alles viimasel hetkel oli meelde tulnud, et oi, meil on külalised...

Budapestis sai ka kord üsna traagilist nalja - jõudsime öösel sinna, otsime hotelli, mis pidi olema mingil Püha Miikaeli tänaval... Otsime ja otsime, hiigelsuur tänav, sõidame edasi ja tagasi sada ja seitse korda, no ei ole sihukest numbrit ja hotelli ka mitte. Helistan hotelli - ei leia, kus olete? Öeldakse sama aadress - ikka ei leia noh... Alles siis saime pihta - Budapestis on kaks ühenimelist tänavat - üks on suuuuuuuuuuuur ja meie sõitsime sedamööda, teine on aga kuskil pisitillukene urgas kuskil hoopis linna teises otsas - hotell on loomulikult seal. Nojah, ega's midagi, võtsime takso ja jõudsime hotelli, aga hirnuda saime me kõik südamest jälle...

Vot sellised juhtumised tulid praegu pähe... Tegelikult on neid palju-palju veel ja mõned kõige paremad mul kindlasti ei tulnud meelde, nende asemel said siin keskpärasemad seigad, mis võib-olla kõrvalseisjale polegi nii huvitavad, sest nendega seondub ainult minu jaoks mingisugune emotsioon, aga... Ei, lõbus amet on, pole midagi öelda... Bensiin on eriti peenelt otsa saanud bussil ja kahe ühenimelise tänavaga linnu on rohkem kui üks, kellakeramiste ja vaimukate inimeste, äpardunud kokkusattumuste ja muu säärase pärast saab ikka naerda iga jumala kord... Baikali peal on "merehädas" oldud, moosiriiuliga mägede kohal lennates kogu grupiga hingepalvet loetud ja muuhulgas ka rongist maha jäädud jne jne jne... hmm... Mida rohkem mõelda ja rääkida, seda rohkem meelde tuleb...

Visioonist

Jajaa, mulle ka Norra meeldis, ma olen päris rahul :D Leedu ka meeldis ja Saksamaa - Saksamaad ma polnud enne näinudki, sellepärast ma ei teadnud, et see mulle meeldib :D Mõnus stiil oli sellel, kahju, et see nii vähe punkte sai (sama käib Leedu kohta). Armeenia ja Azerbaidžaan ka meeldisid, Inglismaa oli suht OK ja noh - Patricia Kaas mulle tavaliselt meeldib, aga Eurovisioonile ta stiil lihtsalt ei istu, pluss ta lavaline liikumine on suht kohutav. Ühesõnaga, päris mitmed lood olid suht toredad. Island ei meeldinud, Türgi ka mitte. Mõttetud laulud olid. Üleüldises plaanis ma olen lõpptulemusega suht rahul.

Ongi kõik, praegu on igal pool Eurovisiooni kommentaaride uputus, ma väga pikemalt sellel teemal seega ei peatu. Hakkan parem uuesti tõlkima. Eile juhtus imede ime, ma suutsin kohe kolme päeva kvoodi ära tõlkida usina tööga - noh, eks ikka see Helsingi päev, siis sellele järgnev päev, mil ma nii väsinud olin, et kogu aeg magasin, ning eilne päev ka. 30 lk kokku. Peen värk :P Ainult 80 lk ongi veel jäänud - täpselt ilusti on kõik praegu graafikus ka - 80 lk on kokku jäänud ja tähtajani on... 12 päeva. 8 päeva tõlkimiseks, 4 päeva ülelugemiseks ja toimetamiseks ja parandamiseks, siis väljaprint ja... Äge :P Tegelikult avastan ma sellest raamatust päris huvitavaid mõttekillukesi ka, alguses ma olin selle koha pealt palju skeptilisem. Üks lõputöö resümee on ka vaja täna ära teha - see on nii tore, et jälle natukene käivet tekib - see vist on juba kuues resümee, mis mulle erinevaid kanaleid pidi tõlkida on tulnud. Ma ikka loodan selle peale, et kus on, sinna tuleb juurde - nüüd, kus selgub, et ma lõpetan alles sügisel, tahaks aega pisut praktilisemalt kasutada. Kas keegi tahab veel oma lõputöö summaryt mulle tõlkida anda? :P

Ülemerekäik

Eile sai siis Helsingis käidud. Helsingis üle pika aja ja käidud kah üle pika aja. Oi, ja kui naeruväärne see küll on, aga täna on kõik lihased nii hirmus haiged, et tahaks ainult voodis vedeleda. Ega jah, vaat, kui üks kehaosakene ei funktsioneeri, peavad kõik ülejäänud kolm korda rohkem vaeva nägema, et seda kompenseerida - ja kuna nemad pole sellise korraga harjunud, siis ongi... Oeh, eile õhtul koju jõudes olin ma kohe nii omadega läbi, et oleks nagu teerulli alla jäänud. Nii ma siis vedelesingi voodis ja vaatasin poole silmaga arvutist Eurovisiooni. Kuna ma aga nii väsinud olin, siis ega ma ühtegi asjakohast või tarka kommentaari selle kohta öelda oska... Norra ja Leedu laulud üllatasid mind positiivselt ja see, et esimesed 5, kes poolfinaali valiti, olid kõik mingid paduslaavi maad, ajas närvi. Mõned laulud magasin üldse maha ja ongi kõik, mis ma selle kohta öelda oskan. Eks ma homset finaali vaata tähelepanelikumalt.

Muidu Helsingis oli tore - üritus oli vahva ja huvitav, ma sain väga palju targemaks, lisaks sain ma hommikul kaks tundi ja pärastlõunal kaks tundi veeta raamatupoes. Ühesainsas - Akateeminenis loomulikult. Oi, mulle meeldib nii, kui mul raamatupoes aega on. Siis ma jõuan ära vaadata kõik uued asjad, kõik osakonnad, vaadata välja, mis mind huvitaks, siis lugeda silmajäänud raamatutest paar lõiku ära, et näha, kas on ka hästi kirjutatud ja kas mulle võiks meeldida, siis minna uuele tiirule ja vaadata, mis raamatud pärast teistkordset läbikammimist veel ikka meeles on ja siis lõpuks langetada mingi mõistlik otsus selle kohta, mida osta. Mõistlik sellepärast, et ega ma ju kogu raamatupoodi ära saa osta. Eile näiteks käisin esimesed kaks tundi seal ringi ja jõudsin ainult kahele alumisele korrusele tiiru peale teha. Siis läksin vahepeal sinna üritusele, sealt naastes käisin läbi kolmanda korruse, siis pöördusin alumiste korruste juurde tagasi, võtsin süle raamatuid täis, istusin tugitooli maha ja hakkasin neid ükshaaval hoolikamalt vaatama. Noh... ja siis lõpuks, olles seal kokku veenud kolm tundi ja viiskümmend minutit, ostsin ma kolm raamatut ära. Päris rahul olin endaga ka :D

Nii et tegelikult oli väga tore päev, mis siis, et iga järgmine distants, mis mul jala astuda tuli, tundus ületamatult pikk. Tegelikult olid need maad muidugi naeruväärselt lühikesed - kodust sadamasse; sadamast raamatupoodi; raamatupoest Scandic hotelli ja siis täpselt samamoodi tagasi ka. Aga noh, polnud ju kolm nädalat rohkem korraga kõndinud kui 200 meetrit. Seda silmas pidades on isegi suurepärane, et ma täna endiselt veel liigutada suutsin :D

Aga olgu, käesolev postitus sai kirjutatud pelgalt seepärast, et ma tõepoolest ei VIITSINUD enne tõlkima hakata - täna peab eilse päeva ka tasa tegema ju... Aga nüüd on mul vist ametlikud vabandused otsas...

Mis küsimus!!!

Ma olen sõnatu. Ma olen titest saadik raamatukoi olnud ja enamasti on mu sõbrad ka suht sarnased olnud (olgu, mõni üksik harv erand tuleb ka pähe) - ja üleüldse, kõik minu käidud koolid ja õpitud erialad on sellised, kus me võistu raamatukogudest raamatuid koju tari(si)me ning mängukaartide puudumisel saime kursusega raamatukogukaartidega mängida ühesuguste kaartide kogumismängu. Ühesõnaga, mind on pidevalt ümbritsenud raamatukoid, nii et mul on teistsuguste inimeste ettekujutamisega ilmselgelt kergeid raskusi. Ma tean küll ühte naist, kel on kodus ainult kaks raamatut - vene keele sõnastik ja ma isegi ei mäleta, mis see teine oli, aga sellegipoolest jahmatas mind täna kohe ammulisuiseks ühe teise isendi küsimus: Miks sa neid raamatuid kogu aeg loed? Lõbu pärast või?"

Arumaisaa, nagu mis mõttes???

On siis veel võimalusi või?

POSTSCRIPTUM: Olgu mainitud, et ma ei osanud küsimusele vastuseks suurt midagi öelda, olin pisut šokis. Lõpuks kohmasin vist midagi sellist, et niisama noh, iseenda jaoks. Ei tulnudki muud põhjust pähe. Kuidas sa ikka seletad sellist asja inimesele, kes ilmselgelt asjast ööd ega mütsi jaga...

Toimekas päev

Kuna ma täna nii ebatavaliselt vara üles sain (kell 8 siis), on nii palju jõudnud juhtuda ja ometi on kell alles 4 pärastlõunal. Kui ma oleksin tõusnud kell 11, siis oleks mul alles suht hommikupoolik :D Aga jah, kell on neli ja ma olen juba lõpetanud ära ühe raamatu, mida ma alustasin kuu aega tagasi ja mille viimased sada lehekülge mul venisid ja venisid; jõudnud Tallinnast Pärnusse ja käinud teel läbi Arest ja Pärnu-Jaagupist. Siis olen ma veel jõudnud käia akadeemilises raamatukogus vanu raamatuid tagastamas ja uusi hankimas, Kaubamajas süüa ostmas, emmega taimetoidurestoranis söömas, tõlkida inglise keelde järjekordse magistritöö resümee (hurraa, ma olen nii rõõmus, et see tõlkebüroo hakkab jälle ellu ärkama :P), peatüki raamatust ning arutada ühe endise kursaõega pikalt laialt erinevatel teemadel... Üsna hea tulemus ütleks mina - eriti kui arvestada, et ma pole juba kuu aega saanud ühe päeva jooksul nii paljudes kohtades "käia". Muidugi, tuleb tõdeda, et emme viis mu peaaegu pooltesse neist kohtadest autoga ukse ette :D Sellegipoolest... Ühikas juba naerdi, et mind ei tunne äragi, ma lonkan nüüd nii jooksuga. Ja eks see oli ettevalmistus selleks, et ma homme Helsingisse suundun... Huu...

Ja kogu sellest toimekusest ja asjalikkusest kohe on nii hea tuju ka :P:P:P

Kiiksuga kass

Minu kass on kiiksuga. Tema peab tingimata magama nii, et lagipea oleks vastu maad. Süles olles äärmisel juhul nii, et kellegi pihk tal peas oleks. Mine võta kinni.

Emadepäeva pühapäev

Hommikusöök. Isuäratav? Põhimõtteliselt tegu kuumade juustusaiadega, ainult et juust on pestoga ja sihukene jube roheline. Võttis kohe ahhetama, kui kööki astusin :D

Lõunasöök. Mmmmm.

Muuhulgas sai kõvasti puid laotud. See vann oli enne meid täis, aga hiigelsuure puuriida ladusime ära :P

Nirud küll, aga maasikapuud istutasime maha. Või noh, nendest peaks kunagi saama meetrikõrgused maasikapuud.

Ühtede teiste lõunasöök.

Kreek õitseb.

Täitsa mitmed lilled õitsevad.

Nurmenukud ka õitsevad.

Tundmatud lilled ka õitsevad.

Kirsid ka õitsevad.

Kui nüüd külma ei tuleks, saaks palju kirsse.

Päevakangelane:

Külalisi tuldi uudistama lähedalt ja kaugelt.

Mida see tüüp seal puu all tiirutab?

Noh

Selline tunne on, et midagi tarka öelda ei ole, aga kui ma siia aeg-ajalt midagi asjalikku ei kirjuta, kaob üleüldse igasugune tahtmine ära.

Noh, põhimõtteliselt... Ma olen viimased paar päeva pühendanud hambaarstil käimisele. Sellepärast ma ju Tallinnasse ka tulin, aga siis kui kolmapäeval üks kord käidud sai, hakkas mul järgmine päev üks teine hammas niimoodi valutama, et ma iga kolme-nelja tunni takka öösel üles ärkasin ja ibuprofeeni kugistasin. Nii saigi neljapäeva hommikul uuesti doktorile helistatud. Ma igatahes olen oma uue hambaarstiga väga rahul, pole sihukest kindlate kätega ja lustakat ning naljatavat-suhtlemisaldist hambaarsti olnudki veel - tavaliselt nad on sihuksed mornid ja kurjad ja vakka. Igatahes, ta siis võttis mu oma pilgeni täis graafikule vahele ja sai peaaegu mu hambavalust jagu... Ma ei ole veel nimelt päriselt kindel, kas PÄRISELT või ainult natukene, sest kui ma midagi kõvemini hammustama kipun, on ikka veel oht valusööstuks. Samas täna öösel sain ma juba normaalselt magada ja kuigi mul uni pool üheksa ära läks, otsustasin ma lihtsalt tahtejõuga edasi magada, et seda võimalust hambavaluta rahus tududa ikka maksimaalselt ära kasutada. Väga kaua ikka ei saanud, koridoris hakkas mingi tramburai... No see selleks... Järgmine nädal tuleb igatahes uuesti hambaarstile minna. Aga selle hambaarsti juures pole üldse nii jube käia kui tavaliselt, nii et see isegi ei häiri mind enam väga. Või hakkan ma lihtsalt suureks saama???

Siis sain kokku oma juhendajaga, proovisime temaga eile õhtul ära selle taimetoidurestorani, mis Narva maanteele nüüd tehtud on. Täitsa uskumatu värk, selles mõttes, et igal pool reklaamiti seda kui hullult odavat kohta jne, aga mina arvasin ikka, et kui seal hinnad kaalu järgi tõesti hästi on, siis lõppkokkuvõttes tuleb hind ikka tavaline (st suht kopsakas), sest taimetoitu tuleb ikka palju rohkem endale täiskõhutunde saavutamiseks sisse ajada kui liha. Võtsin ma siis endale mingi tofukotleti ja kulbitäie hautatud juurvilju, Christine'iga kahepeale kausikese trühvleid ka... Ja kuigi see nägi taldrikul nii niru ja väike välja (ma ei tahtnud sellele serveerijale öelda, et pangu juurde, ja leppisin nii väikese portsuga nimme oma talje ja suvehooaja peale mõeldes), oli mul lõpptulemusena täitsa tegu selle kõige ärasöömisega... Christine pidi ka peaaegu pool oma kõrvitsasufleest ja oatortillast järele jätma, sest kõht sai täis... Noh, ja sihukese kõva kõhutäie sai 34 krooni eest. Pole paha. Nii et kui ma enne selle restorani koha pealt suti skeptiline olin, siis nüüd võin soovitada küll ja eks ma lähe sinna ilmselt ise ka mõnikord tagasi. Nii hea, kodule lähedal ju. See ka tema valiku kriteeriumiks sai, sest kuigi mu käimisvõime areneb iga päevaga, on see siiski piiritletud mõnesaja meetriga. Iga järgnev sada meetrit pikendaks ilmselt mu teekonda poole tunni võrra :D

Muidugi, tuleb mainida, et kuna ma hambavalu tõttu endale mitu päeva kõvasti ibuprofeeni manustasin, siis toimis see lisaks hammastele ka jala puhul, nii et võib-olla sellest tulenevalt märkasin ma eriti eile kõva arenguhüpet taas kõndimaõppimisel... Noh, eks me näe.

[Aga see pole aus, et kõik kohad üleüldse korraga valutama peavad nagu vanal inimesel... NII vana ma ka ei ole :-@]

Igatahes, see on ka kõik. Terve eilse õhtu käis mulle pinda mingi seltskond, kes koridoris pidu pani - sihukest pidu pole siin viiendal terve selle aasta jooksul olnudki. Siis sain teada, et me ühika koristaja on lahti lastud, sest raha tahetakse kokku hoida. Igavene jama, ta oli hästi tore ja koristas ka väga põhjalikult, nüüd on juba hull laga, kuigi paar korda nädalas pidavat hakkama käima mingi koristusbrigaad... Tere-tore.

Raamatukokku raamatuid tagastama ikka ei jõudnud ja kohe varsti lähen Pärnusse tagasi, nii et see nädal ei jõua ka. Oh jah, kui õudne. Aga mitu tükki lugesin läbi küll. Vaieldamatult oli kõige kaasahaaravam superhea Naguib Mahfouzi "The Beginning and the End", mille 420 lk ma lihtsalt ühe jutiga alla kugistasin, ja siis eile õhtul tegin üks-null ühe jaapanlase ruumiesteetilisele raamatule "Varjude ülistus". Väga produktiivsed paar päeva ühesõnaga... Ainult tõlkimine jäi unarusse, sestap tuleb mul nüüd täna kolme päeva kvoot täita, st 33 lk ära tõlkida... 8 tegin hommikul, 10 võiks bussis hea õnne korral valmis saada ja siis jääbki õhtuks veel natukene...

OK, aga märk on maha jäetud, ma lähen nüüd Pärnusse sõiduks valmistuma...

Ära tegin

Täna hommikul hambaarstile minnes tekkis mul kohe võistlusmoment ja tõeline hasart. Minust kahekümne meetri jagu eespool kõndis nimelt üks muldvana papi, mõlemas käes kepp ja jalad rangis kui džokil... Kõndis teine samas suunas ja näiliselt suhteliselt sama tempoga kui mina. Aga kui mina hambaarsti majani jõudsin, olin ma temast viis meetrit ette jõudnud! Alles nädal aega tagasi kõbistasid kõik penskarid minust mööda. Ega ma sellegipoolest muidugi lähiajal maratoni jooksma ei hakka ja mu liikumistempo on selline, et endale ajab ka naeru peale, rääkimata siis teistest tänaval asjatajatest. Ümber kvartali tiiru tegemise peale läks näiteks pisut rohkem kui pool tundi. Aga asi seegi...

Kuidagi on nii läinud...

...et pole rääkida mitte millestki. Nojah, selles mõttes, et kaks nädalat toas istumist ja ETV kordussaadete vahtimist eriti inspireeriv ei ole jah, aga näe - täna otsustasin terveks hakata, sain üle pika aja toast välja, nägin lehtes kaski ja rohelist maastikku, ülesküntud põlde ja muud säärast ja kohe jälle lood teised ning tuju parem. Ühesõnaga, kuna homme hommikul ootab mind ees hambaarst [oi õudust], siis kobisin täna Tallinnasse tagasi. Ja kui nüüd välja arvata see, et ma väääääääga aeglaselt kulgesin ja see mulle hullult närvidele käis, jõudsin ma elusalt ja tervelt ühikasse , rõõmustasin selle üle, et sain siiajäänud raamatutele jälle käpa peale, leppisin kokku järgmise paari päeva kohtumised oma juhendaja ja teiste toredate inimestega ning üleüldises plaanis hakkan jälle ellu tagasi pöörduma. Ja nii tore on kuulata teiste lõputööhädasid vahelduseks enda omadele!

Vahelduseks raamatutest

Nüüd, kus ma juba mõnda aega teatud põhjustel muud teha pole saanud, kui diivani peal vedeleda, olen ma kõvasti jälle lugema hakanud, seejuures üldse mitte asjalikke teoseid, vaid ilukirjandust maailma erinevatest nurkadest. Tegelikult mõtlesin ma juba enam kui aasta tagasi välja, et ma peaksin ennast rohkem kurssi viima nende maade ilukirjandusega ka, kus ma pidevalt gruppidega käin... Prantsuse kirjandus ei ole mulle muidugi mingi võõras, aga Kreeka või Egiptuse sulemeestest tean ma oluliselt vähem. Rääkimata sellest, et näiteks Mehhiko või India raamatute koha pealt ei oska ma üldse pädevat vestlust arendada, kui nüüd välja arvata mõned üksikud nimed, mis ma olen kuskilt kõrva taha pannud (aga mitte ise lugenud). Noh, Pariisis olles soetasin ma endale üksjagu Naguib Mahfouzi teoseid, mida ma olen nüüdseks suhteliselt palju läbi lugenud - teadmiseks siis, et tema on ainus araabia keeles kirjutanud autor, kes võitnud Nobeli kirjanduspreemia (1988). Ja teda tavaliselt võrreldakse Balzaci ja Hugoga ja mina veel lisaks sellele võrdlusele ka Tammsaare. Aga ta muidu kirjutab täitsa hästi ja loetavalt, mul ei ole veel ühtegi ta raamatut ette juhtunud, mis mulle ei meeldiks. Nii. Et tema kohta ma võin juba täitsa pikalt arutada, analüüsida ja kirjutada, kui vaja... Seega jõudsin ma järgmise sammuni - mõni aeg tagasi tellisin endale veel paar Egiptuse autorite raamatut, mis on mujal maailmas laineid löönud. Egiptuse kirjandusega on see häda, et giidiraamatuid leiab igalt poolt nii, et tapab kohe, aga juturaamatutega (ja Eestis ka kaasaegset Egiptuse ühiskonda puudutavate teostega) on kitsas käes, need on heal juhul mõni Ameeriklane viimase paari aasta jooksul ära tõlkinud ja nende kättesaamine on hull jebla. Pariisist ma olen ikka mõned leidnud, Kairo lennujaama raamatupoest ka, aga Egiptusest näiteks mujalt ma ei teagi, kus neid osta saaks... Selles mõttes, et ma tean terves Egiptuses umbes täpselt kolme raamatupoodi, kus müüakse päriselt ka võõrkeelset kirjandust (enamik nn. bookshoppe on täis suveniirseid pildiraamatuid ja säärast kraami VÕI siis ainult araabiakeelset kirjandust. Loogens, eks?). Igatahes, aga nagu öeldud, olen ma endale mingid tagasihoidlikud varud siiski juba soetanud ja järgmiseks on plaanis läbi lugeda paar Alaa Al Aswany ja Nawal Al-Saadawi raamatut...

Kusjuures, mul on veel vaatamata üks Naguib Mahfouzi raamatutel põhinev film, mis tehti küll Mehhikos, aga mis pidavat olema täitsa äge - El Callejon de los Milagros [ning jaa, see on tõesti hispaania keeles, eks me vaata, kuidas arusaamisega asjad on :D] ja ma eile avastasin, et selle Alaa Al Aswany raamatu põhjal on ka kaks aastat tagasi film valmis üllitatud... See tuleb ka lähiajal ära vaadata, ainult et see on vist araabia keeles... Eks näis, kuidas arusaamisega asjad on :D Vähemalt araabia keelega olen ma pikemat aega tegelenud, kui hispaania keelega :D, samas hispaania keele loogika on minu jaoks oluliselt tuttavam.

PS: ja siis veel, see Alaa Al Aswany raamat on rahvusraamatukogus ka olemas, ma just märkasin, aga öelge mulle palun, mis mõte on ilukirjandust kinnises raamatukogus hoida, kust seda välja laenutada ei saa??? Kes inimene käib raamatukogu lugemissaalis ilukirjandust lugemas? Selles mõttes, et isegi hädavajalike teatmeteoste ja akadeemiliste raamatutegi lugemine seal on suhteline piin - korralikult kõva tooli peal ja laua taga ja vaikselt... Heh... [Nii, raudselt nüüd kõik käivad, mina olen mingi eriline tohman :D]

Igatahes, kogu selle eelneva jutu point oli see, et Egiptuse ilukirjandusega ma ikka võimaluse raames olen tegelenud, viimati Pariisis käies ja Pariisi raamatumessil asjatades ostsin ka jälle ühe Mahfouzi raamatu... Aga raamatumessist rääkides - seal oli sellel aastal aukülaliseks Mehhiko ja neil oli hiigelsuur eraldiseisev Mehhiko boks, kus olid vist kõik Mehhiko kirjanike prantsuse keelde tõlgitud raamatud esindatud. Neid ikka oli... [Olgu öeldud, et Põhja-Aafrika boksis oli umbes kolmkümmend raamatut ja nendest enamik puudutas loomulikult Alžeeriat, lisaks polnud ükski neist ka minu maitse...] Noh ja ma siis ostsin ühe, Carlos Fuentese kõige kuulsama romaani "Vana gringo". Siiamaani ei ole see mulle küll mitte mingisugust muljet jätnud, andke andeks, kuigi pool temast on juba läbi... Võib-olla on lihtsalt tegu halva tõlkega, sest see on prantsuskeelne variant, mida mina loen... No mina ei tea, aga see on lihtsalt NII staatiline - õnnetul kombel ei liigu tegevustik üldse, intriig (mille olemusest ma ka päriselt veel pole aru saanud) on ka minu jaoks täiesti mõttetu ja ebahuvitav ja ühesõnaga on see täiesti üks nendest raamatutest, kus ma loen pigem leheküljenumbreid kui teksti ise. Aga kuna neid raamatuid, mida ma elus pooleli olen jätnud, võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda, siis ma ikka kannatan ja punnitan, et see ükskord läbi saaks.

Selle Fuentese raamatuga juhtus veel see õnnetus ka, et ta oli mul kotis, kui ma Tallinnast ühe jala peal keksides tulin, ning mingil hetkel läks katki koos raamatuga kotis olev arbuusidžinni purk, mille tagajärjel on mu raamat nüüd üleni roosa ja lokib... Kohe nii kole on, et ta ei meeldi mulle enam. Mina olen oma raamatute koha peal teatavasti perfektsionist ning loen neid ka hästi hoolikalt, et raamatu selja peale pragusid ega volte ei tekiks ja et see ka pärast lugemist näeks välja nagu uus. [Sel põhjusel olen ma ka näiteks väga rõõmus, et eestis enamik raamatuid kõvakaanelisena trükitakse, kuigi samas enamasti välismaal ostan ikkagi suure hinnavahe tõttu paberköiteid]. Viimasel safaril ajas mind kusjuures täisti pöördesse see, kuidas Mahmoud ühte mu raamatut lugedes sellele viis murdekoha triipu kaane peale tekitas - ma saan aru, et mõningate köidete puhul on see välistamatu, OK, see oli ka selline köide, mida poleks olnud võimalik isegi lugeda ilma selle selga ära retsimata, aga mõnel teisel puhul on mul vaesest raamatust tõeliselt kahju hakanud. Näiteks enne viimast jõulu sain kokku ühe vana sõbrantsiga, keda ma ammu näinud ei olnud, tema jäi hiljaks ja mina istusin ja lugesin kohvikus teda oodates. Ta siis ilmus kohale ja esimese asjana haaras nii muuseas mu raamatu (800-leheküljeline paberköide, millest mul oli pool õnnestunud ära lugeda nii, et kaas ei olnudki ära murdunud!), lihtsalt murdis selle jõuga lahti, veel rusikaga triikis ka [urr], et ikka eriti hästi lahti seisaks, luges sealt kaks lauset, siis vaatas, et pilte polegi, pani raamatu kinni ja andis mulle tagasi. Loomulikult oli kaas ära murdunud ja minul tuju ka totaalselt läinud. No miks??? Nüüd iga kord raamatut lahti tehes avaneb ta iseenesest selle koha pealt ja tuletab mulle meelde seda... Urr. Olgu mainitud, et see ajas mul tuju nii ära, et ma pole seda raamatut lõpuni lugenudki, kuigi ma ikka paar korda olen üritanud teda kätte võtta pärast... Ma olen kiiksuga, ma tean. Kusjuures, kui kortsub ära kaas, siis see mind üldsegi nii palju ei häiri, kui raamatu seljale tekkivad vaod... Ei tea, miks nii...

No see selleks, tegelikult jäi mul jutt pooleli nende raamatute juures, mille puhul ma oen lugenud rohkem leheküljenumbreid kui teksti. Selliseid tegelikult on olnud suhteliselt vähe - mul on siiski olemas üsna väljakujunenud maitse, eks, nii et ega ma naljalt alustagi sääraseid raamatuid, mis väga igavad tunduvad. Mis ma ikka oma aega raiskan. Aga ma mäletan, et kohustusliku kirjanduse sekka sattus küll paar tükki sellist, et tõesti hakka nutma. Kõige rohkem ahastasin ma "Madame Bovary" juures - ma täiesti mäletan, kuidas ma tugitoolis nihelesin ja muudkui arvutasin, mitu lehekülge mul veel on... Seejuures oli selline mõnus lugemise aeg - hall ja vihmane pärastlõuna. Kahju, et sihukese kuiva asja peale tuli raisata.

"Meister ja Margarita" oli ka minu meelest suhteliselt kohutav, kuigi seal oli päris mitu toredat tsitaati, nii et see raamat mulle päris üdini kehva muljet ei jätnud. No ja siis veel "Don Quijote" - see oli kõige esimene raamat, mis ma lõpetamata käest panin... Ja kord juhtus mul sellest oma kirjanduse õpetajaga vestlus tekkima, ma vist mainisin, et see oli minu meelest täiesti õudne teos - mille peale kirjanduse õpetaja läks näost kaameks, vaatas mulle väga aukartlikult otsa ja küsis: "Ega sa ei taha mulle ometi väita, et sa suutsid selle läbi lugeda?" Minu meelest oli see suhteliselt naljakas temast. Aga no tõesõna, olgu sel vaesel segasel suur süda või ärgu olgu, aga kogu selle raamatu kõige intelligentsem tegelane oli kahtlemata Sancho Panza eesel, kes lihtsalt minema jooksis, kui talle peksa anti... Kõik ülejäänud olid seal kõvasti koputada saanud... Ja nüüd andke andeks, kui kellelegi see raamat väga meeldib, maitseid on erinevaid ja minu poolest lugege, mida tahate, lihtsalt minule see kohe ÜLDSE ei istunud. Ma sugugi ei väida, et kellelegi teisele see ka meeldida ei tohiks...

Aga hea uudis on see, et rohkem nagu ei tulegi pähe nii igavaid raamatuid, et ma oleks pidanud nad pooleli jätma. Tegelikult olen ma loomulikult lugenud arvutul hulgal raamatuid ainult poolenisti - enamasti siis koolitööd puudutavad teosed, kust mul reaalselt on vaja olnud ainult teatud lõik või peatükke ja mida ma aja- või huvipuudusel tervenisti pole läbinud. Aga neid ma sellesse nimekirja päriselt ei paiguta, sest neid mul pole olnud ka kavas päriselt läbi lugeda. Vot nõnda.

Mnjah... Aga aitab vist latramisest, ma nüüd pöördun siis oma raamatuhunnikute juurde tagasi... Võib-olla pärast jätkan...

Gurmaanlus

Mmm, ma tahtsin kirjutada hoopis muust (ja teha ka hoopis muud), aga läks nii, et ma sattusin täna kogematasel kombel keskmisest rohkem kokkama - ja kohe nii, et tuli välja suurepärane võis praetud mahlane kana seene-koore-veinikastmes... Mmm, ma lihtsalt lähen nüüd lõhki, sest see oli lihtsalt nii hea, et kuigi oleks jätkunud vähmalt mitmele näljasele, pistsin ma selle peaaegu kõik ise kinni. Kana on veel üksjagu alles, aga terve suur pannitäis kastet ja seeni on otsas, taldrikud ja lusikad puhtaks limpsitud ja enam pole isegi lõhna järel... Nuuks-nuuks. Aga ma jõudsin järeldusele, et peaks teinegi kord kokkama (st huvitavamat kraami kui mingid tavapärased asjad). Mmmmmmm.

Ülestähendusi santlusrindelt

Ülestähendused on sellised, et edenemist on juba täitsa märgata. Ma liipan loomulikult endiselt, seejuures ka ikka veel suhteliselt piisavalt aeglases tempos, nii et eile, kui ma väljas käisin prügikasti välja viimas, siis panin ma kogu hoovi aeglusvõistluse kinni - isegi kõik vanatädid kõbistasid oluliselt kiirema sammuga kui mina, aga noh - ta liigub siiski! Ja lillad laigud on poole väiksemad ja ma päriselt saan juba haige jala peal seista, kui ma teise jalga näiteks sokki topin... See on suur asi :P Tõlkimisisu hakkab ka tagasi tulema, nii et santlaager võib varsti pillid kokku korjata.

Ema tuli ka reisilt tagasi eile õhtul, sai üle pika aja veini juua ja siis ta tõi ilgelt ägeda sööva lille kaasa - ma mäletan küll, kunagi umbes viienda klassi bioloogias me õppisime lihasööjaid taimi, mis sinna peale istuvad kärbsed ära söövad - no nüüd on mul sihuke lill. Ma pistsin oma näpu talle "suhu" prooviks, hammustas küll (kuigi noh, ainult lillelehe jõuga, eks, hammustamise tunne oli selline, nagu keegi oleks kergelt näppu silitanud... Mina olen talle vist sutsu raske seedida ühesõnaga. Aga igati äge lill on...

Täna toodi Sass ka koju, kes küla peal oli, kuniks ema reisil oli. Selgub, et mul on geenius-kass. Küla peal olles õppis ta ära, et külmkapi uks käib lahti ja külmkapist saab igasugust head kraami. Õppis ise ära ja õpetas seal külas elavale teisele kassile ka. Ja kui teine kass järgi tegi, vajus külmkapi uks tema tagant kinni, nii et Mustu jäi külmkappi kinni ja istus mõnda aega kräunudes külmkapis. Ma kujutan elavalt ette seda üllatust, mis võis tabada Mustu peremeest, kui too külmkapist midagi võtma hakates leidis eest karjuva kassi...

POSTSCRIPTUM: Mina tõesti ei saa aru, miks mul viimasel ajal nii palju trükivigu tekib. Selles mõttes, et kõige rohkem tundub olevat kadunud e-tähti, mis ajab mind suhteliselt hulluks. Kirjutistes pean neil ka absoluutselt kogu aeg silma peal hoidma. Andke andeks, ma nüüd parandasin enamiku ära, mis siin silma hakkas...

Kõik mu ootused on nüüd ületatud (ving-ving)

Ma olen nüüdseks 6 päeva sant olnud ja tõesõna on see kõik mu ootused ületanud. Tegelikult eelmine teisipäev arvasin ma, et asi piirdub sellega, et ma ilmselt umbes nädalakese ei kõnni ja umbes kuu aga ei jookse ega kanna kontsakingi. Noh, peaaegu nädal on möödas ja pole veel paista, et ma varsti normaalselt asuma hakkaksin. Urr. Tõsi küll, ma siiski olen märgatavalt edenenud - saan juba ühe jala teisest natukene mööda tõsta ja puha ja lisaks veel siiski suhteliselt korralikult juba näiteks kohvikruusiga ringi kakerdada, ilma seda ümber kallamata ja vandumata. Vetsuminek ei võta ka enam veerandit tundi aega ja ma pole oma kaks päeva karjunud, st ma ei tea nüüd, kas see on paranemistunnus või olen ma lihtsalt õppinud valusa lihase kasutamist vältima... Väga minimaalne liikuvus hakkab kah jalga tagasi tulema ja puha, aga ikkagi kestab kogu see asi närviajavalt kaua. Mitte millegi kasulikuga pole vahepeal hakkama saanud, mis mulle üldse ei meeldi. Ainult kassi lehti on hakitud mitu suurt kilekotitäit, nii et ajalehed on nüüd kodust otsas.

Tallinnasse veel ei kipu - vaat, kui ma jälle jooksuvalmis olen, siis võin ronida naridele ja allkorruse duširuumidesse, aga mõnda aega ma eelistan oma mõnusat madalat kušetti ja käepärast vanni. Ja telekat ja muusikakeskust ja muud säärast. Aga järjekordselt jookseb ilmselt mu raamatukogude viivis :D Ja nii mõnigi vajalik asi on juhtumisi Tallinnas. Nagu alati. Aga ma võtan meelsasti Pärnus külalisi vastu :D

Kirjutamise või tõlkimise koha pealt - ma muudkui kirjutan ja siis kustutan selle kõik maha, kirjutan ja kustutan maha, kirjutan ja kustutan maha... Segane. Ise ka ei tea, mida millestki enam arvata. Mõistus lihtsalt ei võta enam, tee või tina.

Ja siis ma vist olen tõesti suureks saanud. Kui ma nüüd teleka lahti teen, siis vaatan 99% ajast ainult ETVd, ning raadiot kuulates jälgin päriselt ka Vikerraadiot. Ma tunnen end kohe väga vanamoelisena. Aga kui ma varemalt arvasin, et need kaks kanalit on surmigavad, siis nüüd tundub kõik justkui päris asjalik ja huvitav olevat... Rabav.

Täna sügeles pool päeva mu vasak käsi. Kustpoolt see rikkus nüüd tulema hakkab? Annetused vaesele vigasele???

Lauamängudest

Mulle tundub, et lauamängud on juba mitu aastat tagasi alustanud oma võidukäiku. Kõigepealt tabas kõiki mu tuttavaid Aliase vaimustus - ja olgem ausad, see on ikka ilgelt äge mäng ka, mulle väga meeldib! Aga nüüd läheb järjest rohkem ja rohkem sõpradega kokkusaamisi (ja mõnikord isegi kooriproove) lauamänguõhtuks üle. Kusjuures kõigile on nii palju huvitavaid ja ägedaid mänge tekkinud. Lihtsalt mõningate näidetena - mõni nädal tagasi mängisime mu dirigendi juures "Sõrmuste isanda" mängu, mis oli jube vahva sihuke meeskonnamäng (ja neil on seal klaveri all üks hiigelsuur pusle ka parajasti kokkupanekul, alati, kui meil tema juures proov on, veedan ma pool proovi klaveri all, sest pusled on ka ägedad - aga no kus ma oma loomaaia juures neid ise kodus laiali laotada saaksin?). Siis paar kooriseltskonna koosistumist on kohe spetsiaalselt mänguõhtutena olnud planeeritud, kuigi need on enamasti olnud siis, kui mina reisil olin... Aga seal nad on ka mänginud igasuguseid selliseid asju, millega ma varem kokku puutunud pole, aga mis on vist oma võidukäiku alustanud, sest järsku räägivad nendest kõik.

Siis üleeile mängisime mingit säherdust asja nagu "Maailma imed", mis tundus olevat potentsiaalselt äge, aga tegelikult osutus pisut üheülbaliseks ja igavaks... Selles mõttes, et see laud minu meelest tegelikult on seal üsna mõttetu, see täringutega käimine ja puha. Või ehk peaks olema rohkem mängijaid, siis oleks võib-olla huvitavam... ei tea. Igatahes, mängu kõige põnevam osa oli nende kaartide äraarvamine, aga esiteks olin ma ilmselgelt liiga paljudes nendest kohtadest käinud ja eiseks kui kaarte ära arvata ei saanud, siis see tühi täringuveeretamine oli suhteliselt mõttetu. Vot. Et alguses ma küll mõtlesin, et tahaks seda saada, aga nüüd ma juba muutsin meelt. Kuigi tööseltskonnaga oleks seda ilmselt palju põnevam mängida - see mäng eeldab suht-koht seda, et kõik inimesed oleksid väga palju reisinud või kunstiajaloolased :D

Noh, ja siis veel loomulikult ei saa üle ega ümber mu triktrakivaimustusest. Muhamed on olnud geniaalne õpetaja, nii et tegelikult ma ei suudagi seda enam eriti kellegi teisega mängida. Tegelikult saab seda arvutis ka mängida, aga enamik programme on nii igavad, et ma kogu aeg võidan... Või siis mängivad teiste reeglite järgi ja need mängud (teistsugune asetus ja paar põhireeglit on ka teistsugused) mulle ei meeldi. Aga egiptlastega on alati põnev mängida. Muhamedile tegin sedakorda paar korda ka hästi kapitaalselt pähe, Aminile ka ja siis ühele beduiini tüübile ka kohe kuivalt... Ja nemad on sellega üles kavanud, nii et nendega on ikka huvitav mängida ja no ikka 60% kordadest võidavad nemad... Ja nad mängivad niimoodi kaalutletult riskeerides, mitte ainult kuivalt kindla peale minnes või hullumeelselt riskides, nagu enamik eestlasi, kellele ma selle olen selgeks õpetanud, nii et põhimõtteliselt tekib mänguhasart ainult nendega.

Siis ostsin ma ükspäev Egiptuses lennujaamast doomino ja me panime rõõmsalt sööklakandiku peal lennujaamas mängu hakkama - nii lõbus oli, ma väiksena üldse ei sallinud seda mängu, mulle tundus, et suhteliselt mõttetu on... Aga seal lennujaamas läks ligi kaks tundi jube lõbusalt ja kiirelt - ja doomino on ju nii väike karp, et seda võib vabalt teinegi kord kaasa võtta - aitab kohe mõnede inimestega jutule saada ja paremini tuttavaks saada, aeg lendab ka... See oli üks väga hästi investeeritud viisteist naela, ma ütlen.

Üleüldises plaanis peaks Tallinnas ka sinna lauamängupoodi vaatama - iga kord, kui ma trammiga bussijaama sõidan, siis ma vaatan, et Tartu maanteel on kaks poodi - Taibula ja Lauamängupood... ma pole sinna veel kordagi jõudnud, aga ma arvan, et neil on seal päris vahvaid asju. Või tegelikult... äkki ei peaks, sest siis ma kindlasti laristaks raha. Ja üleüldse peaksin ma mitu kuud roppu moodi tööd tegema ja üleüldse mitte mängima... Aga noh, arvestades seda, et ma olen neid poode seal sügisest saadik vaadanud ja tulemus on ikka null, siis ilmselt ega ma sinna lähitulevikus ka jõua.

Muus mõttes aga - eile õhtul ma tõdesin juba, et mõnikord on võimalik astuda ka nii, et polegi enam väga valus - asi vaikselt edeneb. Ja ma loomulikult peaksin kirjutama - kõvasti kirjutama (eile isegi üritasin, sain kirjutatud poolteist lehekülge), aga selle asemel vaatan tennist... Päris põnev on see toksimine. Aga ma luban, päriselt vannun, et kui Ani võidab, siis ma hakkan kirjutama. Täna tuleb kirjutada vähemalt viis lehekülge.

Ahjaa, seda ka tahtsin mainida, et ma Pariisi raamatumessilt ostsin ühe Carlos Fuentese (see Mehhiko autor, keda raamatumessi põhistaarina promoti) raamatu - hakkasin seda eile vannis lugema ka, täiesti uinu-muinu värk, niimoodi on ju väga igav kirjutada, veel igavam lugeda... Selles mõttes, et kui ikka kirjutada ühte sama lauset ühes peatükis viisteist korda järjest, hakkab pisut üle viskama. Ma saan aru, et mõne ongi säärane stiil, aga kui esimesed kolm peatükki räägivad ainult lakooniliselt seda, et vana gringo läks Mehhikosse surema, siis mind küll ei innusta erilislt jätkama. Eks me näe, ma üritan õhtul veel kaks peatükki läbida ja kui see samamoodi jätkub, siis ma vist küll annan alla...

Hmpf, noh, ja olgu siis ära mainitud ka, et kuna ma nüüd säärane sohvalilleke ole, siis ma olen olnud nii tubli ja mitu päeva kassile vanu ajalehti hakkinud... Ikka niimoodi natukesehaaval - kuhjasin hiigelsuure vanade ajalehtede hunniku endale siia kõrvale ja siis, kui jälle midagi muud ei viitsi teha, siis saab jälle paar lehte ära lõigutud, siis midagi muud tehtud ja jälle pisut lõigutud ja... Selle üle võib päris uhke olla, ega see just kõige inspireerivam ja innustavam töö ei ole :D Ongi hea, et mul ei õnnestu selle eest kuskile põgeneda.

Aga eks ma siis nüüd üritan jälle asjalikuks hakata... Keedan poti kohvi, lõigun veel paar ajalehte ja siis hakkan sügavalt ohates kirjutama. Enam ei TOHI mitte kuskile seda edasi lükata...

Mõnikord on täitsa lõbus sant olla vol 2

Eile jõudsin tänu väga põhjalikule transpordiplaanile otsapidi koju Pärnusse (ja nägin tee peal rekordiliselt palju tuttavaid nägusid, keda pole ammu trehvanud - muidugi on kõige parem aeg nendele otsa koperdamiseks siis, kui ma naeruväärselt ühe jala peal kalpsan, eks), varustasin end kõige hädavajalikumaga ja valmistusin nädalalõppu ja -vahetust kindlusse suletuna lõputöö ja tõlgete seltsis veetma. Üsna üheülbaline tundus tulevik olevat, kuni järsku plaanid kardinaalselt muutusid... Nimelt sadas mulle poole öö aegu sisse seltskond Liis & Co, kaasas kaks pudelit šampust, titt ja Alias ja nii mõõduski too õhtu ulmeliselt ruttu hoopis meelt lahutades... Sai kõhtu kõveraks naerdud [Aliase selgituste peale ikka] ja poole hommikuni seltskondlik oldud, hommikul seejuures veel vara tõustud ja mõnusalt uimerdatud, laterdatud ja pisi-Elluga tegeletud. Liis tegi mulle süüa (!) ja puha, kohvi keetis ka nagu vana koduperenaine kunagi - ikka mitu potti. Ja nõud pesi ära muuhulgas... Mida mina tegin??? Mina muudkui vedelesin diivaninurgas nagu viisakas võõrustaja kunagi, jalg mitme elastikuga hullult kokku tõmmatud, ja vaatasin pealt :D

Mõnikord on täitsa lõbus sant olla

Kui nüüd välja arvata see, et tegelikult on ühe jala peale seista ikka jõle valus, siis tegelikult lõbus on ka ja ossa, kus mind nüüd poputatakse :D Squashipartner tõi mu ilusti ukse ette ära eile, Eva käis eile õhtul hilja Tallinnast valveapteeki otsimas ja mulle Fastum geeli ja elastikut ostmas, peaaegutoanaaber tegi täna muuhulgas kohvi valmis ja dekoreeris mu jala joonistega (ja kipsi on tal ka vannitäis, mida ta lahkelt iga kord mulle pakub) jne jne jne. Täitsa lõbus... mis nii viga... Kui ma veel kaua sant olen, äkki keegi kirjutabki lõputöö ka valmis :D:D:D

Vanad head ajad tulevad meelde

Vanad head sporditegemise ajad siis, mil sai trennis käidud ja "kodulooma" kaasas taritud alatasas. Sellest saadik on palju vett merre voolanud ja nüüd on mu vana nastik ma ei tea, kus täpselt... Aga eile, näe, läks äkki tarvis. Käisin nimelt squashi mängimas. Pool tundi oli jube tore, aga siis ma tegin midagi (eiteamida) ja tõmbasin hullu raksuga ära oma säärlihase. No tõesõna, mina ei tea, mis värk on... Aga jah, hüppasin pärast ühe jala peal koju viiendale korrusele ja toanaaber käis õhtul tänu minule jalutamas ja värsket õhku hingamas (jalutas valveapteegist igasugust kraami tooma) ja täna hommikul oli mul olemas täiesti vettpidav põhjus, miks mitte hambaarstile minna (mis on iseenesest ka tegelikult suhteliselt tore) ja puha... Et üleüldises plaanis pole elul väikesele valule vaatamata nagu väga vigagi, aga Fastum geeli lõhn, ühel jalal elevandina ringihüppamine ning "koduloom" tekitavad tõelist nostalgiat :D Veider. Äkki see oli märk. Et ma siiski peaks arsti juurde minema ja siiski akadeemilise võtma :D Hehee. Või uuesti sporti hakkama tegema. Või hakkama igaks juhuks pensionieaks raha kõrvale panema, kui juba praegu sihukestest tühistest valesammudest niimoodi liikumisvõimetuks jääb...

Meel on mõru

Ma nüüd ei tea, kas seda võib tegelikult mõruks nimetada, aga - aga ma põhimõtteliselt otsustasin eile õhtul jälle ümber, et ikka ei võta akadeemilist, sest üks mu sõpradest oli nõus lihtsalt nipsti mu juhendajaks hakkama - st kuna töö tähtaeg on kahe nädala pärast, siis ta ilmselgelt mind eriti juhendada ei jõua, aga vähemalt formaalsused on täidetud ja nimi on tööl all... Aga siis lõi mulle pähe täna hommikul, et nüüd peaks ikka roppu moodi tööle hakkama. Ja kuna ma vahepeal juba mõtlesin nii, et ma nüüd võtan asju natukene vabamalt, et ma jälle sotsiopaadiks ei muutuks nagu enne Egiptust, siis on nüüd tööle hakkamin seda keerulisem. Urr. Ja loomulikult meenuvad mulle igasugused asjad, millega on lisaks tööle veel ülikiire - raamatu tõlge, hambaarst, raamatukogude tähtajad, teadustöö metodoloogia kursus, intervjuuaegade kinnipanemine ja sada muud asja... Oeh... Kõige selle peale ainult mõtlemisestki hakkab kergelt pööritama ja tahaks lennupiletid osta ja kuskile ära sõita - ma mõtlen, et Tulemaa võiks olla piisavalt kaugel ja piisavalt isoleeritud kohas? Või noh, Karakorumi kõrb ka näiteks sobiks. Või siis mingi koht kuskil kauges maailma nurgas, kus kedagi poleks ja midagi ei peaks tegema. Hea on, et raha pole, muidu tekiks veel kiusatus...

Terve tänase päeva olen ma lihtsalt arvutit vahtinud ja netis surfanud - milline ajaraiskamine nii kiire graafiku juures veel. Ja mulle näib, et ega ma suurt midagi täna tehtud saa ka, sest me lähme õhtul Katriniga jälle sporti tegema (viimasest korrast saadud hullud sinikad on nüüd tänu Egiptuse päiksele ja möödunud ajavahmikule taandunud) ja ega selle õhtuni pole enam palju aega jäänud. Tegelikult paneb mind isegi imestama, et ta siiani helistanud pole. Üsna varsti peaksime juba trehvama...

Aga mis ma ikka halan, eks näis, kuidas kulgeb. Kas keegi tahaks mu tööd ära teha, muide? Mina lähen igatahes squashi mängima...

Safari vol X

Nüüd ma olen siis jälle tagasi - neljakümnekraadisest mõnusast soojusest nullkraadises Eestis. Imekombel polegi veel tavapärane postvojaažlik stress välja löönud. Kummaline. Samas - reis oli nii lühike ka, et ega mulle päriselt kohale jõudnud, et me Egiptuseski oleme, nii et...

Igatahes, raporteerin, et reis läks väga hästi jälle - kõik oli superluks: rahvas oli ülimalt tore ja mul oli nii laheda ja muheda huumorimeelega inimesi kaasas, et lihtsalt naera kõhulihased trimmi... Kõrb oli imeline nagu alati, soe oli ja üsna mitu megahuvitavat asja nägime ära, mida mul siiani polnud õnnestunud näha (iidsed kaljujoonised muuhulgas - ja roomlaste ehitatud veejuhtmesüsteemi, millest ma lugenud olin, aga näinud polnud...) Ilmad olid väga lahedad - kusjuures ühe korra saime kõrbes isegi natukene vihma, kusjuures tilgad olid ikka nii suured, et kui paar tilka pähe sadas, siis olid kohe täitsa märg... ja see vihm oli sealses kuums temperatuuris niiiiiiiii külm, et märja eest poleks tahtnud isegi peitu minna, aga vesi oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii külm, et selle eest tekkis küll tahtmine plehku pista. Noh, aga see sabin tegelikult oli nii lühike, et seda päriselt vihmaks ei saa nimetada ja tekitas lihtsalt elevust... Kusjuures, sealkandis pidada sadama kord kahekümne aasta takka, nii et jah... Aga järgmisele reisile - kalossid ja keebid kaasa :D

Aga mis ma siin ikka - oli tore. Ja see on ka suhteliselt kergendav, et ma lükkan oma lõpetamise tänu lahkarvamustele juhendajaga natukene edasi, nii et ma ei peagi järgmised kaks nädalat hulluks minema ja saan oma raamatu ära tõlkida ja üleüldse...

Ja siis mõned pildid teile ka siia...

Meie esimene laagripaik oli selline:

Seal kõrval pidas üks Sayid oma farmi - korjas skorpione ja kasvatas piparmünti ja tomateid. Taustal paistab iidne karavanitee peatuspunkt.

Ja see Sayid saab oma vee roomlaste ehitatud veejuhtmest, mis siiani töötab ja mis näeb välja selline:

Oli üks tore Pitsu:

Vanasti oli kõrbe asemel savann, kus jooksid ringi kaelkirjakud ja gasellid - nii räägivad kaljujoonised:

Päikeseloojang Bahareyya oaasi kohal:

... ja valges kõrbes:

Must kõrb:

Tee sai otsa...

Valge kõrb:

Iihaa, küll see eesel armastas röökida:

Pikk tee düünides:

Vau

Orkuti õnneküpsis oskab mõnikord ikka hästi lohutada:

Many of the great achievements of the world were accomplished by tired and discouraged men who kept on working

Appdeitt

Squash on äge. Kann on kaks päeva väga haige. Sinikad on käte peal kauem. Reket ei sobi enesepeksmiseks.

Keetsin ära muna, mis oli kapis sildiga "parim enne 25.02.2009". Sõin ära ka. Siiani elus. Munapühad tähistatud.

Kolisin õdede toast paanikaosakonda. Nii jube on, et kananahk tuleb peale ja öösiti on pulss vähemalt 120.

Pakkisin asjad kokku. Nüüd on küsimus: edevus või praktilisus? Jutt jalanõudest. Peale jääb vist praktilisus...

Käisin hambaarstil. Ületasin ennast - vihkan neid südamepõhjast. Õnnetuseks tuleb veel minna ja mitu korda.

Käisin ükspäev koolis. Olen muutunud sotsiopaadiks. 60-inimeseline loeng tundus täiesti veider ja harjumatu.

Ostsin nädal tagasi kummeliteed. Isu tuli :S Nüüd olen iga päev joonud 2 kruusi teed. :S Kohvi asemel. :S

Ostsin kalja. NB! Olen eluaeg kalja vihanud. Veel ostsin räime tomatis. Kala ka ei söö. Huvitav - isiksusehäired...

Raamatud jätsin jälle tagastamata. Jälle tuleb viivist maksta. Ma olen juba paadunud viivisemaksja.

Juhendajale peab kirjutama. Tema teada olen ma maa pealt kadunud. Tuleb taastada ta usk imedesse.

Kõik on pea peale keeratud ja tulevik tundub jõle tume. Rohkem teile pessimismi ei süsti. Häid pühi.

Midagi uskumatut

Ma praegu avastasin, et olen eelmisest pühapäevast saadik täpselt ühe nädalaga kirjutanud valmis punkt pool oma lõputööst :-| Musta versiooni ja minimaalseid pikkusnõudeid arvestades küll, aga siiski (maksimaalset piirmäära arvestades teeb see õnnetuseks ainult täpselt ühe kolmandiku, aga ma ikka sihin sinna keskele tegelikult). Lisaks vajab mu kirjutatu ikka ülelugemist, täiendamist, viidete lisamist, mõningast vormistamist ja muud säärast, aga sellegipoolest said maagilised 10 000 sõna täna õhtul kokku. Täiesti sürr värk, arvestades, et terve eilse päeva ja pool üleeilset, terve esmaspäeva õhtu ja teisipäeva õhtu ma ju täitsa luuserdasin... Peen, ma ütlen... Kui te nüüd palun ikka saadaksite mulle neid küsitlusi ka, et ma saaksin viimase peatüki juurde asuda... Kuidas ma siis teen statistikat, kui mul alles viiendik vastuseid käes on?

Samas, töö teine pool eeldab hullunult meedia läbikammimist ja säärast tegevust - see võtab oluliselt rohkem aega, kui praegu suht peast enam-vähem ammu läbiseeditud mõtete paberilepanemine... Aga noh, eks me näe - 10 000 sõna piirikivi tegi meele ikka ütlemata rõõmsaks küll.

Uhhuu.

Reede õhtu

On reede õhtu ja meie nohikute tuba nohiseb. Üks klõbistab muudkui klahve ja loeb sõnu (hetkeseisuga 7089, aga vaja oleks ca 25 000), teine istub, kõrvaklapid peas, ja tegutseb magtöö filmilõikudega. Tegelikult on poogen, et on reede õhtu - sama pilt on kõigile me olematutele külastajatele avanenud juba mõnda aega, hoolimata nädalapäevast ja kellaajast. Ja hoog on kohe nii suur, et eile sooritasin ma isegi ketserliku teo: jätsin kooriproovi minemata ja kirjutasin. Muuhulgas ka küsitlusi, millele ma tahaks vastuseid! Vastuseid!!! Appiiii!!! Saatke siis juba, paluuuuuuun!!!

Tegelikult ei olnud mul enne mitte mingisugust tahtmist siia midagi kirjutada, aga mind ajendas rõõm faktist, et ma (taas)avastasin oma bakatöö ja proseminari töö, mis aitab mul kohe hopsassaa ühe peatükiga hakkama saada. Veelgi enam - ma avastasin lisaks sellele ka tohutu hulga faile, kuhu ma bakatööd tehes olen raamatutest tarku lõike välja kirjutanud ja kohe sellistest respektaablite autorite teostest, mida ma nüüd ka kõiki kohe kasutada saan... Hurraa... Leheküljed voolavad ja bibliograafia kasvab iseenesest. Ja kuulujutud, et mõni lõpetaja võttis oma juhendajaga ühendust alles mõni päev tagasi, tekitavad muidugi sellise mõnusa tunde, et on veel hilisemaid alustajaid ja kui nemad tahavad omast arust lõpetada, ehk ma siis ikka jõuan ka omadega ühele poole :D Aga kõhklused on mul siiski :D

Aga jah - siis meil on nii, et Eval on illusiooniosakond - temal on tunne, et aega on veel küll; Marjul on paanikaosakond - tema on veendunud, et aega enam üldse pole... ja mulle öeldi, et minul on Õdede tuba, sest mul on kõik niikuinii kontrolli all...

Muud huvitavat? Las ma mõtlen...

Juhtunud on täpselt niipalju, et teisipäeval sain kokku K-ga, kolmapäeval käisin koolis, täna istusin emme ja Kaidiga kolm kohvikut läbi, homme lähen Paldiskisse, esmaspäeval raamatukokku, kolmapäeval squashi mängima ja järgmisel laupäeval Egiptusesse. Huh. Ma olen rääkinud.

Saatke siis mulle neid küsitlusi, eks - ma ju nii paljudele teist saatsin need meili peale!