Ma nüüd ei tea, kas seda võib tegelikult mõruks nimetada, aga - aga ma põhimõtteliselt otsustasin eile õhtul jälle ümber, et ikka ei võta akadeemilist, sest üks mu sõpradest oli nõus lihtsalt nipsti mu juhendajaks hakkama - st kuna töö tähtaeg on kahe nädala pärast, siis ta ilmselgelt mind eriti juhendada ei jõua, aga vähemalt formaalsused on täidetud ja nimi on tööl all... Aga siis lõi mulle pähe täna hommikul, et nüüd peaks ikka roppu moodi tööle hakkama. Ja kuna ma vahepeal juba mõtlesin nii, et ma nüüd võtan asju natukene vabamalt, et ma jälle sotsiopaadiks ei muutuks nagu enne Egiptust, siis on nüüd tööle hakkamin seda keerulisem. Urr. Ja loomulikult meenuvad mulle igasugused asjad, millega on lisaks tööle veel ülikiire - raamatu tõlge, hambaarst, raamatukogude tähtajad, teadustöö metodoloogia kursus, intervjuuaegade kinnipanemine ja sada muud asja... Oeh... Kõige selle peale ainult mõtlemisestki hakkab kergelt pööritama ja tahaks lennupiletid osta ja kuskile ära sõita - ma mõtlen, et Tulemaa võiks olla piisavalt kaugel ja piisavalt isoleeritud kohas? Või noh, Karakorumi kõrb ka näiteks sobiks. Või siis mingi koht kuskil kauges maailma nurgas, kus kedagi poleks ja midagi ei peaks tegema. Hea on, et raha pole, muidu tekiks veel kiusatus...
Terve tänase päeva olen ma lihtsalt arvutit vahtinud ja netis surfanud - milline ajaraiskamine nii kiire graafiku juures veel. Ja mulle näib, et ega ma suurt midagi täna tehtud saa ka, sest me lähme õhtul Katriniga jälle sporti tegema (viimasest korrast saadud hullud sinikad on nüüd tänu Egiptuse päiksele ja möödunud ajavahmikule taandunud) ja ega selle õhtuni pole enam palju aega jäänud. Tegelikult paneb mind isegi imestama, et ta siiani helistanud pole. Üsna varsti peaksime juba trehvama...
Aga mis ma ikka halan, eks näis, kuidas kulgeb. Kas keegi tahaks mu tööd ära teha, muide? Mina lähen igatahes squashi mängima...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar