"Lumi"

Ma hakkasin eelmisel nädalal lugema säärast raamatut nagu "Lumi" - teate küll, see kuulsa türklase Orhan Pamuki oma, mis 2006 Nobeli preemia sai ja millalgi eesti keelde ka tõlgiti. Noh, ja lugema hakkasin ma seda puhtalt selle "programmi" raames, et ennast kolmanda maailma kirjanduse osas ka pisut harida. Praeguseks olen ma selle peaaegu läbi lugenud - jõuaks tänase õhtuga läbi, aga kuna nõustun sügavalt ühe retsensiooniga, mille kohaselt on see suurepärane raamat, aga väikestes doosides korraga, siis ei hakka vaeva nägema. Kui nüüd võtta sellest vaatenurgast, et lugemine põhimõtteliselt pole midagi muud kui vaimusilmas piltide ja ettekujutusfilmi vaatamine, siis Pamuk teeb selle vaimusilmas jooksva kujutluspildi kole aeglaseks - muud midagi. Ta heietab pisut palju igasuguse tegevuse vahele... Kui sellega ära harjuda ja vaimusilmapilt neljakordse aeglustuse peale panna, siis on igati hea.

Hästi naljakas - millegipärast on mul ettekujutus, et see Karsi linn selles raamatus on Võhma. Neil ei ole tegelikkuses nagu suurt midagi ühist, aga see samastus tekkis vist puhtalt sellepärast, et raamatu alguses räägiti väikesest kohast. Tegelikult oma pommiaugustaatuse poolest sobiks Kars hoopis Eesti mõistes Paldiskiks. Aga jah, ikka kui räägiti sellest, kuidas buss sõitis Karsi bussijaama, siis tuleb mul meelde, kuidas buss sõitis üle raudtee ja kaubamaja juurest mööda ja siis keeras raudteejaama juurest vasakule, siis keeras ümber poe nurga paremale ja keeras bussijaamaplatsile... Ja kui räägitakse restoranist, siis tuleb mulle meelde see restoran, mis oli "Kalevi" poe teisel korrusel. Jne jne jne.

Tegelikult on Pamuk osanud sinna väga huvitavaid mõtteid sisse lükkida. Osad neist on hästi tabavad, osad neist on hästi huvitavad, sest ta on tõeliselt läbi mõelnud moslemite ja mittemoslemite religiooni puutuvad argumentid, osad lähevad kokku selle raamatuga, mida ma tõlgin, osad neist on lihtsalt pisut segased ja ma pole päriselt kindel, kas ma ei saa nende mõttest aru oma küündimatuse tõttu (st see on ju maailmatu sügavamõtteline raamat ikkagi) või peaksid need ilma igasuguse sügava tagamõtteta olemagi jaburad ja selgitama, et hoopis kolkakülas on niipiiratud inimesed...

Selle Pamuki raamatu tõlkijal on väga hea sõnavara olnud, aga ta on kohutavalt häirivalt palju kasutanud asesõnu - selles mõttes, et eesti keeles pole neid pooltki nii palju tarvis kui selles raamatus on. Ma ei saa midagi parata, see käib mulle närvidele. Aga sõnavara poolest müts maha - ma olen nii mõnedki head mahlakad väljendid välja kirjutanud, mida ma loomulikult tean, aga mida väga paljud inimesed enam ei kasuta õnnetuseks.

Ja kuigi ma ei viitsi hetkel rohkemate lõikude väljaotsimisega vaeva näha, siis täna jäid mulle silma sellised kaks lõiku:

"Pole ju mõtet üksinda uskuda. On parem uskuda nii, nagu vaesed seda teevad. On parem olla üks nende hulgast. Aga nende Jumalasse hakkad sa uskuma alles siis, kui sa sööd sedasama toitu, mida nemad söövad, kui sa elad nende elu, kui sa naerad ja vihastad koos nendega. Sa ei saa uskuda nende Jumalat, kui sa elad sootuks teistsugust elu kui nemad. Jumal on selleks küllalt õiglase meelega, et endale aru anda, et küsimus pole mitte mõistuses või usus, vaid elus endas kõige täiega." [no palun väga, ma võtaks siit pooled sa-d ära]

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Inimese kannatusi võib mõttetuks pidada vaid ateist, kes ei ole ise iialgi kannatanud. Aga kui ateist on kas või natukene kannatusi maitsta saanud, ei kesta tema usmatus enam kaua. Lõpuks hakkab ta ikka Jumalat uskuma."

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Kui mitte just esimesel pilgul, siis vähemalt esimese kümne minuti jooksul saab naine sügaval hingepõhjas aru, mis mehega on tegemist. Või vähemalt saab ta aru, mis tähendus mehel tema jaoks on. Vaistlikult tajub ta, kas ta suudab meest armastada või mitte. Edasi kulub mõnevõrra aega, enne kui naine saab korralikult aru sellest, mis oli alguses vaid tundevirvendus."

--:--:--:--:--:--:--:--:--:--

"Riiklik ilmaennustus teatab alati viis või kuus kraadi kõrgemat temperatuuri, kui see tegelikult on. Kardetakse, et tõe läbi võiks kannatada rahva moraal."

Ja POSTSCRIPTUMina tuleks ära märkida, et laulupeo pluusid on ilmatuma ilusad. Jaa, ja siis veel seda ka, et ma ei tea kvantfüüsikast mitte midagi ja mul igasugune füüsika õnnestunud keskkoolist saati nii eduliselt ära unustada, et ma isegi nüüd relatiivsusteooriaga tutvust tehes ei mäleta, et ma seda kunagi teadnud oleksin. Ometigi olin ma keskkoolis vist ainus meie klassist, kes füüsikat (ja prantsuse keelt) päriselt õppis ka - teised piirdusid õpiku laua all lahtihoidmisega ja kontrolltöö ajal sealt maha kirjutamisega, sest meie õpetaja oli kas pime või teeskles pimedat. Kurt oli ta vistiti ka (või teeskles seda), kuidas muidu sain mina iga jumala kevad Liisiga koos Liisi eest aasta materjali vastata, kui temal hinne viie ja nelja vahel oli jälle... Ühesõnaga, moraal selles, et tuupimisest ei ole mitte mingit kasu. Keskkooli füüsikast mäletan ma ainult nõuandeid, et elektrolüütkondensaatorit ei tohi stepslisse pista, sest siis kostab nii kõva pauk, et Laanemets tuleb direktori kabinetist vaatama ja siis me alles saame [mis on elektrolüütkondensaator, polnud meil toona õrna aimugi ja tänase päevani ei tea], ning siis veel soovitus, et paljundusmasina sisse - teate, need suured - ei maksa ronida, sest me määriksime niimoodi riided ära. Ja tuumajaamadest rääkiva peatüki pilt on silme ees, aga tuumajaamadest ei mäleta mitte midagi. Olid ajad... kunagi olin ma isegi tark... Aga seda, et erirelatiivsusteooria ka olemas on, ei teadnud ma vist ka toona...