Kuidagi on nii läinud...

...et pole rääkida mitte millestki. Nojah, selles mõttes, et kaks nädalat toas istumist ja ETV kordussaadete vahtimist eriti inspireeriv ei ole jah, aga näe - täna otsustasin terveks hakata, sain üle pika aja toast välja, nägin lehtes kaski ja rohelist maastikku, ülesküntud põlde ja muud säärast ja kohe jälle lood teised ning tuju parem. Ühesõnaga, kuna homme hommikul ootab mind ees hambaarst [oi õudust], siis kobisin täna Tallinnasse tagasi. Ja kui nüüd välja arvata see, et ma väääääääga aeglaselt kulgesin ja see mulle hullult närvidele käis, jõudsin ma elusalt ja tervelt ühikasse , rõõmustasin selle üle, et sain siiajäänud raamatutele jälle käpa peale, leppisin kokku järgmise paari päeva kohtumised oma juhendaja ja teiste toredate inimestega ning üleüldises plaanis hakkan jälle ellu tagasi pöörduma. Ja nii tore on kuulata teiste lõputööhädasid vahelduseks enda omadele!