Nüüd, kus ma juba mõnda aega teatud põhjustel muud teha pole saanud, kui diivani peal vedeleda, olen ma kõvasti jälle lugema hakanud, seejuures üldse mitte asjalikke teoseid, vaid ilukirjandust maailma erinevatest nurkadest. Tegelikult mõtlesin ma juba enam kui aasta tagasi välja, et ma peaksin ennast rohkem kurssi viima nende maade ilukirjandusega ka, kus ma pidevalt gruppidega käin... Prantsuse kirjandus ei ole mulle muidugi mingi võõras, aga Kreeka või Egiptuse sulemeestest tean ma oluliselt vähem. Rääkimata sellest, et näiteks Mehhiko või India raamatute koha pealt ei oska ma üldse pädevat vestlust arendada, kui nüüd välja arvata mõned üksikud nimed, mis ma olen kuskilt kõrva taha pannud (aga mitte ise lugenud). Noh, Pariisis olles soetasin ma endale üksjagu Naguib Mahfouzi teoseid, mida ma olen nüüdseks suhteliselt palju läbi lugenud - teadmiseks siis, et tema on ainus araabia keeles kirjutanud autor, kes võitnud Nobeli kirjanduspreemia (1988). Ja teda tavaliselt võrreldakse Balzaci ja Hugoga ja mina veel lisaks sellele võrdlusele ka Tammsaare. Aga ta muidu kirjutab täitsa hästi ja loetavalt, mul ei ole veel ühtegi ta raamatut ette juhtunud, mis mulle ei meeldiks. Nii. Et tema kohta ma võin juba täitsa pikalt arutada, analüüsida ja kirjutada, kui vaja... Seega jõudsin ma järgmise sammuni - mõni aeg tagasi tellisin endale veel paar Egiptuse autorite raamatut, mis on mujal maailmas laineid löönud. Egiptuse kirjandusega on see häda, et giidiraamatuid leiab igalt poolt nii, et tapab kohe, aga juturaamatutega (ja Eestis ka kaasaegset Egiptuse ühiskonda puudutavate teostega) on kitsas käes, need on heal juhul mõni Ameeriklane viimase paari aasta jooksul ära tõlkinud ja nende kättesaamine on hull jebla. Pariisist ma olen ikka mõned leidnud, Kairo lennujaama raamatupoest ka, aga Egiptusest näiteks mujalt ma ei teagi, kus neid osta saaks... Selles mõttes, et ma tean terves Egiptuses umbes täpselt kolme raamatupoodi, kus müüakse päriselt ka võõrkeelset kirjandust (enamik nn. bookshoppe on täis suveniirseid pildiraamatuid ja säärast kraami VÕI siis ainult araabiakeelset kirjandust. Loogens, eks?). Igatahes, aga nagu öeldud, olen ma endale mingid tagasihoidlikud varud siiski juba soetanud ja järgmiseks on plaanis läbi lugeda paar Alaa Al Aswany ja Nawal Al-Saadawi raamatut...
Kusjuures, mul on veel vaatamata üks Naguib Mahfouzi raamatutel põhinev film, mis tehti küll Mehhikos, aga mis pidavat olema täitsa äge - El Callejon de los Milagros [ning jaa, see on tõesti hispaania keeles, eks me vaata, kuidas arusaamisega asjad on :D] ja ma eile avastasin, et selle Alaa Al Aswany raamatu põhjal on ka kaks aastat tagasi film valmis üllitatud... See tuleb ka lähiajal ära vaadata, ainult et see on vist araabia keeles... Eks näis, kuidas arusaamisega asjad on :D Vähemalt araabia keelega olen ma pikemat aega tegelenud, kui hispaania keelega :D, samas hispaania keele loogika on minu jaoks oluliselt tuttavam.
PS: ja siis veel, see Alaa Al Aswany raamat on rahvusraamatukogus ka olemas, ma just märkasin, aga öelge mulle palun, mis mõte on ilukirjandust kinnises raamatukogus hoida, kust seda välja laenutada ei saa??? Kes inimene käib raamatukogu lugemissaalis ilukirjandust lugemas? Selles mõttes, et isegi hädavajalike teatmeteoste ja akadeemiliste raamatutegi lugemine seal on suhteline piin - korralikult kõva tooli peal ja laua taga ja vaikselt... Heh... [Nii, raudselt nüüd kõik käivad, mina olen mingi eriline tohman :D]
Igatahes, kogu selle eelneva jutu point oli see, et Egiptuse ilukirjandusega ma ikka võimaluse raames olen tegelenud, viimati Pariisis käies ja Pariisi raamatumessil asjatades ostsin ka jälle ühe Mahfouzi raamatu... Aga raamatumessist rääkides - seal oli sellel aastal aukülaliseks Mehhiko ja neil oli hiigelsuur eraldiseisev Mehhiko boks, kus olid vist kõik Mehhiko kirjanike prantsuse keelde tõlgitud raamatud esindatud. Neid ikka oli... [Olgu öeldud, et Põhja-Aafrika boksis oli umbes kolmkümmend raamatut ja nendest enamik puudutas loomulikult Alžeeriat, lisaks polnud ükski neist ka minu maitse...] Noh ja ma siis ostsin ühe, Carlos Fuentese kõige kuulsama romaani "Vana gringo". Siiamaani ei ole see mulle küll mitte mingisugust muljet jätnud, andke andeks, kuigi pool temast on juba läbi... Võib-olla on lihtsalt tegu halva tõlkega, sest see on prantsuskeelne variant, mida mina loen... No mina ei tea, aga see on lihtsalt NII staatiline - õnnetul kombel ei liigu tegevustik üldse, intriig (mille olemusest ma ka päriselt veel pole aru saanud) on ka minu jaoks täiesti mõttetu ja ebahuvitav ja ühesõnaga on see täiesti üks nendest raamatutest, kus ma loen pigem leheküljenumbreid kui teksti ise. Aga kuna neid raamatuid, mida ma elus pooleli olen jätnud, võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda, siis ma ikka kannatan ja punnitan, et see ükskord läbi saaks.
Selle Fuentese raamatuga juhtus veel see õnnetus ka, et ta oli mul kotis, kui ma Tallinnast ühe jala peal keksides tulin, ning mingil hetkel läks katki koos raamatuga kotis olev arbuusidžinni purk, mille tagajärjel on mu raamat nüüd üleni roosa ja lokib... Kohe nii kole on, et ta ei meeldi mulle enam. Mina olen oma raamatute koha peal teatavasti perfektsionist ning loen neid ka hästi hoolikalt, et raamatu selja peale pragusid ega volte ei tekiks ja et see ka pärast lugemist näeks välja nagu uus. [Sel põhjusel olen ma ka näiteks väga rõõmus, et eestis enamik raamatuid kõvakaanelisena trükitakse, kuigi samas enamasti välismaal ostan ikkagi suure hinnavahe tõttu paberköiteid]. Viimasel safaril ajas mind kusjuures täisti pöördesse see, kuidas Mahmoud ühte mu raamatut lugedes sellele viis murdekoha triipu kaane peale tekitas - ma saan aru, et mõningate köidete puhul on see välistamatu, OK, see oli ka selline köide, mida poleks olnud võimalik isegi lugeda ilma selle selga ära retsimata, aga mõnel teisel puhul on mul vaesest raamatust tõeliselt kahju hakanud. Näiteks enne viimast jõulu sain kokku ühe vana sõbrantsiga, keda ma ammu näinud ei olnud, tema jäi hiljaks ja mina istusin ja lugesin kohvikus teda oodates. Ta siis ilmus kohale ja esimese asjana haaras nii muuseas mu raamatu (800-leheküljeline paberköide, millest mul oli pool õnnestunud ära lugeda nii, et kaas ei olnudki ära murdunud!), lihtsalt murdis selle jõuga lahti, veel rusikaga triikis ka [urr], et ikka eriti hästi lahti seisaks, luges sealt kaks lauset, siis vaatas, et pilte polegi, pani raamatu kinni ja andis mulle tagasi. Loomulikult oli kaas ära murdunud ja minul tuju ka totaalselt läinud. No miks??? Nüüd iga kord raamatut lahti tehes avaneb ta iseenesest selle koha pealt ja tuletab mulle meelde seda... Urr. Olgu mainitud, et see ajas mul tuju nii ära, et ma pole seda raamatut lõpuni lugenudki, kuigi ma ikka paar korda olen üritanud teda kätte võtta pärast... Ma olen kiiksuga, ma tean. Kusjuures, kui kortsub ära kaas, siis see mind üldsegi nii palju ei häiri, kui raamatu seljale tekkivad vaod... Ei tea, miks nii...
No see selleks, tegelikult jäi mul jutt pooleli nende raamatute juures, mille puhul ma oen lugenud rohkem leheküljenumbreid kui teksti. Selliseid tegelikult on olnud suhteliselt vähe - mul on siiski olemas üsna väljakujunenud maitse, eks, nii et ega ma naljalt alustagi sääraseid raamatuid, mis väga igavad tunduvad. Mis ma ikka oma aega raiskan. Aga ma mäletan, et kohustusliku kirjanduse sekka sattus küll paar tükki sellist, et tõesti hakka nutma. Kõige rohkem ahastasin ma "Madame Bovary" juures - ma täiesti mäletan, kuidas ma tugitoolis nihelesin ja muudkui arvutasin, mitu lehekülge mul veel on... Seejuures oli selline mõnus lugemise aeg - hall ja vihmane pärastlõuna. Kahju, et sihukese kuiva asja peale tuli raisata.
"Meister ja Margarita" oli ka minu meelest suhteliselt kohutav, kuigi seal oli päris mitu toredat tsitaati, nii et see raamat mulle päris üdini kehva muljet ei jätnud. No ja siis veel "Don Quijote" - see oli kõige esimene raamat, mis ma lõpetamata käest panin... Ja kord juhtus mul sellest oma kirjanduse õpetajaga vestlus tekkima, ma vist mainisin, et see oli minu meelest täiesti õudne teos - mille peale kirjanduse õpetaja läks näost kaameks, vaatas mulle väga aukartlikult otsa ja küsis: "Ega sa ei taha mulle ometi väita, et sa suutsid selle läbi lugeda?" Minu meelest oli see suhteliselt naljakas temast. Aga no tõesõna, olgu sel vaesel segasel suur süda või ärgu olgu, aga kogu selle raamatu kõige intelligentsem tegelane oli kahtlemata Sancho Panza eesel, kes lihtsalt minema jooksis, kui talle peksa anti... Kõik ülejäänud olid seal kõvasti koputada saanud... Ja nüüd andke andeks, kui kellelegi see raamat väga meeldib, maitseid on erinevaid ja minu poolest lugege, mida tahate, lihtsalt minule see kohe ÜLDSE ei istunud. Ma sugugi ei väida, et kellelegi teisele see ka meeldida ei tohiks...
Aga hea uudis on see, et rohkem nagu ei tulegi pähe nii igavaid raamatuid, et ma oleks pidanud nad pooleli jätma. Tegelikult olen ma loomulikult lugenud arvutul hulgal raamatuid ainult poolenisti - enamasti siis koolitööd puudutavad teosed, kust mul reaalselt on vaja olnud ainult teatud lõik või peatükke ja mida ma aja- või huvipuudusel tervenisti pole läbinud. Aga neid ma sellesse nimekirja päriselt ei paiguta, sest neid mul pole olnud ka kavas päriselt läbi lugeda. Vot nõnda.
Mnjah... Aga aitab vist latramisest, ma nüüd pöördun siis oma raamatuhunnikute juurde tagasi... Võib-olla pärast jätkan...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar