Eilse seisuga on opist möödas kolm nädalat. Ja nüüd hakkab mul juba uudistega kitsas, sest midagi jalavälist pole ju päris ammu juhtunud ja jala paranemise seisukohast pole ka nii ruttu uusi põrutavaid uudiseid oodata. Väga peensusteni üksikasju pole siin nagu mõtet nämmutada, mulle natuke juba niikuinii tundub, et ma olen nagu mingi värske titemamma, kes oskab ainult uuest ilmakodanikust ja selle luttidest-mähkmetest-tissitamisest rääkida :). Noh, et minu jaoks on üksikasjad endiselt märgatavad ja isegi huvitavad, aga kõigil "lastetutel"on neid ilmselt juba tüütu lugeda :). Aga noh... midagi peaks ikka üles tähendama. Eks ma siis püüan kompromissi teha.
Ühesõnaga. Kolmapäeval võeti mul siis nüüd viimased niidid välja. Väga hella käega õde oli seekord ning nii tema kui ka arst olid haava paranemisega väga rahul. Sain loa kodus plaastrid maha võtta ja ennast ülenisti duši all pesta (kui ma välja mõtlen, kuidas seda täpselt ennast vigastamata ja libisemata teha). Samuti võin järgmisest nädalast hakata max 15 kg ulatuses ennast ettevaatlikult jalale peale toetama. Varbaid liigutan ka tervelt neli korda päevas ning järgmisest nädalast hakkab kohe ka kinésitherapie. Ma tegelikult ei oska seda eesti keelde tõlkidagi. See on nagu taastusravi, aga nagu vist ei ole ka, sest hästi paljudel kinesiterapeutidel on linna peal erapraksised ja nende juures saab niisama ka massaažis käia ja nii. Frantsuaa käis näiteks iga nädal oma kiné juures õlavööd masseerimas ja saatekirja tal selleks küll pärast esimest perearsti soovitust vaja ei olnud. Ja kui ta ükskord ühest lobamokast ära väsis ja katsetamiseks teise tüübi juurde läks, siis pakkus see talle õnneliku lõpuga massaaži ka, nii et nende ampluaa tundub väga ulatuslik olevat. Aga minu puhul toimub see teraapia ikka haiglas ja algab vist lihtsalt armi massaaži ja varbaliigutustega, aga läheb siis edasi ikka täitsa taastusraviks, masinate, basseini ja muu säärasega. Seda hakkab olema ka päris intensiivselt, kohati suisa üle päeva kuni vana-aasta õhtuni välja ja siis uuel aastal uue hooga edasi.
See üksiti tähendab, et ma ei saa isegi lühidalt see aasta jõuludeks koju sõita :(. Siiani oli veel väike lootus, et äkki arst 21. detsembril vähemalt natukeseks juba lubab ja mingi tilluke auk ravikavva jääb, aga no nüüd on selge, et see ei tule kõne allagi, sest see taastusravi jääbki kohe nii intensiivselt jooksma. Väga teistmoodi (ja õige näru) aasta on see tänavune ikka olnud ja jõuluaeg saab ka veel tagatipuks eriti imelik olema. Aga mis teha. Aastaid tuleb loodetavasti veel palju, aga jalgu on mul ainult kaks ja need peavad kõik ülejäänud aastad ka kenasti kestma. Ma muidugi kahtlustan, et mulle ei jõuagi niimoodi siin Luxis kohale, et jõulud on, sest ma pole mitte ühtegi korda veel terves oma elus jõulusid kuskil mujal kui kodus veetnud. Noja siin ma väljas ju ei käi, nii et üldine jõulumeeleolu ei saa kuidagi külge hakata, ja ajaarvamine ei lähe mul ilmselt parimagi tahtmise juures enne jonksu, kui ükskord tööl ja nädalapäevade rütmis tagasi olen. Kodus pole mul siin varasemast peaaegu jõulukaunistusi ka, sest ma olen alati pühadeks üsna vara Eestisse tagasi sõitnud. Emme on nüüd muidugi üht-teist juba advendiaja alguse puhul siia koju ka toonud, aga kuusk ja kuuselõhn jäävad siis mul vist ikka see aasta olemata. Ja, noh, üksi tundub niikuinii iga päev täiesti tavaline, olgu ta siis jõululaupäev või mitte. Õnneks saab emme vähemalt peaaegu jõuludeni siia jääda, nii et pühad ja sünnipäevad saab üsna õigel ajal ikkagi ära tähistada, mis siis, et natuke ette. Päris trööstitu asi ei ole :).
Nojah. See aasta siis sedasi. Aastavahetuseks tuleb õnneks Katrin ka juba Luxi tagasi ja ta lubas mu, vaese ühejalgse, edasi enda juurde ära kaaperdada. Siis on juba jälle seltsim ja vana-aasta õhtu tõotab suisa lõbus tulla, sest nii mõnigi töökaaslassõber tundub olevat selleks ajaks juba siin tagasi ning vaba&vallaline. Ja ega ma tegelikult hädalda ühti. Mul on sigahea meel sellegi üle, et emme saab niigi kauaks (st kõva kuueks nädalaks) siia jääda! Mitte ainult sellepärast, et siis on mul seltsi ja elu lihtsam, kui toit ise valmib ja lauale kandub, vaid pigem sellepärast, et pooleteise kuuga siin saab ta ka korraliku maitse suhu sellest elust, mida mina siin igapäevaselt elan :). Näeb ära, kuidas siin elu pikemas perspektiivis käib - miks ma mõnda asja teen nii või mõnda naa, mida poes müüakse, mis kellani elu üldse kestab, kuidas siin arstindus ja teenindus käivad, kuhu siin minna (või mitte minna) on, kellega ma siin sõbrustan, kui mugavad on Eestiga võrreldes mõned eluvaldkonnad ja kui kiviaegsed mõned teised. Saab ühesõnaga ise põhjalikult aimu kõigest sellest, mis siin elurütmi ja -viisi kujundab, sest nüüd, kus mina peamiselt horisontaalis olen, peab ta ise linna ja liiklust ja üritusi ja kõike muud sellist avastama. Nagu mina muiste :). Üks asi on ju käia nädalaks ja asjad lihtsalt selle põgusa aja jooksul nähtu või minu juttude põhjal teadmiseks võtta, teine asi on elu pikemalt maitsta ning võimaluste ja siinse elu osas laiemaid järeldusi teha. Kas või selliste pisiasjade osas, et siinsed värvitud ja maitsetud kartulid ei anna Eesti omadele ligilähedalegi, või et hiljemalt laupäeval tuleb pühapäevase toidu retsept põhjalikult läbi mõelda, sest pühapäeval saab siin riigis ainult kirikusse, mitte toidupoodi.
Ja, noh, naermaajavaid kiviaegsusi leidub siin Eestiga võrreldes ka ikka igasuguseid, nii et see paneb kindlasti Eesti elu rohkem hindama. Eile käis Katrin ka jälle külas ja meil tuli just jutuks hulk igasuguseid täiesti jaburaid kogemusi alates sellest, kuidas siin käiakse mööblit paigaldamas, lõpetades sellega, kuidas Katrin läks kindlustusfirma esindusse, et lepingut lõpetada, aga ta saadeti sealt koju tagasi, sest leping tuleb siinse vormi kohaselt lõpetada tähitud postiga saadetud kirjaga, mitte isiklikult kohapeal lepingu lõpetamise taotlust allkirjastades. Ja üldse. Mina naersin viimati endal kõhu kõveraks kolmapäeval haiglas, kui ma käisin taastusraviaegu kokku leppimas. Ilus ponks poiss istus seal leti taga ja muudkui tegi midagi, kuniks ta lõpuks mult telefoni nõutas. Et siis mitte telefoninumbrit, vaid reaalset füüsilist mobiiltelefoni. Ma paistsin ilmselgelt üsna hämmeldununa, sest siis lisati selgituseks, et seda on vaja pildi tegemiseks. No OK, ma ei saanud päris hästi aru, kas ponks poiss tahab pilti teha endast või minust, aga telefoni ma talle andsin ja siis selgus, et pilti oli vaja teha arvutiekraanist, sest randevuude nimekirja pole lihtsalt võimalik välja printida. Vot nii!
Mis veel? Aa, kas ma olen juba maininud, et mul on nüüd kodus telekas? Esimest korda pärast 2002. aastal ühikasse kolimist! St ekraan oli mul siin Luxis pea kogu aeg, aga siiani ühendasin ma seda aint arvuti taha, et sealt asju vaadata. Aga nüüd (taas)avastasin ma diivani tagant mingi kaabli, mida mina ise ekraani taha monteerida ei osanud, aga mille Varno minu haiglasoleku ajal rõõmsasti ära ühendas. Noja nüüd ongi mul tervelt 16 kanalit, mille saab arvuti taga istudes rõõmsalt taustaks mängima panna. Väga õige ajastus, ütleks ma! Pooled kanalid on muidugi saksakeelsed, nii et minul pole neist suuremat kasu, aga Prantsuse kanaleid on ka ikka üksjagu ja isegi Eurosport on olemas! Kui ma ainult oleksin selle OMi ajal avastanud! Aga praegu tekitab eriti koduse tunde isegi see, et ma saan murdmaasuusatamise võistlused mingi muu tegevuse taustaks mängima panna. Lembitu Kuuse kommentaare sealt küll ei kuule, aga õige lapsepõlvine on see kontekst siiski. Vanasti näitas ETV sügisest kevadeni ju kogu aeg nädalavahetusel poole pärastlõunani suusatamist ja see on minu jaoks kuidagi väga koduseks kõlafooniks. Lehmakellad ja kõik muu säärane...
Vot. Aga ma jätan teid nüüd siiapaika. Panen arvuti käest ja kargutan natukeseks teise tuppa raamatut lugema. Praegu on mul käsil "D'Urberville'ide Tess", mille ma hea tahtmise korral täna isegi läbi saaks. Nii et aidaa!
M.
Ühesõnaga. Kolmapäeval võeti mul siis nüüd viimased niidid välja. Väga hella käega õde oli seekord ning nii tema kui ka arst olid haava paranemisega väga rahul. Sain loa kodus plaastrid maha võtta ja ennast ülenisti duši all pesta (kui ma välja mõtlen, kuidas seda täpselt ennast vigastamata ja libisemata teha). Samuti võin järgmisest nädalast hakata max 15 kg ulatuses ennast ettevaatlikult jalale peale toetama. Varbaid liigutan ka tervelt neli korda päevas ning järgmisest nädalast hakkab kohe ka kinésitherapie. Ma tegelikult ei oska seda eesti keelde tõlkidagi. See on nagu taastusravi, aga nagu vist ei ole ka, sest hästi paljudel kinesiterapeutidel on linna peal erapraksised ja nende juures saab niisama ka massaažis käia ja nii. Frantsuaa käis näiteks iga nädal oma kiné juures õlavööd masseerimas ja saatekirja tal selleks küll pärast esimest perearsti soovitust vaja ei olnud. Ja kui ta ükskord ühest lobamokast ära väsis ja katsetamiseks teise tüübi juurde läks, siis pakkus see talle õnneliku lõpuga massaaži ka, nii et nende ampluaa tundub väga ulatuslik olevat. Aga minu puhul toimub see teraapia ikka haiglas ja algab vist lihtsalt armi massaaži ja varbaliigutustega, aga läheb siis edasi ikka täitsa taastusraviks, masinate, basseini ja muu säärasega. Seda hakkab olema ka päris intensiivselt, kohati suisa üle päeva kuni vana-aasta õhtuni välja ja siis uuel aastal uue hooga edasi.
See üksiti tähendab, et ma ei saa isegi lühidalt see aasta jõuludeks koju sõita :(. Siiani oli veel väike lootus, et äkki arst 21. detsembril vähemalt natukeseks juba lubab ja mingi tilluke auk ravikavva jääb, aga no nüüd on selge, et see ei tule kõne allagi, sest see taastusravi jääbki kohe nii intensiivselt jooksma. Väga teistmoodi (ja õige näru) aasta on see tänavune ikka olnud ja jõuluaeg saab ka veel tagatipuks eriti imelik olema. Aga mis teha. Aastaid tuleb loodetavasti veel palju, aga jalgu on mul ainult kaks ja need peavad kõik ülejäänud aastad ka kenasti kestma. Ma muidugi kahtlustan, et mulle ei jõuagi niimoodi siin Luxis kohale, et jõulud on, sest ma pole mitte ühtegi korda veel terves oma elus jõulusid kuskil mujal kui kodus veetnud. Noja siin ma väljas ju ei käi, nii et üldine jõulumeeleolu ei saa kuidagi külge hakata, ja ajaarvamine ei lähe mul ilmselt parimagi tahtmise juures enne jonksu, kui ükskord tööl ja nädalapäevade rütmis tagasi olen. Kodus pole mul siin varasemast peaaegu jõulukaunistusi ka, sest ma olen alati pühadeks üsna vara Eestisse tagasi sõitnud. Emme on nüüd muidugi üht-teist juba advendiaja alguse puhul siia koju ka toonud, aga kuusk ja kuuselõhn jäävad siis mul vist ikka see aasta olemata. Ja, noh, üksi tundub niikuinii iga päev täiesti tavaline, olgu ta siis jõululaupäev või mitte. Õnneks saab emme vähemalt peaaegu jõuludeni siia jääda, nii et pühad ja sünnipäevad saab üsna õigel ajal ikkagi ära tähistada, mis siis, et natuke ette. Päris trööstitu asi ei ole :).
Nojah. See aasta siis sedasi. Aastavahetuseks tuleb õnneks Katrin ka juba Luxi tagasi ja ta lubas mu, vaese ühejalgse, edasi enda juurde ära kaaperdada. Siis on juba jälle seltsim ja vana-aasta õhtu tõotab suisa lõbus tulla, sest nii mõnigi töökaaslassõber tundub olevat selleks ajaks juba siin tagasi ning vaba&vallaline. Ja ega ma tegelikult hädalda ühti. Mul on sigahea meel sellegi üle, et emme saab niigi kauaks (st kõva kuueks nädalaks) siia jääda! Mitte ainult sellepärast, et siis on mul seltsi ja elu lihtsam, kui toit ise valmib ja lauale kandub, vaid pigem sellepärast, et pooleteise kuuga siin saab ta ka korraliku maitse suhu sellest elust, mida mina siin igapäevaselt elan :). Näeb ära, kuidas siin elu pikemas perspektiivis käib - miks ma mõnda asja teen nii või mõnda naa, mida poes müüakse, mis kellani elu üldse kestab, kuidas siin arstindus ja teenindus käivad, kuhu siin minna (või mitte minna) on, kellega ma siin sõbrustan, kui mugavad on Eestiga võrreldes mõned eluvaldkonnad ja kui kiviaegsed mõned teised. Saab ühesõnaga ise põhjalikult aimu kõigest sellest, mis siin elurütmi ja -viisi kujundab, sest nüüd, kus mina peamiselt horisontaalis olen, peab ta ise linna ja liiklust ja üritusi ja kõike muud sellist avastama. Nagu mina muiste :). Üks asi on ju käia nädalaks ja asjad lihtsalt selle põgusa aja jooksul nähtu või minu juttude põhjal teadmiseks võtta, teine asi on elu pikemalt maitsta ning võimaluste ja siinse elu osas laiemaid järeldusi teha. Kas või selliste pisiasjade osas, et siinsed värvitud ja maitsetud kartulid ei anna Eesti omadele ligilähedalegi, või et hiljemalt laupäeval tuleb pühapäevase toidu retsept põhjalikult läbi mõelda, sest pühapäeval saab siin riigis ainult kirikusse, mitte toidupoodi.
Ja, noh, naermaajavaid kiviaegsusi leidub siin Eestiga võrreldes ka ikka igasuguseid, nii et see paneb kindlasti Eesti elu rohkem hindama. Eile käis Katrin ka jälle külas ja meil tuli just jutuks hulk igasuguseid täiesti jaburaid kogemusi alates sellest, kuidas siin käiakse mööblit paigaldamas, lõpetades sellega, kuidas Katrin läks kindlustusfirma esindusse, et lepingut lõpetada, aga ta saadeti sealt koju tagasi, sest leping tuleb siinse vormi kohaselt lõpetada tähitud postiga saadetud kirjaga, mitte isiklikult kohapeal lepingu lõpetamise taotlust allkirjastades. Ja üldse. Mina naersin viimati endal kõhu kõveraks kolmapäeval haiglas, kui ma käisin taastusraviaegu kokku leppimas. Ilus ponks poiss istus seal leti taga ja muudkui tegi midagi, kuniks ta lõpuks mult telefoni nõutas. Et siis mitte telefoninumbrit, vaid reaalset füüsilist mobiiltelefoni. Ma paistsin ilmselgelt üsna hämmeldununa, sest siis lisati selgituseks, et seda on vaja pildi tegemiseks. No OK, ma ei saanud päris hästi aru, kas ponks poiss tahab pilti teha endast või minust, aga telefoni ma talle andsin ja siis selgus, et pilti oli vaja teha arvutiekraanist, sest randevuude nimekirja pole lihtsalt võimalik välja printida. Vot nii!
Mis veel? Aa, kas ma olen juba maininud, et mul on nüüd kodus telekas? Esimest korda pärast 2002. aastal ühikasse kolimist! St ekraan oli mul siin Luxis pea kogu aeg, aga siiani ühendasin ma seda aint arvuti taha, et sealt asju vaadata. Aga nüüd (taas)avastasin ma diivani tagant mingi kaabli, mida mina ise ekraani taha monteerida ei osanud, aga mille Varno minu haiglasoleku ajal rõõmsasti ära ühendas. Noja nüüd ongi mul tervelt 16 kanalit, mille saab arvuti taga istudes rõõmsalt taustaks mängima panna. Väga õige ajastus, ütleks ma! Pooled kanalid on muidugi saksakeelsed, nii et minul pole neist suuremat kasu, aga Prantsuse kanaleid on ka ikka üksjagu ja isegi Eurosport on olemas! Kui ma ainult oleksin selle OMi ajal avastanud! Aga praegu tekitab eriti koduse tunde isegi see, et ma saan murdmaasuusatamise võistlused mingi muu tegevuse taustaks mängima panna. Lembitu Kuuse kommentaare sealt küll ei kuule, aga õige lapsepõlvine on see kontekst siiski. Vanasti näitas ETV sügisest kevadeni ju kogu aeg nädalavahetusel poole pärastlõunani suusatamist ja see on minu jaoks kuidagi väga koduseks kõlafooniks. Lehmakellad ja kõik muu säärane...
Vot. Aga ma jätan teid nüüd siiapaika. Panen arvuti käest ja kargutan natukeseks teise tuppa raamatut lugema. Praegu on mul käsil "D'Urberville'ide Tess", mille ma hea tahtmise korral täna isegi läbi saaks. Nii et aidaa!
M.
Mina küll ootan su jalapostitusi :)
VastaKustutaNii huvitav on teada saada, mida mujal maailmas tehakse taastusravis.
Nt mida see armi massaazh endast kujutab. Mul võeti ka niidid nädal tagasi välja ja kargud viskasin nurka.
Nojah :). Sa oled ka samas vanuses lapsega :). Soovin õnne karkude nurkaviskamise üle! :) Mina veel ei viska. Ja taastusravi lükkus ka veel edasi, kolmapäeva hommikul helistati, et terapeut on haige. Aga armi massaaž tähendab seda, et too kõõlus peab jääma võimalikult elastne ja teda ei tohi lasta väga ära armistuda, nii et see massaaž peaks seda armkudet vähendama. Kuulu järgi valus ja vastik massaaž... Aga vajalik!
VastaKustuta