Haiglaepisood

Ei oskagi kohe nagu millestki juttu alustada. Eelmise nädala lõpus sai siis minust ka mingi haiglasarja ühe episoodi peakangelane. Terve eelmise nädalavahetuse veetsin opijärgselt haiglas, sellel esmaspäeval jõudsin lõpuks koju oma voodisse ja sellest ajast olen suurema osa ajast lihtsalt poolunes tiksunud ja toibunud. Muljeid on tegelikult väga palju, aga samas ei ole ma jaksanud nende peale suurt mõelda ega midagi kokku võtta, sest ma olen olnud lihtsalt nii kohutavalt väsinud, et ei olegi tahtnud muud kui selili voodis vahtida või lihtsalt magada. Ma tõesti olin enne ikka väga naiivne ega osanud eluilmaski arvata, kui kurnav selline ettevõtmine organismile on! Ma mõtlesin, et olen pärast operatsiooni samasugune nagu enne, lihtsalt valutava jala ja kipsiga, aga tegelikkuses olin ma kõigest sellest ikka nii üsna kaputt, et jaksasin hädavaevu kolm meetrit vetsu karata, misjärel tuli kaks tundi magada ja ränkraskest retkest taastuda. Tund aega järjest ärkvelolekut eeldas ka mitmetunnist puhkust... Tasapisi läheb see õnneks muidugi üle, eile olin juba täitsa üle 3 tunni järjest üleval! :) Asi paraneb!

Operatsioon ise läks hästi, ehkki kujunes ootamatult mastaapsemaks, kui algselt mõeldud. Selgus nimelt, et parandada pole enam midagi, nii et kavandatud lappimise asemel tuli ette võtta suurem varuosade otsimine ja nendest täitsa uue Achilleuse kõõluse tegemine. See läks nii ulatuslikuks, et üks pärast haava sidunud õde vaatas ka aupakliku imestusega, et ohoh, kas sind üritati pooleks lõigata või? Ilus see just välja ei näe ja nii mitme suure armiga ma ilmselt edaspidi enam säärejooksu demonstreerima ei kipu, aga see on muidugi selline kolmandajärguline mure, mis lihtsalt korra pähe kargas, aga mis mind tegelikult eriti ei morjenda. Õnneks oli kirurg väga asjalik ja kõikvõimalikeks üllatusteks hästi ette valmistunud ning sai asjaga kenasti hakkama, oli teine lõpuks oma saavutuste üle päris uhke kohe. Näitas ja seletas ja uhkustas seal minuga toatäie arstikitlis meeste ees. Ja võttis asja südamega ka, esmaspäeva hommikul näiteks ei söandanud ta mind alustuseks kojugi lasta, sest mul hakkas eelmisel päeval kõrv valutama ja tema leidis, et kuna see oli lõppkokkuvõttes nii suur operatsioon, siis nüüd me kõigepealt kutsume kõrvaarsti ja vaatame, mis sul seal kõrvas toimub, siis räägime edasi. Et töö on nii uhke ja haav nii ilus, et nüüd ei ole ta küll nõus mingi lollaka põletikuga riskima. Milline südantsoojendav lähenemine! Mul on hea meel, et ta asja nii tõsiselt võtab. Ehkki see tähendab ka seda, et Luxist mingiks ajaks Eestisse paranema sõitmine ei ei tule kõne allagi - liiga keeruline ja riskantne ettevõtmine tema meelest. Nüüd tuleb siis igasuguseid plaane ümber mõelda.

Peale tema oli kogu ülejäänud haiglapersonal ka üle ootuste tore, abivalmis ja tubli. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi osanud hinnata medõdesid nii, nagu nad seda tegelikult väärt on, aga nüüd kasvas minu lugupidamine nende vastu ikka väga kõvasti. Tegeleda päevast päeva rõõmsalt ja särtsakana inimestega, kellel on valus ja paha, kes on pesemata ja higised, kellel on juuksed peas rasvast turris nagu friikartulid, kes ei saa ise miskit teha ja muudkui tahavad pissile ja juua ja hambaid pesta ja kapist oma kotti ja akent lahti või kinni või abi pidžaama vahetamisel jne jne jne... Ja kohe, kui need inimesed jälle natuke normaalsemateks muutuvad, st paranevad, lähevad nad ära ja siis ei näe sa neid, keda sa vahepeal päevade kaupa ülihoolikalt putitanud oled, enam mitte kunagi, nii et tulemust tööl justkui ei olegi, sest lahkujate asemele tulevad kohe jälle uued hädised... Vaatan õdesid nüüd hoopis teise pilguga ja olen sügavalt südamest tänulik! Sest vähemalt siin haiglas küll kõik kogu aeg tegelesid, jooksid, abistasid, teenindasid, motiveerisid, lohutasid, tegid silma, olid algatusvõimelised ja hakkajad ning lisaks olid kogu aeg särasilmsed ja positiivsed ka veel. Rohkem kui tunniks ei jäetud meid kordagi omapäi ning midagi ei tehtud lohakalt, alati vaadati omaalgatuslikult, kas ikka kõik on sul käe-jala juures, ega laud ei ole liiga madal või liiga kõrge, ega tekk pole tekikoti sees puntras, kas sa ulatad morfiinipumbani, kas peegel on vannitoas sellises asendis, et sa oma tabureti otsast midagi näed jne jne jne. Õde tuli terve leheküljepikkuse menüüga küsima, mida ma süüa tahaksin, taastusraviarst oli karkude kasutamise õpetamisel äärmiselt hoolikas ning iga veerand tunni takka jooksis keegi kraadima ja küsima, et ega väga valus ei ole. Ja küsiti niimoodi, et nad päriselt justkui tahtsid teada ja mõtlesid su vastuse peale. Isegi öösel käidi mitu korda vaatamas ja uurimas, et kas ma ikka magan või tahaksin veel valuvaigisteid :).

Kentsakal kombel jäi nimelt kõigile mulje, et mul ei ole piisavalt valus. Ei teagi kohe, hakka või arvama, et mul ongi siis kõrge valulävi. Igatahes morfiinipump anti esimesel päeval minu kätte ja kui ma olin õhtuks ainult ühe korra nuppu vajutanud, tulid nemad imestunult küsima, et kas kõik on ikka hästi või miks mul valus ei ole ja miks ma nii vähe valuvaigisteid võtan. Mingil hetkel tõid nad veel paar tilgutitäit asju ja riputasid need mulle külge "selle valu vastu, mida sul ei ole". Ehkki tegelikult oli mul minu meelest täiesti piisavalt valus, mul läks sellega lihtsalt tiba aega. Kui anesteesia mõju lõpuks päriselt üle läks, siis esimene öö ei saanud ma küll kuidagi magama jäädud, juhtmed ja asjad segasid ja jalg valutas ja igavesti vastik oli. Lõpuks hiilis kell kolm öösel üks mul silma peal hoidnud õde unise ja mureliku näoga palatisse ja riputas mulle morfiinile lisaks mingi võlurohu külge, et ma (või siis ta) ikka natuke puhata ka saaks. Ja see oli siis juba selline, et ma ei saanud enam hommikuni ühestki käest-jalast sotti... Mingil hetkel mäletan, et käsi hakkas sügelema ja ma püüdsin seda omast arust kratsida, aga siis selgus, et käsi sügeleb edasi, sest mina kratsin naba ja käsi on hoopis teises kohas. Nii sassis olid need jäsemed mul sellest salapärasest rohust... Huvitav, mis see küll oli?

Üldiselt mul muidugi haiglatega eriti kogemusi ei ole, nii et päris mitu asja tabas mind üllatusena ka. Näiteks see, et nad söödavad seal inimestele ainult saia. Hommikuks anti saia kohviga ja õhtuks anti saia kohviga, ainult lõunaks sai lisaks saiale salatit ja sooja sööki ka. Ja siis nad käisid mu toanaabriga riidlemas, et tema on juba nädal aega haiglas ja pole kakal käinud. Ma peaaegu et poetasin välja, et kuulge, sööge ise nädal aega voodis pikutades saia ja vaadake, palju teil vetsu asja on! Aga toanaaber üldse ei imestanud ja kuulas riidlemise ontlikult ära, pärast aga ütles, et jajaa, nii siin ju käibki, et võileivad ees ja võileivad taga, et harju ära! Imelik. Temal, muide, vahetati välja puusaliiges ja tema kõndis juba pärast paari päeva täitsa oma jala peal ringi. Ta ei suutnud kuidagi oma kõrvu uskuda, kui mulle räägiti, et ma nüüd ei tohi potentsiaalselt mitu kuud jalga maha pannagi, vaid pean kõik selle aja ühe jala peal kargutama.

Kõige naljakam oli kogu eelmise nädala peale aga vist üks noor blond õde, kes tuli mult viimasel hommikul vereproovi võtma. Tuli ja oli hästi hoolikas, aga väga murelik. Alustuseks katsus ja kompas mu veene, hästi põhjalikult, endal käed täiesti tuntavalt värisemas. Mis muutis mu pisut murelikuks. Katsus ühte kätt, katsus teist kätt. Mõtles. Siis läks teise õe käest küsima, et kas ta sellest nähtavast veenist ei võiks verd võtta, seda tagumist pole hästi tunda. Muutusin veel murelikumaks. Lõpuks tuli tagasi ja istus mu kõrvale ikka maha, võttis süstla kätte ja hakkas siis lihtsalt üle kere täiesti kontrollimatult vabisema. Vabises, vappus ja võppus, tõmbus veel kuidagi kössi ja surus jalad ja üldse iseennast viimases hädas võimalikult krimpsuks kokku, et ta päris langetõbiselt tõmblema ei hakkaks, ning siis võttis lõpuks mõlema peoga mu käe ümbert kinni ja teatas, et ta nüüd torkab. Täiesti naljakasti, kahe pöidlaga, sest kuna ta mõlema peoga ümber minu paigaloleva käsivarre klammerdus, olid ta pöidlad lihtsalt kõige rohkem, st enam-vähem paigal. Aga ta torkas küll kentsakalt, ent väga ilusasti, ma isegi ei tundnud seda ja tõsimeeli arvasin, et ta ikka ei julgenud veel. Siis nägin, et ta siiski asjatab seal tuubidega, ehkki ta lihtsalt konkreetselt vappus ja hoidis minust kinni ja pani vahepeal tuube vahetades isegi silmad kinni. Ma siis hakkasin lõpuks naerma, küsisin, et kas ta kardab verd või :D. Mille peale ta vabandas ette ja taha ja rääkis, et ta ei ole veel nii kogenud ja tal on tunne, et ta teeb inimestele haiget ja siis ta läheb närvi :). Nii naljakas ja kuidagi nunnu! Pärast oli ta mulle südamest tänulik, et ma ta peale ei pahandanud. Ja minule jäi temast kuidagi väga armas mulje :). Väga-väga naljakas :). Äravahetatud rollid!

Üks asi veel - ma olen tõsiselt taevani tänulik ka selle üldanesteesia eest. Ma olen küll üldjoontes kuulnud, et see peaks hirmus ja paha olema, aga ma otsustasin meelekindlalt, et ei hakka ennast enne üldse hirmutama selle kahjulike kõrvalmõjude ja muu säärasega, sest ma teadsin ka, et ei taha seal närveerides potentsiaalselt mitu tundi kuulata, mida minu kallal X-keeles arutatakse ja tehakse. Takkajärge olen ma selle eest veel tänulikum, sest ma ei mäletagi reaalselt mitte midagi pärast seda, kui mulle mask ette pandi ja rõõmsalt head ööd sooviti :). Hirmus hea uni tuli - ja arvestades, et ma polnud eelmisel öösel üldse maganud, oli seda hädasti tarvis :). Ma magasin õndsalt maha ka kogu ärkamisruumis oldud aja, millest ma mäletan ainult seda, et ütlesin kõigile äratajatele korduvalt "mhmh". Noja sellesse õndsasse unne läks ka suurem osa selle päeva jalavalust, vähemalt kolmkümmend kraadimist ja maitieakuipalju visiite. Paistab, et ma kellegagi ikka läbi une rääkisin, sest järgmisel päeval tulid üks taastusraviarst ja veel mingi naine minuga rääkima ja ütlesid mulle, et me juba eelmine päev kohtusime, aga mina neid igatahes ei mäletanud :). Aga jah... Väga tänuväärne, see anesteesia! Pärast ei olnud südagi paha, nagu lubati. Ju siis mingite rohtude tõttu. Aga mu poolest söötku mulle sisse, mis tahavad, kui see mu nii suurest närveldamisest päästab!

Noja mis veel? Palatid olid siin ilusad, justkui mingi Kreeka kuurorti hotellitoad. Igaühel oli oma kõrvaklappidega vaadatav telekas ja külmkapp ja puha. Ja suured aknad. Ja iroonilisel kombel näidati telekas esimesel opijärgsel päeval iluuisutamist :). Küll ma muigasin! Tea, mis minu uisutamisest nüüd siis edasi saab...??? Ainult toanaabriga oli veidi tüütu. Ta ise oli päris tore tädi, aga issand, kus tal käis külalisi. Ühe päeva jooksul umbes seitseteist, kõik lärmakad ja paksud ja ülelõhnastatud ja valjusti latravad. Mitte keegi neist ei jäänud vähemaks kui tunniks, ja kohe, kui poeg oma perekonnaga lahkus, tuli mehevend oma perekonnaga jne jne jne. Vahepeal oli mul tõesõna tahtmine uluma hakata ja nad välja visata, isegi ei tea, kuidas mul õnnestus end tagasi hoida :). Paraku oli haigla nii täis, et üksikpalatit ei olnud võimalik saada - tädi olevat püüdnud ja minagi küsisin, aga tutkit.

Vot. Aga aitabki nüüd. Niigi olen seda asja siin üllitanud nädal aega, iga päev üks lõik, sest rohkem korraga ei jaksanud. Õnneks tundub, et arstil oli õigus. Ta ju hoiatas, et esimese nädala jooksul teen ma väga vähe. Mis on väga õige, ehkki ma tõesti ei kujutanud ette, et NII vähe! Samas kohe, kui nädal täis hakkas saama, läks tunduvalt paremaks. Ma saan juba natuke põlve painutada, kargutamisega hakkan vaikselt ära harjuma, eile piirdusin ainult kahe päevamagamisega ja pea on ka tasakesi paremini tööle hakanud. Rohtusid neelan endiselt igapäevaselt terve ämbri. Aga jalg valutab nüüd peamiselt ainult hommikuti ja õhtuti ning kuna järgmine nädal on vaja mitu korda juba kodust välja ringi kargutama minna, siis eeldatavasti peaksin ma selleks ajaks olema piisavalt heas vormis, et suuta trepist üles-alla karata ja 200m järjest ära kargutada. Vot. Järgmine nädal võetakse niidid ka välja ja eks siis kuuleb ka lähemalt, mis nüüd edasi saab... Mulle anti küll 16-nädalane paranemis- ja tegelemisprogramm ja randevuude nimekiri haiglast lahkudes näppu, aga pikemal uurimisel selgus, et arstil, õel ja opil assisteerinud arstil olid kõigil asjast eri tõlgendused, mis üksteisest mitme nädala jagu nihkes olid, nii et ma pean veel üht-koma-teist täpsustama...

Aga eks ma kirjutan jälle! Olge seniks mõnusad!

M.