Sügisest on märkamatult saanud talv. Meil lubatakse ka juba öökülma, eelmise postituse värvilised lehed on juba ammu maas või siis koledad pruunid. Ja mina avastasin reedel õudusega, et nohu tahab tulla. See küll ei ole lubatud, sest minu nohud - kui neile kohe piiri ei saa pandud - ei piirdu kunagi ainult tavalise nohuga, aga kui see nüüd järsku korralikuks külmetuseks kujuneks, tahetakse ilmselt ju operatsiooni edasi lükata. See ei ole küll mingi mõeldav variant, kõik ettevalmistused on juba ju tehtud. Seetõttu tulin kohe pärast lühikest reedet koju ja lajatasin nohualgele kohe kõigega, millega oskasin. Panin hinge alla peotäie päevakübarat ja Sinupreti nohutablette, kolm küüslauguküünt, kolmekordse annuse multivitamiine ja terve ämbritäie mee-sidrunimahla-ingveri-Cayenne'i pipra-rummi jooki. Noja siiani igatahes nohu päriselt ei olegi, ehkki päris normaalne see neelukant veel ka ei tundu. Seepärast olen käigu pealt järjest nädalavahetuse plaane tühistanud (järgmisena läheb vist uisutamine, niuks!) ja korraldanud endale rahuliku tubase nädalavahetuse. Tunde järgi ütleks, et sellest peaks piisama küll.
Kodusistumise harjutamiseks otsisin välja talvise flanellpidžaama ja vaatasin reede õhtu / laupäeva hommikuga ära kõik raamatu "Mõistus ja tunded" järgi tehtud ekraaniteosed. Ma ei ole seda kunagi lugenud, aga kuna ma tegin Austeniga päriselt tutvust alles eelmine talv ja "Uhkus ja eelarvamus" osutus üllatavalt haaravaks, otsustasin ma nüüd teemaga edasi minna :). Ma tahaksin seda järgmiseks lugeda ka muidugi, aga pigem eesti keeles, nii et see peab tiba ootama... Nii palju kui mina aru saan, on "Mõistus ja tunded" raamatupoodides välja müüdud ja kellegi kasutatud raamatu jahile saatmiseks on see liiga vähetähtis teema. Las see siis ootab pealegi, mul on niigi lugemist ootavatest raamatutest mitu korralikku torni kodus. Ja äkki annab kirjastus Pilgrim selle ka ühel päeval ilusas uues köites välja. Mulle nii meeldib see nende uus ilusa kaanekujunduse ja sametise seljaga sari, need raamatud kutsuvad end juba väljanägemise poolest lugema! Ainult et neid on neil ainult kaks tükki praegu seal sarjas... Mina igatahes ootan juba kannatamatult järge! Andke veel mingi hea raamat välja! Soovitatavalt selline, mida ma juba niikuinii tükk aega lugeda olen tahtnud!
Muidu olin ma kaua aega veendumusel, et tegelikult on kõiki teoseid parem lugeda originaalkeeles, aga viimasel ajal olen ma hakanud jälle eelistama eesti keeles lugemist. Originaalkeeles lugemine võib küll olla arendav ja tõetruum ja mida iganes, aga olles piisavalt kaua välismaal elanud, on mul juba välismaakeelsest infotulvast suht kopp ees ja pigem tunnen ma vajadust natuke jälle eesti keele mitmekesisust avastada. Üksiti olen ma täheldanud, et minu enda kujutlusvõime on palju pildilisem, kui ma loen eestikeelset kirjeldust (vs sama raamat ja sama kirjeldus mõnes muus keeles). Ma visualiseerin enda jaoks eesti keeles loetut palju värvilisemana ja detailsemana ning tänu sellele mäletan ma ka loetut ka kauem. Ning ma olen mitu korda täheldanud, et mingi raamat on mulle eesti keeles loetuna meeldinud, aga hiljem nt inglise keeles üle loetuna jättis see mu üsna külmaks. Vot.
Lisaks kohtab eestikeelsetes tõlgetes aktiivses kasutuses igasuguseid huvitavaid sõnu, mis muidu eksisteerivad ainult minu passiivses teadvuses ja mulle nii meeldib äraunustatud ägedaid sõnu taasavastada. Ja tõlkimise seisukohast on headest (ja isegi halbadest) tõlgetest muidugi ka alati midagi õppida, ehkki ma olen muidugi ajaga tõlgete kvaliteedi suhtes järjest kriitilisemaks muutunud. Ma arvan, et teatavate kirjastuste uuemat ajaviitekirjandust ei maksa mulle enam eesti keeles ette sööta, sest seda viskavad paberile alamakstud kogenematud üliõpilased ja seda on kvaliteedist ka rohkem kui tunda. Aga loomulikult on ka veel põhjalikumalt töötavaid kirjastusi, kes kulutavad lisaks heade tõlkijate peale laristamisele ka toimetamisele natuke raha, nii et nende raamatuid võib lugeda küll - ning no vanad head klassikud vanade läbimõeldud tõlgetena on ka tõeliselt igihaljad. Vanal ajal läheneti tõlkimisele täitsa teistmoodi ja põhjalikumalt ja asjad mõeldi rohkem läbi. See oli isegi natuke paratamatu, kas või sellepärast, et kui sa oled sunnitud otsima asju päris sõnastikust, võtab see kuus korda rohkem aega kui Google'i tõlkeabi kasutamine ning selle kuus korda pikema aja jooksul jõuab tõlkija peakesest kuus korda rohkem konstruktiivseid mõtteid läbi käia. Noja kui su sõnastikus seda sõna ei leidunud, võttis selle probleemiga raamatukokku ronimine veel 40 x rohkem aega, mis tähendab veel 40 x rohkem sihipäraseid mõtteid. Mis andiski lihtsalt läbimõelduma tulemuse. Ma olen mõnikord juurelnud, kuidas ma tõlgiksin näiteks raamatu "Wuthering heights" pealkirja, kui mina peaksin olema see, kes peaks selle esimest korda eesti keelde panema. Ma ei usu, et mul oleks üldse võimalik tulla tänapäevase takkakiirustamise ja tähtajapoliitika juures nii lööva, kujundliku, lühikese ja geniaalse lahenduse peale kui "Vihurimäe". Sõna "vihur" ise on minu jaoks juba pigem selline passiivsesse sõnavarasse kuuluv sõna, mis mulle kindlasti esimese kolmekümne mõtlemiskorraga kasutuskõlblikuna pähe ei kargaks. Võib-olla Silvet isegi juhataks mu selleni (ei ole kodus käepärast, ei saa järele vaadata), aga isegi sellisel juhul jätaksin ma selle esimese hooga kõrvale kui liiga erilise ja pentsiku. See pidi ikka päris pikka nuputamist ja seedimist ja arutamist võtma. Ja annet! Aga mis pealkirja ja kvaliteedi saaks see raamat, kui see satuks nüüd täiesti tundmatu ja suvalisena ning seega erikohtlemist vajamata esimest korda eesti keelde tõlkimiseks näiteks mõnda suvalisse sopakaid avaldavasse kirjastusse, kes maksab tõlkijatele nii vähe, et need ei olegi motiveeritud pikalt mõtlema ja toimetamistöö on niikuinii ainult sümboolne???
Kui "Vihurimäe" juba jutuks tuli, siis viimasel ajal olen ma üksiti jõudnud selle tõdemuseni, et kuigi mulle on kogu aeg väga lugeda meeldinud ja mul ei olnud keskkoolis kohustusliku kirjanduse vastu midagi (välja arvatud "Madame Bovary" ja "Meister ja Margariita", mis olid täiesti piinarikkalt igavad ja minus reaalselt füüsilist vastumeelsust tekitavad raamatud), on keskkool päris paljude raamatute jaoks ikka natuke liiga varane aeg. Vähemalt minu jaoks oli. Toona sai paljud asjad (nt "Tõde ja õigus") erilise emotsioonita läbi loetud, samas kui ma aastaid hiljem olen neid täiskasvanulikuma pilguga uuesti läbi lugenud, siis on need päriselt mulle meeldinud. Jne jne jne. Vanasti ma lugesin kuidagi lihtsalt sündmusi ja "lugu", aga ei lugenud "inimesi" ja loo tundekasvatuslik moraal võis minu jaoks põneva sündmustiku kõrval täitsa teisejärguline olla, kuigi kontrolltööde jaoks oskasin ma alati piisavalt õigeid vastuseid anda. Mulle meeldisid kõige rohkem tempokad raamatud à la Dumas' teosed ja muud seiklusjuttude sarja omad, kus kogu aeg midagi juhtus ja keegi läks kuskile ja tegi või avastas midagi, võitles kellegi vastu või millegi eest jne. Peategelaste mõtted ja tundeheietused ei köitnud mind seevastu sugugi, ent nüüd annavad need raamatule minu jaoks hoopis teise mõõtme. "Madame Bovary" vist oligi minu jaoks nii tüütu sellepärast, et seal sündmusi peaaegu ei olnudki - viiekümne lehekülje ainus tegevus oli see, et proua nüüd tõusis püsti ja istus teise tugitooli, asetas käe õhates laubale ning suunas pilgu mõtlikult teistesse kaugustesse, kõik ülejäänu aga seisnes mingites heietustes. Ma nii mäletan, kuidas ma selle käes piinlesin ja selle raamatu puhul lugesin ma tõesti kõige innukamalt peamiselt leheküljenumbreid... Jesver, ainuüksi see mälestus tekitab minus endiselt sellist vastumeelsust, et ma ei usu, et ma seda kunagi enam üle lugeda püüan! Muidu aga on mul viimasel ajal tekkinud küll ületamatu tahtmine vanasti loetud raamatuid uuesti üle lugeda ja nendest uusi tahke otsida. Ja tõeliselt huvitav on! Üldse ei ole igav, sest ma olen ise inimesena nii palju muutunud, et loeks justkui täitsa uut - ja üllatuslikult head - raamatut :). Vot. Soovitan kõigil proovida... Toona petlikult tavalisena tundunud raamatud võivad nüüd väga suure elamuse pakkuda! :)
Aga aitab tänaseks heietamisest. Hakkan süüa kokkama... Tõin endale kolm ilusat prinki baklažaani ja hakkan nendest hiinapärast praerooga valmistama. Proovisin Helle ja Williamiga Düsseldorfis Euroopa parimas hiinakas tõeliselt keelt alla viivat baklažaanirooga ja olen nüüd üritanud seda mitmel korral järele teha. Tuleb päris hea ja sedamoodi välja ka, sest paar nädalat tagasi leidsin siinsest asiaatide poest selle roa jaoks spetsiaalse valmis tehtud kastmepõhja. Endal ei ole vaja suurt muud midagi teha, kui ainult baklažaan kergelt soolvees läbi keeta, et ta õli sisse ei imaks, ning siis ta koos hakklihaga pannile lüüa... Mmm....
M.
Kodusistumise harjutamiseks otsisin välja talvise flanellpidžaama ja vaatasin reede õhtu / laupäeva hommikuga ära kõik raamatu "Mõistus ja tunded" järgi tehtud ekraaniteosed. Ma ei ole seda kunagi lugenud, aga kuna ma tegin Austeniga päriselt tutvust alles eelmine talv ja "Uhkus ja eelarvamus" osutus üllatavalt haaravaks, otsustasin ma nüüd teemaga edasi minna :). Ma tahaksin seda järgmiseks lugeda ka muidugi, aga pigem eesti keeles, nii et see peab tiba ootama... Nii palju kui mina aru saan, on "Mõistus ja tunded" raamatupoodides välja müüdud ja kellegi kasutatud raamatu jahile saatmiseks on see liiga vähetähtis teema. Las see siis ootab pealegi, mul on niigi lugemist ootavatest raamatutest mitu korralikku torni kodus. Ja äkki annab kirjastus Pilgrim selle ka ühel päeval ilusas uues köites välja. Mulle nii meeldib see nende uus ilusa kaanekujunduse ja sametise seljaga sari, need raamatud kutsuvad end juba väljanägemise poolest lugema! Ainult et neid on neil ainult kaks tükki praegu seal sarjas... Mina igatahes ootan juba kannatamatult järge! Andke veel mingi hea raamat välja! Soovitatavalt selline, mida ma juba niikuinii tükk aega lugeda olen tahtnud!
Muidu olin ma kaua aega veendumusel, et tegelikult on kõiki teoseid parem lugeda originaalkeeles, aga viimasel ajal olen ma hakanud jälle eelistama eesti keeles lugemist. Originaalkeeles lugemine võib küll olla arendav ja tõetruum ja mida iganes, aga olles piisavalt kaua välismaal elanud, on mul juba välismaakeelsest infotulvast suht kopp ees ja pigem tunnen ma vajadust natuke jälle eesti keele mitmekesisust avastada. Üksiti olen ma täheldanud, et minu enda kujutlusvõime on palju pildilisem, kui ma loen eestikeelset kirjeldust (vs sama raamat ja sama kirjeldus mõnes muus keeles). Ma visualiseerin enda jaoks eesti keeles loetut palju värvilisemana ja detailsemana ning tänu sellele mäletan ma ka loetut ka kauem. Ning ma olen mitu korda täheldanud, et mingi raamat on mulle eesti keeles loetuna meeldinud, aga hiljem nt inglise keeles üle loetuna jättis see mu üsna külmaks. Vot.
Lisaks kohtab eestikeelsetes tõlgetes aktiivses kasutuses igasuguseid huvitavaid sõnu, mis muidu eksisteerivad ainult minu passiivses teadvuses ja mulle nii meeldib äraunustatud ägedaid sõnu taasavastada. Ja tõlkimise seisukohast on headest (ja isegi halbadest) tõlgetest muidugi ka alati midagi õppida, ehkki ma olen muidugi ajaga tõlgete kvaliteedi suhtes järjest kriitilisemaks muutunud. Ma arvan, et teatavate kirjastuste uuemat ajaviitekirjandust ei maksa mulle enam eesti keeles ette sööta, sest seda viskavad paberile alamakstud kogenematud üliõpilased ja seda on kvaliteedist ka rohkem kui tunda. Aga loomulikult on ka veel põhjalikumalt töötavaid kirjastusi, kes kulutavad lisaks heade tõlkijate peale laristamisele ka toimetamisele natuke raha, nii et nende raamatuid võib lugeda küll - ning no vanad head klassikud vanade läbimõeldud tõlgetena on ka tõeliselt igihaljad. Vanal ajal läheneti tõlkimisele täitsa teistmoodi ja põhjalikumalt ja asjad mõeldi rohkem läbi. See oli isegi natuke paratamatu, kas või sellepärast, et kui sa oled sunnitud otsima asju päris sõnastikust, võtab see kuus korda rohkem aega kui Google'i tõlkeabi kasutamine ning selle kuus korda pikema aja jooksul jõuab tõlkija peakesest kuus korda rohkem konstruktiivseid mõtteid läbi käia. Noja kui su sõnastikus seda sõna ei leidunud, võttis selle probleemiga raamatukokku ronimine veel 40 x rohkem aega, mis tähendab veel 40 x rohkem sihipäraseid mõtteid. Mis andiski lihtsalt läbimõelduma tulemuse. Ma olen mõnikord juurelnud, kuidas ma tõlgiksin näiteks raamatu "Wuthering heights" pealkirja, kui mina peaksin olema see, kes peaks selle esimest korda eesti keelde panema. Ma ei usu, et mul oleks üldse võimalik tulla tänapäevase takkakiirustamise ja tähtajapoliitika juures nii lööva, kujundliku, lühikese ja geniaalse lahenduse peale kui "Vihurimäe". Sõna "vihur" ise on minu jaoks juba pigem selline passiivsesse sõnavarasse kuuluv sõna, mis mulle kindlasti esimese kolmekümne mõtlemiskorraga kasutuskõlblikuna pähe ei kargaks. Võib-olla Silvet isegi juhataks mu selleni (ei ole kodus käepärast, ei saa järele vaadata), aga isegi sellisel juhul jätaksin ma selle esimese hooga kõrvale kui liiga erilise ja pentsiku. See pidi ikka päris pikka nuputamist ja seedimist ja arutamist võtma. Ja annet! Aga mis pealkirja ja kvaliteedi saaks see raamat, kui see satuks nüüd täiesti tundmatu ja suvalisena ning seega erikohtlemist vajamata esimest korda eesti keelde tõlkimiseks näiteks mõnda suvalisse sopakaid avaldavasse kirjastusse, kes maksab tõlkijatele nii vähe, et need ei olegi motiveeritud pikalt mõtlema ja toimetamistöö on niikuinii ainult sümboolne???
Kui "Vihurimäe" juba jutuks tuli, siis viimasel ajal olen ma üksiti jõudnud selle tõdemuseni, et kuigi mulle on kogu aeg väga lugeda meeldinud ja mul ei olnud keskkoolis kohustusliku kirjanduse vastu midagi (välja arvatud "Madame Bovary" ja "Meister ja Margariita", mis olid täiesti piinarikkalt igavad ja minus reaalselt füüsilist vastumeelsust tekitavad raamatud), on keskkool päris paljude raamatute jaoks ikka natuke liiga varane aeg. Vähemalt minu jaoks oli. Toona sai paljud asjad (nt "Tõde ja õigus") erilise emotsioonita läbi loetud, samas kui ma aastaid hiljem olen neid täiskasvanulikuma pilguga uuesti läbi lugenud, siis on need päriselt mulle meeldinud. Jne jne jne. Vanasti ma lugesin kuidagi lihtsalt sündmusi ja "lugu", aga ei lugenud "inimesi" ja loo tundekasvatuslik moraal võis minu jaoks põneva sündmustiku kõrval täitsa teisejärguline olla, kuigi kontrolltööde jaoks oskasin ma alati piisavalt õigeid vastuseid anda. Mulle meeldisid kõige rohkem tempokad raamatud à la Dumas' teosed ja muud seiklusjuttude sarja omad, kus kogu aeg midagi juhtus ja keegi läks kuskile ja tegi või avastas midagi, võitles kellegi vastu või millegi eest jne. Peategelaste mõtted ja tundeheietused ei köitnud mind seevastu sugugi, ent nüüd annavad need raamatule minu jaoks hoopis teise mõõtme. "Madame Bovary" vist oligi minu jaoks nii tüütu sellepärast, et seal sündmusi peaaegu ei olnudki - viiekümne lehekülje ainus tegevus oli see, et proua nüüd tõusis püsti ja istus teise tugitooli, asetas käe õhates laubale ning suunas pilgu mõtlikult teistesse kaugustesse, kõik ülejäänu aga seisnes mingites heietustes. Ma nii mäletan, kuidas ma selle käes piinlesin ja selle raamatu puhul lugesin ma tõesti kõige innukamalt peamiselt leheküljenumbreid... Jesver, ainuüksi see mälestus tekitab minus endiselt sellist vastumeelsust, et ma ei usu, et ma seda kunagi enam üle lugeda püüan! Muidu aga on mul viimasel ajal tekkinud küll ületamatu tahtmine vanasti loetud raamatuid uuesti üle lugeda ja nendest uusi tahke otsida. Ja tõeliselt huvitav on! Üldse ei ole igav, sest ma olen ise inimesena nii palju muutunud, et loeks justkui täitsa uut - ja üllatuslikult head - raamatut :). Vot. Soovitan kõigil proovida... Toona petlikult tavalisena tundunud raamatud võivad nüüd väga suure elamuse pakkuda! :)
Aga aitab tänaseks heietamisest. Hakkan süüa kokkama... Tõin endale kolm ilusat prinki baklažaani ja hakkan nendest hiinapärast praerooga valmistama. Proovisin Helle ja Williamiga Düsseldorfis Euroopa parimas hiinakas tõeliselt keelt alla viivat baklažaanirooga ja olen nüüd üritanud seda mitmel korral järele teha. Tuleb päris hea ja sedamoodi välja ka, sest paar nädalat tagasi leidsin siinsest asiaatide poest selle roa jaoks spetsiaalse valmis tehtud kastmepõhja. Endal ei ole vaja suurt muud midagi teha, kui ainult baklažaan kergelt soolvees läbi keeta, et ta õli sisse ei imaks, ning siis ta koos hakklihaga pannile lüüa... Mmm....
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar