Vahepeal sai operatsioonist üks kuu. Selle puhul lugesin ma lõpuks läbi esimese nendest seitsmest ajakirjast, mis ma haiglasse kaasa ostsin :). Ma olin ikka puhta totu, ma tõsimeeli arvasin, et nad seal lõikavad oma lõikuse ära ja siis edasi on mul kolm päeva seal haiglas ju puhta igav, noh, sest ega operatsioon ju mu pead ja tähelepanu ja üldist energiataset üldse ei mõjuta ja siis lihtsalt kipsis jalaga voodis vedeledes hakkab seal kindlasti väga tüütu :). Seega vedasin ma kliinikusse kaasa ühe raamatu ja ei vähem ega rohkem kui seitse ajakirja, millest ma ühe tegin seal isegi korraks lahti (ja lugesin sealt magamishägu vahele täpselt kaks rida, mida ma ei jõudnud isegi ajus ära registreerida). Nali küll! Hmm, matemaatika harjutamiseks võiks nüüd küsida, et kui esimene ajakiri sai läbi alles kuu aega hiljem, siis kui kaua tuleks veel haiguslehel olla, et ülejäänud 6 ajakirja ka läbi saada?
Enivei. Taastusravis olen nüüdseks jõudnud ka lõpuks ühe korra ära käia. See oli selline... ootamatu. Seal oli hirmus palju tegelinskeid, kes kõik kuidagi iga natukese aja takka vahetusid ja andsid mind poole tegevuse pealt käest kätte teistele üle ja sihuke jube segane värk oli. No et alustuseks masseeris mind üks, aga seal minu kohal troppis seisis koos selle ühega veel vähemalt kolm piigakest, kes pealt vaatasid ja selle esimesega juttu rääkisid ja aeg-ajalt masseerimist jutujärjega koos üle võtsid. Ja samal ajal kui üks masseeris, siis teine targutas teise jala peal kolmandale tüdrukule, kust täpselt ja kuidas tuleb masseerida, neljas lihtsalt vahtis ja siis miskisel hetkel järsku puudutus muutus ja keegi oli ilma midagi ütlemata esimese tüdruku asemel masseerimise üle võtnud ja nii nad siis olid seal troppis edasi, nii et ma arugi ei saanud, kes parajasti vahib ja kes midagi teeb. Sihuke tõeliselt pentsik lähenemisviis oli :). Ja siis mõnikord juhtus, et mind jäi masseerima keegi, kes tegelt oleks pidanud tegema midagi muud, aga kes minu masseerimise jutujärjega üle oli võtnud ja pidigi siis jääma seda tegema, sest see tüdruk, kes algselt mind masseerima pandi, sattus vahepeal jutujärjega samamoodi kuskile mujale ja too vahepeal ilmunud tüdruk ei saanud mind sinnapaika ka niimoodi jätta. Mis tähendas seda, et pärast mingi tegevuse lõpetamist läks hõikumiseks, et Alina, mida siin edasi peab tegema? Korra poolest nad seal ühesõnaga väga ei hiilanud. Aga muidu seanss oli päris pikk, nii 50 minutit või nii, nii et nad jõudsid mind näppida üksjagu. Üks mudis jalatalda ja painutas natuke liigest, kolm tükki mudisid haava, üks masseeris natuke ultrahelimasinaga, üks õpetas kõrvalt, paar tükki vaatasid pealt, kaks tükki panid iga mu sõna hoolega kirja ja üks õppis ingliskeelseid termineid, sest see põhiterapeut otsustas minuga inglise keeles rääkida :). Vot. Üsna kaootiline. Aga mulle tundub, et arm on sellest ühest korrastki natukene ühtlasemaks ja tasasemaks läinud küll, ehkki see võib muidugi ka minu luul olla. Ma vaatan huviga, kuidas täna läheb! Ehk ikka asi konkretiseerub pisut. Ma ei jaksa nii suurt tegelaste virvarri jälgida ju ja ma tegelt natuke eelistaks, et nende tähelepanu oleks pigem minul kui omavahelisel järjekorravahetamisel. Hoian pöialt, et neid oleks seal täna vähem!
Pealkirjas osutatud ratastoolidest aga nii palju, et emmel tuli pähe nutikas mõte üks selline laenutada, nii et ta saaks mu ka paar korda jõuluturule viia. See ju iseenesest ei ole kaugel, aga karkudega ma sinna kindlasti ei jaksa kalpsata ja ega sellel poleks isegi mõtet. Mis ma sinna kohale jõudes teeksin, kui käed on karke täis ja paigal üle kahe minuti ka seista ei jaksa? Ratastooliga oleks aga hoopis teine tera. Nii ma siis asusingi guugeldama, et kust sellist sõiduvahendit saada võiks, ning sain esimese hooga suure üllatuse osaliseks. Google ja kõik veebilehed teatasid nimelt, et ratastooli laenutamiseks on siin riigis vaja arsti retsepti. Teine variant on endale ratastool päriseks osta. Kolmandat varianti ei ole. See tundus mulle äärmiselt kummaline, aga ma siis küsisin sealt taastusravist järele ning kõik need seitse terapeuti kinnitasid kui ühest suust sama asja. Ratastooli peab välja kirjutama arst. Ja minul juhtumisi ei olnud absoluutselt mingit tahtmist hakata oma väga konkreetse ütlemisega pahurat arsti kuskilt erakorraliselt taga ajama, et talle selgitada, et ma tahaks juba homme temalt ekstra audientsi, sest midagi küll pole häda, aga ma tahaks, et ta kirjutaks mulle ratastooliretsepti, sest mul on ilmtingimata vaja enne emme äraminekut jõuluturule pääseda.
Lõpuks andis aga üks nendest terapeutidest - üks punase habemega Laurent - mulle ilgelt pika nämmutamise peale mingisuguse Livange'is asuva koha telefoninumbri ja julges arvata, et nendelt võiks isegi äkki et saada ratastooli ka ilma retseptita, ehkki see on sellisel juhul tunduvalt kallim ja sotsiaalkindlustussüsteem ei kata seda kulu, kui mul retsepti ei ole. Nojah... Ei tundunud just väga julgustav, sest Luxis võivad küll kõik asjad maksta ootamatu varanduse no ja kui juba luksemburglane ütleb, et see on tunduvalt kallim, siis see ei ole hea märk. Aga lõpuks selgus, et sealt ühest kohast saab tõepoolest ratastoole ka ilma retseptita, 26 euro eest kohe terveks kuuks! Tuli ainult tugiliikurit ootavate vanakeste vahel tunnike oodata, ID-kaarti näidata, hunnik pabereid täita, mind igatepidi ära mõõta ja 78 eurot tagatiseks maksa... Vot. Ja nõnda see ilmvõimatu soov täituski, nii et nüüd ongi meil pagassis hiigelsuur ratastool, mis kasutamist ootab. Ma saan ka nüüd emmega jõuluturule - ja võib-olla isegi ükskord toidukasse ise vaatama, mille järele isu tekib ja mida koju üksijäämise ajaks varuda, jee :)! Eile ei tahtnud ma kohe alustuseks sellest ratastoolist ainult enam midagi kuulda, sest ma olin selle kättesaamise hetkeks kaks päeva järjest väljas käimisest, kõvast ringikargutamisest ja harjumatult paljudest inimestest nii kaputt, et minust ei olnud enam miskit tolku. Ilmselgelt saan ma nüüdseks teatava ringiliikumisega vajaduse korral ja vahel harva juba kenasti hakkama, aga kogu see füüsiline pingutus ja eelkõige see ekstratähelepanu, mida iga meeter ja iga inimene ja üldse ringi vaatamine ja oma jala hoidmine nõuab, on endiselt nii kulutav, et pärast paari tundi tahaks lihtsalt kohe mitu päeva ainult pikutada ja mitte midagi teha. Kohe sihukene energiaauk on, et tänagi ei tahaks veel üldse mitte kuskile minna, aga see va taastusravi ootab!
Aga jah. Muidu hakkab kogu maailm varsti jõuluks koju reisima, muu hulgas emme ja Mia ja kõik teised ka. Vahelduva eduga jõuab see mulle nüüd juba kohale ka ja päris nukker on, et mina pean jääma üksi siia jõulukaktuse kasvamist vaatama! Tea, millal mina ka järgmine kord Eestisse saan??? Nojah. Kuna aga nende jõulude suhtes ei anna midagi ette võtta, siis tegin vahepeal natuke kas või ülejäänud aastakski reisiplaane. Luxairil oli nädalavahetusel mingi soodusmüük, nii et Naira kasutas kohe võimalust piletite soetamiseks ja otsustas mulle märtsi lõpus pikaks nädalavahetuseks Berliinist külla tulla. Ka Emilia lubas järgmisel aastal uuesti tulla, jälle lihavõteteks, nagu selgi aastal. Ja minul tuli meelde, et ma pean ära kasutama uue krediitkaardiga kaasa antud, aga aeguma hakkava Luxairi vautšeri. Mille jaoks ja millal ma selle realiseerin, ma veel ei tea, aga pilet tuleb ära osta vähemalt enne märtsi. Nii et pean enne seda aega mingid konkreetsed plaanid välja mõtlema. Vot.
Aga sellega praegu lõpetangi, kliinik ootab! Järgmise korrani!
M.
Enivei. Taastusravis olen nüüdseks jõudnud ka lõpuks ühe korra ära käia. See oli selline... ootamatu. Seal oli hirmus palju tegelinskeid, kes kõik kuidagi iga natukese aja takka vahetusid ja andsid mind poole tegevuse pealt käest kätte teistele üle ja sihuke jube segane värk oli. No et alustuseks masseeris mind üks, aga seal minu kohal troppis seisis koos selle ühega veel vähemalt kolm piigakest, kes pealt vaatasid ja selle esimesega juttu rääkisid ja aeg-ajalt masseerimist jutujärjega koos üle võtsid. Ja samal ajal kui üks masseeris, siis teine targutas teise jala peal kolmandale tüdrukule, kust täpselt ja kuidas tuleb masseerida, neljas lihtsalt vahtis ja siis miskisel hetkel järsku puudutus muutus ja keegi oli ilma midagi ütlemata esimese tüdruku asemel masseerimise üle võtnud ja nii nad siis olid seal troppis edasi, nii et ma arugi ei saanud, kes parajasti vahib ja kes midagi teeb. Sihuke tõeliselt pentsik lähenemisviis oli :). Ja siis mõnikord juhtus, et mind jäi masseerima keegi, kes tegelt oleks pidanud tegema midagi muud, aga kes minu masseerimise jutujärjega üle oli võtnud ja pidigi siis jääma seda tegema, sest see tüdruk, kes algselt mind masseerima pandi, sattus vahepeal jutujärjega samamoodi kuskile mujale ja too vahepeal ilmunud tüdruk ei saanud mind sinnapaika ka niimoodi jätta. Mis tähendas seda, et pärast mingi tegevuse lõpetamist läks hõikumiseks, et Alina, mida siin edasi peab tegema? Korra poolest nad seal ühesõnaga väga ei hiilanud. Aga muidu seanss oli päris pikk, nii 50 minutit või nii, nii et nad jõudsid mind näppida üksjagu. Üks mudis jalatalda ja painutas natuke liigest, kolm tükki mudisid haava, üks masseeris natuke ultrahelimasinaga, üks õpetas kõrvalt, paar tükki vaatasid pealt, kaks tükki panid iga mu sõna hoolega kirja ja üks õppis ingliskeelseid termineid, sest see põhiterapeut otsustas minuga inglise keeles rääkida :). Vot. Üsna kaootiline. Aga mulle tundub, et arm on sellest ühest korrastki natukene ühtlasemaks ja tasasemaks läinud küll, ehkki see võib muidugi ka minu luul olla. Ma vaatan huviga, kuidas täna läheb! Ehk ikka asi konkretiseerub pisut. Ma ei jaksa nii suurt tegelaste virvarri jälgida ju ja ma tegelt natuke eelistaks, et nende tähelepanu oleks pigem minul kui omavahelisel järjekorravahetamisel. Hoian pöialt, et neid oleks seal täna vähem!
Pealkirjas osutatud ratastoolidest aga nii palju, et emmel tuli pähe nutikas mõte üks selline laenutada, nii et ta saaks mu ka paar korda jõuluturule viia. See ju iseenesest ei ole kaugel, aga karkudega ma sinna kindlasti ei jaksa kalpsata ja ega sellel poleks isegi mõtet. Mis ma sinna kohale jõudes teeksin, kui käed on karke täis ja paigal üle kahe minuti ka seista ei jaksa? Ratastooliga oleks aga hoopis teine tera. Nii ma siis asusingi guugeldama, et kust sellist sõiduvahendit saada võiks, ning sain esimese hooga suure üllatuse osaliseks. Google ja kõik veebilehed teatasid nimelt, et ratastooli laenutamiseks on siin riigis vaja arsti retsepti. Teine variant on endale ratastool päriseks osta. Kolmandat varianti ei ole. See tundus mulle äärmiselt kummaline, aga ma siis küsisin sealt taastusravist järele ning kõik need seitse terapeuti kinnitasid kui ühest suust sama asja. Ratastooli peab välja kirjutama arst. Ja minul juhtumisi ei olnud absoluutselt mingit tahtmist hakata oma väga konkreetse ütlemisega pahurat arsti kuskilt erakorraliselt taga ajama, et talle selgitada, et ma tahaks juba homme temalt ekstra audientsi, sest midagi küll pole häda, aga ma tahaks, et ta kirjutaks mulle ratastooliretsepti, sest mul on ilmtingimata vaja enne emme äraminekut jõuluturule pääseda.
Lõpuks andis aga üks nendest terapeutidest - üks punase habemega Laurent - mulle ilgelt pika nämmutamise peale mingisuguse Livange'is asuva koha telefoninumbri ja julges arvata, et nendelt võiks isegi äkki et saada ratastooli ka ilma retseptita, ehkki see on sellisel juhul tunduvalt kallim ja sotsiaalkindlustussüsteem ei kata seda kulu, kui mul retsepti ei ole. Nojah... Ei tundunud just väga julgustav, sest Luxis võivad küll kõik asjad maksta ootamatu varanduse no ja kui juba luksemburglane ütleb, et see on tunduvalt kallim, siis see ei ole hea märk. Aga lõpuks selgus, et sealt ühest kohast saab tõepoolest ratastoole ka ilma retseptita, 26 euro eest kohe terveks kuuks! Tuli ainult tugiliikurit ootavate vanakeste vahel tunnike oodata, ID-kaarti näidata, hunnik pabereid täita, mind igatepidi ära mõõta ja 78 eurot tagatiseks maksa... Vot. Ja nõnda see ilmvõimatu soov täituski, nii et nüüd ongi meil pagassis hiigelsuur ratastool, mis kasutamist ootab. Ma saan ka nüüd emmega jõuluturule - ja võib-olla isegi ükskord toidukasse ise vaatama, mille järele isu tekib ja mida koju üksijäämise ajaks varuda, jee :)! Eile ei tahtnud ma kohe alustuseks sellest ratastoolist ainult enam midagi kuulda, sest ma olin selle kättesaamise hetkeks kaks päeva järjest väljas käimisest, kõvast ringikargutamisest ja harjumatult paljudest inimestest nii kaputt, et minust ei olnud enam miskit tolku. Ilmselgelt saan ma nüüdseks teatava ringiliikumisega vajaduse korral ja vahel harva juba kenasti hakkama, aga kogu see füüsiline pingutus ja eelkõige see ekstratähelepanu, mida iga meeter ja iga inimene ja üldse ringi vaatamine ja oma jala hoidmine nõuab, on endiselt nii kulutav, et pärast paari tundi tahaks lihtsalt kohe mitu päeva ainult pikutada ja mitte midagi teha. Kohe sihukene energiaauk on, et tänagi ei tahaks veel üldse mitte kuskile minna, aga see va taastusravi ootab!
Aga jah. Muidu hakkab kogu maailm varsti jõuluks koju reisima, muu hulgas emme ja Mia ja kõik teised ka. Vahelduva eduga jõuab see mulle nüüd juba kohale ka ja päris nukker on, et mina pean jääma üksi siia jõulukaktuse kasvamist vaatama! Tea, millal mina ka järgmine kord Eestisse saan??? Nojah. Kuna aga nende jõulude suhtes ei anna midagi ette võtta, siis tegin vahepeal natuke kas või ülejäänud aastakski reisiplaane. Luxairil oli nädalavahetusel mingi soodusmüük, nii et Naira kasutas kohe võimalust piletite soetamiseks ja otsustas mulle märtsi lõpus pikaks nädalavahetuseks Berliinist külla tulla. Ka Emilia lubas järgmisel aastal uuesti tulla, jälle lihavõteteks, nagu selgi aastal. Ja minul tuli meelde, et ma pean ära kasutama uue krediitkaardiga kaasa antud, aga aeguma hakkava Luxairi vautšeri. Mille jaoks ja millal ma selle realiseerin, ma veel ei tea, aga pilet tuleb ära osta vähemalt enne märtsi. Nii et pean enne seda aega mingid konkreetsed plaanid välja mõtlema. Vot.
Aga sellega praegu lõpetangi, kliinik ootab! Järgmise korrani!
M.
kas sa rulaatori kasutamisele oled mõelnud? karkude asemel ma ei ta kuidas ta on... aga seal on mingi osa, kuhu saab end vahepeal puhkamiseks toetada. mu vanatädil oli, täpsemalt pole uurinud.
VastaKustutaigasugu luude kokkukasvatamisel jms jamade puhul on hea ravim Mumio... iseasi, kas euroopas seda saab, meil ja venamaal aga küll.
kiiret paranemist!
Tegelikult ei ole ma rulaatorit kaalunudki, sest ma ikka loodan varsti oma jala peal ka kakerdama hakata. Noja seni, kuni käidud ei saa, tegelikult ei peakski liiga palju ringi kakerdama, peaks hoopis kodus rahulikult võtma ja tervenema :). Lihtsalt no need va jõulud ju on, nii et ikka tahaks ju kas või korra miskit emmega teha, enne kui ta koju tagasi läheb. Õnneks selle küsimuse lahendab ratastool ära ja rohkem polegi vaja. Ülejäänud aja ma puhkan hea meelega kodus ja hüppan sellest rulaatorist praegu üle :). See tundub niikuinii kuidagi liiga... vanatädilik :).
VastaKustutaAga Mumiost ei ole midagi kuulnud... Uurin asja! :)
Kui küsida tohib,siis mis põhjusel sul see operatsioon üldse tehti? Oli mingi trauma?
VastaKustutaMa ise käisin ka nädal tagasi füsioterapeudiga kohtumas ja arst vaatas ka üle, kuna kuu sai opist. Minu puhul siis diagnoos ikkagi kannakõõluse lühenemine. Maru jäik on ka, käin nüüd 3 korda nädalas mingi ultraheliaparaadiga seda mudimas. Treeninguks on ainult ja ainult kõõluse venitamine. Füsioterapeut ka siis venitab ja painutab nii kuis jaksab. Mul muidugi eluprobleem on see, et ei oska ennast lõdvaks lasta ja kui ta painutab, siis tekib mingi vastu surumise reaktsioon :)
Sulle aga edu paranemisel!
K. (pooleldi saatusekaaslane)
Oli jah trauma, vana kõõluserebend nimelt. Eestis omal ajal ütlesid nii ortopeed kui ka perearst, et see on osaline, st opereerida pole vaja ja küll läheb ise üle, kui kuuma kompressi teha. Noja siis ma elasin sellega kaua aega, aga see hakkas nüüd põlvedele lõpuks - ja kui ma siis nüüd siin põlvevalu pärast arstile läksin, said need Eesti arstide ebakompetentsi peale kreepsu ja ütlesid, et kõõlus on täielikult rebenenud ja et huvitav, kuidas ma üldse käia saan... Et vaja ruttu opereerida ja uus kõõlus meisterdada...
KustutaIssand! See kõlab umbes samamoodi nagu minu lugu traumakirurgiga kes ei viitsinud peale oppi uut kipsi õiges asendis panna ja lasi mu kannakõõlusel lyheneda.
KustutaJesver... Tõepoolest... Õudne, kui kergekäeliselt mõned arstid oma tööd võtavad... Aga inimeste jaoks on ju tulemuseks suured jamad!
Kustuta