Subjunktiivi imperfekt

Sügis on kätte jõudnud. Eile oli päev otsa kõik lihtsalt ühtlaselt tumehall ja hommikul voodis aknatagust ladistamist kuulates otsustasin ma joonelt, et välja vaadatud kleidi asemel panen ma täna veekindlad matkasaapad ja vihmajope. Väsimus on ka täiesti kõikevõitev. Mitu nädalat on mul reedeks toss nii väljas, et ainult magaks. Viimased paar nädalavahetust on mudel olnud selline: reede öösel 14 tundi, laupäeval veel 12 tundi peale ja lõpuks pühapäeval 10 tundi otsa. Ja kõige viimases meeldejäänud unenäos põgenesin ma ema, pinginaabri ja treeneriga Pärnus majade katustel terroristide eest, aga lõpuks jõudsime me ikka kellegagi näost-näkku, kes meid lihtsalt maha lasi. Ma ärkasin selle peale, et üritasin aru saada, kas mahalaskmine siis kuskilt füüsiliselt haiget ka teeb? Helge, kas pole?

Elu on tormakas, nagu alati. Ma nüüd elan muidugi ka ekstraintensiivselt, sest kogu aeg kummitab mind teadmine, et varsti enam ei saa mitu kuud midagi teha. See tundub ilgelt pikk aeg. Päris hirmutav, aga tõtt-öelda pisut paljutõotav ka - tips nagu suvevaheaeg! Üsna lõputu kohustusteta aeg enda jaoks. Samas eks ma siis praegu rabelengi nagu pöörane, et enne kõik võimalikult palju ette ja taha tehtud saaks. Teemasid, mille vahel laveerida, on ka korraga õhus palju - uus korter ja opp ja keeletunnid ja kadunud sõbrad ja uisutamine jms. Ja töö, kus on ka viimased kaks nädalat olnud üks paras sprint. Ainult et sprinti alustatakse teadmisega, et nüüd tuleb täiega anda, aga distants kestab ainult sada meetrit ja siis saab jälle hinge tõmmata ja normaalselt võtta, aga sedapuhku joppas tõlkimata alusdokumentide pärast järjest mitme tööga pisut kehvasti ja see maa ei saanudki pärast sadat meetrit otsa, vaid venis neljasajameetriseks ja kiskus juba eelmise nädala lõpuks ootamatult päris kangutamiseks ära. Ega ma kurda, tegelikult on see meie tööle üsna iseloomulik. Lihtsalt joppas praegu nii, et sinna läks ka minu enda valestiarvestamise pärast ekstraressurssi. Noja nii ongi.

Tänu eelmises lõigus kirjeldatule ei ole ma piltidega jõudnud viimased kaks kuud üldse tegeleda, fotokursuse jätsin ka seniks ootele, kuni ma kipsi jalga saan ja siis täiesti vettpidava vabandusega saan kolm kuud järjest diivani peal ilutseda ja mitte midagi muud asjalikku teha. See juhtub siis mõne nädala pärast. Ja küll ma siis magan ja loen ja unistan ja tegelen piltidega ja kirjutan ja õpin kõik fotograafiapeatükid ära. Tellisin endale üksiti ka ühe hispaaniakeelse juturaamatu ja hispaaniakeelne ajaloosari Isabel ootab ka vaatamist. Kuuba piltidest tahan endale fotoraamatu teha. Ja üldse kavatsen ma teha igasuguseid asju, mis vanale Marisele meeldisid, aga milleks lihtsalt enam viimasel ajal ei ole üldse aega olnud. Vaadata näiteks ETVd. Ja põletada küünlaid. Ja värvida värviraamatuid ja panna puslesid kokku. Ja rääkida kõigiga, kellega ma pole ammu rääkinud. Ja veel igasugust muud tühja-tähja.

Kadunud sõbranna, selgub, elab hästi. Helistasin ta emale, tol vanal lauatelefoni numbril, mis on mulle lapsepõlvest saadik meelde sööbinud. Tore, et neil on vana lauatelefon veel alles, sest ega see nii tavaline enam ei olegi. Igatahes, küsisin uudiseid. Sain teada, et kõik on hästi. Tal lihtsalt ilmselt ei ole vajadust oma minevikuinimestega suhelda. Mis ma ikka oskan öelda. Ma ei ole kunagi hästi osanud reageerida sellele, et inimesed tulevad ja lähevad meie eludest vastavalt oma äranägemisele ja see, mida mina sellest arvan või tahan, on täiesti kõrvaline. Mõni, kellest tahaks lahti saada, on visam kui naat, aga teine, keda tahaks iga hinna eest orbiidil alles hoida, kaob sellele vaatamata seitsme tuule poole. Ja kõik see on üks paganama masendav värk. Ehkki tegelikult ei tohiks masenduda, vaid peaks ringi vaatama ja tõdema, et maailm on toredaid inimesi täis ja neile tuleb vaid võimalust anda. Aint et seda on mõnikord lihtsam öelda kui uskuda.

Hispaania keel on nüüd raskeks läinud. Mul on käsil seitsmes tase ja järjekordselt uue õpetajaga. Praegune on Kuubalt ja esmajoones hästi ilus ja inimesena tore, aga tema õpetamisstiil mulle natuke ei sobi. Üks, mis on hästi kasulik, on see, et me teeme iga jummala tund selliseid kuulamisharjutusi, mis on varasematel aastatel meie taseme eksamil olnud. Muidu on ta aga nati liiga ebakindel ja kuna ta ei suuda kuidagi klassi käima tõmmata, laseb ta täiesti oksendamiseni ohjeldamatult rääkida võidunud hobusesabaga šovinistlikul Juliusel, küsib grammatikaküsimusi ainult kõige ladusamalt kõnelevalt ennasttäis Lubomirilt ja ülejäänuid ei püüagi eriti kaasata ja mõnesid isegi natuke nagu nokib. Pärast seda, kui näiteks üks lätlanna söandas öelda, et tema tahaks lausenäidet ka, mitte lihtsalt keemilist valemit à la subjunktiivi imperfekt + tulevik = tingiv lause, mille täitumistõenäosus on olevikus verifitseeritud tingimustel 0-20%, ei suuda too õpetaja jätta kuidagi Livijat selle näite küsimise pärast iga jummala tund torkamata. Et kuidas sa küll seitsmendal tasemel tahad näidet subjunktiivi imperfekti kohta? Miks sa ei oska veel une pealt subjunktiivi imperfekti vorme edaspidi ja tagurpidi üles lugeda? Ega meil siin neljas tase ei ole! Ja nii edasi. Koduseid töid jätab ta ka mühinal. Järgmiseks korraks jäi vähemalt 5 lehekülge (A4) grammatikaharjutusi, mingi kirjatükk ja sõnavaratöö kah. Mida on naaaaatuke rohkem, kui ma tegelikult viitsin :). Aga noh... Tegelt tean ma ju juba ette, et ma ei saa isegi parimagi tahtmise juures temaga seda taset lõpetada. Meil on lubatud puududa maksimaalselt kolm korda järjest ja kokku viis korda, aga minu kuudepikkuse haiguslehega tuleb seda tunduvalt rohkem. Mis tähendab, et ma saan kevadel sama taset uuesti alustada ja siis natuke korrata. See tundub praegu päris hea mõttena.

OK, aga sellega ma täna ka lõpetan. Südaöö on juba ammu läbi, ohissake, ohissake...

Head ööd!

M.