Kolmapäeva varahommikul sõitsid kõik mu omad siis nüüd minema. Venitasid auto laiemaks ja pikemaks, et kogu uue korteri tarbeks siit ostetud kraam ära mahutada, ning rallisid siis kaks pikka päeva koju Eestisse. Enne tähistasime me siin ette muidugi kõik olulised sündmused ära, siis vedasid nad mulle siinse kodu tagavarasid täis ja mina barrikadeerisin end sisse. Olen juba otsustanud, et sellel aastal lähen ma kodust välja ainult teraapia pärast, st veel kaks korda, aga siis uuel aastal hakkan elama juba uue hooga. Selleks ajaks peaksin ma kenasti ühe karguga hakkama saama ja siis pole poes käimine ka enam probleem. Seniks lähen kampaaniaga kaasa ja tegelen aktiivselt kappide tühjakssöömisega. Kodus saan ma praeguseks muidu juba pärast emme kuuenädalast poputamist kenasti ise hakkama. Süstidest on viimane veel jäänud ning kokkamine pole enam probleem ja söögitaldrikute teisaldamine ka mitte - ma saan nüüd sellest nädalast mõned sammud ühe karguga ka tehtud, nii et teine käsi on täitsa vaba ja võimaldab asju ühest toast teise vedada! Hurraa. Nii saab isegi ju lilli kasta! :)
Üksiti saan ma päris kenasti hakkama üksi kliinikus käimisega, ehkki siinkohal pean ma Luxi linna päris ülivõrdes kiitma hakkama. Nimelt on neil siin selline teenus nagu call-a-bus, mis sisuliselt tähendab, et kui sa oled mingil põhjusel piiratud liikumisvõimega või hädine (vana, ratastoolis, lombakas, titega või mida iganes), siis saad sa endale vajalikul trajektooril ja mis tahes kellaajal väga odava hinna eest linna käest transpordi tellida. Mingit abonementi ega tunnistust pole tarvis, lihtsalt helistad ja ütled, et sul on kargud või sa ei jaksa, palun tuldagu sulle järele. Mingi häda peab inimesel olema, sest nad ei tohi taksodele põhjendamatult liigodavat konkurentsi pakkuda ja purikana terveid parimas eas inimesi nad seetõttu reeglina ei vea. Aga vähegi sobiva põhjenduse korral panevad nad su tahtmise kirja ja garanteerivad sulle vajalikul ajal transpordi, saadavad oma kulul kas või takso, kui neil kõik muud sõidukid parajasti töös on. Ent kui näiteks tavaline taksosõit mu juurest sinna kliinikusse maksab reaalselt kuskil 15-20 eurot, siis selle teenusega on iga sõit olenemata pikkusest 6 eurot. Geniaalne mu meelest! Kusjuures sõidud ei pea piirduma arsti juures käimise või muu sellisega, nendega võib sõita kas või juuksurisse või jõusaali, peaasi, et sa oled hädine! Kusjuures viimane bussijuht rääkis mulle ummikus seistes pikalt-laialt oma tööst ja siis selgus, et kui näiteks mõni mutike nad endale toidupoodi järele kutsub, siis läheb juht poodi sisse, võtab mutikese kättpidi kõrvale ja veab tema kotid ise bussi ja pärast koduukseni ka. Minu meelest väga tore ja nii vajalik teenus! Selline mõistliku hinnaga ja kättesaadav võimalus peaks olema igal pool, igasuguseid hädiseid ja vanureid on ju tegelt nii palju ning väikese abiga saavad nad veel ikka ise toimetatud! Admiraabel! Enivei, minu transpordiprobleemi lahendas see call-a-bus küll väga lihtsalt ning ma panin nüüd kohe mitmeks randevuuks ette bussi kinni. Nii ei ole mul enam küll ühtegi muret.
Taastusravi ise on natuke asisemaks muutunud kui esimesel korral paistis. Nüüd ongi enamasti nii, et minuga tegeleb ikka üksainus inimene ja tal õnnestub ilma teiste segajateta isegi keskenduda ja puha :). Enamasti nad ikka veel masseerivad armi, siis liigutavad ja venitavad natuke pöida, lasevad mul paar aktiivset harjutust teha, siis masseerivad veel ja lõpuks teevad ultraheli peale. Pean ütlema, et enamasti teevad väga tublisti ka - eile näiteks tegeleti minuga tund ja veerand jutti ja selle ajaga oli kohe silmaga näha, kuidas turse alanes ja jalg painduvamaks muutus. Väga äge, see terapeut oli ka nii rõõmus ja sai sellest aina indu juurde, ta lõpuks naeris, et ta ei taha ise ka kuidagi lõpetada, kui ta näeb, kuidas asi iga minutiga aina paremaks läheb! Samas muidugi sellele eelneval korral oli teraapiakeskuses hoopis paras kaos, enamik töötajaid olid haiged ja üks inimene üritas tegeleda korraga viie patsiendiga, nii et siis ma lihtsalt suurema osa ajast ootasin ja reaalselt tegeleti minuga tunni aja jooksul vbla pool tundi... Aga no see oli siiski erandjuht. Muidu üleeile käisin arsti juures ka, too lubas mul varsti hakata kergelt rattatrenažööriga sõitma, rohkem jalale peale toetada, sagedamini ühest kargust loobuda, ööseks suusasaapa jalast ära võtta ja paari nädala pärast ujuda. Vot. Põnev! Täna öösel magasingi siis esimest korda ilma selle kobaka monstrumjalata. Oli mugavam küll ja hommikul oli jalg tänu sundasendist pääsemisele palju vähem paistes kui tavaliselt. Arm on, muide, nüüd ka päris ilus, viimased korbariismed tulid ära eelmisel nädalavahetusel ja ainult mõnest kohast on nahk veel õmblustest natuke krousis, aga see läheb iga masseerimisega siledamaks. Tore! Tegelt on ikka ulme, millega tänapäeva meditsiin kõik hakkama saab... Ja küll mul on ikka vedanud, et ma olen sündinud Euroopas, kus sellised asjad on täitsa võimalikud ja normaalsed. Elaks ma Etioopias, Süürias või kuskil Hiina sisemaal, siis ei oleks ma sellistest asjadest isegi unistada osanud...
Enivei, muud erilist ei olegi öelda. Ajaviiteks loen praegu usinalt Harry Potteri raamatuid ja aeg lausa lendab. No küll see on üks äraütlemata vahva võlumaailm, mis neil seal kaante vahel on! Mulle näiteks nii meeldivad sealsed leiutised, nagu kell, mis ei näita numbreid, vaid millel on kirjas "aeg teed teha" või "sa jäid hiljaks!", peegel, mis vaatab su üle ja käsib sul, va nässakas, särgi püksi panna, või siis maalid, millel olevad inimesed rõõmsalt elavad, liigutavad, räägivad ja üksteisel külas käivad! Veel on neil seal kommid, mis võivad võtta kõrvavaigumaitse, küünalde asemel kasutatakse tulukesena säravaid haldjaid ja post ei käi e-mailiga, vaid öökullidega, kes on mõnikord nii pisikesed, et kaotavad raske pärgamendirulliga tuuleiilis juhitavuse ja teevad seal suuri uperpalle, enne kui keegi nad kinni püüab :)! Lihtsalt nii värskendavalt ja kiiksukalt äge! Tõeliselt imetlusväärne, et kellelgi on nii paljude värvikate detailide väljamõtlemiseks fantaasiat olnud! Emps, muide, märkis, et see kirjeldus meenutab vägisi raamatut "Alice imedemaal", mis on vist tõsi, ehkki ma täpselt ei mäleta. Omal ajal ei meeldinud see raamat mulle üldse, aga kui need on sarnased, siis äkki ma peaksin selle ka üle lugema, äkki nüüd meeldiks? Potteris on igatahes kogu see paralleelreaalsus väga äge ja ma muudkui tahaks veel ja veel! Praeguseks on mul raamatusarjast kolm raamatut läbi, neljandat kavatsen täna alustada ja see DVDde karp ka juba päris põletab, aga ma üritan end veel paar päeva tagasi hoida, et siis päris jõulupühade ajal tõeline filmimaraton teha :). Hmm, mul on vist täiesti tõsine sõltuvus!
Ahjaa, seda tahtsin ka öelda, et vahepeal jõudis mu Kuuba fotoraamat kohale! Monalbumphoto on päris head tööd teinud - pildid olid hea kvaliteediga, leheküljed paksud ja tugevast kartongist, värvid ilusad ja üldse... Mulle väga meeldib, et see raamat käib niimoodi täiesti siledaks lahti, et köitekohta ei jää praktiliselt üldse näha-tunda ja pildid saab panna probleemiteda ka üle kahe lehekülje või lehekülgede keskele... Sellist võimalust ma pole teiste pakkujate puhul näinud. Tänu sellele näeb raamat välja nagu poest ostetud ja on igati kena... Olen väga rõõmus, et vähemalt üks ports mälestusi on nüüd kenasti käegakatsutaval kujul ära talletatud. Jätkan teiste projektidega.
Aga rohkem ma praegu ei viitsigi kirjutada. Teen paar pöiaringi, monteerin siis saapa jalga ja lähen kööki koogi järele :P. Olge tublid ja häid jõule, kui ma juhtumisi enne ei viitsi enam midagi kirjutada!
M.
Üksiti saan ma päris kenasti hakkama üksi kliinikus käimisega, ehkki siinkohal pean ma Luxi linna päris ülivõrdes kiitma hakkama. Nimelt on neil siin selline teenus nagu call-a-bus, mis sisuliselt tähendab, et kui sa oled mingil põhjusel piiratud liikumisvõimega või hädine (vana, ratastoolis, lombakas, titega või mida iganes), siis saad sa endale vajalikul trajektooril ja mis tahes kellaajal väga odava hinna eest linna käest transpordi tellida. Mingit abonementi ega tunnistust pole tarvis, lihtsalt helistad ja ütled, et sul on kargud või sa ei jaksa, palun tuldagu sulle järele. Mingi häda peab inimesel olema, sest nad ei tohi taksodele põhjendamatult liigodavat konkurentsi pakkuda ja purikana terveid parimas eas inimesi nad seetõttu reeglina ei vea. Aga vähegi sobiva põhjenduse korral panevad nad su tahtmise kirja ja garanteerivad sulle vajalikul ajal transpordi, saadavad oma kulul kas või takso, kui neil kõik muud sõidukid parajasti töös on. Ent kui näiteks tavaline taksosõit mu juurest sinna kliinikusse maksab reaalselt kuskil 15-20 eurot, siis selle teenusega on iga sõit olenemata pikkusest 6 eurot. Geniaalne mu meelest! Kusjuures sõidud ei pea piirduma arsti juures käimise või muu sellisega, nendega võib sõita kas või juuksurisse või jõusaali, peaasi, et sa oled hädine! Kusjuures viimane bussijuht rääkis mulle ummikus seistes pikalt-laialt oma tööst ja siis selgus, et kui näiteks mõni mutike nad endale toidupoodi järele kutsub, siis läheb juht poodi sisse, võtab mutikese kättpidi kõrvale ja veab tema kotid ise bussi ja pärast koduukseni ka. Minu meelest väga tore ja nii vajalik teenus! Selline mõistliku hinnaga ja kättesaadav võimalus peaks olema igal pool, igasuguseid hädiseid ja vanureid on ju tegelt nii palju ning väikese abiga saavad nad veel ikka ise toimetatud! Admiraabel! Enivei, minu transpordiprobleemi lahendas see call-a-bus küll väga lihtsalt ning ma panin nüüd kohe mitmeks randevuuks ette bussi kinni. Nii ei ole mul enam küll ühtegi muret.
Taastusravi ise on natuke asisemaks muutunud kui esimesel korral paistis. Nüüd ongi enamasti nii, et minuga tegeleb ikka üksainus inimene ja tal õnnestub ilma teiste segajateta isegi keskenduda ja puha :). Enamasti nad ikka veel masseerivad armi, siis liigutavad ja venitavad natuke pöida, lasevad mul paar aktiivset harjutust teha, siis masseerivad veel ja lõpuks teevad ultraheli peale. Pean ütlema, et enamasti teevad väga tublisti ka - eile näiteks tegeleti minuga tund ja veerand jutti ja selle ajaga oli kohe silmaga näha, kuidas turse alanes ja jalg painduvamaks muutus. Väga äge, see terapeut oli ka nii rõõmus ja sai sellest aina indu juurde, ta lõpuks naeris, et ta ei taha ise ka kuidagi lõpetada, kui ta näeb, kuidas asi iga minutiga aina paremaks läheb! Samas muidugi sellele eelneval korral oli teraapiakeskuses hoopis paras kaos, enamik töötajaid olid haiged ja üks inimene üritas tegeleda korraga viie patsiendiga, nii et siis ma lihtsalt suurema osa ajast ootasin ja reaalselt tegeleti minuga tunni aja jooksul vbla pool tundi... Aga no see oli siiski erandjuht. Muidu üleeile käisin arsti juures ka, too lubas mul varsti hakata kergelt rattatrenažööriga sõitma, rohkem jalale peale toetada, sagedamini ühest kargust loobuda, ööseks suusasaapa jalast ära võtta ja paari nädala pärast ujuda. Vot. Põnev! Täna öösel magasingi siis esimest korda ilma selle kobaka monstrumjalata. Oli mugavam küll ja hommikul oli jalg tänu sundasendist pääsemisele palju vähem paistes kui tavaliselt. Arm on, muide, nüüd ka päris ilus, viimased korbariismed tulid ära eelmisel nädalavahetusel ja ainult mõnest kohast on nahk veel õmblustest natuke krousis, aga see läheb iga masseerimisega siledamaks. Tore! Tegelt on ikka ulme, millega tänapäeva meditsiin kõik hakkama saab... Ja küll mul on ikka vedanud, et ma olen sündinud Euroopas, kus sellised asjad on täitsa võimalikud ja normaalsed. Elaks ma Etioopias, Süürias või kuskil Hiina sisemaal, siis ei oleks ma sellistest asjadest isegi unistada osanud...
Enivei, muud erilist ei olegi öelda. Ajaviiteks loen praegu usinalt Harry Potteri raamatuid ja aeg lausa lendab. No küll see on üks äraütlemata vahva võlumaailm, mis neil seal kaante vahel on! Mulle näiteks nii meeldivad sealsed leiutised, nagu kell, mis ei näita numbreid, vaid millel on kirjas "aeg teed teha" või "sa jäid hiljaks!", peegel, mis vaatab su üle ja käsib sul, va nässakas, särgi püksi panna, või siis maalid, millel olevad inimesed rõõmsalt elavad, liigutavad, räägivad ja üksteisel külas käivad! Veel on neil seal kommid, mis võivad võtta kõrvavaigumaitse, küünalde asemel kasutatakse tulukesena säravaid haldjaid ja post ei käi e-mailiga, vaid öökullidega, kes on mõnikord nii pisikesed, et kaotavad raske pärgamendirulliga tuuleiilis juhitavuse ja teevad seal suuri uperpalle, enne kui keegi nad kinni püüab :)! Lihtsalt nii värskendavalt ja kiiksukalt äge! Tõeliselt imetlusväärne, et kellelgi on nii paljude värvikate detailide väljamõtlemiseks fantaasiat olnud! Emps, muide, märkis, et see kirjeldus meenutab vägisi raamatut "Alice imedemaal", mis on vist tõsi, ehkki ma täpselt ei mäleta. Omal ajal ei meeldinud see raamat mulle üldse, aga kui need on sarnased, siis äkki ma peaksin selle ka üle lugema, äkki nüüd meeldiks? Potteris on igatahes kogu see paralleelreaalsus väga äge ja ma muudkui tahaks veel ja veel! Praeguseks on mul raamatusarjast kolm raamatut läbi, neljandat kavatsen täna alustada ja see DVDde karp ka juba päris põletab, aga ma üritan end veel paar päeva tagasi hoida, et siis päris jõulupühade ajal tõeline filmimaraton teha :). Hmm, mul on vist täiesti tõsine sõltuvus!
Ahjaa, seda tahtsin ka öelda, et vahepeal jõudis mu Kuuba fotoraamat kohale! Monalbumphoto on päris head tööd teinud - pildid olid hea kvaliteediga, leheküljed paksud ja tugevast kartongist, värvid ilusad ja üldse... Mulle väga meeldib, et see raamat käib niimoodi täiesti siledaks lahti, et köitekohta ei jää praktiliselt üldse näha-tunda ja pildid saab panna probleemiteda ka üle kahe lehekülje või lehekülgede keskele... Sellist võimalust ma pole teiste pakkujate puhul näinud. Tänu sellele näeb raamat välja nagu poest ostetud ja on igati kena... Olen väga rõõmus, et vähemalt üks ports mälestusi on nüüd kenasti käegakatsutaval kujul ära talletatud. Jätkan teiste projektidega.
Aga rohkem ma praegu ei viitsigi kirjutada. Teen paar pöiaringi, monteerin siis saapa jalga ja lähen kööki koogi järele :P. Olge tublid ja häid jõule, kui ma juhtumisi enne ei viitsi enam midagi kirjutada!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar