Mul sai nüüd opist kaks nädalat. Raske uskudagi! See aeg on nii kiiresti läinud, sellises pikutamisfluidumis. Kusjuures päris mõnus on. Jalg enam suurt ei valuta, aga midagi teha ikka ei saa, nii et molutamiseks on suurepärane õigustus. Ja nii ma siis molutangi. Nädalapäevadest ei tea ma juba ammu enam midagi, kuupäevadest tean isegi veel vähem. Ja täiesti uskumatul kombel ei olegi mul veel mingit kibelust ega igavust ega kripeldust tekkinud. Et tahaks hullult välja või vaheldust või midagi. No jõuluturule natuke nagu tahaks, aga seegi ei kibele. Voodielu on täiesti rahuldustpakkuv ja ajugümnastika järele ka erilist vajadust ei tunne. Peale natukese lugemise ei ole ma siiani kohe mitte midagi asjalikku teinud, põhiliselt olen ikka pikutanud ja telekat vaadanud ja tukkunud ja söönud. Fotokool ja fotod ise ja hispaania keel ja värviraamatud ja reisiplaanid ja kõik muu selline ootab ikka kannatlikult oma järge. Aga küll jõuab kõike teha.
Kolmapäeval käisin kliinikus kontrollis. Üle poole niitidest võeti siis juba välja ja üllatuslikul kombel võeti isegi kips ära, ehkki enne lubati, et kannan seda vähemalt neli nädalat. Selle asemele anti muidugi lihtsalt mingi kipsi moodsam aseaine - hüperkobakas ja überkallis robotjalg VACOped, mis fikseerib jala sama kindlalt kui kips, ent on selle poolest parem, et seda saab vahetevahel ära võtta, et haavale õhku anda ja varbaid liigutada. Iseenesest vägev värk, aga sellel on üks suur miinus - see on nii hirmuskoleraske. Minule tundub, et see kaalub oma kuus kilo vähemalt (ilmselt päris nii palju siiski mitte, aga üle kolme kindlasti) ja sellega ei saa kuidagi ei magada ei olla. Pmst ainumugav variant on päris ristseliti voodis vedeleda. Külili keerates vajub see oma raskusega kindlasti kuskile nii, et tahab põlved ära väänata, ja püsti olles on päris karm ühe jala peal kõõluda ja siis teise jala otsas sellist kobakat veel õhus balansseerida. No aga maha ei tohi jalga selle saapaga veel mitu nädalat panna. Appi-appi! Katsu sa nii näiteks hambaid pesta! Kallis-armas kips, ma tunnen sinust juba suurt puudust! Ei sa sügelenud ega seganud ega midagi, lubasid kõhuli magada ja puha...
Muidu on see VACOped saabas iseenesest küll, noh, põhjalikult läbi mõeldud. Kunagi peaks saama sellega käima hakata nagu päris jalaga (praegu ei tohi ma seda veel maha toetada ja pöid on kõndimiseks sobimatu nurga all nii ehk naa) ja teoreetiliselt võivat sellega ka ujuda ja jalgrattaga sõita, kui see vastavalt seadistada. Praegu tundub ainult küll, et kui keegi mu sellega basseini saadaks, vajuksin ma selle raskuse tõttu kolksti põhja ja sellega olekski ettevõtmine läbi. Millalgi hakatakse siis selle abil ka mu pöia nurka reguleerima, praegu on pöid rippu (30 kraadi peal), et kõõlust võimalikult vähe venitada ja lasta tal kokku kasvada, aga millalgi hakatakse seda järk-järgult pingutama. Ja saabast saab tugevamini täis pumbata, kui jalg seal sees nii kõhetuks jääb, et loksuma hakkab. Samuti saab sellest õhku välja lasta, kui lihased jälle natuke end näole annavad. Peen värk ühesõnaga. Saksa mark ka, maksab 1200 eurot! Aga kips oli ikkagi palju mugavam.
Üleüldiselt tõden ma aga iga päevaga üha enam, et kogu see opiteema on kujunenud äärmiselt harivaks, silmiavavaks ja kasvatavaks. Ma tõesti ei osanud nii paljusid asju üldse enne ette kujutada. Kõige suurem üllatus oli muidugi see okasroosikeseuni, mis mind esimene nädal valdas. Kindlasti on kõik vähemalt kohustusliku kirjanduse raames lugenud mõnest tiisikushaigest või muidu hädisest kahvatust aadlipreilist, kes talutati pooleks tunniks tugitooli, kus talle natuke raamatut ette loeti, misjärel pidi ta uuesti puhkama minema. Novat, nüüd ma tean, et selline stseen ei olegi kunstiline liialdus ega mingi möödunud aja kombepeenus, vaid inimesel ongi võimalik nii omadega läbi olla! Kes oleks osanud seda arvata? Mina igatahes mitte.
Teine ootamatu ja üsna ebameeldiv asi, milleks ma end enne üldse ette valmistada ei osanud, on see, et mul on nüüd näiteks üle kuu aja vaja endale iga jummala päev kõhtu trombivastast rohtu süstida. See tegelikult muidugi ei ole iseenesest hull ega eriti valus ega midagi, aga kuidagi väga loomuvastane on see süstla täies ulatuses endale kõhtu löömine ikka. Esimesed kümme päeva sain ma sellega enam-vähem kenasti hakkama, aga siis ühel päeval läks süstal valesti ja sellest ajast saadik on mul ikka korralik tõrge selle süstimise suhtes. Puhastan naha ära, võtan voldi ka, aga siis jäängi kolmeni lugema ja vaatama ja oma pekki imetlema, käsi kohe enam kuidagi ei lange. Õnneks on praegu emme siin, ta siis on nüüd paar päeva ise sutsu ära teinud ja probleemi ära lahendanud. Ehk millalgi, kui järgmised nädal aega on kõik jälle sündmustevaeselt ja ilma aiaita läinud, saan jälle ise süstimisega ka hakkama. Sest noh, tõesti, mu jalg kirvendab näiteks õhtuti kogu aeg valusamini kui see süst, aga kuidagi väga vägivaldne tundub endale süstalt kõhtu lüüa ikka. Vot. Tänu sellele oskan ma nüüd kohe paugupealt isegi selle eest taevani tänulik olla, et ma näiteks diabeetik ei ole ja üldse kogu elu ei pea end igapäevaselt torkima! (Ptüi-ptüi-ptüi!)
Enne ei mõelnud ma ka selle peale, kuidas kipsis inimesed ennast pesema peavad. Õigupoolest sellele, et ma nüüd väga kaua aega ei pesegi ennast, sest, noh, haava ja kipsi ja seda jäset üldse ei tohi ju vähimalgi määral märjaks teha ja libastumine on ka rangelt keelatud. Teema uurimisel selgub, et tegelikult on olemas ka vannipõhja kinnituvad pesemistoolid ja kipsjäseme ümber käivad dušikotid, aga samas vanni ei saaks ma duši alla ronida niikuinii ja üldse öeldi haiglas, et kui vähegi saad, ära end vähemalt kuu aega üldse pese! No ma siiski leiutasin tänu koduse vannitoa ülesehitusele üsna OK viisi pea- ja kõige strateegilisemate kohtade pesemiseks, aga tõesti, üleni pesemine on täiesti välistatud ja karvu tulebki kasvatada veel vist päris jupp aega. Ülla-ülla! Olin ma ikka naiivne enne! Riietegi vahetamine, muide, on äärmist hoolikust ja ettevaatust nõudev ettevõtmine. Õnneks on mulle kogu aeg meeldinud alt laieneva säärega püksid, nii et mul vähemalt on riideesemeid, mida saab vajaduse korral selga panna. Aga ilma tungiva vajaduseta ma end pidžaamast välja küll ei vaheta, seda peab ütlema. Nüüd, kus saapa saab vahepeal ära võtta, on natuke lihtsam küll kui kipsiga, millest iga asi reaalselt üle ei mahtunudki, aga samas tuleb ilma saapata olla eriti ettevaatlik, et kuskilt ei rapsi ja et püksisäär varbaid ei sikuta jne jne jne. Nii et parem on pidžaamas elada :).
Veel ei olnud mul õiget ettekujutust kargutamisest. Noh, karkudega kõõlunud on ilmselt igaüks, aga kui kogu igapäevaelu peabki toimuma karkudel ja ühel jalal ning sa mitte mingi hinna eest ei tohi teist jalga maha panna, selgub, et elu on üks takistuste rada. Esimesena kadusid minu toast ja koridorist ja üldse mu teelt igasugused vaibad, mille ääred jäid kargu taha kinni ja mis kippusid kargu alt ära libisema. Järgmiseks tuli leppida asjaoluga, et tegelt ma ei saa ikka peaaegu mitte millegagi ise hakkama. Näiteks kalpsasin ühel esimestest päevadest, kui juba natuke jaksu oli tekkinud, karkudega kööki kohvi tegema. Tegin kohvi valmis küll, nii palju ikka jaksasin ühe jala peal seista ja ühe karguga kõõluda, et sain tassi kohvimasina alla ja nupule vajutatud. Aga siis jäin täiesti nõutult vahtima, et mis edasi saab! Kätte ma ju täis tassi ei võta, käed on karke täis. Sealsamas ühe jala peal püsti ei jaksa ka nii palju seista, et kohvi juua! Nuta või naera! Kui mulle poleks meelde tulnud, et Helle kingitud suletav termostass on sealsamas kapis kättesaadaval kohal, olekski see kohv mul joomata jäänud. Kinnikorgitud termose sain endale õnneks püksivöö vahele pista ja nii õnnestus mul see kohv sealt köögist ära tuua. Aga kõik, mida ei anna vöö vahele või taskusse pista või lõua alla suruda, jääbki minust sinna, kus ta on. Samuti osutus üllatuseks see, et pärast mitmepäevast kargutamist jäid mul peopesad jummala valusaks, isegi paar villi tuli. Mõni ime ka, vahepeal langeb ju kätele kogu keharaskus, aga kes oleks osanud seda ette arvata? Ja üksiti on näiteks rohkem kui 15 sekundit ühe jala peal seismine üsna vaevanõudev ja paneb juba korralikult higistama, ehkki ma arvan, et tänu uisutamisele saan mina sellega veel isegi hästi hakkama. Aga kui sul on ikka ühe jala küljes täiesti ebaproportsionaalselt raske kobakas, mida tuleb kuidagi selja- ja kannilihastega samal ajal õhus lehvitada, ei aita see tervel jalal eriti tasakaalu hoida. Edaspidi vaatan kargutajaid täitsa uuel pilgul. Ja oskan palju rohkem kaasa elada.
Üldse pean taas kord nentima, et kui endal pole midagi suuremat häda olnud, siis ei oska teistele päriselt ikka üldse õigesti kaasa tunda ega abiks olla. Mina olen siiani olnud kõigele vaatamata ikka täitsa tumba, nii et ma pean häbiga tunnistama, et ega ma vist kuigi konstruktiivset ja kasulikku abi pole osanud kellelegi omaalgatuslikult ja palumata pakkuda :). Lihtsalt sellepärast, et ma pole selle pealegi tulnud, mis kõik võib tegelikult probleemiks olla :). Suurematest asjadest ma saan aru, et noh, et transpordiabi on võib-olla teise linna otsa saamiseks vaja või et apteegis on vaja käia vms, aga näiteks see, et inimesed on söönud ja prügi on välja viidud, tundub nii elementaarne, et ei tule nagu pähegi juurelda, kuidas siis mõni kipsjalg peaks sellega nüüd hakkama saama ja kas teda ikka keegi aitab. Sest noh, kipsjalg ei ole minu jaoks kunagi võrdunud voodihaige inimesega. Ma muidugi loodan, et ma pole kedagi varem ka ikka hätta jätnud ja et neil harvadel juhtudel, kus selliseid hädasid on mu ümber ette tulnud, võeti ikka kõik vajalikud asjad jutuks, kui ma ise ei taibanud, millega aidata saaks. Aga nüüd tegin ma endale küll mentaalse märkuse, et pean ise tihemini hakkama silmi rohkem lahti hoidma ja teistele omaalgatuslikult ka abi pakkuma, sest praegu teeb see jalutul inimesel südame ikka väga soojaks, kui inimesed ise vabatahtlikult end üles annavad, kättesaadavaks kuulutavad või ütlevad, et nad võivad näiteks mõnikord poodi lipata, kui vaja ja kedagi teist pole! Et nad üldse taipavad pakkuda! Ja isegi need, keda ma poleks söandanud muidu paludagi! Minu väga suur lugupidamine ja tänu! Väga toredaid, heasüdamlikke ja ilmselgelt kogenud inimesi on ikka olemas. Nii hea on teada, et plaan B on ka hädajuhtumiteks olemas ja et kuidagi ikka saab. Väljamaal ja üldjoontes üksi elava inimese jaoks on see teadmine eriti oluline! Suur õppetund!
Praegu on mul õnneks emme endiselt siin, nii et ma olen üldse kõige paremini hoolitsetud ja varustatud. Kuts Mia on ka seltsiks, ehkki tema, vaeseke, peab minust ikka veel suhteliselt suure kaarega mööda käima. Alustuseks oli ju jalg nii hell, et seda ei võinud puutudagi, noja kips ei olnud ka nii tugev, et oleks võinud riskida sellega, et ta sellele järsku otsa hüppab. Selle monstrumsaapaga on aga juba tunduvalt kindlam ja eks kahe nädalaga on jalg kõvasti edenenud ka, enam ei tee iga vastupuutumine või jala eest ära tõstmine haiget, nii et nüüd ma ikka söandan pitsu juba vahepeal kaissu ka võtta. Ehkki ainult teatud tingimustel. Alguses oli vaene Mia seevastu meil toas ka rihma otsas ja kuskile ta minna ei võinud ja kõik padjad võeti tema käest ära minu jala alla ja pargis ei lubatud teisi koeri ka temaga mängima (see vist ei ole Luxis lihtsalt üldse tavaks) ja üldse oli tal täitsa hale elu. Täitsa kahju hakkas lapsest :). Vähemalt nüüdseks liigub ta toas lahtiselt ringi ja on võõra eluga ka ära harjunud.
Aga sellega ma täna lõpetan ka. Jälle on pikk jutt mitme päeva peale kirja saanud ja selline tunne on, et pole ammu pikutanud. Olge siis toredad ja nautige nüüd nädalavahetust edasi!
M.
Kolmapäeval käisin kliinikus kontrollis. Üle poole niitidest võeti siis juba välja ja üllatuslikul kombel võeti isegi kips ära, ehkki enne lubati, et kannan seda vähemalt neli nädalat. Selle asemele anti muidugi lihtsalt mingi kipsi moodsam aseaine - hüperkobakas ja überkallis robotjalg VACOped, mis fikseerib jala sama kindlalt kui kips, ent on selle poolest parem, et seda saab vahetevahel ära võtta, et haavale õhku anda ja varbaid liigutada. Iseenesest vägev värk, aga sellel on üks suur miinus - see on nii hirmuskoleraske. Minule tundub, et see kaalub oma kuus kilo vähemalt (ilmselt päris nii palju siiski mitte, aga üle kolme kindlasti) ja sellega ei saa kuidagi ei magada ei olla. Pmst ainumugav variant on päris ristseliti voodis vedeleda. Külili keerates vajub see oma raskusega kindlasti kuskile nii, et tahab põlved ära väänata, ja püsti olles on päris karm ühe jala peal kõõluda ja siis teise jala otsas sellist kobakat veel õhus balansseerida. No aga maha ei tohi jalga selle saapaga veel mitu nädalat panna. Appi-appi! Katsu sa nii näiteks hambaid pesta! Kallis-armas kips, ma tunnen sinust juba suurt puudust! Ei sa sügelenud ega seganud ega midagi, lubasid kõhuli magada ja puha...
Muidu on see VACOped saabas iseenesest küll, noh, põhjalikult läbi mõeldud. Kunagi peaks saama sellega käima hakata nagu päris jalaga (praegu ei tohi ma seda veel maha toetada ja pöid on kõndimiseks sobimatu nurga all nii ehk naa) ja teoreetiliselt võivat sellega ka ujuda ja jalgrattaga sõita, kui see vastavalt seadistada. Praegu tundub ainult küll, et kui keegi mu sellega basseini saadaks, vajuksin ma selle raskuse tõttu kolksti põhja ja sellega olekski ettevõtmine läbi. Millalgi hakatakse siis selle abil ka mu pöia nurka reguleerima, praegu on pöid rippu (30 kraadi peal), et kõõlust võimalikult vähe venitada ja lasta tal kokku kasvada, aga millalgi hakatakse seda järk-järgult pingutama. Ja saabast saab tugevamini täis pumbata, kui jalg seal sees nii kõhetuks jääb, et loksuma hakkab. Samuti saab sellest õhku välja lasta, kui lihased jälle natuke end näole annavad. Peen värk ühesõnaga. Saksa mark ka, maksab 1200 eurot! Aga kips oli ikkagi palju mugavam.
Üleüldiselt tõden ma aga iga päevaga üha enam, et kogu see opiteema on kujunenud äärmiselt harivaks, silmiavavaks ja kasvatavaks. Ma tõesti ei osanud nii paljusid asju üldse enne ette kujutada. Kõige suurem üllatus oli muidugi see okasroosikeseuni, mis mind esimene nädal valdas. Kindlasti on kõik vähemalt kohustusliku kirjanduse raames lugenud mõnest tiisikushaigest või muidu hädisest kahvatust aadlipreilist, kes talutati pooleks tunniks tugitooli, kus talle natuke raamatut ette loeti, misjärel pidi ta uuesti puhkama minema. Novat, nüüd ma tean, et selline stseen ei olegi kunstiline liialdus ega mingi möödunud aja kombepeenus, vaid inimesel ongi võimalik nii omadega läbi olla! Kes oleks osanud seda arvata? Mina igatahes mitte.
Teine ootamatu ja üsna ebameeldiv asi, milleks ma end enne üldse ette valmistada ei osanud, on see, et mul on nüüd näiteks üle kuu aja vaja endale iga jummala päev kõhtu trombivastast rohtu süstida. See tegelikult muidugi ei ole iseenesest hull ega eriti valus ega midagi, aga kuidagi väga loomuvastane on see süstla täies ulatuses endale kõhtu löömine ikka. Esimesed kümme päeva sain ma sellega enam-vähem kenasti hakkama, aga siis ühel päeval läks süstal valesti ja sellest ajast saadik on mul ikka korralik tõrge selle süstimise suhtes. Puhastan naha ära, võtan voldi ka, aga siis jäängi kolmeni lugema ja vaatama ja oma pekki imetlema, käsi kohe enam kuidagi ei lange. Õnneks on praegu emme siin, ta siis on nüüd paar päeva ise sutsu ära teinud ja probleemi ära lahendanud. Ehk millalgi, kui järgmised nädal aega on kõik jälle sündmustevaeselt ja ilma aiaita läinud, saan jälle ise süstimisega ka hakkama. Sest noh, tõesti, mu jalg kirvendab näiteks õhtuti kogu aeg valusamini kui see süst, aga kuidagi väga vägivaldne tundub endale süstalt kõhtu lüüa ikka. Vot. Tänu sellele oskan ma nüüd kohe paugupealt isegi selle eest taevani tänulik olla, et ma näiteks diabeetik ei ole ja üldse kogu elu ei pea end igapäevaselt torkima! (Ptüi-ptüi-ptüi!)
Enne ei mõelnud ma ka selle peale, kuidas kipsis inimesed ennast pesema peavad. Õigupoolest sellele, et ma nüüd väga kaua aega ei pesegi ennast, sest, noh, haava ja kipsi ja seda jäset üldse ei tohi ju vähimalgi määral märjaks teha ja libastumine on ka rangelt keelatud. Teema uurimisel selgub, et tegelikult on olemas ka vannipõhja kinnituvad pesemistoolid ja kipsjäseme ümber käivad dušikotid, aga samas vanni ei saaks ma duši alla ronida niikuinii ja üldse öeldi haiglas, et kui vähegi saad, ära end vähemalt kuu aega üldse pese! No ma siiski leiutasin tänu koduse vannitoa ülesehitusele üsna OK viisi pea- ja kõige strateegilisemate kohtade pesemiseks, aga tõesti, üleni pesemine on täiesti välistatud ja karvu tulebki kasvatada veel vist päris jupp aega. Ülla-ülla! Olin ma ikka naiivne enne! Riietegi vahetamine, muide, on äärmist hoolikust ja ettevaatust nõudev ettevõtmine. Õnneks on mulle kogu aeg meeldinud alt laieneva säärega püksid, nii et mul vähemalt on riideesemeid, mida saab vajaduse korral selga panna. Aga ilma tungiva vajaduseta ma end pidžaamast välja küll ei vaheta, seda peab ütlema. Nüüd, kus saapa saab vahepeal ära võtta, on natuke lihtsam küll kui kipsiga, millest iga asi reaalselt üle ei mahtunudki, aga samas tuleb ilma saapata olla eriti ettevaatlik, et kuskilt ei rapsi ja et püksisäär varbaid ei sikuta jne jne jne. Nii et parem on pidžaamas elada :).
Veel ei olnud mul õiget ettekujutust kargutamisest. Noh, karkudega kõõlunud on ilmselt igaüks, aga kui kogu igapäevaelu peabki toimuma karkudel ja ühel jalal ning sa mitte mingi hinna eest ei tohi teist jalga maha panna, selgub, et elu on üks takistuste rada. Esimesena kadusid minu toast ja koridorist ja üldse mu teelt igasugused vaibad, mille ääred jäid kargu taha kinni ja mis kippusid kargu alt ära libisema. Järgmiseks tuli leppida asjaoluga, et tegelt ma ei saa ikka peaaegu mitte millegagi ise hakkama. Näiteks kalpsasin ühel esimestest päevadest, kui juba natuke jaksu oli tekkinud, karkudega kööki kohvi tegema. Tegin kohvi valmis küll, nii palju ikka jaksasin ühe jala peal seista ja ühe karguga kõõluda, et sain tassi kohvimasina alla ja nupule vajutatud. Aga siis jäin täiesti nõutult vahtima, et mis edasi saab! Kätte ma ju täis tassi ei võta, käed on karke täis. Sealsamas ühe jala peal püsti ei jaksa ka nii palju seista, et kohvi juua! Nuta või naera! Kui mulle poleks meelde tulnud, et Helle kingitud suletav termostass on sealsamas kapis kättesaadaval kohal, olekski see kohv mul joomata jäänud. Kinnikorgitud termose sain endale õnneks püksivöö vahele pista ja nii õnnestus mul see kohv sealt köögist ära tuua. Aga kõik, mida ei anna vöö vahele või taskusse pista või lõua alla suruda, jääbki minust sinna, kus ta on. Samuti osutus üllatuseks see, et pärast mitmepäevast kargutamist jäid mul peopesad jummala valusaks, isegi paar villi tuli. Mõni ime ka, vahepeal langeb ju kätele kogu keharaskus, aga kes oleks osanud seda ette arvata? Ja üksiti on näiteks rohkem kui 15 sekundit ühe jala peal seismine üsna vaevanõudev ja paneb juba korralikult higistama, ehkki ma arvan, et tänu uisutamisele saan mina sellega veel isegi hästi hakkama. Aga kui sul on ikka ühe jala küljes täiesti ebaproportsionaalselt raske kobakas, mida tuleb kuidagi selja- ja kannilihastega samal ajal õhus lehvitada, ei aita see tervel jalal eriti tasakaalu hoida. Edaspidi vaatan kargutajaid täitsa uuel pilgul. Ja oskan palju rohkem kaasa elada.
Üldse pean taas kord nentima, et kui endal pole midagi suuremat häda olnud, siis ei oska teistele päriselt ikka üldse õigesti kaasa tunda ega abiks olla. Mina olen siiani olnud kõigele vaatamata ikka täitsa tumba, nii et ma pean häbiga tunnistama, et ega ma vist kuigi konstruktiivset ja kasulikku abi pole osanud kellelegi omaalgatuslikult ja palumata pakkuda :). Lihtsalt sellepärast, et ma pole selle pealegi tulnud, mis kõik võib tegelikult probleemiks olla :). Suurematest asjadest ma saan aru, et noh, et transpordiabi on võib-olla teise linna otsa saamiseks vaja või et apteegis on vaja käia vms, aga näiteks see, et inimesed on söönud ja prügi on välja viidud, tundub nii elementaarne, et ei tule nagu pähegi juurelda, kuidas siis mõni kipsjalg peaks sellega nüüd hakkama saama ja kas teda ikka keegi aitab. Sest noh, kipsjalg ei ole minu jaoks kunagi võrdunud voodihaige inimesega. Ma muidugi loodan, et ma pole kedagi varem ka ikka hätta jätnud ja et neil harvadel juhtudel, kus selliseid hädasid on mu ümber ette tulnud, võeti ikka kõik vajalikud asjad jutuks, kui ma ise ei taibanud, millega aidata saaks. Aga nüüd tegin ma endale küll mentaalse märkuse, et pean ise tihemini hakkama silmi rohkem lahti hoidma ja teistele omaalgatuslikult ka abi pakkuma, sest praegu teeb see jalutul inimesel südame ikka väga soojaks, kui inimesed ise vabatahtlikult end üles annavad, kättesaadavaks kuulutavad või ütlevad, et nad võivad näiteks mõnikord poodi lipata, kui vaja ja kedagi teist pole! Et nad üldse taipavad pakkuda! Ja isegi need, keda ma poleks söandanud muidu paludagi! Minu väga suur lugupidamine ja tänu! Väga toredaid, heasüdamlikke ja ilmselgelt kogenud inimesi on ikka olemas. Nii hea on teada, et plaan B on ka hädajuhtumiteks olemas ja et kuidagi ikka saab. Väljamaal ja üldjoontes üksi elava inimese jaoks on see teadmine eriti oluline! Suur õppetund!
Praegu on mul õnneks emme endiselt siin, nii et ma olen üldse kõige paremini hoolitsetud ja varustatud. Kuts Mia on ka seltsiks, ehkki tema, vaeseke, peab minust ikka veel suhteliselt suure kaarega mööda käima. Alustuseks oli ju jalg nii hell, et seda ei võinud puutudagi, noja kips ei olnud ka nii tugev, et oleks võinud riskida sellega, et ta sellele järsku otsa hüppab. Selle monstrumsaapaga on aga juba tunduvalt kindlam ja eks kahe nädalaga on jalg kõvasti edenenud ka, enam ei tee iga vastupuutumine või jala eest ära tõstmine haiget, nii et nüüd ma ikka söandan pitsu juba vahepeal kaissu ka võtta. Ehkki ainult teatud tingimustel. Alguses oli vaene Mia seevastu meil toas ka rihma otsas ja kuskile ta minna ei võinud ja kõik padjad võeti tema käest ära minu jala alla ja pargis ei lubatud teisi koeri ka temaga mängima (see vist ei ole Luxis lihtsalt üldse tavaks) ja üldse oli tal täitsa hale elu. Täitsa kahju hakkas lapsest :). Vähemalt nüüdseks liigub ta toas lahtiselt ringi ja on võõra eluga ka ära harjunud.
Aga sellega ma täna lõpetan ka. Jälle on pikk jutt mitme päeva peale kirja saanud ja selline tunne on, et pole ammu pikutanud. Olge siis toredad ja nautige nüüd nädalavahetust edasi!
M.
Oi oi, minu kipsis olemise elamus ei olnudki nii hull. Kas sul see Achilleuse kõõluses asi? Meil siin trombivastaseid syste tehakse ainult haiglas, koduseks kasutamiseks antakse tablette (palatikaaslase pealt nägin).
VastaKustutaPesemisega on jah keeruline lugu. Ma ühe korra libastusin veits ja toetasin jala veidi maja ja peale seda oli ikka hirm tükiks ajaks. Juukseid pesin ka lõpuks ainult köögi kraanikausis kuidagi toolile nõjatudes.
Sul jalalaba muidu reguleeritakse lõpuks nn neutraalasendisse? Minu kipsisoleku saaga lõppeski sellega, et sääre lihas ja ja kanna kõõlus lühenesid ja kanda maha panna ei saanudki, kuna hüppeliiges oli nii kinni.Mul pandi jalg sirutusasendis kipsi, kuigi meditsiinilist põhjust polnud.
Elan sulle kaasa ja loodan, et taastusraviga saad hüppeliigese ilusti liikuma! Tean omast käest, et see on ränk tõö
Ei, ega ma tegelikult ütlegi, et nii hull oleks, lihtsalt väga ootamatult teistmoodi kui ma arvasin :). Aga tegelikult pole häda midagi :). Lihtsalt ma mõtlesin kõik need avastused üles tähendada. Tulevikus naudin vanniskäimist veel rohkem, süstid kannatab ära ja jalalaba hakatakse reguleerima varsti. Loodetavasti ei harju ta seniks liiga suure tegevusetusega ära, nii et see taastusravi liiga vaevaliseks kujuneb :). Igatahes, aitäh kaasa elamast ja head paranemist sulle ka! :)
VastaKustuta