Suviseid pildikesi Metzist ja Luxist

Jah, täna ei ole homme. Täitsa lootusetu, viimasel ajal ei suuda ma kuidagi ajaga sammu pidada. Aga OK, eks ma katsun nüüd tubli olla ja ruttu mõned memuaarid kirja panna, sest muidu lähevad pooled emotsioonid ajaloo hägus kaduma. Mul oli algselt plaanis küll reedel-laupäeval piltidega pusida ja nii, aga nädalavahetuseks sattusid Helle ja William mulle külla tulema ning nii ma lükkasingi kirjutamise ja piltide sorteerimise jälle edasi. Aga et kõik nüüd ausalt ära rääkida, siis pöördugem tagasi üle-eelmise nädala neljapäeva juurde. Emme saabus nimelt neljapäeva öösel vastu reedet mulle nädalaks külla. Ta sai veel Frankfurtist varasema bussi peale ja puha, jõudis juba kella ühe paiku Luxi. Mina kimasin sis läbi öö rattaga raudteejaama poole talle vastu. Linn oli üsna inimtühi ja mina sõitsin sõidutee servas rattatee peal, aga vahetult enne vaksalit pidas mind kinni politseinik, kes seisis harkisjalu rattatee peal ees ja ei mõelnudki kõrvale astuda. Mina ei tea siinsetest eeskirjadest muidugi midagi, sestap ei olnud mul ka aimu, kas probleemiks on kiivri puudumine või mis. Tema aga arvas ainult, et tead, et väljas on nii pime ja sinul pole ratta küljes lampi, et äkki sõidad kõnnitee peal. Mina ei osanud üllatusest suurt midagi öelda, aga kuna raudteejaam oli sealsamas ja ma ütlesin talle, et mul on veits kiire, lasku mul minna, siis nii oligi. Esimene kokkupuude Luxi politseiga :). 

 Reede hommikul olin mina tööl, reede pärastlõuna tegime niisama seda-teist-kolmandat, õhtul käisime kohvikus ja laupäeval otsustasime pisut asisemad olla. Kaalusime igasuguseid kohti ja mitmeid variante, aga kuna emme polnud kunagi Metzis käinud, otsustasimegi sinna suunduda. Tahtsime vanalinnas ringi jalutada, poodidesse kiigata ja Pompidou keskuse ära näha. Ilm oli tänuväärselt kena - Luxis olla sadanud (st siin oli tavaline Luxi suvi), aga Metzis sai palja seljaga käia ja puha.   Täiesti super! Ja Metz on selles mõttes äge linn, et see on nagu Lõuna-Prantsusmaa. Värvid ja tänavapilt on täitsa nt Arles'i oma. Majad on sellised sooja tooni liivakivist ja üldse on südalinnas selline teistmoodi õhustik. 

Sain lõpuks siis seda Pompidou keskust uudistama. Arhitektuuri poolest oli see uhke küll, aga näituseid ei viitsinud isegi mina vaatama minna. Mul on natuke konservatiivsem maitse, millest ma isegi EKAs lahti ei saanud :). Aga hoone oli vinge!

Tõsiselt äge, see meenutas mulle araablaste aknavõresid...

Nojah. Pühapäeva olime rahulikult kodus, kokkasime süüa teha, jõime kohvi ning käisime vihmavalingute vahepeal linnas jalutamas. Oli parajalt vilu, aga õnneks me väga märjaks ei saanudki. Kõige suurema valingu veetsime ühes aknaorvas ja siis oli jälle päris mitu tundi kuiv, nii et saime lõpuks päris korraliku tiiru linnale peale tehtud. Muidu algne mõte oli, et lähme linna rokk-kontserte vaatama, maailma kultuuride festival oli ka, aga rokk oli nii kõrvulukustavalt kole ja mööda, et see üritus jäi meist lühikeseks :).

Minu esimene clafoutis. Muidu tuli päris hea, aga alles pärast selgus, et aprikoosid on nagu ploomid ja lähevad kokates puhta hapuks. Mina panin aga niigi poole vähem suhkrut, kui retsept ette nägi, sest värskena olid need aprikoosid ülimagusad. Eks järgmine kord olen targem...

Kolm tasapinda

Hetk enne sadu

Esimese hooga vaatasin, et kole suur ämblik ronib seina peal...

Emme mängis Marilyn Monroed :). Noh, oli pisut tuuline :).

Chocolate House. Ühest küljest mulle täitsa meeldivad nende šokolaadilusikad - see mõte on neil ju hästi äge ja kakao on maitsev ka. Teisest küljest on sealne teenindus täiesti kohutav, nii et see koht ei meeldi mulle kohe silmaotsaski. Sel kohvikul oleks potentsiaali olla meie Kehrwieder, aga seal on kogu aeg tõsine rahvamöll ning laudu ei ole, teenindus võtab terve igaviku aega, ettekandjad on kogu aeg jube ebasõbralikud ja enamuse ajast tuleb parema puudumisel võõrastega laudu jagada. Seal ei saa üldse niimoodi mõnusalt mitu tundi omaette juttu ajada ja nii...

Džinn. Kohutavalt andekas!!!

Trallallaa. Esmaspäeval olin ma tööl ja õhtul käisime me Kirchbergil jalutamas, jalutasime kohe jalad ümmarguseks ja puha. Aga teisipäeva-kolmapäeva veetsime Brüsselist. Sealt on mul palju pilte, aga tänaseks aitab, eks. Kui hästi läheb, siis homme jälle :). 

Sau,

M. 

Olen elus :)

Patune lugu tõepoolest, et kirjutamisse on tervelt nädalane auk sisse jäänud. Muretsemiseks pole siiski põhjust, me leekisime emmega lihtsalt ringi, nii et kirjutamise aega polnud... Tähendab, aega oleks hädapärast  ju leidnud, aga koju tulles polnud ka erilist viitsimist mitte. Me jõudsime päris palju ära teha ja asja ainus halb külg on see, et kõige selle juures läks nädal üliruttu. Käisime paar õhtut Luxis mu kohvikus, siis niisama linnas jalutamas, laupäeval Metzis šoppamas ja teisipäeval-kolmapäeval Brüsselit avastamas. Tegime hästi palju põnevaid avastusi ja leidsime poodidest ka üksjagu ahvatlevat - mina sain endale soodukaga uued teksad (jei, ma olin valmis need paar nädalat tagasi netist 30 euri kallimalt tellima, aga postiprobleemide pärast lükkasin seda muudkui edasi) ja Metzist ühe ülinunnu jaki, emme leidis ilusad kingad, seljakoti ja paar riideasja. Nendel päevadel, mil ma tööl olin, käisime parlamendis söömas ja õhtul linna peal jalutamas - me tegime siin linna eri tasanditele tiiru peale, saime korra-paar natuke märjaks, imetlesime peaväljakul õhus rippuvat džinni, kuulasime täiesti kohutavat rokki, nägime pargis hiirepoissi küpsisepuru söömas ja leidsime Kirchbergil hästi põnevad kaardid, mille peal on selle linnaosa tulevase kümne aasta ehitusplaanid välja joonistatud. Kohvikus vaatasime inimesi, jõime veini ja mõmisesime laulda, kodus küpsetasime laisa inimese kala ja mina keerasin kokku aprikoosidest clafoutise, mis tuli järsku kogu magususe kaotanud aprikooside tõttu hirmus hapu. Brüsselis leidsime pissiva koera ja terve uue väljakutäie põnevaid objekte - me oleks justkui täiesti uude linna sattunud (täiesti petekas, ma olin kogu aeg arvanud, et ma tean vähemalt kesklinna suht-koht okeilt). Siis käisime veel kuningapalee all olevas vanas Coudenbergi palee krüptis ja Brüsseli suures mošees, kuhu meid lihtsalt omapäi (lühikestes riietes ja JALANÕUDEGA) uitama lasti. Veel jalutasime eurokvartalis ja juubelipargis, käisime Henrilaanil spordipoodi otsimas (kas siin ümbruskonnas tõesti pole ühtegi hästi suurt spordipoodi stiilis GoSport või InterSport vms, kus oleks korralik valik asiseid spordijalatseid???), avastasime odava ja hää hiinaka, naersime Thierry Poncelet' maalitud koeraportreid ja sõime Lihunike tänaval hirmus häid mulle, nii et mul kummitas pärast pool õhtut mull-mull-mull-mull-väiksed-kalad... Mm, midagi tegime veel, aga mulle ei tule see praegu meelde...  Ühesõnaga noh, terve nädal aega on muljetest pungil. Sellest siis see pikk paus.

Praegu on ka nii, et ma rohkem ei viitsi kirjutada. Kell on jälle ootamatult palju, piltidega ei jõudnud ma täna IKKA veel tegeleda. Katsun siis homme pildid netti tõmmata ja teile täpsemate kommentaaridega meeleheaks üles riputada (jah, ma tean, et mul on jaanipäeva pildidki veel sorteerimata...). Olgu teile seniks siin isutekitamiseks täpselt kolm pilti.

Hambavalu

Olin eile terve päeva hädas, siis veel terve öö ka takkajärgi. Hammustasin nimelt nii kehvasti pähkliküpsist, et pähkel läks kuidagi korraks igeme serva alla. Ige läks sellest muidugi paiste ja kõige lähem hammas hakkas ka valutama. Valutas terve eilse päeva nagu hull, nii et ma sõin ära terve lehe tablette, tundsin teist ikka veel ja mõtlesin öösel mööda korterit ringi tuiates, et pean täna tingimata mõne hambaarsti otsima.

Keset ööd võetud 800mg ibuprofeeni peale sain siiski kuidagi magama jäädud ja täna hommikul hambavalu enam tagasi ei tulnud. Tänu taevale. Ju ma siis ikka tegin ainult igemele häda ja muud polnud hullu midagi. Ma vahepeal juba kahtlustasin, et äkki lõhkusin hamba ka ära, nii koledasti valutas teine. Paistab siiski, et läks hästi. Ainult terve päev ja pool ööd läks selle nahka. Katsu keskenduda, kui hammas valutab! Või magada! Oi, ma olin täna uimane :-D.

Nojah. Muidu elan ma siin endiselt töölainel. Käin paar korda nädalas trennis ja olen muus suhtes hästi laisaks muutunud. Kirjutada ei viitsi, nädalavahetustel ringi sõita ei viitsi, midagi erilist välja mõelda ei viitsi... Käin aga nädala sees tööl ja nädalavahetuseti oma kohvikus ja olen eluga rahul :-D. No nüüd see nädalavahetus saab pisut erksam olema, emme tuleb täna hilisõhtuse Ryanairiga nädalaks külla, nii et siis me vist kogu aja kodus ei istu. Linnas on rokkfestival ja vabaõhukino, siinsamas akna all on tsirkus püsti. Trieris on mingi festival ja üldse... Me pole veel mingeid plaane jõudnud paika panna, aga küll tegemist leiab. Oleks ainult ilm enam-vähem okei. Noh, selline eilne-tänane. Ma olen tervelt kaks päeva ilma jakita tööl käinud, saate aru!?!?!?. See on siinse heitliku ilma juures ülikõva näitaja!

Hmm... ja ma tulin praegu selle peale, et peaks vist ruttu natuke magama, muidu jääb tänane öö ka poolikuks. Lähen ju emmele öösel raudteejaama vastu, aga hommikul olen tööl. Õnneks on lühike reede...

Aga eks ma siis nüüd lähen ja magan ruttu :).

Pakaa,
M. 

Töökaaslastest

Minu kaks senist põhitööd (reisimine ja tõlkimine) on mõlemad sellised, et ma olen kogu aeg töötanud enam-vähem üksinda. Vabakutselisena tõlkimine on näiteks väga üksildane töö... istud kodus, hommikumantel seljas, läpakas süles... ja muudkui pusid. Ma muidugi üldse ei kurda, see on ka jälle omamoodi tore ja kui osata oma aega paindlikult planeerida, siis saab päeva sisse igasuguseid kohtumisi ja asju ära mahutada, aga ikkagi on see tegelikult suht üksinda omaette nohistamise töö. Reisil on samamoodi - kogu aeg tuleb küll suhelda, aga samas tuleb kogu aeg kõike arvestada ja kaaluda ja balansseerida, nii et kunagi ei saa ennast päriselt unustada või edasisi plaane kellegagi koos teha või arutada. Kõikidel on lihtsalt oma huvid ja soovid - kohalik giid tahab teha asju nii, et tema saaks kuskilt tippi või vaba aega, reisilised tahavad teha nii, et nad saaksid reisist võimalikult palju (aga igaühel on oma arusaam sellest, mis on tore ja millele nad täpselt tahaksid rõhku panna), sohver tahab teha nii, et tema peaks võimalikult vähe sõitma, mina tahan teha nii, et kõik, aga eriti rahvas oleks rahul :-D. Nii ongi, et kui on vaja midagi otsustada, tahavad kõik ise asja ning võtavad seda südamesse, kui ma nende moodi ei tee, seega on parem lihtsalt ise kõige parem variant välja mõelda ja neile üldse mitte aimu anda, et midagi saaks teistmoodi teha, et tegelikult on valikuvõimalusi ka :). Huh. Nii ma siis muudkui omaette orkestreerin ja strateegitsen. Ausõna, see on mõnikord väga üksi tegemise töö, on tõesti! See pole muidugi üldse paha, ma praegu lihtsalt nendin fakti, mitte ei virise.

Novat, aga siin olen (ja olin eelmisel aastal) esimest korda pidevalt suuremas kollektiivis - teen teistega sama asja ja samas rütmis... ja see on NIIIIIIIIIIIIII tore! Ma ei teadnudki enne eelmist suve, et võiksin sellist asja asja vajada, aga tegelikult on tõsiselt tore, kui saab näiteks mingi probleemiga (või lihtsalt mõtteblokis) tõusta ja minna kõrvalkabinetti nõu küsima - ja seal päriselt on keegi, kes saab üksiti su probleemist kohe käigu pealt aru ja mõtleb samal lainel ja samades raamides kaasa. Noh, muidugi võin ma kodus tõlkides ka teiste käest nõu küsida, aga esiteks pole see nii asjakohane, sest enamik neid hää keelevaistuga või mingit valdkonda tundvaid inimesi, kelle ajudes ma sellisel juhul sobran, pole tõlkijad, nii et ma pean tegelikult neilt abi paludes juba äärmiselt täpselt teadma, kuidas küsida ja mida ma neilt vastuseks kuulda tahan. Vot. Ja nagu öeldud - reisil ei saa üldse eriti nõu küsida, sest seal tuleb arvesse võtta NII palju tegureid, millest mõned on väga raskelt hoomatavad (kasvõi näiteks reisijate tuju või grupi sisekliima). Seda lihtsalt ei saa seletada, ikka tuleb ise otsustada - ka suurte kahtluste korral. Selles mõttes on siin paljude töökaaslaste keskel töötamine ikka ülim luksus. Kogu aeg on selline võrgustik ümber ning kõigil on oma tugevused ja konkreetsed valdkonnad, mida nemad kõige paremini teavad... Hihii, iga küsimuse jaoks on peaaegu oma inimene olemas, nii et ma ei sõida kõikide oma küsimustega ainult ühele sisse. Otse loomulikult ei jookse ma niikuinii vahetpidamatult ainult küsimustega kabinettide vahet, aga kindlustunde jaoks aitab tegelikult sellestki, et ma tean, et mul on see võimalus. Ja noh, siin selles töös on näiteks palju kokkuleppelisi ja ka korduvaid asju ning kui ma ikka ise vastust ei leia, siis ma parem küsin kahtluste korral kohe üle, eks.

Teiseks on töökaaslaste olemasolu juures tore see, et nad on kogu aeg samas maailmas ja enam-vähem samal lainepikkusel, mis siis, et me istume suurema osa päevast kõik oma kabinettides ja nohistame omaette tööd teha. Noh, ma näiteks tean, et kui mul on palju tööd, siis teistel on ka - ilmselt isegi veel rohkem. Tohutult vahva on teada, et kõik on korraga samas olukorras ja kui mina olen parajasti tähtaja pärast adrenaliinipomm, siis on veel vähemalt terve ports inimesi, kes on täpselt samas seisus. Või kui mul tuleb tõlkemälust koomikat (kõige viimane pirn oli see, et keegi free-lance oli pannud with respect to reconciliation vasteks "seoses austusega lepitamise vastu"), siis nad saavad sellest huumorist pikemalt seletamata aru ja peavad seda ka naljakaks - ja neil on kõikidel ka ridamisi oma naljakaid näiteid, mille peale end herneks naerda :). Oluliselt... ma ei tea... seltsim või toekam on :).

Kolmandaks saab töökaaslastega tööväliselt ka suhelda. Kuigi mul on siin küll juba isegi eelmisest aastast oma töövälised tuttavad ka, siis on neid kahtlemata vähem kui Eestis, nii et see töökaaslastega tööväliselt suhtlemine on tõeliselt teretulnud võimalus. Ütleksin isegi, et see on suisa privileeg, sest rahvas on siin nii fenomenaalselt huvitav - kõigil on eri taust, kõik on nii suhtlusvalmis ja nii laia silmaringiga. Tõeliselt inspireeriv seltskond! Kusjuures täiesti eranditult - iga viimane kui inimene on siin omamoodi äge. Kuidas neil on küll õnnestunud selline üksus moodustada? See on ikka midagi tõsiselt märkimisväärset.

Vot. Nii äge ongi inimeste keskel töötada :). Võib-olla te kõik teadsite seda juba enne ka, aga ma juba mainisin, et olen siiani töötanud peamiselt üksi. Millel on ka igasugused head küljed. Lihtsalt praegu tõden ma igapäevaselt, et suuremas kollektiivis on ikka ka s.taks tore töötada :P.

Hästi. Nüüd ma lähen ja teen laupäeva puhul vahelduseks ka midagi mittearvutitagust.
Pakaa!

Õige raju

Ütlesin ju kohe ette, et nädalavahetus tuleb üritusterohke (st ega mind arvutis eriti näe). Noh, nii oligi! Reede pärastlõunast pühapäeva varaste hommikutundidena sai muudkui ühelt ürituselt teisele käidud ja suheldud, nii et pühapäevaks olin ma asjast täiesti kutu. Magasin viieni õhtul, siis olin viis tundi üleval: sõin, pesin pesu, vaatasin filmi, käisin vannis ja läksin kell kümme uuesti magama. Õudne, milline unekott! Aga noh, õnneks pühapäeval polekski midagi targemat teha olnud - väljas kallas ladinal vihma, linn oli mitmepäevaste pidude järel tühi ning minul oli lõpuks jälle uni! Viimased kaks nädalat on mul olnud tõsiselt tegu, et õhtuti magama jääda. Nüüd sain ennast lõpuks ometi välja norsatud.

Väike ülevaade kõikidest pidudest? Hmm... Osakonna (tubane) piknik oli väga vahva, lauake oli täis head ja paremat juustukookidest kanatiivakeste ja salatiteni ning kuigi meid oli vähevõitu, oli tuju ikka kõrgel ja jutuvada kogu aeg täies hoos. Akna taga ulus tuul, aga laua ümber arutati tööasju ja räägiti ka täiesti tööväliseid jutte. Lisaks kõigele sai vahelduse mõttes alumise ja kõige ülemise korruse rahvaga ka juttu puhutud... Viis pluss kogu üritusele! Selliseid võiks sagedamini olla. Näiteks kord kuus või nii... Ma tegin muidu üksjagu pilte ka. Neid ma siia ei riputa, aga töökaaslastele saatmiseks peaksin küll mõned välja vaatama ja netti tõmbama. Tänane kodune töö!

Reede õhtul... Ahjaa, reede õhtul oli meil siin siis tõrvikurongkäik ja ilutulestik ning õhtu lõpetasin loomulikult oma kohvikus. Külapeole ei julgenud end ikka toppida, sest kartsin, et jään äkki luksemburglaste hoovipeol üksinda müürililleks, kui mu ainsad tuttavad vorstigrilli taga peidus on. Seega läksin linna peale, seisin rahvasummas, vaatasin tõrvikurongkäiku ja muigasin endamisi pihku, sest siin on paraadile kutsutud küll absoluutselt kõik kohalikud, kes elus kasvõi ühe harrastusega kaugelt kokku puutunud. Pole ju iseenesest paha kohata rongkäigus maleklubisid, vabatahtlikke pritsumehi ja ujumismeeskondi, kelle esindajatest pooled on allameetrised jõmpsikad, aga rongkäik on seetõttu väga pentsik. Ei tea nad siin midagi ei marsisammust ega rivis kõndimisest. Nende marakratid lihtsalt jooksevad, põlevad tukid käes, siia-sinna; suurhertsogi ette jõudes üritavad tantsuklubid hertsogiperekonnale tantsida ja muusikud laulda, aga küll lähevad neil sammud sassi ja hääl metsa... Mõni ime, sest mõnel nendest olid rongkäigus lonkideski suured kõrvaklapid peas ja tähelepanu täitsa mujal. Selline kodukootud armas koordineerimata värk oli kogu see asjandus :). Linn oli muidugi puupüsti rahvast täis, oma kohvikust tagasi tulles olin ühel tänaval ligi pool tundi ummikus, sest see oli otsast otsani rahvast täis. Iga nurga peal olid lavad püsti ja mass möllas varavalgeni välja. Mingil hetkel kostis jalgpalli võiduhüüdu ka, aga ma juba enam ei mäleta, kes võitis. Saksamaa ilmselt... Hmm, olgu muuseas tuleviku huvides märgitud, et rahvuspüha ajal ei maksa mu kohvikusse minna. Siis on seal selline möll, et esimest korda üle pika-pika aja tulin ma poole suaree pealt ära. Täitsa närvi ajas kohe, seal olid mingid täiesti suvalised tibid, kes lõugasid nii valjult juttu rääkida, et klaveritki polnud kuulda - ja Dior Homme polnud ka rahul, tema seisis üldse suure osa õhtust välisukse peal pagenduses, aga tema puudumine teeb sealse õhtu kohe tõsiselt tühjaks. Ma täiega fännan seda, kuidas ta muidu muudkui sebib. Nii igav on kohe, kui teda pole.

Hästi, laupäeval toimus eestlaste jaanipidu - see oli kuskil Senningerbergis metsa veerel hästi ägedas kohas. Kõrval lokkas viljapõld ja ilm oli ka täitsa ilus kohe. Eelmisel päeval oli väga vilu, inimesed käisid kampsunitega ja mõned isegi mütsidega, aga see õige jaanilaupäev oli meil siin täiesti viisakas, üpris soe ja isegi pooleldi päikeseline. Pidu kujunes ka üle ootuste toredaks - ma olin alguses pisut mures, sest meie osakonnast ei kavatsenud peaaegu keegi tulla. Eestlasi on siin palju, ent kui peol on kõik minu jaoks täitsa võõrad, aga omavahel tuttavad, siis pole ju ka tore! Noh, aga õnneks ilmusid kõik meie osakonna kahtlejad välja ja ma leidsin juba kohe minnes eest mitu tuttavat, kellele end külge kleepida, nii et lõppkokkuvõttes oli väga tore. Lõke oli üpris tilluke, aga põles hästi, liha oli hää, lauldi täitsa õigeid lugusid ja nii oligi üle ootuste tore. See eestlaste jaanituli on siin aga selline päevane üritus, sest paljudel on ju lapsed, nii et mina tulin sealt ära üheksase bussiga ja pidu olla kella üheteistkümneks läbi olnud. Ühesõnaga ajastus oli täpselt paras, et õhtu veel oma kohvikus ära saata. Seekord vedasin Monika ka kaasa ja õnneks oli seekord kohvikus just üks parematest õhtutest. Kohal oli see lauljarahvas, mitte noored suvakad, nii et õhkkond oli märksa parem kui reedel. Dior Homme oli jälle sõiduvees ja üldse oli ägens. Oh, ma ikka nii armastan seda kohta :).

No ja nii oligi. Jõudsin jälle öösel koju, vaatasin paar osa filmi, jäin hommikul magama, magasin õhtuni ja terve pühapäev oli niisama toasmolutamise päev. Tegelikult oli mul peen kavatsus rattaga sõitma minna, aga kui ma ärkasin, siis juba kallas. See oli selge märk sellest, et pühapäev on täitsa puhkamiseks :). Voilà. Eks järgmisel nädalavahetusel sõidan... :).

Piltideni jõuan millalgi varsti. Praegu tahan süüa!
Õhtut,
M. 

Suvi algas!

Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud

Tegelikult mitte Inglismaa. Ma siin olen ikka uudiseid jälginud ja mõelnud, et maailmas on nii palju nii imelisi kohti, kuhu enam ei saa. Või noh, lähima 10 aasta jooksul kindlasti mitte. Kaks paika, millele pärast mina kõige rohkem nukrust tunnen, on Egiptuse läänekõrb (teate küll, see tühjus seal Liibüa piiri ja Niiluse vahel) ja Mali. Mõlemas kohas nüüd möllatakse - ja möllamine võib küll ühel hetkel lõppeda, aga seal jääb ilmselt pikaks ajaks kõhedaks. Ei ole enam nii, et saad mööda liivaluiteid pimedusse jalutada, sest turistid röövitakse esimesel võimalusel ära. Ei ole enam nii, et kui kedagi kõrbes kohtad, siis pead kinni ja räägid juttu, sest mine tea nende ahastuse piirile viidud kohalike plaane. Enam ei ole julgust üksinda kohalike massi sisse pidutsema minna, sest liiga koledaid lugusid on neist paigust kuuldud - ja neid koledusi teevad ju ikka needsamad inimesed seal. Kui ilusad mälestused mul neist kohtadest on ja kui koledaid asju neist paigust nüüd igapäevaselt uudistes räägitakse-kirjutatakse-näidatakse...

 

***

Nojah. Eks paistab, mis tulevik toob. Võib-olla saangi sinna kunagi tagasi, aga kindlasti mitte enne, kui ma juba vana olen. Ma tean, et siis on kindlasti kõik teistmoodi - kasvõi juba selle arvelt, et ma ei lähe neisse paikadesse enam kunagi samade inimestega, samade kohalikega, keda ma päriselt usaldasin. Nojah, ühesõnaga endisi elamusi enam ei korda niikuinii. Hea, kui uued neile ligilähedalegi jõuavad.

Noh-jah. Ma, muide, ostsin endale juuli lõpuks rongipiletid - lähen jälle Pariisi :). Seal on ka tore ja seal on ka palju ilusaid mälestusi! Seal (veel) ei möllata. Sain, muide, seekord nii toreda öömajapakkumise ja õhtusteks sortiideks seltsi ka! Aitäh, Kristina! Ootan!

Sibulatest

Täiesti jabur, et poes, mis on omast arust kohutavalt öko, müüakse Argentiina ja Tšiili sibulaid. Okei, müüakse ka Prantsusmaalt toodud sibulaid, aga nende kilohind on 5.73. Jah, eurot. Jeez, loomulikult ostan ma selle peale Tšiili sibulat, mille kilo maksab 1.50. Aga nad on Tšiilist! Kui totter valik...

Enivei, täna on rahulik õhtu, homme õhtul aquagym ja sümfooniaorkestri kontsert, ülehomme osakonna piknik ja siis terve nädalavahetuse jagu piduüritusi. Juhhuu! On, mida oodata!

Suvikõrvitsa-ricotta pätsikesed

Tahtsin rääkida ühest imelisest retseptist, mille ma kena kuu aega tagasi ühelt juustukarbilt kõrva taha panin. Tegemist on imemaitsvate suvikõrvitsa-ricotta pätsikestega, mis on tõesti väga nämm suutäis - selline kerge ja suvine. Ainult kuna mul polnud muffiniplaati, vaid ainult paberist ümbrised (jalgpallipiltidega, sest praegu on siin ju jalgpallihullustus ja normaalseid tooteid pole väga saada), siis vajusid need väga ebafotogeenilisteks plönnideks ja pilti ma neist siia ei pane. Maitse on igatahes super ja tegemine oli ka äärmiselt lihtne. See käis nii: 

VAJA: 250g ricottat, 2 muna, 2 suvikõrvitsat, 1 küüslauguküüs, 20g jahvatatud mandleid.

Suvikõrvitsad ära riivida ning see mass kaheks minutiks keevasse vette panna, seejärel kohe väga korralikult ära nõrutada. Edasi segada salatikausis kokku ricotta, hakitud küüslauk, suvikõrvitsamass, jahvatatud mandlid, eelnevalt klopitud munad ja pisut soola-pipart. Mass panna õlitatud vormi või muffinivormidesse ja küpsetada 30-40 minutit 180-kraadises ahjus. 

Maitse on üllatavalt mitmekesine ja nüansirohke. Küüslauk sobib sellesse nagu rusikas silmaauku. Soovitan!

Seltsielust

Viimasel ajal on mul siin väga vilgas seltsielu tekkinud. Koju jõuan haruharva, aga seevastu on mul kogu aeg hästi põnev. Igasuguseid toredaid ettevõtmisi on alatasa ette tulnud ja naljakaid, meeldejäävaid asju juhtub ka kuidagi väga sageli. Neid viimaseid tuleb eelkõige ette mu kohvikus, sest stammkundeks olemisega kaasnevad teadupärast tuttavad ning vastavalt sellele, milline teiste stammkundede kombo parajasti kohvikus viibib, kujuneb ka õhtu - ja need varieeruvad tõepoolest seinast-seina. On hästi lustlikke suareesid vanema seltskonna, ooperilauljate (no päris selle tasemega häälekooliga inimesi käib seal tegelikult ainult üks, aga lihtsalt väga häid lauljaid palju rohkem), kompude ja eriliste ekstsentrikutega (nt keskajast inspireeritud rõivastes pikajuukselised ja triiphabemega tüübid, kelle prantsuse keel on tõeliselt lilleline), aga on ka suht mõttetuid õhtuid igavate teismeliste ja tüütute sõrmust klõbistavate hindudega. Naljakad seigad, tõsi küll, juhtuvad pigem viimastega. Aga midagi peabki ka nende õhtute juures vahvat ja erilist olema, eks.

No igatahes, kohvik ei ole sugugi ainus koht, kus mu seltsielu on kihama löönud. Eelmisel nädalavahetusel oli meil mäletatavasti töökaaslastega kena grill, aga sel reedel käisime sama seltskonnaga koos Hiina restos õhtustamas. Nii tore on nendega ka tööväliselt suhelda! Kõik on siin ju nii huvitava taustaga ja hästi intelligentsed inimesed, nii et nendega on alati põnev rääkida (või neid kuulata :-D). Saab uudseid mõtteid (ja retsepte) ja teistega palju paremini tuttavaks. Ma loodan, et selliseid sööminguid tuleb veelgi ette... Ahjaa, ja tuleval reedel on algavate suvepuhkuste tähistamiseks kogu üksuse piknik, juhhuuuuu! Ootan! Siis saab alumise korruse rahvaga ka rohkem pläkutada. Samal päeval on ka eestlaste jaanituli, aga ma kardan, et ei jõua sinna ka sel aastal. Linnas on palju põnevamaid rahvuspüha üritusi ja lisaks on veel see teema, et mu Luksemburgi vanapaar on vahepeal elavnenud ja põhimõtteliselt võiksin ma avaldada soovi minna nendega Leudelange'i külapeole. Ma olen nüüd tõsiselt segaduses, sest ma tõesti ei tea, mida teha - linnas on äge tõrvikurongkäik, ilutulestik ja kontserdid, aga nendel seal on vist väike hoovipidu. See kõlab iseenesest väga hästi, aga mu vanapaar on seal toitlustajatena (loe: vorstigrillijana) ametis, nii et nad ei saa minuga väga tegeleda. Samas Eestis tahaksin ma minna pigem külajaanitulele kui Pärnu randa prallele. Lisaks olen ju linna peol juba korra käinud ja rahvuspüha veetmine PÄRIS luksemburglastega... see kõlab kohutavalt haruldaselt! Ilmselt oleks tark juhust kasutada, kui mul (erinevalt paljudest teistest) juba sellised täitsa puhastverd luksemburglastest tuttavad on, kes mind kohalikku ühiskonda integreerivad ja mulle siinset kultuuri tutvustavad. No enivei, lähen nendega täna õhtul nende küla pasunakoori kontserdile, selleks ajaks pean välja mõtlema, muidu läheb plaanidega kiireks. Nendega on mul muidu niikuinii veel palju plaane: eile käisime nendega kohvikus (õigupoolest sain nendega seal täitsa juhuslikult kokku) ning millalgi pidid nad mu grillile ka kutsuma... Ägens igatahes!

Siis käisin eile Badanstalti ujulas. See on mul siin kohe pea kodu kõrval, aga ma polnud sinna senini jõudnud, sest eelmisel suvel käis seal kogu aeg üks minu jaoks äärmiselt ebasümpaatne inimene ning mul tekkis selle kohaga seoses väike tõrge. Nojah, aga kuna tema enam Luksemburgis ei viibi ja ma ei saa temaga seal mitte kuidagi kokku põrgata, siis ma nüüd võtsin end kätte, sain oma eelarvamustest üle ja käisin seal ise ka ära - ja olen üsna positiivselt meelestatud. Seal on palju mõnusam kui Bonnevoie ujulas, neil on mullivannid ja massaažijoad ja bassu veerel on isegi trenažöörid ja väike jõusaal, nii et seal saab täitsa korraliku trenni ära teha. Ainult see on pigem selline peredele orienteeritud koht ning bassein on üsna täis plärtsivaid ja kisavaid jõnglasi. Kuna ma pole niikuinii aja peale ringide ujumise peal väljas, siis minul pole sellest väga hullu, aga selliseid sihikindlaid tuuleveskeid häirib see kindlasti märksa rohkem, kui neile igal ringil mingi jõmpsikas käe alla jääb ja nende väärtuslikke sajandiksekundeid kulutab. Paar sihukest prillide-mütsidega ja enda meelest olümpiakulda väärt skuutrit sebis seal basseinis ka ringi. Aga no okei, tühja ruumi oli nende kõrval minu jaoks veel piisavalt, nii et mul on kavatsus seal nüüd sagedamini käima hakata. Kord nädalas oleks näiteks tore... See on laupäeviti ka päris kaua lahti, nii et näiteks siis...

Vot. Aga mul on rõõm teatada, et lähen ja võtan nüüd tänase päikeselise pühapäevaga midagi ette. Mingil haruldasel kombel ärkasin ma iseenesest enne üheksat, kuigi sain magama pärast kolme. See tähendab, et ma isegi jõuan veel midagi enne öö tulekut ära teha...

Redelid

Ma pole vist kunagi korraga nii palju redeleid ühel katusel näinud...

Mmmmmmõnus

Üks pildike laupäevasest söömingust. See oli siis viimane käik - magustoit!

Kes teab?

Kes teab, mida see märk tähendab? Saksamaa on neid täis, aga ma pole veel kohanud kedagi, kes teaks, mida see teeb...

Pariisi imeasjadest ja muust

Tjah, olin Pariisis tervelt nädal aega tagasi, aga jälle on kirjutamisse auk sisse jäänud. Ma ei tea, kuidas minust selline laiskvorst on saanud. Enamasti on mul lihtsalt õhtuks arvuti vahtimisest kopp ees ja kuigi ma kaalun tõsiselt kinnisilmi kirjutamise eksperimenti, pole ma veel tegudeni jõudnud. Võib-olla millalgi järgmisel nädalal teen selle tüki ära. Kinnisilmi kirjutamise ainus potentsiaalne oht on see, et kui ma kogemata esimese hooga käed valesti klaviatuurile asetan, siis on kogu järgnev jutt untsus... 

***

PARIISI IMEASJADEST:

Igatahes, alustan veel mõningatest tähelepanekutest Pariisi kohta. Nimelt nägin seal üht-teist enneolematut ja nii mõndagi naljakat ka. Enneolematu on minu meelest näiteks see, et lisaks iga nurga peal olevatele rattalaenutustele on neil nüüd ka samasugused autolaenutused. Tuleb välja, et need eksisteerivad juba aastast 2008, aga mina nägin posti külge aheldatud laenutusautosid nüüd esimest korda. Vapustavalt äge mu meelest - mina saan üldse 99% ajast kenasti igal pool ilma autota hakkama, lisaks on Pariis täiesti jalakäijasõbralik linn (ühistransport on ka tasemel), aga no mõnikord ikka tuleb ette, et on plaanis midagi suuremat ostma sõita või nii... Siis on tunniks-paariks auto võtmine geniaalne! Ja need punktid on üle linna laiali, auto saab laenutada põhimõtteliselt omale kõige mugavama nurga pealt, ei pea sõitma kuskile lennujaama veerele rendikontorisse. See on lihtsalt nii hõlpsaks tehtud! Äge! 

Enneolematu oli ka see, et Les Halles on nüüd üsna maatasa tehtud. Neil on seal ju suured ehitustööd käsil ja kogu see piirkond on ära tarastatud, aga mõnest kohast saab tarade taha ka piiluda. Seal on siis nüüd selline: 

Paneksin siia ka pildi sellest, milline see oli ENNE, aga mul on Pariisi pilte nii kohehirmus palju, et ma ei leia ühtegi head fotot üles. Selline ta igatahes ei olnud. 

Nii palju siis ennekuulmatust, asume naljaka juurde. Kõige naljakam oli üks Montmartre'i funikulööris pealtkuuldud vestlus. Üks araablane vedas õllekasti mäe otsa, sest seal treppide peal on nüüd terve parv õllemüüjaid, kes sellega elatist teenivad. Olgu vahemärkusena öeldud, et Montmartre on tõeliselt alla käinud. Varemalt joodi seal diskreetselt veini, nauditi vaadet ja kuulati tänavamuusikuid. Nüüd larbivad kõik õlut (ja kusevad seetõttu kõik ümbruse täis) ning nii tänavamuusikud kui ka kuulajad on valdavalt britid. Lisaks õllemüüjate meeskonnale on seal treppidel ka terve punt araabia noormehi, kes jagavad pilkudega kõik treppidele saabuvad naisterahvad omavahel ära, et mitte üksteisele varvastele astuda, ning siis hakkab õhtuks kaaslase moosimine. Alati sama tehnikaga, alati väga järjekindlalt. Ma tean küll, olen samu tüüpe seal kogu aeg näinud. Pariisis elades tundsin ma nad kõik nägupidi ära ja nemad minu ka, nii et nad jätsid mu neil päevil kenasti rahule - siis me olime kõik nö alalised või nii, aga nad skoorisid ainult turiste, kellega on oluliselt lihtsam. Nüüd on neid vennikesi juurde siginenud, mina polnud seal ju ligi aasta käinud ja tuttavaid nägusid paistis ka ainult üks olema, mis tähendab, et mulle sigines kümne minuti jooksul kõrvale üks tüüp, kes tahtis mind hulluks ajada. Ta ei jäänud nimelt hetkekski vait ja teda üldse ei huvitanud ka, kas ma kuulan teda või reageerin ta jutule, ta pidas mulle lihtsalt mitu tundi monoloogi teemal, kui imeline mees ta on! Oh, ja nendest kleepekatest on pärast väga raske lahti saada. Aga jah, mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et üks nendest õlletüüpidest (ÕT) oli seal funikulööris hästi aktiivne ja sõbralik ning üritas ühele tüüpturistile (TT) õlut näidates selgeks teha, et tema läheb mäe otsa tööle. Vestlus kulges nii: 

ÕT (õllekasti näidates): travail, travail!

TT: Hawaii? You from Hawaii?

ÕT: non, noooo, travail no have!

TT: nu patšemuu njett? nada travaijatt!

Mu meelest oli see kohutavalt lõbus. 

OK, sai mainitud, et Montmartre'i kleepekatest on kohutavalt raske lahti saada. Hakkasin mina tiba pärast südaööd sealt mäe otsast alla tulema, aga see tüüp, kes oli mu selleks õhtuks "monopoliseerinud" (loe: õhtu otsa minu kõrval omaette lobisenud), otsustas, et tema ei saa mul lihtsalt niisama lasta minema libiseda. Ta oleks mul raudselt Luksemburgini kannul püsinud, kui poleks olnud ühte probleemi... Tal oli nimelt auto kohe sealsamas kiriku ees, aga mina hakkasin trepist juba jala alla tulema. Tema, vaeseke, ei viitsinud ilmselgelt minu järel jala alla tulla, sest siis oleks ta pidanud hiljem auto järele üles tagasi ronima. Kui ta oleks aga ise autoga ringi läinud, oleksin ma kindlasti minema pääsenud. See oli nii naljakas, ta oli tõeliselt suures ahastuses... Ja mida ta lõpuks teha otsustas? Ta nimelt tuli mulle teatama, et tulgu ma tema auto peale, ta viib mu sealsamas treppide jalamil asuvasse toredasse baari. Mina saatsin ta selle jutu peale seenele, sest nii palju mõistust on mul küll, et mitte ihuüksinda keset ööd võõra araablasega koos sõitma minna. Järgnes aga maailma kõige naljakam draama, mille jooksul mösjöö mulle demonstratiivselt kõva häälega tõotas, et tema vannub oma au nimel, et viib mu otsemat teed sinna baari ja et temal pole mingeid halbu kavatsusi, kuna temal on kolm õde ja tema on seega naiste vastu alati väga lugupidav. Kui mina sugugi ei leebunud, haaras tüüp taskust rahakoti ning ladus mulle sealsamas nii mõnegi inimese muige saatel peo peale oma ID kaardi, juhiload ja haigekassakaardi, lubades veel lahkelt, et ma võin sõita, käsi aknast väljas. Kui ta teeb kasvõi ühe vale pöörde, siis ma võin karjuma hakata ja ta dokumentidega lehvitada. IRW. Selleks hetkeks olime me muidugi lähiümbruses olevate inimeste tähelepanu keskpunktis ja minul oli hirmus lõbus. Kogu situatsioon oli nii koomiline, et lõppkokkuvõttes lasin ma tal endale tõepoolest ühe dringi osta ning suundusin siis ära metroosse. Aga no nii koomilist külgelöömist pole ma ammu näinud :-D. Oli päris lõbus! Järjekindlus on üksiti ka pool võitu...

***

MUUST:

Nonii, sellest nädalast pole midagi pikemat rääkida. Tööl oli lõbus, sest tööd on palju ja päevad muudkui lendavad. Ma ise tunnen, et olen pealepressivate tähtaegade korral palju keskendunum, nii et mina olen igati rahul. Siiani on asi ka täiesti kenasti kontrolli all olnud, ma tahaksin ükskord küll seda ka teada saada, et mis mu piir siis päriselt on - millal ma peaksin reaalselt näiteks ületundideni jõudma... Aga no ega töö lähiajal maailmast otsa saa. Võib juhtuda, et mu soov täitub varem, kui arvatagi oskan :-D. Homme hakkab istunginädal. Juhhuuu. 

Eile oli seevastu sündmusterohke ja hästi positiivseid elamus täis päev. Alustuseks oli meil seitsmenda rahvaga ühe töökaaslase juures hästi tore grillipidu. Nämm, see oli minu jaoks aasta esimene grill ja küll oli hea! Head-paremat oli seal lausa kuhjade viisi - lihad, salatid, veinid, puuviljad, tordid... ma sõin ennast täiesti ogaraks. Lisaks oli mul totralt hea meel ka sellepärast, et nad kutsusid minu ka sinna üritusele ja et mind on nii kenasti seltskonda integreeritud ja puha :). Ma väga hindan seda! Meie inimesed on siin ikka tõeliselt vahvad!

Igatahes, pärast mõnusat pärastlõunast grillimist jõudsin veel õhtul oma kohvikusse ka - ma nüüd olen seal ka päriselt oma. See baarimees (olgu tema nimeks nüüdsest Dior Homme) tervitab mind saabudes muside ja kallistustega ning see on tal ammu selge, mida ma joon. Endiselt peab ta kogu õhtu jooksul ise meeles, mida ma tellinud olen, nii et ma ei pea kunagi iga asja eest eraldi maksma. Siis käib ta minuga aeg-ajalt juttu ajamas, kui üksi olen, ning päris mitmeid teisi stammkundesid on ta mulle ka tutvustanud. Tal on kõik selge, kes on kust ja mida teeb - ning ta jaksab märgata, kui ma vahepeal ühe nädalavahetuse kadunud olen. Nii tore! Ükskord ca kuu aega tagasi tõi ta mulle proovida ka üht väga head kirsiliksi, kui ma talle kavatsetust pisut rohkem jootraha jätsin - see oli nii hea, selline hapu, kerge ja päris ehtsalt kirsine. Ma siis küsisin, et kust sellist saab, ja avaldasin kahetsust, kui kuulsin, et see on neil eritellimuse värk. Noh, arvake ära - eile õhtul lippas ta mind nähes korra kuskile tagaruumi ning kinkis mulle terve pudelitäie seda spetsliksi. Mu meelest on see nii übernunnu, ta ju poleks üldse pidanud sellist väikest seika mäletamagi. Ma poleks kindlasti arvanud, et ta peaks nüüd mulle seda kuskilt varuma hakkama!!! Kui ta poleks gei, siis ma armuksin temasse veel vaat et ära. Ja kui te arvate, et ah, siin ongi niikuinii kõik ettekandjad-baarimehed kindlasti sellised hästi toredad, siis minu meelest on ta siiski märkimisväärselt eriline, sest see kohvik on õhtuti rahvast täiesti pungil, aga tema on võtnud vaevaks nii paljusid isiklikult tundma õppida ning tal õnnestub stammkundede pühendunud kohtlemise kõrvale ka täiesti huupi sinna juhtunud külastajaid väga tõhusalt teenindada. Tõeliselt imetlusväärne! 

Oh, vot nii! Täna käisin sel suvel esimest korda koduse Bonnevoie jalgrattaraja peal. Ma polnud sinna siiani viitsinud minna, sest see on pisut kaugel - või tähendab, kaugus ei ole iseenesest probleemiks, aga väga kõrged järsud künkanõlvad siin tee peal on küll hirmus tüütud. Sinna minnes on hea mäest alla veereda, aga tagasitulek on pärast paaritunnist sõitu küll karm. Või nii ma arvasin... Tänane eksperiment näitas, et ei olnud hullu midagi. Tulin lihtsalt kõige järsematest küngastest jala üles, ratas käekõrval. Võib teinegi kord sinna suunduda. Kokku vehkisin edasi-tagasi sõita täpselt 2h. Ideaalne!

Vot, aga nüüd aitab küll. Lähen pesema ja lugema ja olema... 

Pakaa, 

M. 

Roland Garros 2012

Ahoi!

Tahtsin öelda, et mina jõudsin natukese aja eest kenasti Pariisist tagasi ja mul on kohutavalt hea meel, et otsustasin niimoodi hetke ajel minna! Mul oli kohutavalt tore nädalavahetus! Hästi naljakas on see, et viimane kord mulle Pariis enam mäletatavasti nii väga ei meeldinud, aga nüüd armusin ma sellesse linna jälle ära. Kohe väga! Ma astusin seal autost välja ning mulle tuli kohe meelde, et Pariis lausa lõhnab teistmoodi kui muud linnad - see on vist siililegi selge, et see lõhn meeldib mulle, eks? (Ma kahtlustan, et see on selle puhastusvahendi lõhn, mida metroos kasutatakse. Igatahes on see hästi spetsiifiline ja hea :-D). Siis on Pariisis veel kõik need korvtoolidega kohvikud, kõnniteel olevad säravvalgete linadega lauad, pealt-krõmpsud-seest-võised soojad sarvesaiad, mis teevad näpud hästi rasvaseks ja viivad keele alla, ilusate Haussmanni ehitatud majade heledad fassaadid, kohutavalt palju aknaluuke ja -võresid, tugevat parfüümi kasutavad prantslased, karjuvate ettekandjatega hiinakad, tillukesed valged soengutega taskukoerad, kes tõstavad kõndides jalgu sama peenutsevalt kui tikk-kontsi kandvad prantslased, metroo, viledates hõlstides vanamehed Lähis-Idast, paksudes villastes iidsetes pintsakutes vanamehed Ida-Euroopast, šikilt riides noored ilusad inimesed, ägedad poed, õhtud, mil iga teine inimene käib, baguette näpus, kohutavalt hea mäluga ettekandjad, paar maailma kõige imposantsemat kirikut, kuhu lihtsalt tuleb küünal panna jpms. Praegu polnud Pariisis millegipärast veel ka väga palju turiste, lisaks oli ilm laupäeval täiesti super ning mul oli üldse täpselt parajalt aega, et käia läbi kõik oma lemmikurkad ja nurgatagused ning lisaks veel saada tuttavaks mitme toreda inimesega. Kuna ma juba teadsin, et mõned mu lemmikkohvikud ja Les Halles on hingusele läinud, siis jäi kurvastamine ka ära ja... Oh... mul tuli kohe tahtmine varsti jälle tagasi sõita! Kuidas see linn mulle küll eelmisel korral nii ebameeldiva mulje jättis? Hihii, veel on pentsik see, et mu nädalavahetus oli kuidagi nii emotsioone täis, et mul on tunne, et olin Pariisis terve nädala. Tegelikult jõudsin kohale reede õhtul umbes kuue paiku ning tulin täna pärastlõunal juba ära. Sellegipoolest oleks mul kohe nagu terve pikk puhkus ära olnud - ma juba ootan homme tööle minemist :-D. 

Hästi, aga tegelikult tahtsin ma oma tennisesaaga kirja panna... Selle tennisega oli üks huvitav lugu. Kaia Kanepi teadupärast võitis laupäeval kolmes setis Wozniackit ja kõik kiitsid, et küll oli põnev mäng! Hästi äge, mul on hea meel! Mina ise seda paraku ei näinud. Isegi imestan nüüd takkajärgi, et kuidas ma küll sain nii naiivne olla - oleksin võinud ju kohe ette teada, et ma pole ainus, kes tahab sellist suurt üritust vaatama minna. Prantsusmaal tekib suurüritustel ALATI piletiprobleem. Enivei, ma loomulikult uurisin enne netist, et kuidas neid pileteid üldse saab ja nii. Ametlikul kodukal oli kirjas küll, et tuleb netist osta, aga seal olid alles ainult nädalalõpupaketid ja mingid VIP-looži moodi asjad - ma ei hakka siin hindu mainima, ju te vast kujutate isegi suurusjärku ette! Samas oli öeldud, et olemas on ka õhtupiletid, mis pidid olema täiesti soodsa hinnaga. Nendega pidi saama vaadata õhtu viimaseid matše. Veebikeskkonna sõnul olid need samuti välja müüdud, aga kuskilt mujalt sattusin jälle lugema, et ürituse väravas on elav järjekord ka ja kassad avatakse kell viis. Nii ma siis jäingi rõõmsalt selle peale lootma. Need prantslased, kellega Pariisi sõitsin, kinnitasid ka, et jajaa, mine kohale, pileti saad sealt. 

Ma loomulikult läksingi - ja siis kohale jõudes selgus, et olin asjast täiesti valesti aru saanud. Pileteid müüakse üldse AINULT netist, kassat ei ole seal olemaski. Samas olid piletid tõesti ka välja müüdud, sest tuli välja, et päeva- ja nädala- ja nädalavahetuse ja kuldkliendipääsmete ja muu sellise träniga inimestele hoiti põhiväljakul päev otsa nimelisi kohti sõltumata sellest, kas nad olid kohal või mitte. Seetõttu oli aga peaväljaku ülejäänud kohtade peale õhtupileteid müügis üsna limiteeritult. See on muidugi iseenesestmõistetav, et Kanepi mängis sel õhtul loomulikult esimest korda peaväljakul, eks? Kõikide kõrvalväljakute peale müüdi muidu üldpiletid, millega võis suvalisele väljakule minna - ma kujutan ette, et neid oli algselt rohkem, kuigi sellest teadmisest pole ka suurt kasu, sest ka need olid niikuinii välja müüdud :D. Igatahes, ma ei suutnud seda juttu alguses kuidagi uskuda - käisin ühe värava juurest teise juurde ja usutlesin päris mitut turvat, enne kui alla andsin :). Igal pool kubises muuseas ka sandarmidest ja kõikjal olid üleval suured kirjad, et pileti mustalt müümine on kuritegu - ühesõnaga välistatud oli ka lootus kellegi käest seal värava taga pilet soetada. Mis mul siis ikka üle jäi? Sõitsin nukralt linna tagasi. Aja poolest oleks see mäng mulle lihtsalt uskumatult hästi sobinud, oleks ainult see pilet olnud - Kanepi mäng oli väljaku viimane, nii et õhtupiletiga olekski täpselt tema mängu alguse ajaks väljakule pääsenud. Mh. No mis sest enam. 

Okei, ütlesin juba, et sõitsin sealt pettunult linna taasi. Eks ma tegelikult olin arvestanud võimalusega, et ei saagi piletit, aga no ikka olin pettunud. Aga tahate teada, mis juhtus? Juhtus see, et miski ajendas mind St. Micheli kandist huupi Pariisi raekoja juurde jalutama. Milline kogemata vedamine see oli! Sinna jõudes nimelt selgus, et armas Pariisi linn on püstitanud raekoja ette tõelise tennisekeskuse ja kogu väljak oli muudetud üheks hiigelsuureks tenniseväljakuks. See oli kaetud oranžide mattidega, mille peal inimesed istusid või pikutasid. Kohale oli toodud paarkümmend lamamistooli, hulgaliselt laudu ja toole, väike väljak, kus sai ise tennist kõksida, lisaks oli veel paar telgitäit mitmesuguseid arvutimänge ja simulaatoreid... ning HIIGELSUUR ekraan, millelt kõik huviga tennist vaatasid. Ma muidugi ahhetasin, vajusin siis ka mattidele ning sain järgmiste tundide jooksul oma tennisekaifi täiesti kätte. Paraku mängis Kanepi matši ajal kuskil teisel väljakul mingi prantsuse kõrend, nii et loomulikult näidati ka suurelt ekraanilt hoopis seda meeste matši, aga no mis siis. Äge oli ikkagi! Kohe nii äge, et ma läksin täna hommikul tagasi ja vaatasin seal ühe matši veel ära. Täna sain juhuslikult veel lamamistooli ka ja puha... Ühesõnaga - läks nii hästi, kui sai. 

Hmpf, ja nüüd on kell jälle sündsusetult palju saanud. Hmpf, ma ütlen. Nojah, eks ma jätan teid siis nüüd siiapaika. Muuseas, ma tegin kogu nädalavahetuse jooksul tervelt 14 pilti. Nendest ükski pole midagi erakordset, aga paar tükki sobivad seda tenniselora ilmestama küll: 

Head ööd!

M. 

Jälle Pariisi

Mina ei tea, mis mind kogu aeg sinna linna kisub. Lihtsalt kohe kisub. Ma siis nüüd otsustasin just praegu ära, et sõidan homme kohe pärast tööd Pariisi ja tulen pühapäeva õhtul tagasi. Hosteli bronnisin ära, sõiduga peaks ka korras olema (50 euri edasi-tagasi on super pakkumine. Autoga sõidab küll kaks tundi kauem kui TGVga, aga kokkuhoid on nii viimasel hetkel sõita otsustades kõva). Ainult teatriga on väike feil - hakkasin piletit ostma ning siis selgus, et alles on ainult 155 euri või 180 euri maksvad piletid. Kuna Rossini mul NII suur lemmik nüüd ka ei ole, siis matsin selle mõtte maha. Kui viitsin, tuhnin pärast veel natuke muude teatrite repertuaarides. Midagi ägedat leiab kindlasti ka mõistlikuma hinna eest. Ah, ja isegi kui ei leia, võin suurima rõõmuga ka kaks õhtut järjest Montmartre'il istuda või midagi. Uus põnev mõte on aga see, et laupäeval mängib Kaia Kanepi Roland Garrose kolmandas ringis Wozniackiga. Kui ma seda endale vähegi lubada saan, lähen vaatama! Ma nii loodan, et nad ei pane tema mängu hommikusele ajale ja/või peaväljakule, sest 60-260 euri ei raatsi ma tema mängu eest hästi välja käia, aga kui mäng toimuks pärastlõunal ja mõnel kõrvalväljakul, siis oleks pilet kõigest 12-15 euri ja see on hoopis teine tera. Laupäevane mängutabel selgub paraku alles homme õhtuks, nii et eks ma pean jooksvalt vaatama ja lihtsalt pöialt pidama, et saaksin talle kaasa elama minna :). Oleks ikka uhke küll! No ja kui õnn pole minu poolt, eks ma siis vaatan kellegi teise mänge. Ma pole elus ühelgi tennisematšil käinud, aga Roland Garros on üks maailma tähtsamatest turniiridest, nii et põnev ja uudne on kindlasti nii ehk naa. Kolmandas ringis on juba kõik kõvad tegijad ka, lahingut näeks kindlasti igal juhul!

Mõelda! Kui äge! Ma võin neljapäeva õhtul kell kümme otsustada, et sõidan järgmisel pärastlõunal teise riigi pealinna - ja siis saangi sõita. Kõik asjad saab neti teel lihtsalt naksti ära broneerida ja ma ei pea mingisuguseid viisasid taotlema või kinnitusi saatma ja broneeringuid faksima ja muretsema ja järjekordades seisma ja ennast hingetuks maksma ja... Vanasti oli kõik palju kättesaamatum. Palju romantilisem ilmselt ka, sest kättesaamatute asjade ümber tekib ikka kuldne aura. Millegipärast tuli mulle praegu meelde üks vanasti giidina töötanud vanahärra, kes on nüüdseks manala teele läinud, aga kes kasvas Pariisis üles ja hakkas siis giidina tööle, kui Eestist sai juba nii kaugele sõita. Tema ei saanud sugugi niimoodi naksti otsustada, et sõidaks nüüd natukeseks ajaks Pariisi tagasi vanade sõpradega õhtust sööma vms. Tema pidi iga kord lootma, et grupp tuleb kokku, siis tuli kolm päeva mööda Euroopat loksuda, tundide viisi piiride peal kontrolli oodata, viisad saada ja maitieamiskõikveel... Natuke nagu ebaõiglanegi, et mina nüüd saan nii lihtsalt hakkama, et kohe lihtsalt lähen :). Tema jaoks tähendas Pariis tõenäoliselt midagi veel palju sügavamat - või kui tal ei olnudki tahtmist iga natukese aja takka sinna sõita, siis uba on selles, et tal ei olnud seda võimalustki. Aga mis ma siin ikka filosoofilistesse mõtisklustesse süvenen. Uskumatult lihtsaks on elu mõnes mõttes läinud, aga kuldsete igatsuste aeg polnud ka kindlasti kole :).

Eks ma siis nüüd lähen ja pakin koti kokku. Krt, kell on juba üksteist. Uneaeg on märkamatult kätte jõudnud  ja mina olen veel nii elevil! Oeh.

Aga jah, uued uudised siis võib-olla Pariisist... Või ei, mulle meenus praegu, et ma ei salli prantsuse klaviatuuri silmaotsaski. Sellisel juhul pühapäevani!

M.

Vanadest asjadest

Kuidagi olen viimasel ajal sattunud igasuguseid vanu tuntud asju üle vaatama ja üle lugema. Näiteks vaatasime koos Nairaga uuesti ära filmi "Frida" - ma olen seda esimesest Mehhikos käigust saadik vähemalt kümme korda näinud, aga no see meeldib mulle ikka täiega, vaata või kohe uuesti! Enne ei arvanud ma Frida Kahlost (ja tema töödest) suurt midagi, aga see film paneb kõik väga haaravasse konteksti ning Kahlo hakkas mulle kohe päris meeldima. Tahaks millalgi Mexico Citys suisa tema majamuuseumisse jõuda. Ükskord! Selle filmi boonuseks on, muide, imeline soundtrack ja Salma Hayek sobib sellesse rolli ka täiesti fantastiliselt. Aga jah, veel vaatasime ära Maupassant'i romaani järgi tehtud filmi "Bel ami". See oli ka üsna äge, kuigi jäi raamatule kõvasti alla (ma täiesti armastasin seda raamatut!). Filmi miinuseks oli muu hulgas see, et peaosa mängis too altkulmu piiluv blond vampiiripoiss, kelle pärast pool maailma alles hiljuti arust ära oli. Ta ei meeldi mulle. Ta on nii kurja olemisega ja sünge. Kuidas tal pea valutama ei hakka sellisest altkulmu põrnitsemisest ja lõua krampis hoidmisest?

Okei, siis lugesin uuesti läbi Salingeri raamatu "Kuristik rukkis". Mul tekkis lihtsalt ühel õhtul huvi teada saada, mida ma sellest nüüd arvaksin. Koolis pidasin ma seda täiesti mõttetuks teoseks - ma ei olnud selle vastu, see jättis mu lihtsalt igas mõttes külmaks. Kui ma veel keskkoolis käisin, käis meil isegi üks Ameerika professor Salingerist ja Ameerika kirjandusest loengut pidamas. Tema oli sellest raamatust täiesti vaimustuses ja luges meile sellest vist vähemalt kaks loengut, aga mina ei saanud üldse aru, miks see kõiki nii morjendab - see Holden käitus minu meelest lihtsalt nii kaootiliselt ja seosetult (ja "Don Quijote" ainsaks mõistlikuks tegelaseks oli Sancho Panza eesel). Nüüd tahtsingi uuesti üle lugeda ja kontrollida, kas asi oli selles, et ma olin toona noor ja loll, või ei ole see lihtsalt minu maitse. Saingi uudishimu rahuldatud - ma võin nüüd ausalt öelda, et ei arva raamatust "Kuristik rukkis" siiani suurt midagi :). Lugesin ta paari õhtuga läbi, nõustusin mõne tabava mõtteteraga, ei arvanud enam, et Holden käitub seosetult ja kaootiliselt, aga mingit superelamust ei pakkunud see mulle ikka veel. Mine võta kinni, miks nii... Igatahes järgmiseks kavatsen ette võtta Kazantzakise. Tema "Kreeklane Zorbas" avaldas mulle küll keskkoolis väga-väga muljet. Ma kirjutasin Zorbase fenomenist isegi aastatöö, aga mälu on üks imelik asi - tahab teine mõnikord turgutamist saada. Mõtlesingi teist nüüd siis turgutada. Lisaks on päris huvitav asju originaalkeeles lugeda - koolis lugesime ju siiski tõlkeid. Hmm... ja tegelikult oleks päris huvitav nüüd need tõlked ka üle lugeda. Oskan ehk teise pilguga vaadata. Enivei, memuaaride huvides olgu ära öeldud, et tegelikult tahaksin ma lugeda ka raamatut "Igavuse filosoofia", aga see pole eesti keeles veel ilmunud ja filosoofiaga ei viitsi ma väga võõras keeles hambaid murda. Huvitav, millal see "varsti" on? Siis tahaksin veel teada, millal ilmub Hargla uus Melchior. Ja lõppeks ootan juba järgmist nädalat, sest siis ilmub Jeffrey Sigeri uus Kreeka-teemaline krimka. Sattusin tema esimeste raamatute peale taas mingis lennujaamas ning need osutusid pikal lennul suurepäraseks kergeks ajaviiteks. Sellest piisas, et orki lennata ja seal ma siis nüüd olengi. 

Tjah. Siis tekkis mul veel ületamatu tahtmine ooperisse minna. Kohe nii väga, et kaalun tõsiselt reedel Pariisi sõitmist. Kui autoga minna, siis saaks ühe otsa 25 euriga. Kui reedel pärast tööd minna (üks tüüp läheb just õigel ajal), siis jõuaksin kakrass "Sevilla habemeajaja" etendusele. Millegipärast toimub see küll Bastille's, ma oleksin eelistanud Garnier' paleed, aga no see on iseenesest muidugi juuksekarva lõhki ajamine :). Laupäeval võiks ju siis tossusid otsida, jalutada/nostalgitseda ja õhtul Montmartre'ile minna ning pühapäeva pärastlõunal saaks autoga tagasi. Kõlab hästi, ah? Hostelis oli isegi kohti ja puha, aga ma pole veel ikka päris ära otsustanud. Võtsin endale homseni mõtlemisaega - äkki peaksin hoopis mõnikord paar päeva vabaks võtma ja kauemaks sõitma? Samas tahtsin niikuinii Pariisis kaks korda käia ja kuna suvel on see linn üsna ebameeldiv koht, siis võiks ju nüüd ühe korra ära käia ja teise, pikema korra näiteks septembrisse jätta. Hmm... Minna või mitte minna, see on küsimus? 

Vanade asjade kokkuvõtteks veel nii palju, et Naira külaskäigust ei hakka ma vist pikemalt kirjutama :). Mulle tundub, et see oli nii ammu - ja lisaks oli see nii sündmusterohke, et ma ei viitsi hakata oma pikka mustandit läbi vaatama redigeerima. Jäägu siis nii, et sellest intensiivsest nädalavahetusest ajalugu vaikib. Mõned pildid jõudsin küll juba netti tõmmata, nii et jäägu need siis seda nädalavahetust kajastama: 

Nonii, nüüd küll tänaseks aitab. Ma pean nüüd välja mõtlema, mida head süüa teha, kui mul on terve lillkapsas ja terve brokoli, aga midagi muud nendega kokkusobivat ei ole... 

Hmm.

Hmm.

Hmm.

Homseni!

M. 

Muusikaline nädalavahetus

Oh, see nädalavahetus sai küll patuselt ruttu läbi - ma ei jõudnud kavatsetust MITTE MIDAGI ära teha! Põrandad on endiselt pesemata, kulmud on endiselt kitkumata ja plaanitud ahjuvormi tegemise asemel olen kaks (!) ööd (!) järjest (!) burksi (!) söönud :-D. Mõistetamatu, kuhu see aeg küll kadus?

Vähemalt jõudsin südamest magada ja käia läbi muljetavaldaval hulgal kontserte. Alustuseks käisin reedel nimelt korraks Keldi muusika festivalil ning seejärel kunstnike kohvikus (inimesega, kes on viis kuud Luxis elanud, aga kes polnud enne reede õhtut isegi mitte hertsogipalee juurde sattunud, Grundist rääkimata - ma ei saa siiani aru, kuidas see siin Luxis võimalik on :-D). Laupäeval käisin kahetunnisel gospelmuusika kontserdil, siis kuulasin tunnikese Iiri folki ning edasi veel vähemalt poolteist tundi mingeid kantritüüpe. Pühapäeva hommikul läksin veel ühele gospelkontserdile ja sain sealt muu hulgas korraliku õppetunni - kui laulmine lõpetati ja kõik palvetama hakkasid, otsustasin mina, et nüüd on kõige õigem aeg rongi peale minna. See, kui ebaviisakas see minust oli, selgus hiljem, kui ma avastasin, et olen ära kaotanud üle koti visatud boolero. Karma on olemas :)! Okei, igatahes suundusin sealt kontserdilt Arloni ja proovisin lõpuks ära selle kohaliku maitranki. Ütleks, et see oli muidu päris hea, aga lõhnavat varjulille ei tundnud ma küll mitte üks raas - põhimõtteliselt oli minu meelest tegemist lihtsalt valge veiniga, milles olid apelsinitükid. Meenutas sangriat, aga maitrank on loomulikult valgest veinist ja mitte nii lahja. Hih... Tahtsin pudelikest kaasa ka osta, aga siis selgus, et seda saab ainult lahtiselt ja klaasi kaupa. Päeva lõpuks oleksid nad ehk olnud nõus ülejäägi plastikpudelis ära müüma, aga nii kaua ei viitsinud mina jälle Arlonis passida. Nõnda jäigi maitrank minu jaoks ühekordseks maitseelamuseks... Igatahes õhtul Luxi tagasi jõudes käisin veel ühel päris ägedal bluusikontserdil, nüüd lähen kohe veel ühele kantrikontserdile ja siis lisaks kõikidele nendele kontsertidele olen täna pool päeva kuulanud SEDA lugu, sest olen sellest kuidagi täiesti sõltuvusse sattunud. Just sellest versioonist, mitte originaalist...

Niimoodi siis seekord.
Jooksen kantrit kuulama!
M. 

Õndsus

Täna pole enam päris "homme", aga no poogen - nüüd on õndsus ja rahu käes, nii et lõpuks tuli ka kirjutamise tuju :). Mul on siis nüüd esimene päris puhkamise nädalavahetus üle pika aja! Ma sain reede õhtul välja minna ja siis uinuda teadmisega, et võin laupäeval magada, kaua tahan. Kui HEA tunne see on! Ma siis magasingi elu eest ja ärkasin kell pool kolm päeval! Nüüd on kell pool kuus õhtul, aga mina joon alles oma teist tassitäit kohvi ja vedelen voodis, ööriided veel seljas ja läpakas kõhu peal. Kui väga ma sellist aega lõpuks juba ootasin! Kõik eelmised sõpradega veedetud tegevusrohked nädalavahetused olid muidugi ka megaägedad, lihtsalt natuke palju ägedust sattus liiga järjest. Viimase kuu aja nädalavahetused on kõik olnud nii intensiivsed, et ma tundsin juba lõpuks teravat vajadust päris oma aja järele. Sellise aja järele, mil lihtsalt uimerdades kööki kraamida ja ümbruskonna tänavatelt vanapaberikonteinerit otsida ja pargis raamatut lugeda ja vannis käia ja kulme kitkuda ja pikale rattasõidule suunduda ja hispaania keelt kuulata ja blogi kirjutada jne jne jne. Noh - ja nüüd ma selle siis ka sain!

Kui see viimaste nädalavahetuste ülimast sotsiaalsusest kogunenud väsimus välja arvata, on elu muidu lill! Ilmad on lõpuks suviseks läinud ning tööl on ka üpris tegusad ajad. Ma olen siin viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud, et olen ikka vist sündinud töönarkomaan, sest minu meelest on palju tööd igati äge. Mulle kohe nii meeldib, kui mu tegemist ootavate tööde nimekirja midagi juurde ilmub. Kui mõni kiirema tähtajaga töö postkasti maandub, saan ma sellest totaalse adrenaliinilaksu. Kui ma mõne valmis töö ära saadan, siis on ka hirmus hää tunne - ühest küljest on puhas rõõm sellest, et nüüd on üks asi jälle valmis, teisest küljest tahaks juba ruttu ja põnevusega teada saada, mida järgmine töö endast kujutab. Hihii, viimasel ajal olen ma kohe nii väga oma tekstidesse süüvinud, et unustasin end reedel kontorisse jõudes kohalolijate nimekirja kanda ning sain siis tund aega hiljem Anu käest kontrollkõne, et kas ma ikka olen elus. Sellist asja pole veel juhtunud, kusjuures ma tõesti ei tea, kuidas ma kohe kontorisse jõudsin niimoodi arvuti taha kleepusin, et jätsin isegi kohvi tegemata ja enda nime kirja panemata. Pean edaspidi hakkama teadlikult sotsiaalsem olema ning sagedamini viieks minutiks arvuti tagant eemale astuma :).

Muid uudiseid? Oh, igasuguseid asju on vahepeal juhtunud. Meie vesiaeroobikatreener otsustas näiteks, et tema ei tee enam neljapäeva õhtuti trenne - tema olevat nii pikkadeks tööpäevadeks juba liiga vana ja tähtis. Niisiis määras ta endale mingi asendaja, kes on küll tõeline kompu, aga tema treenerikogemused ja suhtlemisoskus on paraku üsna nigelad, nii et viimane kord oli meid trennis tavapärase 20+ inimese asemel 7. Mul oli temast kohe natuke kahju - aga eks tegelikult ole kõik lihtsalt harjumise asi. Küll temaga varsti ära harjutakse ja siis on tema trennis ka jälle rohkem rahvast. Seni naudin mina basseini siginenud lisaruumi.

Siis olid Egiptuses vahepeal valimised ning juhuse tahtel sattusin mina täpselt valimiste päeval (ning üle piiiiiiiiiiika aja) rääkima oma vana Egiptuse sõbraga, kes töötab praegu Egiptust tabanud kriisi tõttu hoopis Dubais. Puhtast uudishimust küsisin ma tema käest loomulikult ka, et kas ta käis ka valimas ja kelle poolt ta hääletas - ja sain täiesti rabanduse, kui ta mulle teatas, et tema ei saanud valima minna, sest Dubais töötades peavad töötajad oma passi tööandja kätte hoiule andma ning ilma passita ei saanud ta end valima registreerida. See on täiesti jabur, mina ei oleks esiteks kindlasti nõus välisriigis (no OK, väljaspool ELi) töötades oma passist loobuma. Tema on muidugi vähemalt mees, aga sellegipoolest tähendab nendes riikides passist loobumine minu meelest põhimõtteliselt enda vangiks tunnistamist, sest sul puudub igasugune vabadus häda korral riigist lahkuda või kuskilt abi otsida. Ometi töötab ta juhtival töökohal, on tark ja äärmiselt sõltumatu inimene (kes vahetab veel umbes iga poole aasta takka firmat). Ja siis TA ANNAB OMA PASSI ära. Brr... kananahk tuli sellise jutu peale selga. Naiste liikumisvabaduse piiramine on araabiamaades üsna loomulik (lugesin kunagi, et isegi riigivisiidile siirduvalt Egiptuse naissoost välisministrilt nõuti piiril riigist lahkumiseks abikaasa kirjalikku luba), aga et ka mehed ja (eriti tema) on nõus end niimoodi kellegi meelevalda andma... Uhh, see šokeeris mind kohe tõsiselt.

No okei, mis veel? Sel nädalavahetusel on Luxis palju üritusi. Esiteks on Grundis Keldi festival ning samal ajal on ülalinnas All American muusikafestival, mille raames esineb väga ägedaid tegijaid (lähengi varsti linna Golden Voices of Gospel kontserdile). Mõlema festivali kontserdid on loomulikult tasuta - see on üks asi, mis mulle siin Luxis kohutavalt meeldib! Siin korraldatakse tõeliselt palju suviseid tasuta vabaõhuüritusi ning igale maitsele leidub midagi sobivat. Lisaks neile kahele muusikaüritusele on täna-homme Arlonis maitranki festival, mida mul on ka plaanis homme vaatama minna. Maitrank on põhimõtteliselt valge vein, milles on leotatud lõhnavat varjulille. See peaks olema nii peen kohalik spetsialiteet, et keegi pole sellest kuskil mujal kuulnud. Igatahes Arlon on kuulu järgi maitranki pealinn ning neil on seal igal aastal festivalid, mis kulmineeruvad sellega, et linna keskele paigaldatakse maitranki purskkaev. Kõlab peenelt, eks? Ma lähengi homme ja heidan pilgu peale. Tahaksin ka selle kohaliku spetsialiteedi lõpuks ära proovida.

See on ka äge uudis, et eile hakkas Rookie Blue kolmas hooaeg. Ma ei ole muidu mingi suur sarjasõltlane, aga selle Kanada sarjaga tegin ükskord mingis lennukis poolkogemata tutvust ning sattusin kohe orki. See on päriselt ainus, mida ma nii väga ootan, et vaatan selle uued osad truult igal nädalal ära. Muidu ma ei viitsi niimoodi iganädalaselt praadida - nende üksikute sarjade puhul, mida ma üldse jälgin, lasen ma tavaliselt tervel uuel hooajal valmis saada ja vaatan siis kõik osad järjest ära. Rookie Blue puhul ma nii kannatlik ei ole - see oli mul ka eelmisel suvel igal reede õhtul kindlalt plaanis :). Põhimõtteliselt on see enam-vähem Kanada versioon Grey anatoomiast, ainult arstide asemel on tegu politseihakatistega. Minu meelest on see väga äge ja eile oli esimene osa. Jee!

Oh, aga aitab nüüd küll. Kell on seitse. Tuleks vist hommikukohv lõpetada ja linna peale suunduda. Varsti hakkab see gospelmuusika kontsert ja millalgi läheb mingi praktikantide seltskond kuskile klubisse Eurovisiooni vaatama. Mine tea, äkki ühinen nendega...

Ma nüüd päriselt katsun hakata jälle tihemini kirjutama.
Vaatame siis!

M.