Jälle Pariisi

Mina ei tea, mis mind kogu aeg sinna linna kisub. Lihtsalt kohe kisub. Ma siis nüüd otsustasin just praegu ära, et sõidan homme kohe pärast tööd Pariisi ja tulen pühapäeva õhtul tagasi. Hosteli bronnisin ära, sõiduga peaks ka korras olema (50 euri edasi-tagasi on super pakkumine. Autoga sõidab küll kaks tundi kauem kui TGVga, aga kokkuhoid on nii viimasel hetkel sõita otsustades kõva). Ainult teatriga on väike feil - hakkasin piletit ostma ning siis selgus, et alles on ainult 155 euri või 180 euri maksvad piletid. Kuna Rossini mul NII suur lemmik nüüd ka ei ole, siis matsin selle mõtte maha. Kui viitsin, tuhnin pärast veel natuke muude teatrite repertuaarides. Midagi ägedat leiab kindlasti ka mõistlikuma hinna eest. Ah, ja isegi kui ei leia, võin suurima rõõmuga ka kaks õhtut järjest Montmartre'il istuda või midagi. Uus põnev mõte on aga see, et laupäeval mängib Kaia Kanepi Roland Garrose kolmandas ringis Wozniackiga. Kui ma seda endale vähegi lubada saan, lähen vaatama! Ma nii loodan, et nad ei pane tema mängu hommikusele ajale ja/või peaväljakule, sest 60-260 euri ei raatsi ma tema mängu eest hästi välja käia, aga kui mäng toimuks pärastlõunal ja mõnel kõrvalväljakul, siis oleks pilet kõigest 12-15 euri ja see on hoopis teine tera. Laupäevane mängutabel selgub paraku alles homme õhtuks, nii et eks ma pean jooksvalt vaatama ja lihtsalt pöialt pidama, et saaksin talle kaasa elama minna :). Oleks ikka uhke küll! No ja kui õnn pole minu poolt, eks ma siis vaatan kellegi teise mänge. Ma pole elus ühelgi tennisematšil käinud, aga Roland Garros on üks maailma tähtsamatest turniiridest, nii et põnev ja uudne on kindlasti nii ehk naa. Kolmandas ringis on juba kõik kõvad tegijad ka, lahingut näeks kindlasti igal juhul!

Mõelda! Kui äge! Ma võin neljapäeva õhtul kell kümme otsustada, et sõidan järgmisel pärastlõunal teise riigi pealinna - ja siis saangi sõita. Kõik asjad saab neti teel lihtsalt naksti ära broneerida ja ma ei pea mingisuguseid viisasid taotlema või kinnitusi saatma ja broneeringuid faksima ja muretsema ja järjekordades seisma ja ennast hingetuks maksma ja... Vanasti oli kõik palju kättesaamatum. Palju romantilisem ilmselt ka, sest kättesaamatute asjade ümber tekib ikka kuldne aura. Millegipärast tuli mulle praegu meelde üks vanasti giidina töötanud vanahärra, kes on nüüdseks manala teele läinud, aga kes kasvas Pariisis üles ja hakkas siis giidina tööle, kui Eestist sai juba nii kaugele sõita. Tema ei saanud sugugi niimoodi naksti otsustada, et sõidaks nüüd natukeseks ajaks Pariisi tagasi vanade sõpradega õhtust sööma vms. Tema pidi iga kord lootma, et grupp tuleb kokku, siis tuli kolm päeva mööda Euroopat loksuda, tundide viisi piiride peal kontrolli oodata, viisad saada ja maitieamiskõikveel... Natuke nagu ebaõiglanegi, et mina nüüd saan nii lihtsalt hakkama, et kohe lihtsalt lähen :). Tema jaoks tähendas Pariis tõenäoliselt midagi veel palju sügavamat - või kui tal ei olnudki tahtmist iga natukese aja takka sinna sõita, siis uba on selles, et tal ei olnud seda võimalustki. Aga mis ma siin ikka filosoofilistesse mõtisklustesse süvenen. Uskumatult lihtsaks on elu mõnes mõttes läinud, aga kuldsete igatsuste aeg polnud ka kindlasti kole :).

Eks ma siis nüüd lähen ja pakin koti kokku. Krt, kell on juba üksteist. Uneaeg on märkamatult kätte jõudnud  ja mina olen veel nii elevil! Oeh.

Aga jah, uued uudised siis võib-olla Pariisist... Või ei, mulle meenus praegu, et ma ei salli prantsuse klaviatuuri silmaotsaski. Sellisel juhul pühapäevani!

M.