Ütlesin ju kohe ette, et nädalavahetus tuleb üritusterohke (st ega mind arvutis eriti näe). Noh, nii oligi! Reede pärastlõunast pühapäeva varaste hommikutundidena sai muudkui ühelt ürituselt teisele käidud ja suheldud, nii et pühapäevaks olin ma asjast täiesti kutu. Magasin viieni õhtul, siis olin viis tundi üleval: sõin, pesin pesu, vaatasin filmi, käisin vannis ja läksin kell kümme uuesti magama. Õudne, milline unekott! Aga noh, õnneks pühapäeval polekski midagi targemat teha olnud - väljas kallas ladinal vihma, linn oli mitmepäevaste pidude järel tühi ning minul oli lõpuks jälle uni! Viimased kaks nädalat on mul olnud tõsiselt tegu, et õhtuti magama jääda. Nüüd sain ennast lõpuks ometi välja norsatud.
Väike ülevaade kõikidest pidudest? Hmm... Osakonna (tubane) piknik oli väga vahva, lauake oli täis head ja paremat juustukookidest kanatiivakeste ja salatiteni ning kuigi meid oli vähevõitu, oli tuju ikka kõrgel ja jutuvada kogu aeg täies hoos. Akna taga ulus tuul, aga laua ümber arutati tööasju ja räägiti ka täiesti tööväliseid jutte. Lisaks kõigele sai vahelduse mõttes alumise ja kõige ülemise korruse rahvaga ka juttu puhutud... Viis pluss kogu üritusele! Selliseid võiks sagedamini olla. Näiteks kord kuus või nii... Ma tegin muidu üksjagu pilte ka. Neid ma siia ei riputa, aga töökaaslastele saatmiseks peaksin küll mõned välja vaatama ja netti tõmbama. Tänane kodune töö!
Reede õhtul... Ahjaa, reede õhtul oli meil siin siis tõrvikurongkäik ja ilutulestik ning õhtu lõpetasin loomulikult oma kohvikus. Külapeole ei julgenud end ikka toppida, sest kartsin, et jään äkki luksemburglaste hoovipeol üksinda müürililleks, kui mu ainsad tuttavad vorstigrilli taga peidus on. Seega läksin linna peale, seisin rahvasummas, vaatasin tõrvikurongkäiku ja muigasin endamisi pihku, sest siin on paraadile kutsutud küll absoluutselt kõik kohalikud, kes elus kasvõi ühe harrastusega kaugelt kokku puutunud. Pole ju iseenesest paha kohata rongkäigus maleklubisid, vabatahtlikke pritsumehi ja ujumismeeskondi, kelle esindajatest pooled on allameetrised jõmpsikad, aga rongkäik on seetõttu väga pentsik. Ei tea nad siin midagi ei marsisammust ega rivis kõndimisest. Nende marakratid lihtsalt jooksevad, põlevad tukid käes, siia-sinna; suurhertsogi ette jõudes üritavad tantsuklubid hertsogiperekonnale tantsida ja muusikud laulda, aga küll lähevad neil sammud sassi ja hääl metsa... Mõni ime, sest mõnel nendest olid rongkäigus lonkideski suured kõrvaklapid peas ja tähelepanu täitsa mujal. Selline kodukootud armas koordineerimata värk oli kogu see asjandus :). Linn oli muidugi puupüsti rahvast täis, oma kohvikust tagasi tulles olin ühel tänaval ligi pool tundi ummikus, sest see oli otsast otsani rahvast täis. Iga nurga peal olid lavad püsti ja mass möllas varavalgeni välja. Mingil hetkel kostis jalgpalli võiduhüüdu ka, aga ma juba enam ei mäleta, kes võitis. Saksamaa ilmselt... Hmm, olgu muuseas tuleviku huvides märgitud, et rahvuspüha ajal ei maksa mu kohvikusse minna. Siis on seal selline möll, et esimest korda üle pika-pika aja tulin ma poole suaree pealt ära. Täitsa närvi ajas kohe, seal olid mingid täiesti suvalised tibid, kes lõugasid nii valjult juttu rääkida, et klaveritki polnud kuulda - ja Dior Homme polnud ka rahul, tema seisis üldse suure osa õhtust välisukse peal pagenduses, aga tema puudumine teeb sealse õhtu kohe tõsiselt tühjaks. Ma täiega fännan seda, kuidas ta muidu muudkui sebib. Nii igav on kohe, kui teda pole.
Hästi, laupäeval toimus eestlaste jaanipidu - see oli kuskil Senningerbergis metsa veerel hästi ägedas kohas. Kõrval lokkas viljapõld ja ilm oli ka täitsa ilus kohe. Eelmisel päeval oli väga vilu, inimesed käisid kampsunitega ja mõned isegi mütsidega, aga see õige jaanilaupäev oli meil siin täiesti viisakas, üpris soe ja isegi pooleldi päikeseline. Pidu kujunes ka üle ootuste toredaks - ma olin alguses pisut mures, sest meie osakonnast ei kavatsenud peaaegu keegi tulla. Eestlasi on siin palju, ent kui peol on kõik minu jaoks täitsa võõrad, aga omavahel tuttavad, siis pole ju ka tore! Noh, aga õnneks ilmusid kõik meie osakonna kahtlejad välja ja ma leidsin juba kohe minnes eest mitu tuttavat, kellele end külge kleepida, nii et lõppkokkuvõttes oli väga tore. Lõke oli üpris tilluke, aga põles hästi, liha oli hää, lauldi täitsa õigeid lugusid ja nii oligi üle ootuste tore. See eestlaste jaanituli on siin aga selline päevane üritus, sest paljudel on ju lapsed, nii et mina tulin sealt ära üheksase bussiga ja pidu olla kella üheteistkümneks läbi olnud. Ühesõnaga ajastus oli täpselt paras, et õhtu veel oma kohvikus ära saata. Seekord vedasin Monika ka kaasa ja õnneks oli seekord kohvikus just üks parematest õhtutest. Kohal oli see lauljarahvas, mitte noored suvakad, nii et õhkkond oli märksa parem kui reedel. Dior Homme oli jälle sõiduvees ja üldse oli ägens. Oh, ma ikka nii armastan seda kohta :).
No ja nii oligi. Jõudsin jälle öösel koju, vaatasin paar osa filmi, jäin hommikul magama, magasin õhtuni ja terve pühapäev oli niisama toasmolutamise päev. Tegelikult oli mul peen kavatsus rattaga sõitma minna, aga kui ma ärkasin, siis juba kallas. See oli selge märk sellest, et pühapäev on täitsa puhkamiseks :). Voilà. Eks järgmisel nädalavahetusel sõidan... :).
Piltideni jõuan millalgi varsti. Praegu tahan süüa!
Õhtut,
M.
Väike ülevaade kõikidest pidudest? Hmm... Osakonna (tubane) piknik oli väga vahva, lauake oli täis head ja paremat juustukookidest kanatiivakeste ja salatiteni ning kuigi meid oli vähevõitu, oli tuju ikka kõrgel ja jutuvada kogu aeg täies hoos. Akna taga ulus tuul, aga laua ümber arutati tööasju ja räägiti ka täiesti tööväliseid jutte. Lisaks kõigele sai vahelduse mõttes alumise ja kõige ülemise korruse rahvaga ka juttu puhutud... Viis pluss kogu üritusele! Selliseid võiks sagedamini olla. Näiteks kord kuus või nii... Ma tegin muidu üksjagu pilte ka. Neid ma siia ei riputa, aga töökaaslastele saatmiseks peaksin küll mõned välja vaatama ja netti tõmbama. Tänane kodune töö!
Reede õhtul... Ahjaa, reede õhtul oli meil siin siis tõrvikurongkäik ja ilutulestik ning õhtu lõpetasin loomulikult oma kohvikus. Külapeole ei julgenud end ikka toppida, sest kartsin, et jään äkki luksemburglaste hoovipeol üksinda müürililleks, kui mu ainsad tuttavad vorstigrilli taga peidus on. Seega läksin linna peale, seisin rahvasummas, vaatasin tõrvikurongkäiku ja muigasin endamisi pihku, sest siin on paraadile kutsutud küll absoluutselt kõik kohalikud, kes elus kasvõi ühe harrastusega kaugelt kokku puutunud. Pole ju iseenesest paha kohata rongkäigus maleklubisid, vabatahtlikke pritsumehi ja ujumismeeskondi, kelle esindajatest pooled on allameetrised jõmpsikad, aga rongkäik on seetõttu väga pentsik. Ei tea nad siin midagi ei marsisammust ega rivis kõndimisest. Nende marakratid lihtsalt jooksevad, põlevad tukid käes, siia-sinna; suurhertsogi ette jõudes üritavad tantsuklubid hertsogiperekonnale tantsida ja muusikud laulda, aga küll lähevad neil sammud sassi ja hääl metsa... Mõni ime, sest mõnel nendest olid rongkäigus lonkideski suured kõrvaklapid peas ja tähelepanu täitsa mujal. Selline kodukootud armas koordineerimata värk oli kogu see asjandus :). Linn oli muidugi puupüsti rahvast täis, oma kohvikust tagasi tulles olin ühel tänaval ligi pool tundi ummikus, sest see oli otsast otsani rahvast täis. Iga nurga peal olid lavad püsti ja mass möllas varavalgeni välja. Mingil hetkel kostis jalgpalli võiduhüüdu ka, aga ma juba enam ei mäleta, kes võitis. Saksamaa ilmselt... Hmm, olgu muuseas tuleviku huvides märgitud, et rahvuspüha ajal ei maksa mu kohvikusse minna. Siis on seal selline möll, et esimest korda üle pika-pika aja tulin ma poole suaree pealt ära. Täitsa närvi ajas kohe, seal olid mingid täiesti suvalised tibid, kes lõugasid nii valjult juttu rääkida, et klaveritki polnud kuulda - ja Dior Homme polnud ka rahul, tema seisis üldse suure osa õhtust välisukse peal pagenduses, aga tema puudumine teeb sealse õhtu kohe tõsiselt tühjaks. Ma täiega fännan seda, kuidas ta muidu muudkui sebib. Nii igav on kohe, kui teda pole.
Hästi, laupäeval toimus eestlaste jaanipidu - see oli kuskil Senningerbergis metsa veerel hästi ägedas kohas. Kõrval lokkas viljapõld ja ilm oli ka täitsa ilus kohe. Eelmisel päeval oli väga vilu, inimesed käisid kampsunitega ja mõned isegi mütsidega, aga see õige jaanilaupäev oli meil siin täiesti viisakas, üpris soe ja isegi pooleldi päikeseline. Pidu kujunes ka üle ootuste toredaks - ma olin alguses pisut mures, sest meie osakonnast ei kavatsenud peaaegu keegi tulla. Eestlasi on siin palju, ent kui peol on kõik minu jaoks täitsa võõrad, aga omavahel tuttavad, siis pole ju ka tore! Noh, aga õnneks ilmusid kõik meie osakonna kahtlejad välja ja ma leidsin juba kohe minnes eest mitu tuttavat, kellele end külge kleepida, nii et lõppkokkuvõttes oli väga tore. Lõke oli üpris tilluke, aga põles hästi, liha oli hää, lauldi täitsa õigeid lugusid ja nii oligi üle ootuste tore. See eestlaste jaanituli on siin aga selline päevane üritus, sest paljudel on ju lapsed, nii et mina tulin sealt ära üheksase bussiga ja pidu olla kella üheteistkümneks läbi olnud. Ühesõnaga ajastus oli täpselt paras, et õhtu veel oma kohvikus ära saata. Seekord vedasin Monika ka kaasa ja õnneks oli seekord kohvikus just üks parematest õhtutest. Kohal oli see lauljarahvas, mitte noored suvakad, nii et õhkkond oli märksa parem kui reedel. Dior Homme oli jälle sõiduvees ja üldse oli ägens. Oh, ma ikka nii armastan seda kohta :).
No ja nii oligi. Jõudsin jälle öösel koju, vaatasin paar osa filmi, jäin hommikul magama, magasin õhtuni ja terve pühapäev oli niisama toasmolutamise päev. Tegelikult oli mul peen kavatsus rattaga sõitma minna, aga kui ma ärkasin, siis juba kallas. See oli selge märk sellest, et pühapäev on täitsa puhkamiseks :). Voilà. Eks järgmisel nädalavahetusel sõidan... :).
Piltideni jõuan millalgi varsti. Praegu tahan süüa!
Õhtut,
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar