Täna pole enam päris "homme", aga no poogen - nüüd on õndsus ja rahu käes, nii et lõpuks tuli ka kirjutamise tuju :). Mul on siis nüüd esimene päris puhkamise nädalavahetus üle pika aja! Ma sain reede õhtul välja minna ja siis uinuda teadmisega, et võin laupäeval magada, kaua tahan. Kui HEA tunne see on! Ma siis magasingi elu eest ja ärkasin kell pool kolm päeval! Nüüd on kell pool kuus õhtul, aga mina joon alles oma teist tassitäit kohvi ja vedelen voodis, ööriided veel seljas ja läpakas kõhu peal. Kui väga ma sellist aega lõpuks juba ootasin! Kõik eelmised sõpradega veedetud tegevusrohked nädalavahetused olid muidugi ka megaägedad, lihtsalt natuke palju ägedust sattus liiga järjest. Viimase kuu aja nädalavahetused on kõik olnud nii intensiivsed, et ma tundsin juba lõpuks teravat vajadust päris oma aja järele. Sellise aja järele, mil lihtsalt uimerdades kööki kraamida ja ümbruskonna tänavatelt vanapaberikonteinerit otsida ja pargis raamatut lugeda ja vannis käia ja kulme kitkuda ja pikale rattasõidule suunduda ja hispaania keelt kuulata ja blogi kirjutada jne jne jne. Noh - ja nüüd ma selle siis ka sain!
Kui see viimaste nädalavahetuste ülimast sotsiaalsusest kogunenud väsimus välja arvata, on elu muidu lill! Ilmad on lõpuks suviseks läinud ning tööl on ka üpris tegusad ajad. Ma olen siin viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud, et olen ikka vist sündinud töönarkomaan, sest minu meelest on palju tööd igati äge. Mulle kohe nii meeldib, kui mu tegemist ootavate tööde nimekirja midagi juurde ilmub. Kui mõni kiirema tähtajaga töö postkasti maandub, saan ma sellest totaalse adrenaliinilaksu. Kui ma mõne valmis töö ära saadan, siis on ka hirmus hää tunne - ühest küljest on puhas rõõm sellest, et nüüd on üks asi jälle valmis, teisest küljest tahaks juba ruttu ja põnevusega teada saada, mida järgmine töö endast kujutab. Hihii, viimasel ajal olen ma kohe nii väga oma tekstidesse süüvinud, et unustasin end reedel kontorisse jõudes kohalolijate nimekirja kanda ning sain siis tund aega hiljem Anu käest kontrollkõne, et kas ma ikka olen elus. Sellist asja pole veel juhtunud, kusjuures ma tõesti ei tea, kuidas ma kohe kontorisse jõudsin niimoodi arvuti taha kleepusin, et jätsin isegi kohvi tegemata ja enda nime kirja panemata. Pean edaspidi hakkama teadlikult sotsiaalsem olema ning sagedamini viieks minutiks arvuti tagant eemale astuma :).
Muid uudiseid? Oh, igasuguseid asju on vahepeal juhtunud. Meie vesiaeroobikatreener otsustas näiteks, et tema ei tee enam neljapäeva õhtuti trenne - tema olevat nii pikkadeks tööpäevadeks juba liiga vana ja tähtis. Niisiis määras ta endale mingi asendaja, kes on küll tõeline kompu, aga tema treenerikogemused ja suhtlemisoskus on paraku üsna nigelad, nii et viimane kord oli meid trennis tavapärase 20+ inimese asemel 7. Mul oli temast kohe natuke kahju - aga eks tegelikult ole kõik lihtsalt harjumise asi. Küll temaga varsti ära harjutakse ja siis on tema trennis ka jälle rohkem rahvast. Seni naudin mina basseini siginenud lisaruumi.
Siis olid Egiptuses vahepeal valimised ning juhuse tahtel sattusin mina täpselt valimiste päeval (ning üle piiiiiiiiiiika aja) rääkima oma vana Egiptuse sõbraga, kes töötab praegu Egiptust tabanud kriisi tõttu hoopis Dubais. Puhtast uudishimust küsisin ma tema käest loomulikult ka, et kas ta käis ka valimas ja kelle poolt ta hääletas - ja sain täiesti rabanduse, kui ta mulle teatas, et tema ei saanud valima minna, sest Dubais töötades peavad töötajad oma passi tööandja kätte hoiule andma ning ilma passita ei saanud ta end valima registreerida. See on täiesti jabur, mina ei oleks esiteks kindlasti nõus välisriigis (no OK, väljaspool ELi) töötades oma passist loobuma. Tema on muidugi vähemalt mees, aga sellegipoolest tähendab nendes riikides passist loobumine minu meelest põhimõtteliselt enda vangiks tunnistamist, sest sul puudub igasugune vabadus häda korral riigist lahkuda või kuskilt abi otsida. Ometi töötab ta juhtival töökohal, on tark ja äärmiselt sõltumatu inimene (kes vahetab veel umbes iga poole aasta takka firmat). Ja siis TA ANNAB OMA PASSI ära. Brr... kananahk tuli sellise jutu peale selga. Naiste liikumisvabaduse piiramine on araabiamaades üsna loomulik (lugesin kunagi, et isegi riigivisiidile siirduvalt Egiptuse naissoost välisministrilt nõuti piiril riigist lahkumiseks abikaasa kirjalikku luba), aga et ka mehed ja (eriti tema) on nõus end niimoodi kellegi meelevalda andma... Uhh, see šokeeris mind kohe tõsiselt.
No okei, mis veel? Sel nädalavahetusel on Luxis palju üritusi. Esiteks on Grundis Keldi festival ning samal ajal on ülalinnas All American muusikafestival, mille raames esineb väga ägedaid tegijaid (lähengi varsti linna Golden Voices of Gospel kontserdile). Mõlema festivali kontserdid on loomulikult tasuta - see on üks asi, mis mulle siin Luxis kohutavalt meeldib! Siin korraldatakse tõeliselt palju suviseid tasuta vabaõhuüritusi ning igale maitsele leidub midagi sobivat. Lisaks neile kahele muusikaüritusele on täna-homme Arlonis maitranki festival, mida mul on ka plaanis homme vaatama minna. Maitrank on põhimõtteliselt valge vein, milles on leotatud lõhnavat varjulille. See peaks olema nii peen kohalik spetsialiteet, et keegi pole sellest kuskil mujal kuulnud. Igatahes Arlon on kuulu järgi maitranki pealinn ning neil on seal igal aastal festivalid, mis kulmineeruvad sellega, et linna keskele paigaldatakse maitranki purskkaev. Kõlab peenelt, eks? Ma lähengi homme ja heidan pilgu peale. Tahaksin ka selle kohaliku spetsialiteedi lõpuks ära proovida.
See on ka äge uudis, et eile hakkas Rookie Blue kolmas hooaeg. Ma ei ole muidu mingi suur sarjasõltlane, aga selle Kanada sarjaga tegin ükskord mingis lennukis poolkogemata tutvust ning sattusin kohe orki. See on päriselt ainus, mida ma nii väga ootan, et vaatan selle uued osad truult igal nädalal ära. Muidu ma ei viitsi niimoodi iganädalaselt praadida - nende üksikute sarjade puhul, mida ma üldse jälgin, lasen ma tavaliselt tervel uuel hooajal valmis saada ja vaatan siis kõik osad järjest ära. Rookie Blue puhul ma nii kannatlik ei ole - see oli mul ka eelmisel suvel igal reede õhtul kindlalt plaanis :). Põhimõtteliselt on see enam-vähem Kanada versioon Grey anatoomiast, ainult arstide asemel on tegu politseihakatistega. Minu meelest on see väga äge ja eile oli esimene osa. Jee!
Oh, aga aitab nüüd küll. Kell on seitse. Tuleks vist hommikukohv lõpetada ja linna peale suunduda. Varsti hakkab see gospelmuusika kontsert ja millalgi läheb mingi praktikantide seltskond kuskile klubisse Eurovisiooni vaatama. Mine tea, äkki ühinen nendega...
Ma nüüd päriselt katsun hakata jälle tihemini kirjutama.
Vaatame siis!
M.
Kui see viimaste nädalavahetuste ülimast sotsiaalsusest kogunenud väsimus välja arvata, on elu muidu lill! Ilmad on lõpuks suviseks läinud ning tööl on ka üpris tegusad ajad. Ma olen siin viimaste nädalate jooksul korduvalt tõdenud, et olen ikka vist sündinud töönarkomaan, sest minu meelest on palju tööd igati äge. Mulle kohe nii meeldib, kui mu tegemist ootavate tööde nimekirja midagi juurde ilmub. Kui mõni kiirema tähtajaga töö postkasti maandub, saan ma sellest totaalse adrenaliinilaksu. Kui ma mõne valmis töö ära saadan, siis on ka hirmus hää tunne - ühest küljest on puhas rõõm sellest, et nüüd on üks asi jälle valmis, teisest küljest tahaks juba ruttu ja põnevusega teada saada, mida järgmine töö endast kujutab. Hihii, viimasel ajal olen ma kohe nii väga oma tekstidesse süüvinud, et unustasin end reedel kontorisse jõudes kohalolijate nimekirja kanda ning sain siis tund aega hiljem Anu käest kontrollkõne, et kas ma ikka olen elus. Sellist asja pole veel juhtunud, kusjuures ma tõesti ei tea, kuidas ma kohe kontorisse jõudsin niimoodi arvuti taha kleepusin, et jätsin isegi kohvi tegemata ja enda nime kirja panemata. Pean edaspidi hakkama teadlikult sotsiaalsem olema ning sagedamini viieks minutiks arvuti tagant eemale astuma :).
Muid uudiseid? Oh, igasuguseid asju on vahepeal juhtunud. Meie vesiaeroobikatreener otsustas näiteks, et tema ei tee enam neljapäeva õhtuti trenne - tema olevat nii pikkadeks tööpäevadeks juba liiga vana ja tähtis. Niisiis määras ta endale mingi asendaja, kes on küll tõeline kompu, aga tema treenerikogemused ja suhtlemisoskus on paraku üsna nigelad, nii et viimane kord oli meid trennis tavapärase 20+ inimese asemel 7. Mul oli temast kohe natuke kahju - aga eks tegelikult ole kõik lihtsalt harjumise asi. Küll temaga varsti ära harjutakse ja siis on tema trennis ka jälle rohkem rahvast. Seni naudin mina basseini siginenud lisaruumi.
Siis olid Egiptuses vahepeal valimised ning juhuse tahtel sattusin mina täpselt valimiste päeval (ning üle piiiiiiiiiiika aja) rääkima oma vana Egiptuse sõbraga, kes töötab praegu Egiptust tabanud kriisi tõttu hoopis Dubais. Puhtast uudishimust küsisin ma tema käest loomulikult ka, et kas ta käis ka valimas ja kelle poolt ta hääletas - ja sain täiesti rabanduse, kui ta mulle teatas, et tema ei saanud valima minna, sest Dubais töötades peavad töötajad oma passi tööandja kätte hoiule andma ning ilma passita ei saanud ta end valima registreerida. See on täiesti jabur, mina ei oleks esiteks kindlasti nõus välisriigis (no OK, väljaspool ELi) töötades oma passist loobuma. Tema on muidugi vähemalt mees, aga sellegipoolest tähendab nendes riikides passist loobumine minu meelest põhimõtteliselt enda vangiks tunnistamist, sest sul puudub igasugune vabadus häda korral riigist lahkuda või kuskilt abi otsida. Ometi töötab ta juhtival töökohal, on tark ja äärmiselt sõltumatu inimene (kes vahetab veel umbes iga poole aasta takka firmat). Ja siis TA ANNAB OMA PASSI ära. Brr... kananahk tuli sellise jutu peale selga. Naiste liikumisvabaduse piiramine on araabiamaades üsna loomulik (lugesin kunagi, et isegi riigivisiidile siirduvalt Egiptuse naissoost välisministrilt nõuti piiril riigist lahkumiseks abikaasa kirjalikku luba), aga et ka mehed ja (eriti tema) on nõus end niimoodi kellegi meelevalda andma... Uhh, see šokeeris mind kohe tõsiselt.
No okei, mis veel? Sel nädalavahetusel on Luxis palju üritusi. Esiteks on Grundis Keldi festival ning samal ajal on ülalinnas All American muusikafestival, mille raames esineb väga ägedaid tegijaid (lähengi varsti linna Golden Voices of Gospel kontserdile). Mõlema festivali kontserdid on loomulikult tasuta - see on üks asi, mis mulle siin Luxis kohutavalt meeldib! Siin korraldatakse tõeliselt palju suviseid tasuta vabaõhuüritusi ning igale maitsele leidub midagi sobivat. Lisaks neile kahele muusikaüritusele on täna-homme Arlonis maitranki festival, mida mul on ka plaanis homme vaatama minna. Maitrank on põhimõtteliselt valge vein, milles on leotatud lõhnavat varjulille. See peaks olema nii peen kohalik spetsialiteet, et keegi pole sellest kuskil mujal kuulnud. Igatahes Arlon on kuulu järgi maitranki pealinn ning neil on seal igal aastal festivalid, mis kulmineeruvad sellega, et linna keskele paigaldatakse maitranki purskkaev. Kõlab peenelt, eks? Ma lähengi homme ja heidan pilgu peale. Tahaksin ka selle kohaliku spetsialiteedi lõpuks ära proovida.
See on ka äge uudis, et eile hakkas Rookie Blue kolmas hooaeg. Ma ei ole muidu mingi suur sarjasõltlane, aga selle Kanada sarjaga tegin ükskord mingis lennukis poolkogemata tutvust ning sattusin kohe orki. See on päriselt ainus, mida ma nii väga ootan, et vaatan selle uued osad truult igal nädalal ära. Muidu ma ei viitsi niimoodi iganädalaselt praadida - nende üksikute sarjade puhul, mida ma üldse jälgin, lasen ma tavaliselt tervel uuel hooajal valmis saada ja vaatan siis kõik osad järjest ära. Rookie Blue puhul ma nii kannatlik ei ole - see oli mul ka eelmisel suvel igal reede õhtul kindlalt plaanis :). Põhimõtteliselt on see enam-vähem Kanada versioon Grey anatoomiast, ainult arstide asemel on tegu politseihakatistega. Minu meelest on see väga äge ja eile oli esimene osa. Jee!
Oh, aga aitab nüüd küll. Kell on seitse. Tuleks vist hommikukohv lõpetada ja linna peale suunduda. Varsti hakkab see gospelmuusika kontsert ja millalgi läheb mingi praktikantide seltskond kuskile klubisse Eurovisiooni vaatama. Mine tea, äkki ühinen nendega...
Ma nüüd päriselt katsun hakata jälle tihemini kirjutama.
Vaatame siis!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar