Tegelikult mitte Inglismaa. Ma siin olen ikka uudiseid jälginud ja mõelnud, et maailmas on nii palju nii imelisi kohti, kuhu enam ei saa. Või noh, lähima 10 aasta jooksul kindlasti mitte. Kaks paika, millele pärast mina kõige rohkem nukrust tunnen, on Egiptuse läänekõrb (teate küll, see tühjus seal Liibüa piiri ja Niiluse vahel) ja Mali. Mõlemas kohas nüüd möllatakse - ja möllamine võib küll ühel hetkel lõppeda, aga seal jääb ilmselt pikaks ajaks kõhedaks. Ei ole enam nii, et saad mööda liivaluiteid pimedusse jalutada, sest turistid röövitakse esimesel võimalusel ära. Ei ole enam nii, et kui kedagi kõrbes kohtad, siis pead kinni ja räägid juttu, sest mine tea nende ahastuse piirile viidud kohalike plaane. Enam ei ole julgust üksinda kohalike massi sisse pidutsema minna, sest liiga koledaid lugusid on neist paigust kuuldud - ja neid koledusi teevad ju ikka needsamad inimesed seal. Kui ilusad mälestused mul neist kohtadest on ja kui koledaid asju neist paigust nüüd igapäevaselt uudistes räägitakse-kirjutatakse-näidatakse...
***
Nojah. Eks paistab, mis tulevik toob. Võib-olla saangi sinna kunagi tagasi, aga kindlasti mitte enne, kui ma juba vana olen. Ma tean, et siis on kindlasti kõik teistmoodi - kasvõi juba selle arvelt, et ma ei lähe neisse paikadesse enam kunagi samade inimestega, samade kohalikega, keda ma päriselt usaldasin. Nojah, ühesõnaga endisi elamusi enam ei korda niikuinii. Hea, kui uued neile ligilähedalegi jõuavad.
Noh-jah. Ma, muide, ostsin endale juuli lõpuks rongipiletid - lähen jälle Pariisi :). Seal on ka tore ja seal on ka palju ilusaid mälestusi! Seal (veel) ei möllata. Sain, muide, seekord nii toreda öömajapakkumise ja õhtusteks sortiideks seltsi ka! Aitäh, Kristina! Ootan!
Super pildid jalle! Ootan ka vaga Su tulekut!:)
VastaKustuta