Minu kaks senist põhitööd (reisimine ja tõlkimine) on mõlemad sellised, et ma olen kogu aeg töötanud enam-vähem üksinda. Vabakutselisena tõlkimine on näiteks väga üksildane töö... istud kodus, hommikumantel seljas, läpakas süles... ja muudkui pusid. Ma muidugi üldse ei kurda, see on ka jälle omamoodi tore ja kui osata oma aega paindlikult planeerida, siis saab päeva sisse igasuguseid kohtumisi ja asju ära mahutada, aga ikkagi on see tegelikult suht üksinda omaette nohistamise töö. Reisil on samamoodi - kogu aeg tuleb küll suhelda, aga samas tuleb kogu aeg kõike arvestada ja kaaluda ja balansseerida, nii et kunagi ei saa ennast päriselt unustada või edasisi plaane kellegagi koos teha või arutada. Kõikidel on lihtsalt oma huvid ja soovid - kohalik giid tahab teha asju nii, et tema saaks kuskilt tippi või vaba aega, reisilised tahavad teha nii, et nad saaksid reisist võimalikult palju (aga igaühel on oma arusaam sellest, mis on tore ja millele nad täpselt tahaksid rõhku panna), sohver tahab teha nii, et tema peaks võimalikult vähe sõitma, mina tahan teha nii, et kõik, aga eriti rahvas oleks rahul :-D. Nii ongi, et kui on vaja midagi otsustada, tahavad kõik ise asja ning võtavad seda südamesse, kui ma nende moodi ei tee, seega on parem lihtsalt ise kõige parem variant välja mõelda ja neile üldse mitte aimu anda, et midagi saaks teistmoodi teha, et tegelikult on valikuvõimalusi ka :). Huh. Nii ma siis muudkui omaette orkestreerin ja strateegitsen. Ausõna, see on mõnikord väga üksi tegemise töö, on tõesti! See pole muidugi üldse paha, ma praegu lihtsalt nendin fakti, mitte ei virise.
Novat, aga siin olen (ja olin eelmisel aastal) esimest korda pidevalt suuremas kollektiivis - teen teistega sama asja ja samas rütmis... ja see on NIIIIIIIIIIIIII tore! Ma ei teadnudki enne eelmist suve, et võiksin sellist asja asja vajada, aga tegelikult on tõsiselt tore, kui saab näiteks mingi probleemiga (või lihtsalt mõtteblokis) tõusta ja minna kõrvalkabinetti nõu küsima - ja seal päriselt on keegi, kes saab üksiti su probleemist kohe käigu pealt aru ja mõtleb samal lainel ja samades raamides kaasa. Noh, muidugi võin ma kodus tõlkides ka teiste käest nõu küsida, aga esiteks pole see nii asjakohane, sest enamik neid hää keelevaistuga või mingit valdkonda tundvaid inimesi, kelle ajudes ma sellisel juhul sobran, pole tõlkijad, nii et ma pean tegelikult neilt abi paludes juba äärmiselt täpselt teadma, kuidas küsida ja mida ma neilt vastuseks kuulda tahan. Vot. Ja nagu öeldud - reisil ei saa üldse eriti nõu küsida, sest seal tuleb arvesse võtta NII palju tegureid, millest mõned on väga raskelt hoomatavad (kasvõi näiteks reisijate tuju või grupi sisekliima). Seda lihtsalt ei saa seletada, ikka tuleb ise otsustada - ka suurte kahtluste korral. Selles mõttes on siin paljude töökaaslaste keskel töötamine ikka ülim luksus. Kogu aeg on selline võrgustik ümber ning kõigil on oma tugevused ja konkreetsed valdkonnad, mida nemad kõige paremini teavad... Hihii, iga küsimuse jaoks on peaaegu oma inimene olemas, nii et ma ei sõida kõikide oma küsimustega ainult ühele sisse. Otse loomulikult ei jookse ma niikuinii vahetpidamatult ainult küsimustega kabinettide vahet, aga kindlustunde jaoks aitab tegelikult sellestki, et ma tean, et mul on see võimalus. Ja noh, siin selles töös on näiteks palju kokkuleppelisi ja ka korduvaid asju ning kui ma ikka ise vastust ei leia, siis ma parem küsin kahtluste korral kohe üle, eks.
Teiseks on töökaaslaste olemasolu juures tore see, et nad on kogu aeg samas maailmas ja enam-vähem samal lainepikkusel, mis siis, et me istume suurema osa päevast kõik oma kabinettides ja nohistame omaette tööd teha. Noh, ma näiteks tean, et kui mul on palju tööd, siis teistel on ka - ilmselt isegi veel rohkem. Tohutult vahva on teada, et kõik on korraga samas olukorras ja kui mina olen parajasti tähtaja pärast adrenaliinipomm, siis on veel vähemalt terve ports inimesi, kes on täpselt samas seisus. Või kui mul tuleb tõlkemälust koomikat (kõige viimane pirn oli see, et keegi free-lance oli pannud with respect to reconciliation vasteks "seoses austusega lepitamise vastu"), siis nad saavad sellest huumorist pikemalt seletamata aru ja peavad seda ka naljakaks - ja neil on kõikidel ka ridamisi oma naljakaid näiteid, mille peale end herneks naerda :). Oluliselt... ma ei tea... seltsim või toekam on :).
Kolmandaks saab töökaaslastega tööväliselt ka suhelda. Kuigi mul on siin küll juba isegi eelmisest aastast oma töövälised tuttavad ka, siis on neid kahtlemata vähem kui Eestis, nii et see töökaaslastega tööväliselt suhtlemine on tõeliselt teretulnud võimalus. Ütleksin isegi, et see on suisa privileeg, sest rahvas on siin nii fenomenaalselt huvitav - kõigil on eri taust, kõik on nii suhtlusvalmis ja nii laia silmaringiga. Tõeliselt inspireeriv seltskond! Kusjuures täiesti eranditult - iga viimane kui inimene on siin omamoodi äge. Kuidas neil on küll õnnestunud selline üksus moodustada? See on ikka midagi tõsiselt märkimisväärset.
Vot. Nii äge ongi inimeste keskel töötada :). Võib-olla te kõik teadsite seda juba enne ka, aga ma juba mainisin, et olen siiani töötanud peamiselt üksi. Millel on ka igasugused head küljed. Lihtsalt praegu tõden ma igapäevaselt, et suuremas kollektiivis on ikka ka s.taks tore töötada :P.
Hästi. Nüüd ma lähen ja teen laupäeva puhul vahelduseks ka midagi mittearvutitagust.
Pakaa!
Novat, aga siin olen (ja olin eelmisel aastal) esimest korda pidevalt suuremas kollektiivis - teen teistega sama asja ja samas rütmis... ja see on NIIIIIIIIIIIIII tore! Ma ei teadnudki enne eelmist suve, et võiksin sellist asja asja vajada, aga tegelikult on tõsiselt tore, kui saab näiteks mingi probleemiga (või lihtsalt mõtteblokis) tõusta ja minna kõrvalkabinetti nõu küsima - ja seal päriselt on keegi, kes saab üksiti su probleemist kohe käigu pealt aru ja mõtleb samal lainel ja samades raamides kaasa. Noh, muidugi võin ma kodus tõlkides ka teiste käest nõu küsida, aga esiteks pole see nii asjakohane, sest enamik neid hää keelevaistuga või mingit valdkonda tundvaid inimesi, kelle ajudes ma sellisel juhul sobran, pole tõlkijad, nii et ma pean tegelikult neilt abi paludes juba äärmiselt täpselt teadma, kuidas küsida ja mida ma neilt vastuseks kuulda tahan. Vot. Ja nagu öeldud - reisil ei saa üldse eriti nõu küsida, sest seal tuleb arvesse võtta NII palju tegureid, millest mõned on väga raskelt hoomatavad (kasvõi näiteks reisijate tuju või grupi sisekliima). Seda lihtsalt ei saa seletada, ikka tuleb ise otsustada - ka suurte kahtluste korral. Selles mõttes on siin paljude töökaaslaste keskel töötamine ikka ülim luksus. Kogu aeg on selline võrgustik ümber ning kõigil on oma tugevused ja konkreetsed valdkonnad, mida nemad kõige paremini teavad... Hihii, iga küsimuse jaoks on peaaegu oma inimene olemas, nii et ma ei sõida kõikide oma küsimustega ainult ühele sisse. Otse loomulikult ei jookse ma niikuinii vahetpidamatult ainult küsimustega kabinettide vahet, aga kindlustunde jaoks aitab tegelikult sellestki, et ma tean, et mul on see võimalus. Ja noh, siin selles töös on näiteks palju kokkuleppelisi ja ka korduvaid asju ning kui ma ikka ise vastust ei leia, siis ma parem küsin kahtluste korral kohe üle, eks.
Teiseks on töökaaslaste olemasolu juures tore see, et nad on kogu aeg samas maailmas ja enam-vähem samal lainepikkusel, mis siis, et me istume suurema osa päevast kõik oma kabinettides ja nohistame omaette tööd teha. Noh, ma näiteks tean, et kui mul on palju tööd, siis teistel on ka - ilmselt isegi veel rohkem. Tohutult vahva on teada, et kõik on korraga samas olukorras ja kui mina olen parajasti tähtaja pärast adrenaliinipomm, siis on veel vähemalt terve ports inimesi, kes on täpselt samas seisus. Või kui mul tuleb tõlkemälust koomikat (kõige viimane pirn oli see, et keegi free-lance oli pannud with respect to reconciliation vasteks "seoses austusega lepitamise vastu"), siis nad saavad sellest huumorist pikemalt seletamata aru ja peavad seda ka naljakaks - ja neil on kõikidel ka ridamisi oma naljakaid näiteid, mille peale end herneks naerda :). Oluliselt... ma ei tea... seltsim või toekam on :).
Kolmandaks saab töökaaslastega tööväliselt ka suhelda. Kuigi mul on siin küll juba isegi eelmisest aastast oma töövälised tuttavad ka, siis on neid kahtlemata vähem kui Eestis, nii et see töökaaslastega tööväliselt suhtlemine on tõeliselt teretulnud võimalus. Ütleksin isegi, et see on suisa privileeg, sest rahvas on siin nii fenomenaalselt huvitav - kõigil on eri taust, kõik on nii suhtlusvalmis ja nii laia silmaringiga. Tõeliselt inspireeriv seltskond! Kusjuures täiesti eranditult - iga viimane kui inimene on siin omamoodi äge. Kuidas neil on küll õnnestunud selline üksus moodustada? See on ikka midagi tõsiselt märkimisväärset.
Vot. Nii äge ongi inimeste keskel töötada :). Võib-olla te kõik teadsite seda juba enne ka, aga ma juba mainisin, et olen siiani töötanud peamiselt üksi. Millel on ka igasugused head küljed. Lihtsalt praegu tõden ma igapäevaselt, et suuremas kollektiivis on ikka ka s.taks tore töötada :P.
Hästi. Nüüd ma lähen ja teen laupäeva puhul vahelduseks ka midagi mittearvutitagust.
Pakaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar