Kodu kutsub

Jah, nüüd on siis piletisaaga läbi. Lendan koju 18.12 hommikul ja tagasi 09.01 pärastlõunal. Vahepeal käin Indias ka tiiru ära. Ja kui mul siin veel pool tundi tagasi oli dilemma, et kas valida odavam pilet, mis läheb sital ajal, või kallim pilet, mis on heal ajal, aga natuke liiga palju kallim (loe: 1000 EEK) selle 7-tunnise vahe jaoks... Siis üritades omast arust jube kaval olla läks nii, et lõpptulemusena pani see asjandus mulle ise ikka automaatselt selle kõige odavama pileti, mis on sital kellaajal. Nimelt ma tahtsin hommikul loengusse minna ja siis lennujaama sealt ja oleks õhtuks kodus olnud... Aga nüüd on siis lend kell 7.15 hommikul, mis tähendab, et loengusse ma ei jõua ja tegelikult ma loodan, et ühistransport sellel ajal ei streigi, sest niikuinii peaksin ma nii vara lennuki peale jõudmiseks esimese rongi peale minema. Aga jah, tegelikult, ega just eriti ei piina fakt, et ma selle ühe loengu pärast 1000 krooni ei maksnud. Mis kripeldab, on see, et see on huvitav loeng ja et see on eelviimane enne eksamit, mis toimub kaheksandal jaanuaril. Ja nagu te kümme rida eespoolt lugeda võisite, ostsin ma oma tagasitulekupileti ettenägelikult üheksandaks jaanuariks, lootes naiivselt, et asjad laabuvad omasoodu :D Tjah siis... No mis teha. Aijee, kodu, siit ma tulen. Kunagi pisut enam kui kuu aja pärast.

Ettevalmistused piiramiseks

Küll oli täna kole ilm. "Suurepärane" meie järgmiseks nö "väljasõiduks" linnaajaloo klassiga. See oli küll Pariisi-sisene sedakorda, käisime vaatamas kohalikku aedlinnakut St. Gervais des Pres'd, mis kujutas endast iseenesest väga vinget linnaosa Pariisi kirdenurgas... Peab sinna uuesti pilte minema tegema, sest esiteks unustasin ma fotoka maha ja teiseks niikuinii sadas kogu aeg. Aga väga vinge oli ikkagi. Lõppude lõpuks olid kõik läbi külmunud, ainult mina ja mu rase õppejõud suutsime seda teejuhti-tädi veel actually naeratusega ja huvitunult kuulata, ülejäänud peitsid oma ninasid salli sisse ja lõdisesid hästi demonstratiivselt. Ma kuulsin isegi kommentaari, et "nojah, kohe näha, kes põhjamaalt pärit on". Noh, põrgusse, tõsiselt hirmus kole jube õudselt tapvalt hüperhuvitav oli, nii et ei saa midagi öelda.

Selle me lõpetasime kella neljaks, siis jäi mul täpselt nii palju aega, et kooli raamatukogust läbi joosta (see pandi ka streikide tõttu kell 6 kinni tavalise 8 asemel - kusjuures, ma ei teagi, kas kooli streigi tõttu või metroo streigi tõttu või mis) ja nende ülimegasefist raamatukogust hunnik tarku linnateaduslikke raamatuid kaenlasse haarata, siis käigu pealt käia koos Triinuga läbi ühest veidrast galeriist vendade Gao'de näituselt, mida me reedeseks Hiina kunsti võrdlevaks loenguks vaatama pidime (ainult et loeng ise jääb ilmselgelt ära)... Ja siis oligi aeg ruttu rongi peale joosta. Selles mõttes, et kell 8 hakkas streik eksole ja siis mingi poole kaheksaste rongide peale oli juba suur tung. Väga naljakas, kummaline oli suisa vaadata - tohutu raudteejaamatäis inimesi, praktiliselt terve koridoris olev mass, kõik jooksid rongi peale, sest selle väljumiseni oli kaks minutit.

Vendadest Gaodest niipalju, et ilmselgelt on tegu hiina kaasaegsete kunstnikega, kes paberi kohaselt kritiseerivad sealset tohutut linnastumist ja vaesust ja kultuuripoliitikat ja Maod ja jumal teab, mida veel... Kelle mõned tööd olid ka üsna huvitavad, aga üldjoones võrdlemisi perverssed ja arusaamatust tekitavad. Muidugi ilmselgelt on asi selles, et Hiina kultuuritaust kui selline on mulle üsna võõras, nii et ma ei saagi väga aru saada, mida nad oma töödega on öelda tahtnud, aga siiski... Ühesõnaga, pisut segaseks jäi minu jaoks see näitus.

[Jaaaa, ja muide, ma pean tõsiselt kiitma ikka seda nende raamatukogu siin. Esiteks on see hiigelsuur, tegevusvaldkondade kaupa saalideks jaotatud ja puha; teiseks on see ülimalt mugav - keegi ei käse sul riideid kuskile ära viia ja riputada ning ilma kottideta sisse minna, kohviaparaat on seal ka, lambid ja suured lauad igal pool, MEELETULT palju ÜLIMALT huvitavaid raamatuid, mida saab koju võtta korraga 5tk, isegi suured WC-d on täpselt keset seda raamatukogu, et sa ei peaks kuskile kaugele ära minema. Lisaks on nende koju antavate raamatute tähtaeg 3 nädalat, mis on märkimisväärselt parem kui EKA 10 päeva, süsteem on lihtne - plastikkaardiga saad raamatukokku ja õpilaspiletiga saad raamatuid laenutada, igaks tegevuseks on oma lett - on olemas lett tagasiantavatele raamatutele, kaks letti võetavatele raamatutele jne. Nii et sabasid ei ole. Paljundusaparaate on üksjagu ja hoolimata klaasseintest on tegelikult äärmiselt vaikne ja rahulik seal. Ja ma ei hakka ometi mainima, et kõikides valdkondades on nende raamatute valik ikka MÄRKIMISVÄÄRSELT laiem ja huvitavam kui Eesti raamatukogude oma... Noh, ilmselt on asi selles, et siin on ütleme 75% prantsuskeelset kirjandust, mis Eestis praktiliselt puudub, ent ometigi on prantslastel ju tohutud teadus- ja kirjandustraditsioonid, nii et nad on kirjutanud vägagi asjalikke teoseid ja mitte vähe. Ja rääkides urbanistikast, siis see valdkond on neil ka ju aastakümneid olnud juba päris arenenud ja oluline, nii et selle teema riiulid ajavad mu suisa ahastusse. Ma lihtsalt kardan, et ma ei jõua neid kõiki läbida enne koju tulekut. Ja see on kõigest St. Denis raamatukogu, IFUs on terve linnateaduslik ja arhitektuurialane raamatukogu eraldi, milles ma pole põhjalikumalt julgenud isegi ringi vaatada, sest selle tahaks kõik otsast lõpuni kaanest kaaneni läbi lugeda.]

Aga nüüd jõudsime me siis elusalt ja tervelt koju, üritasime endale taas pastat Bolognese kastmega sisse toppida ja seisame nüüd vastamisi alternatiiviga, et järgmise nädala sama ajani peamegi me kodus passima (hence all the books). Tõsi küll, üks rong iga 35 minuti takka käib hommikuti viiest üheksani ja õhtuti viiest üheksani, aga ma päriselt ka eelistan oma ribikondid terveks jätta ja mitte jalge alla sõtkutud saada, nii et eks me veel vaata seda asja. Enne reede hommikut ma vist ennast siit kohe heaga ei liigutagi, toitu on piisavalt ja raamatuid ka. Internett ja muusika ja seltskond Triinu näol ka olemas... Kurat, tõepoolest nagu mingi piiramine oleks :D Reedel võib vast siis linna suunduda, selle aja peale peaks streik vaikselt leebuma hakkama ka.... Nädalavahetuseks ei tohiks nad päris seda 90%-st streiki jätta, sest siis läheb rahvas hoopis käest ära ja [nagu Triin kommenteeris] nad saavutaksid siis ainult seda, et tehakse juba pigem ettepanek kõik need kuradi metroorongid automaatseteks teha, mitte mingitele pidevalt streikivatele rongijuhtidele palka juurde anda :D Neljateistkümnes metrooliin juba funktsioneeribki ainult automaatsete rongidega, asi see siis pole neid ülejäänuidki mehhaniseerida, selmet neile pidevalt palka juurde maksta.

Vot siis. Aga davai, ma nüüd ostan lõppude lõpuks siiski ära kojusõidupiletid ja asun oma raamatuvirna kallale.

Minu esimene akadeemiline triumf...

Pidasin loomulikult silmas Prantsusmaa pinnal viibitud aega. Noh, ei, igatahes, praegu on meel hästi rõõmus ja väga vinge on olla. Saime nimelt tehtud (ja kaelast ära) selle Bordeaux ettekande. Ja ega tegelikult see polnudki midagi hullu, ma lihtsalt ei suutnud ennast kuidagi kätte võtta... Täna hommikul panin kella kolmveerand seitsmeks tirisema, et korralikult ette valmistada. Arvake seitse korda, kas ma tõusin ka või? Tegelikult läks nii, et ma sõna otseses mõttes tormasin voodist bussi peale... Siis läksin juba teist korda saiapoe õnneks - st vaatasin, et buss just läks ära, et ma astun siis saiakast läbi ja võtan ühe õunatasku, sest hommikust ei jõudnud süüa... Võtsin siis selle õunatasku ja poest välja astudes vaatasin, et kurat, buss JUST läks ära. Ehk siis esimene buss oli vale number. Nojah... Siis helistas Fanny, et ta jääb pool tundi hiljaks - jäi kolmveerand. Mina ise jäin pool tundi, sest ummikud olid ka. Siis selgus, et ta arvas, et ta saatis mulle sissejuhatuse teksti, mida mina rääkima pidin, aga tegelikult ei olnud saatnud. Ja lõppkokkuvõttes kukkus välja nii, et mina pidin rääkima suurema osa teksti ja tema, kes ta oli selle küll suuremalt jaolt kirjutanud, tema siis niisama seisis ja naeratas ja seletas minu jutu vahepeale midagi. Brr... ja siis tegid loomulikult meie ees mingid tüübid kolmekesti superhead ettekanned Lille'ist, mis ajas mu natuke närvi, nii et ma kohe kukkusin keelt väänama alguses. AGA... peale esimest ebaõnnestunud laused läks siiski kõik suurepäraselt ilusasti ja lõpuks kõnelesime me päris pikalt ning mind kiideti mu prantsuse keele pärast taevani, mis on muidugi väga teretulnud nähtus.

MUIDE, mis on eriti tore, on see, et kui ma siis pärast loengut läksin õppejõu juurde murega... et seitsmendal jaanuaril on eksam, aga ma ei jõua selleks ajaks kodust tagasi, siis ta vaatas mulle rõõmsalt otsa ja ütles, et noh, heakene küll, kui sa nii hästi ettekannet oskad teha, eks ma siis vabastan su sellest eksamist, see pole sulle niikuinii raske. Voilà. Nii et ma ei pea otse India lennukilt ümber istuma Pariisi lennuki peale. Juhhuuuuu. Teise aine eksam on muidugi järgmisel päeval, ega ma eriti palju kauemaks ikka koju ei saa jääda, aga nii üldiselt seegi hea, kas pole? Ja igatathes ostan ma õhtul lennupiletid ära, ma enne ei tahtnud seda igaks juhuks teha, kui ma pole õppejõuga rääkinud.

Noh jah, aga vihastavad uudised tulevad järgmiseks. Ikka see kuradi streik. IFUs jäävad kolmapäevast järgmise teisipäevani loengud ära, sest vahepeale mahub kohe palju neid kuradi streike. Esiteks siis, esiteks hakkab kogu transpordi streik homme õhtust ja pidi väidetavalt lõppema neljapäeva õhtul, aga tegelikult kui üldse lõppeb, siis lõppeb laupäeva hommikul, et inimesed vähemalt nädalavahetuselgi liikuda saaks. KUI ta siiski lõppeb. Olgu, aga siis esmaspäevast algab mingi õppejõudude ja koolide kaadritöötajate streik, ma ei saanudki aru, kas nendesamade koolireformide vastu või mille vastu täpselt, aga esmaspäev-teisipäev on nende streik. Kuradi närvi ajav. Selles mõttes, et esiteks olen ma juba väljas sellest east, kus koolis ärajäänud tunnid mingit erilist eufooriat tekitaksid - actually tulin ma siia ju siiski õppima, eksole, mitte lakke vahtima. Teiseks on kõige närvi ajavam see, et ma elan (endiselt kahjuks) kuskil urkas 20km kaugusel Pariisist ja streigipäeval ma just ei hakka hommikul Pariisi poole astuma, eksole! Vanasti küll Tuglase kirjanduslike meenutuste järgi seda tehti, aga isegi toona elasid kunstnikud Pariisi südamest umbes 8km kaugusel, nii et neil õnnestus suurima hädaga jah edasi-tagasi ära käia. Aga 40km päevas vantsida... See tähendab, et halvemal juhul tuleb homsest õhtust kuni pühapäevani siin passida - vähemalt ümberkaudsed külad läbi jalutada ja muidugi raamatuid lugeda kõvasti. Mis kõige iroonilisem, on see, et Triinule tulevad kursaõed külla ülehomme nädalaks. Ma täitsa tahaks teada, mis neist saab, kui mitte miski ei liigu. Ai-ai-ai, valisid ka vale nädalavahetuse. Fanny kommenteeris seda lõbusalt, et nojah, kui nad nädalaks jäävad, siis nad ju võivad esmaspäeval Pariisi näha :D Karm. Urr... Oleks siis juba seal Père Lachaise'i juures, saaks ka jala linnas ringi käia. Aga ma vean kihla, et nii kui me sinna kolime, siis lõppevad kõik viimsed kui streigid. Igatahes praegu raadio pasundab kogu aeg, millised liinid käivad ja millised üldse ei käi... Tähendab siis, et ka need, mis käivad, neil käib üks rong kümnest, eksole, nii et ei ole siin rõõmustavat midagi.

Ma pakun välja, et kõik see vist on põhjustatud riigi pankrotis olekust. Nii poole kõrvaga uudiseid kuulanuna panin ma kaks ja kolm omavoliliselt kokku. Ega ma kindel ei või olla muidugi. Üleüldse on naljakas, vanasti ei meeldinud Chirac ka kellelegi, aga nüüd sõnas üks professor väga tundeliselt: "Oli see Chirac, mis ta oli, aga vähemalt ei olnud ta vulgaarne nagu Sarkozy". Nii et toda siin ei salli enam keegi silmaotsaski. Väga huvitav...

Olgu pealegi, mul nüüd valmisid makaronid munaga... Huvitav, kas asi on selles, et ma tegin neid pannkoogipanniga (Steph viskas ju vana ära ja uut pole ostnud), aga kui ma nad pannile kallasin, siis nad jäidki ühte tükki ja alt siledaks nagu pannkook. Väga salapärane...

Intriigid ja suudlused

Jaa, ma hakkan endale päris intrigandina tunduma. Aga plaan on välja mõeldud ja käiku paisatud. Nimelt luiskasin ma Stephane'ile nüüd eriti õnnetut nägu tehes, et pean poole aasta pealt Eestisse tagasi pöörduma, kuna ilmnesid probleemid stipendiumiga ning mul ei õnnestu teist semestrit siin olla. Mis tekitas muidugi minu olukorra vastu sümpaatiat ning tagatise tagasisaamisega pole ilmselt muret, kuigi juba on jäänud kahe kuu etteteatamise asemel kuu ja nädal. Brrr...

Plaani teine pool näeb ette, et kui Triin naaseb ning paar päeva asjad klaaruvad, siis ütleb tema Stephane'ile, et tema vanemad ja eriti tema (tegelikult vist olematu) peika ei ole sugugi nõus sellega, et kui mina ära lähen, siis tema üksinda Stephane'i majja elama jääb. Et ikka ebanormaalne - tütarlaps ning mingi üksikust hundist prantsuse mees eksole. Noh, eks me elame-näeme... Niimoodi peaks asjad laabuma. Ja igal juhul mõjub see ikka paremini kui see, et me pakime lihtsalt asjad kokku ning kolime teise korterisse. See talle kindlasti poleks meeldinud. Ma tean küll.

Aga igatahes, ta on nüüd jälle allkorrusel, vedeleb televiisori ees õnnetu näoga, süütab terves majas lõhnaküünlaid ning näeb üsna õnnetu välja. Huvitaval kombel ilmusid aga tema ja Laurence'i pildid jälle kööki. Ta on nimelt üks omapärane mees, ta tahaks kangesti näidata välja seda, et meil on temaga nii palju ühist... Või et ta elus toimub ilgelt palju midagi. Aga kuna me temaga nii hiigelpalju ei suhtle ja ühel ajal kodus ka pole, siis ta selle asemel jätab hoopis igasuguseid märgikesi maha oma põnevast elust. Eriti siis kööki... Näiteks, kui ma Egiptusesse läksin ja sealt tagasi tulin, oli kööki ilmunud Nofretete büsti kujuline ripats, et näidata, et tema ka seal käinud on. Siis, kui tal on parajasti Laurence'iga head ajad, riputab ta sinna üles hulga pilte nendest kahest koos... Kui ta vahepeal morni näoga teleka ees istus, siis kadusid köögist ka pildid. Nüüd äkki ilmusid need jälle tagasi... Väga kahtlane värk. Ahjaa, ja kui meie muudkui muuseumides ja näitustel käisime vahepeal, siis ta nägi kuskil mingeid piletikontse ja reklaamlehti ning lõpuks tuli ja riputas köögitahvlile üles värvikireva Arcimboldo maalinäituse reklaami, et näe, tema ka käis näitusel. Vot selline ekshibitsionistlike kalduvustega üksildane mösjöö.

[Parandus, polegi nii väga üksildane, näib. Eile öösel kuulsin ma ülevalt korruselt mingit naisehäält ja just praegu tuli talle läbi vihmasaju keegi naisterahvas külla. Kurat, ma just panin kartulid keema all, nii et ma pean varsti alla nende seltsi ronima natukeseks. Viies ratas vankri all. Aga vähemalt küünlad leidsid selgitust.]

Muuseas, minus tekitab ka endiselt segadust see musitamise komme... Selles mõttes, et ma ei tunne kunagi vajadust selle järele, et kedagi, keda ma näen tervenisti esimest korda elus (ega, ausalt öelda, ka teist korda elus ette sattunud inimesi), kohe laksuvate musidega tervitada, eksole. Aga eriti viimasel ajal on päris mitu korda juhtunud, et tullakse minu juurde ja jäädakse pealtnäha juhuslikult seisma otse mu nina alla ja siis kui ma natuke liigutan, siis teine nagu nõksatab, et tahaks nagu suudelda, aga siis kui ma liiga aeglaselt reageerin (või üldse mitte ei reageeri), siis on nagu selline naljakas hetk... Nõnda on kõigi kohalikega, välismaalased, kes moodustavad pea poole mu üsna väikesest suhtlusringkonnast, loomulikult selliseid kombeid ei tarvita. Nojah, või siis nagu täna seal korteris... Tuli neile mingi sõber külla, kui me hakkasime parajasti neid tšekke ja pabereid ja asju ajama. Loomulikult polnud ma seda tüüpi kunagi näinud, aga sellegipoolest tuli ta jube entusiastlikult ning musitas minu ka ära nagu tavaliselt pisikeste koerakestega tehakse (ise oli selline elegantne, ilus, hoolitsetud kutt), aga siis ära minnes tema istus toa teises otsas tugitoolis ja mina lehvitasin siis kogu seltskonna poole hüvasti ja jätsin selle nö perenaisega (nojah, hea perenaine küll, minuvanune ja pole kordagi vist nelja aasta jooksul kööki puhastanud) nägemiseni, aga siis iga kord, kui ma natukene peaga toa poole vaatasin, siis käis tollest kutist nõks läbi, et tõuseks nagu nüüd püsti ja teeks mulle musi... No ma ei tea, no lihtsalt naljakas on :D Mõned ja mõnikord suudlevad, teised ja teinekord jälle mitte... Ja millal ma siis pean teadma, kas suudelda või mitte? Mina omalt poolt ei initseeriks asja üleüldse, aga no päris ebaviisakas ka ei saa ju olla (mitte et see mind siiani takistanud oleks). Aga nüüd näiteks küsimus, et kui ma alla kööki lähen, kas on hädavajalik allolev tütarlaps, kesiganes ta ka pole, ära musitada või mitte? Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised dilemmad!

Nojah siis, aga venitan, mis ma venitan, ma pean lõpuks ikkagi selle pagana Bordeaux ettekande käsile võtma. Bööööö. Homme hommikul tuleb ette kanda, siis saab vaevast lahti. Jehuu.

Vihma teile kõigile (võtke ära see, mis meil sajab).

Alla kirjutatud

Jah, nuud on siis kokku raagitud, et alates teisest detsembrist voime me iseenesest kolida sisse sinna juba. Kuidas kull Stephane sellesse suhtub, ma ei tea. Aga ikkagi oma kodu jargmiseks seitsmeks kuuks. Maksab 815 eurot kuus, mis on pisut rohkem, kui Gagnys, aga vahemalt nuud jaab soitmise aega vahemaks. IFUsse saan eriti hasti, 3 peatust metrooga ja siis kohe olengi oige RERi peal ja saan eeldatavasti nuud kodust 25 minutiga kooli. Juhhuuuuuu. Elu on ilus. St. Denis'sse minekuks tuleb ikka umber istuda, aga eeldatavasti saab sinna nuud nii 40 minutiga, eelneva 1.15 asemel. Palju parem, eks?

Enda pangakontot vaadates sain ma muidugi kreepsu... Ma tegelikult ikka EI tahtnud teada, mis tempos raha kokku sulab. Aga noh, pole nii hull, kui esmapilgul tundus, sest kovasti raha on meil esiteks ju Stephane'i kautsjoni all jne. Brrr, aga kevadel voime me vist endale lubada tapselt ainult pastat ja paar pudelit koige odavamat veini :D Mis teha. Elu on ikkagi ilus :D Me hakkame elama kohe metroopeatuse juures, korval on mitu marketit; turklase puuviljapood, igasuguseid kohvikuid, brasserie'sid, lihapood, saiapood, internetipunkte (a me loomulikult saame endale ka neti) ning juba rongi peale joudmise arvelt hoiame me kokku kova 15 minutit, mis me iga paev Gagnys raudteejaama marsime. Juhhuuuuu.

Ainult et... puhapaev on ja kell on alles pool uks, koik on kinni ja mitte midagi pole teha (peale kodutoo, mida ma kull toepoolest peaks tegema) ja igav on ja uksi on kurb ka :( Nuuks-nuuks. Kedagi pole messengeris, kes lobiseda viitsiks ja uleuldse... Nukker. Eks ma siis nuud lahe kohvikusse, vota uks kohv ja loe selle korvale raamatut... Ja siis tuleb vist koju minna ja hoopis end kokku votta ning see Bordeaux ettekanne ara lopetada. Kui masendav. Pariis on taiesti igav, kui on puhapaev ja pole ka kedagi, kellega ringi hangida!!!

Aga olgu, mis ma ikka halan. Lahen otsin mone kohviku, mis actually ka lahti oleks.

Ma leidsin kodu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Juhheiiiiiii! Ma leidsin kodu. Hmm, ma küll veel ei tea, millal me sisse kolime, aga selleks on ühetoaline üsnagi suur korter Père Lachaise'i kalmistu juures mõnusas rajoonis. Uhhuuuu! Mingi kena araabia päritolu noorpaar kolis sealt ära suuremasse korterisse ja ma vist meeldisin neile... Ma võtsin minnes karbi šoksi ka kaasa ja siis oli asi otsustatud :D Neil käis küll peale minu ka täna veel paar vaatajat, aga nad helistasid üsna ruttu tagasi, et davai, me saame selle. Nad pole ju isegi Triinu näinud :D No mida iganes, nüüdon vaja ainult Stephane saada niikaugele, et talle teatada, et me ei tulegi tagasi, kui me kord jõuluvaheajale oleme läinud. See ei saa ka kerge olema. Aga no elame üle.

Jesssss.

Oligi liiga ilus, et tõsi olla

Oh jah, südaöised seiklused. Mis päädisid peaaegu tehtud veaga.

Noh, ühesõnaga, leidsime netist absoluutselt värske, just üles pandud utoopilise kuulutuse, kus üüriti suurt, ilusat, korras, möbleeritud korterit otse Jumalaema kiriku taga... kõigest 650 euro eest kuus. Ile de St Louis - Pariisi üks kõige kallim rajoon. Vana aadlike linnaresidentside piirkond. Ja maksab vähem, kui meie siin, äärelinnas oma Stephane'ile maksame. Võrratu, kas pole??? Võtsin meiliaadressi, lisasin naise MSNi ja hakkasime vestlema. Meie olime esimesed, kes küsisid, sest ta oli selle just üles pannud... liiatigi olime ainsad, kes MSNis rääkisid ja otse nö vahetuma kontakti lõid. Aga meie rääkimise ajal sai ta juba 15 teist meili, kes kõik sedasama korterit küsisid.

Olgu. Nad olid kaks juuratudengit (väidetavalt), kes kolisid Toulouse'i ja tahavad korterit Pariisis selleks perioodiks välja üürida, et see neil tagasi tulles ka alles oleks. Küsimus ainult selles, et miks nad tahavad välja üürida korterit, mille eest nad saaks ka 2000 eurot kuus vabalt, küsides selle eest kõigest 650 eurot.

Tingimus: võtavad esimese, kes neile meeldib, aga see peab minema Toulouse'i ja maksma kohe ära kaks kuud ettemaksu pluss ühe kuu üüri, kokku umbes 2000 EUR. Sealsamas kirjutataks alla lepingule (sealhulgas pole see mitte juriidiline leping omanikuga, sest nemad on üürnikud, meie oleksime allüürnikud), saaks võtmed ja jalutaks Pariisi tagasi ning võiks kasvõi kohe sisse kolida, kuigi üüri hakkaks maksma alles detsembri algusest.

Jutt oli päris kena, broneerisin parajasti isegi rongipileteid, aga siis hakkasime ikka vaikselt kahtlema. Kuidagi liiga ilus, et tõsi olla. Mida ma, kurat, teen, kui ma tulen sealt tagasi, võtmed pihus ja 2000 eurot vaesemana, aga see ei funka? Seal elab keegi teine, korteri päris omanik, või võtmed ei keera, või ilmub kohale päris korteriomanik, kes ei tea allüürnikest midagi jne jne jne.

Küsisime, et maksaks õige ühe kuu ettemaksu ära ja sõlmiks lepingu, siis maksame ülejäänu, kui näeme, et kõik korras on. Sellepeale tütarlaps vihastas end siniseks, ütles, et ega tulnud inimesi oma korterisse lunima, kui meile ei meeldi, ärgu võtku.

Me siis arutasime natuke omavahel, mõtlesime, et kurat, kahtlane ikka, eestlase kaine mõistus ja nii... Ütlesime, et ei, et ma ei sõida esiteks 200 euro eest homme hommikul kell 8 teise Prantsusmaa otsa, et talle 2000 eurot niisama pihu peale anda eksole. Et kui ta pole nõus sellega, et me maksame ettemaksu ja pärast korteri nägemist ülejäänud osa, siis ei aitäh.

Vihastas. Õiendas. Kuulutas, et leidis kahe minuti jooksul järgmise tahtja, kes tuleb talle homme maksma. [Jee, right, tõepoolest leidis ta öösel kell 2.12 kohe kahe minuti jooksul inimese, kes istub ka hommikul 8-se TGV peale ja kihutab viis ja pool tundi Toulouse'i sõita. No jeeeeeeeeeeeeee right tõesti.] Mina soovisin õnne talle sellel puhul.

Ütles, et olgu, me ikka meeldime talle. Andku ma talle tšekk kogu summale, ta ei kasseeri seda enne sisse, kui me pole Pariisi ja korterisse jõudnud ning näinud, et kõik on nagu lubatud :D Heheeeee... Loogikaviga on siin ju: esiteks, kuidas mina tean, millal ta selle sisse kasseerib, kui ma talle juba tšeki olen andnud. Nimelt ta ei tahtnud tavalist tšekki, vaid pangas sertifitseeritud tšekki, mis tähendab, et pank võtab minu arvelt kohe raha endale ja väljastab mulle juba ettemakstud tšeki, mille ma peaksin siis omakorda neile andma ja nemad saaksid oma raha kätte pangalt, mitte minu kontolt. Kui ma annaksin neile päris oma tšeki, siis ei saaks nad raha sellelt päris kohe kätte ja ma võiksin väljamakse peatada :) Teiseks on veel ka see, et tegelikult on homme pangad kinni ja tema nõutud panga tšekki ei saaks ma talle isegi mitte anda, rääkimata sellest, et mu prantsuse kontol ei vedele lihtsalt niisama 2000 eurot eksole. Ja rahade sinna kantimine laupäeva hommikul enne kaheksat oleks ka päris huvitav ülesanne olnud :D Katsuge, kas mõni pangaautomaat annab teile üle 300 euro korraga kätte? Vat ei anna. Ja ega ükski rahvusvaheline ülekanne ka alla paari päeva kohale ei ilmu. Aga noh, seda kõike ei hakanud ma talle seletama loomulikult. Lihtsalt naersime natukene Triinuga selle üle, kuidas ta silmnähtavalt järjest närvilisemaks muutus.

Böö... arutasime veel siis Triinuga omavahel, aga enne kui me polnud kolme minutitki nõu pidada saanud, hakkas ta meid ilgelt taga utsitama, et noh, jah või ei siis, öelge juba ruttu, aga et ega tema ju kedagi ei sunni... mis päädis sellega, et ta siis ise ütles, et kui te nii kahtlete, siis aidaa...

Veel mõningate tagantutsitavate fraaside järel hakkas ta sõimlema nagu voorimees, käskis meil lennukile istuda ja oma kodumaale tagasi kolida, kui me lollid välismaalased prantslastest midagi ei pea ja neid ei usalda ja taratatatatataaa, et me oleme ikka parajad sitakotid küll jne jne jne. Päris ebatsensuurseks läks lõpuks asi.

Niisiis... ma küll olin juba valmis kell 8 rongi peale istuma tõesti mingi hetk alguses, aga mulle näib, et läks päris hästi siiski... ja alguses kena jutuga juuraõpilastest said eriliselt inetut sõimu pilduvad noored tänavakaagid. Bumm-bumm. Aga vaadake, asi kestis õhtul kella poole kümnest kuni kella poole kolmeni, nii et päris haarav seiklus igatahes... Ja mina veel juurdlesin, kuidas tänast õhtut sisustada :D

Aga ilus oleks see ikkagi olnud :D

Streik.Jätk.

Oeh, ilmselgelt olin ma eile liiga rõõmus, et RATP hakkab streikima JÄRGMISEL nädalal. Sest täna koolist tagasi tulles selgus, et millegipärast sõidab metroo väga harva ja üleüldse oli niikuinii tipptund pluss vahelt ära jäänud rongid... Kui kole tunglemine, ma jälestan sellist asja.

Naljakas oli veel see, et vist oli sellessegi rongi pandud mingi erakorraline streigimurdjast rongijuht... Või siis oli ta streigist nii närvis ja põnevil... või oli ta juba nii kaua järjest sõitnud, et täielik igavus ja sõnapidamatus oli teda igast jäsemest haaranud... Nimelt ta kogu aeg latras valjuhääldisse. Monoloog kõlas umbes nii:

Noh, kullakesed, pange vaim valmis, järgmises peatuses ootavad suured massid.

Võtke end koomale, mahutage nemad ka ära.

Laske inimesed välja enne, kui uued peale hakkavad tulema.

Teie, proua, lapsekäruga... Olge ettevaatlik, on täiesti katastroofiline, kui keegi täis rongis te lapsele otsa kukub. Inimesed, ma saan aru, et on raske kellelegi istekohta leida, aga leidke siiski sellele prouale oma lapsega istekoht, sest kui keegi ta beebile otsa vajub, siis on sellel täiesti traagilised tagajärjed. See on ju ohtlik!

Soovin head õhtut kõigile, kes järgmises peatuses välja lähevad.

Aga ülejäänud, võtke koomale, seal ootab suur rahvahulk.

Ärge muretsege, kui te rongi ei mahu, mu selja tagant tuleb ka kahe minuti pärast veel üks rong, mis töötab, sinna ka mahub.

Ma loodan, et teil tuleb ilus nädalavahetus. Head tuju kõigile.

Hmm, ma saan aru küll, et on raske säilitada head tuju, kui teid halvasti transporditakse, aga proovige siiski.

Streigi terviseks, mõelge siis meie peale ka.

Te unustate ilusa nädalavahetusega kõik selle, et siin natukene aega ebamugav oli.

Nii, selles peatuses läks rohkem inimesi maha. Võtke nüüd siis jälle kopsud õhku täis, järgmises peatuses juba ootab mass.

Ühesõnaga, ja meil on rongijaamast metrooga kooli üksteist peatust ja kogu selle tee tädi targutas midagi, lõpuks kõik juba hirnusid kõva häälega, kõhud nii kõveras, kui täis rongis olla saab :D Päris koomiline. Aga teate, kuna see oli nii naljakas, siis tõepoolest nagu see, et vastik oli mingi rahvahulga vahele litsutud olla, see läks nagu hoopis meelest ära või ei jõudnud seda tähele pannagi :D Huvitav, kas ta oli hoopis mingi psühholoogiliste kalduvustega ja see oligi tal plaanis? Igatahes... Veider. Jah, igatahes oli meil kõigil seal rongis jube naljakas.

Aga muud ma täna ei teinudki. Magasin kaua, siis valmistusin kooli minema... Noh, ja kooli minek, loeng ja siis tagasi tulek võtab kokku juba kuus tundi, nii et rohkem justkui ei mahugi päeva eriti palju. Linna ei julenud ronida, pärast ei saa üldse tagasi :S Aga homme tahan küll minna vahepeal linna, eriti hull on siis, kui see tüüp oma lastekarja siia kokku kutsub. Brr...

Streik siin, streik seal, streik iga nurga peal

Nagu ma natuke aega tagasi mainisin, peaks mina nüüd ka kõige täiega streikima hakkama, aga see oleks juba liig mis liig. Võtsin endale klaasi veini hoopis ja otsustasin unustada frustratsiooni, mis interneti ajutine streikimahakkamine minus tekitas... ning otsast peale alustada.

Ühesõnaga siis, streigid... Eile õhtul sain nimelt Triinu käest (kes, muide, praegu Eestis on) teada, et siin peaks täna streik hakkama. Streik oligi, aga siiski raudteelased, mitte metroolised. Meil siin on nimelt kaks üksust, SNCF, mis on kaugliinide rongid, ning RATP, mis on Pariisi ja Pariisi ümbruse metroo ja lähiliinirongid. Nii et täna käis RATP ehk siis RER ja metrood lihtsalt natuke harvemini, aga rongid seisid päriselt.

Siis avastasin ma kooli jõudes, et seal on ka streik. Sedakorda üliõpilaste streik uute kõrgkoolireformide vastu. Point selles, et Prantsuse valitsus on pankrotis ja tahetakse ülikoolide rahastamine anda erakätesse. Et erafirmad peaksid oma vastava tegevusvaldkonna ülikoole ja osakondi rahastama. Kuna aga mulle seletati täna prantslaste suu läbi ilusasti ära, on Paris 8 üsna kehva renomeega kool, mis tähendab, et keegi ei tahaks siia eriti raha matta, lisaks koolitatakse siin veel palju igasuguseid humanitaar- ja kunstitegelasi ning kes tahaks maksta raha, et boheemlased saaks kunsti õppida või mingid tüübid ajalooga või urbanistikaga tegeleda? Et selles mõttes jääks Paris 8 kohe palju kehvemasse olukorda kui mõni muu kool, mis tähendab, et meie kool streigib rohkem kui mõni teine. Streik seisnes selles, et terve suur fuajee ja eskalaatorid olid toolidest tehtud suure barrikaadiga blokeeritud, et keegi loengusse ei saaks minna. Loengus oli selle paberi peal, kuhu oma kohalolust märge tuleb jätta, kirjas, et streigipäev, puudumine vabandatav. (Kahju, et ma enne ei teadnud :D).

Siis kuulutati mulle rõõmsalt, et kui see nädal streigib ikka ainult SNCF, siis järgmisel nädalal kolmapäeval ja neljapäeval streigib ka RATP, mis tähendab, et kool jääb ära ja üldse tuleb päev otsa kodus istuda, sest mitte ükski metroo ega RER ei käi. Böööööö. Ning kui nüüd meenutada, siis viimane streik pidi kestma ühe päeva ja kestis selle asemel neli, mis siis saab, kui nüüd peab olema streik kaks päeva?????

Huvitav, streigid on kogu aeg neljapäeviti ka veel. Selles mõttes, et meie neljapäevane perspektiiviloeng hakkab vaikselt ju kannatada saama. Streigipäevadel pole kohalolek kohustuslik, aga kuna järgmine nädal on juba kolmas neljapäevale langenud streik, no olge siis nüüd... Tavaliselt ei lasta peale kahte puudumist eksamilegi, aga nii kukub välja, et kaks põhjendatud puudumist võib olla, pluss veel kõik streigipäevad... Sellest loengust saaks peaaegu kohal käimata läbi. Noh, kahjuks pole see ka eriti keeruline ega töödnõudev aine. Ainus selline, peaks mainima. Miks ükski streik näiteks teisipäeval või reedel pole??????

Ahhaaa, ja kui mina millegi peale streikida tahaks praegu, siis näiteks prantslaste ettekannete süsteemide peale. Siiani olin ma ainult loengus paar korda põgusalt endamisi imestanud, et miks kõikide õppejõudude ettekanded ja slaidishowd üksteisega sarnanevad nagu kaks tilka vett. Nüüd selgus, et selle taga peitub põhjalik ajupesu.

Nimelt sain ma kokku preili Fannyga, kellega me koos seda Bordeaux ettekannet teeme. Arutasime ja arutasime ja ei jõudnud kuidagi slaidide järjestuse ja teemade üleminekute osas kokkuleppele. Lõpuks vaatas ta, et ma olen lootusetu udu ning pidas mulle pika loengu sellest, kuidas Prantsusmaal tuleb ettekandeid teha. See taotakse vaestele lastele juba algkoolis pähe ning nii nad jäävadki neid tegema... Ja sellepärast ongi kõik täpselt ühtemoodi.

Milline peab siis välja nägema üks korralik Prantsuse suuline ülesaste:

Alustuseks loomulikult sissejuhatus.

Seejärel "phrase d'accroche", mis kujutab endast põhimõtteliselt sellistest kindlatest vormelitest ja kindlatest asjadest koosnevat teksti, mis lihtsalt tuleb ära öelda.

Edasi tuleb teema terminite defineerimine, mis koosneb kõigepealt väiksemal skaalal asjade selgitamisest ja siis samade asjade asetamine suurematesse perspektiividesse. Noh, näiteks alguses räägite mingi avastuse tähtsusest kohalikus plaanis ja pärast räägite seda, mida see maailmale tähendas vms.

Siis tuleb püstitada problemaatika ja seda tulebki teha nii: "Käesoleva esitluse problemaatika on..."

Misjärel asute te seletama oma ettekande ülesehitust. Räägitegi sõna otseses mõttes ära absoluutselt kõik, millest te kavatsete edaspidi rääkida ja kuidas te sellest edaspidi kavatsete rääkida. Seejuures PEAB sellel ülesehitusplaanil olema konkreetne vorm - 3 x 3 x 3 alajaotustega ülesehitus. EHK siis tähendab see seda, et kõigepealt jagate oma ettekande kolmeks võrdseks osaks, mis te tähistate rooma numbritega - I, II ja III. Igaühe neist jagate kolmeks võrdseks argumendiks, mida te tähistate suurtähtedega A, B ja C. Need omakorda jagate te veel kolmeks võrdseks argumendiks, mida te tähistate araabia numbritega 1, 2 ja 3. Ning olgu mainitud, et kui te ehitate oma ettekande üles mingile muule arvulisele jaotusele, siis aktsepteeritakse läbi häda veel ülesehitust 3 x 2 x 3, aga kui te teete juba näiteks mingi 3 x 2 x 2 või 2 x 2 x 2 vms, siis võite te teha kuitahes hiilgava ettekande, aga teil on isegi rahuldava hinde saamisega raskusi ning kindlasti saate te kehvema hinde, kui kehva ettekande ettenähtud vormis esitanud isik. Sest tema vastas normidele.

NB! Iga kord, kui te mingi alajaotuse lõpetate, tuleb tagasi pöörduda algse ülesehituse seletuse juurde ja seletada, kuhu te olete nüüd parajasti oma ettekande üldplaanis jõudnud ja kuidas te jätkate.

Igatahes, siis tulevad kokkuvõtted. Ehk siis niikuinii tuleb teil iga alajaotuse lõpetuseks teha kokkuvõte. Et oletame, et te lõpetasite sektorit A2. Siis tuleb teha kõigepealt sektori 2 ühelauseline kokkuvõte ja seejärel ühelauseline sissejuhatus teemasse A3. Kui te lõpetate A3-le, tuleb teil teha kõigepealt kokkuvõte sektorile 3 ning seejärel võtta kokku kogu A sektor, misjärel teha üleminekuosa alajaotusse B. Jne jne jne. Ja kui te lõpetate sektorit C3, siis teete kõigepealt kokkuvõtte osale 3, seejärel osale C ning seejärel tervele ettekandele, mis tähendab, et te kordate veel kord kõikide alajaotuste kõiki kokkuvõtteid... Ning kui te olete sellega lõpetanud, siis viimasena lisate te uvertüüri. Sellest ei saanudki ma lõpuni aru, mida selle uvertüüriga avada tuleb... Ilmselt vist inimeste mõtted, et hakaku nüüd kaasa mõtlema. Böööööö, see jäi natukene ebaloogiliseks.

Aga jah, noh, tõepoolest, pea kõik õppejõud on tõepoolest selle vitsaga löödud, eriti IFUs. Alguses tundus mulle, et ehk nad teevad seda just sellepärast, et palju välisõpilasi ja puha... Et siis on ikka lihtsam aru saada, kui sulle pannakse iga natukese aja takka see plaan ette ja öeldakse, millest me rääkima hakkame, aga lõpuks hakkas pisut naljakas ka juba. Lihtsalt üsna napakas on, kui absoluutselt kõik tuleb kolmeks jagada. Sul ei tohi olla neli põhjendust ega kaks põhjendust, vaid peab olema kolm põhjendust. Sa ei saa klassifitseerida Le Corbusier'd kui 1) arhitekti ja 2) urbanisti, vaid sa pead panema ka 3) arhitektuuriteoreetik. Viimane on täiesti aktuaalne näite selle teisipäevasest loengust.

Üldjoontes ma ei väida, et süsteem on halb asi. Kui mõnele Eestis õpetavale isikule paar ülesehituslikku näpunäidet anda, saaks päris hästi asja... Suunaks lihtsalt nende tarkuse nö õigetele radadele. Teate küll, millest ma räägin. Mõni inimene võib olla küll kole tark, aga POLE LIHTSALT ÕPETAMA LOODUD, sest eneseväljendusoskus on nullimast nullim. Aga no nii idiootselt tähenärijalikuks minna, et kui sa tood kaks põhjendust kolme asemel, siis saad D, aga kui tood kolm, siis saad A. No mehed...

Igatahes on sellel süsteemil päris mitu miinust:

A) Kogu aeg seletades, millest sa nüüd edasi rääkima hakkad, jääb asja tuumast rääkimiseks kole vähe aega, sest

1. kell tiksub ikka edasi, kuni sina korduvalt oma plaani selgitad
2. kindlasti tekib kellelgi vahepeale küsimusi
3. raudselt läheb veel mõte ka sassi ja tuleb järjekordselt plaani seletamisega otsast alustada

B) Kogu aeg kuulmine, millest rääkima hakatakse, vajub lõpuks nii kordustesse, et igav on, sest

1. iga kord, kui te ütlete, et selles osas räägin ma sellest mehest, annate te muuseas sellest mehest ka eluaastad ja tema üldise kategoriseeriva info, et à la, Picaso elas siis, oli kunstnik, POLNUD PRANTSLANE. On kordus? On kordus!
2. iga kord, kui te lõpetate mingi alajaotusega, peate te tagasi pöörduma ülesehitusliku plaani juurde, mida te jõuate siis ka ettekande jooksul tutvustada vähemalt 4 korda, kui mitte 7 või 10 või 13.
3. korduvad ka slaidid, sest neid tuleb pidevalt edasi-tagasi kedrata.

C) Väga suur viga on see, et kogu aeg tuleb pöörduda tagasi samasse kohta ja seda ka slaidide puhul. Seda kuna:

1. Iga alajaotuse lõpul plaani juurde tagasi pöördudes peate te selle ka visualiseerima, st jooksma läbi slaidide tagasi algusesse.
2. Plaanist rääkides peate te illustreerima ja ära seletama ka selle, kuidas te teema tuumikule lähenete, nii et peate plaanist rääkides ära näitama ka illustratsioonid, mida te pärast teksti juures näitate, need on aga kaugel, eksole.
3. Te ju pole viitsinud ometi hakata pidevalt korduvaid slaide endale kopeerima, et pääseks ilma kogu aeg edasi-tagasi kerimisega, sest sellisel juhul oleks teie slaidiseanss pikk umbes 90 slaidi või nii...

Nii, ja täiesti jabur ning haige, aga see on umbes üks kolmandik ühe korraliku prantsuse ettekande sisuosast, ehk siis rooma üks: I. Millele eelnevad ja järgnevad igasugused kokkuvõtted, üleminekud, sissejuhatused, teemaarendused, problemaatikad, definitsioonid ja muud säärased. Ja vaadake ette, et te mingil juhul sidusat, sujuvate üleminekutega improviseeritud juttu ei räägi! Kaks, võite klassist lahkuda.

Saate nüüd aru, miks mina ka streikida tahaksin? Või miks ma tahaksin, et mõnigi streik näiteks esmaspäeval oleks! Järgmisel esmaspäeval, paluks!

Liiga palju streike

Appppppppppppppppppi

Mina hakkan streikima

Või nutma

Ma kirjutasin hiigelpika sissekande streikidest ja muust põnevast, mida ma täna teada sain... ja siis hakkas mu arvuti ka streikima ja kustutas kõik ära

Ja nüüd hakkan streikima mina, sest ma ei viitsi seda enam TÕEPOOLEST kunagi uuesti kirja panna

[No võib-olla pärastpoole proovin uuesti]

Pankrot

Jah, just selle järgneva sissekande nimel maksin ma kõikide seni tehtud piltide ilmutamise heaks 98 EUR ja pidin selle hinna peale kreepsu saama. Aga no ma tõesti ei arvanud, et see nii palju maksab. Eestis ka maksab tõepoolest 5 filmi mingi 800 krooni või nii, et ma olin suht suureks summaks valmis. Aga mitte päris SELLEKS! Olgu peale, olgugi et kohati kuidagi jube heledad, siis seda viga annab parandada, ma tahtsin neid pilte ikka väga näha ka.

Aga enne, kui ma nende juurde asun, siis täna oli ka üks vinge päev. Korterist ei saanud muidugi asja, telefoni teel oli Triinul kinnisvarabüroo tüübiga tekkinud mingi arusaamatus ja ei tahtnud keegi mulle korterit näidata, taheti, et ma maksaks sada eurot ja saaks selle korteriomaniku telefoninumbri. Nii loll ma muidugi ei olnud, nad ju ärivad sedasama telefoninumbrit kõigile maha, saavad ise kena kopika ja meie jääme pika ninaga. Pähh. Aga siis ma käisin uuesti seal Carnavalet' muuseumis, mis on siis Pariisi linnamuuseum. Päris ägedaid muuseume oskavad nad siinkandis teha. See oli ka niiiii kihvt, lisaks igasugustele maalidele ja joonistustele ja mööblile ja asjadele-esemetele olid nad tihtipeale teinud nii, et näiteks mingi toonase kohvikuruumi või mingi kirjaniku või kultuuritegelase kodumööbliga sisustanud toa täpselt nii, nagu tolle ajal oli, küll oli seal mingi tohutult vinge juugendstiilis juveelipood loodud, mis sajandivahetusel kõige kuulsam pood oli, siis oli seal mingeid tänavasilte ja reklaame ja uhket mööblit ja naeruväärsuseni pisiasju, nagu Marcel Prousti prillid ja Alexandre Dumas' kirjasulg jms. Päris põnev oli, tõesõna, mul läks seal oma kaks ja pool-kolm tundi raudselt, rääkimata raamatupoest, mis mu täitsa nutma ajas. Oleks miljonär...

Marais linnajagu on muidu ka äge, ainult kole kallis. Seal on selline tüüpiline, stereotüüpne vana Pariis, pisikesed kohvikud, kunstipärased butiigid, kus kõik hinnad algavad kuuekümnest eurost, aga kogu kupatus seal on seda ka muidugi väärt... Hästi nunnu. Aga siis mõned poed, spetsiifilised, on seal nii ägedad, paar sisustuspoodi leidsin ja siis veel mitu eripoodi, ei saa öelda, mis poodi, sest ma juba hakkasin jõulukinke varuma :D Lihtsalt mõned asjad sattusid ette, mis lihtsalt sundisid end ära ostma ja nüüd ma ei ütle ka, mis ma ostsin. Heee, tegelikult oli mul täna plaan raha kokku hoida. Nojah siis. Aga ei, see oli kasulik investeering.

Olgu, aga siis pildid... Et katsuda kuidagi kronoloogiliselt teha, siis alustame kõige algusest, sellest, kuidas ma Pariisi saabusin. Ja kuhu ma saabusin.

[Kurat, ma olin juba oma viisteist fotot kommentaaridega üles pannud ja siis kustusid nad kõik ära. Hakka jälle otsast peale nagu kilplane. Olgu peale siis]

Aga alustuseks siis see, et ma saabusin Triinu juurde, kaheksakorruselise maja kõige taevaalusemasse korterisse, kuhu meie asjad vaevalt ära mahtusid. Sees ei mahtunud pilti tegema, aga väljast nägi maja välja säärane:

Sealt kahe öö pärast lahkudes olime me mõnda aega kodutud. Asju oli meil selleks vääääääga palju nagu näha. Ja justnagu kiuste oli see aeg ka ainus, kus tegelikult vahepeal mingit vihma sadas:

Pärast seda faasi elasime nädalakese luksuslikus korteris kesklinnas, millest ma alles eelmisel nädalal neli pilti üles panin. Meenutuseks aga siiski, et olgugi et meil köögis orhideeõis oli ja puha, oli internet äärmiselt kehv ja me pidime istuma köögipõrandal, õueuks lahti ja ukseesised kardinad tänaval lehvimas, et naabruses asuva hotelli nett läbi paksude kiviseinte võtaks:

Sealt korjas meid üles Stephane, kes näeb välja tõeliselt ehtne prantslane, ehk siis säärane:

Ning tema poeg, kes on unustanud oma varasema hea kasvatuse ja tohutu viisakuse ning kes nüüd kogu aeg viimasel ajal muudkui jonnib ja jaurab, näeb välja sihukene. Peaks ütlema, et tal oli ka siin jonnituju, sest isa lasi tal ainult ühe korra karusselliga sõita.

Meie praegusest kodust olete te juba küll pilte näinud, aga kuna kordamine on tarkuse ema, siis veel mõned pildid esiteks minu ja seejärel Triinu toast:

Meie külast panin ma Liisi siinkäiguga seoses üles päris üksjagu pilte, neid ma ei hakka kordama. Ehk vast paar kurioosset pilti sellest, mida vein inimestega teeb. Siin oli nimelt too veinipidu, mida ma ka kuskil mainisin. Ja mainisin ka seda, et suhkruvatt kannab prantslaste jaoks nime "Papa habe" - voilà:

Ning täpsusvisete auhinnariiulist võib leida selliseid asju... Kui ma küsisin, kas neid saab võita ka, siis öeldi mulle, et omanik tõstis nad lihtsalt jalust ära, aga üldjoontes seisid nad keset mängupüstoleid ja kõrvitsaid ja ma ei tea mida veel.

Ehk siis nii:

Nii, ja kuna ma elan ju ikkagi Pariisis, kus on lisaks Eiffeli tornile ja triumfikaarele ka palju muud põnevat, siis siin on teile valik juhuslikke pilte juhuslikest nurgatagustest. Kõigepealt siis mõnus varjuline paik vana roomlaste aegse areeni juures:

Pantheoni sammaste mets:

Marais's leiduvad väääääääääga šefid kunstipärased asjad - sepistatud rauast sellised kokku joodetud mööblitükid:

Samuti on siin vingeid maju, mis näevad välja, nagu oleks nad puujuurte vahele tekkinud:

Lihtsalt vingeid villasid:

Ilusaid kirikuid... ja see ei tähenda ainult vana gooti stiili, eksole:

Ilusaid sügislehti (tegu on Père Lachaise'i surnuaiaga siis):

Pariis pealtpoolt näeb välja selline:

Ning maa alt säherdune: (koos Kerliga)

Siin on igasuguseid huvitavaid elukaid:

Ning kohalikel on palju veidraid harjumusi, nende seas kohvikutes istumine. Ja kohvikud hakkavad õhtuti välja nägema vot nihukesed:

Mhmh, siis me käisime kooliga ühel väljasõidul kunagi, eksole. Guise'is, kus oli üks Familistère'i nimeline kompleks. Põhimõtteliselt oli utoopialinnaga, midagi sotsialistliku linnakese taolist. See nägi enam-vähem väljast kõik selline välja:

Igapäevaelust niipalju, et sellise rongiga sõidan ma kogu aeg kuskile - selline näeb välja RER. Pisut mugavam ja avaram kui metroo lihtsalt:

Alatihti sai joomas käidud SEAL:

Ja minu koolimaja (IFU, see ilusam variant) näeb väljast välja säherdune. Seest jäid pildid kahjuks udused ja St. Denis ei ole ma veel söendanud kaameraga ringi käia.

Niisiis ja praeguseks aitab. Ma hakkan nüüd tegelema nende väljatrükitud variantidega. Selle asemel, et hoolega oma Bordeaux' ettekannet teha homseks. Ha-haaa.

Pulmad, jah pulmad... Lapsed, jah lapsed

Pealkiri on inspireeritud sellest, et inimesed minu ümber järjest sünnitavad ja abielluvad ja sünnitavad ja abielluvad... Mul hakkab juba selline riiulil olemise tunne tekkima. Aga noh, mitmele värskele emmele veel kord suured kallid ja palju õnnnnnnne ja siis loomulikult värskelt abiellunutele ja peatselt abielluda kavatsejatele ka! Ehk siis antud hetkel on kaks värsket tütarde emmet, kaks vastabiellunut, ühel 25.11 pulmad, kaks tütarlast peaks kohe varsti sünnitama ja üks mõtleb abiellumise peale, üks abiellus veel minu teadmata paar kuud tagasi, nagu selgub. Rääkimata minu pisut laialivalguvast kaugemast tutvusringkonnast - meie keskkooliklassis on mõlemad omadused ka vist päris taudina levinud. Uhhuuuuu. Mida mina veel ootan?

Täitsa huvitaks...

Kes minu järjepidevatest lugejatest on Californiast, New Yorgist, District of Columbiast, Saksamaalt, UK-st ja Englandist (eriti huvitav on see, miks mu arvuti säärast eristust teeb: UK versus England)??? Ma ei teadnudki, et mul [kõigis] nendes kantides eesti keelt lugevaid tuttavaid on :D Eriti naljakas on see, et arvestades, et mu ema on praegusel ajal tihtipeale reisil ja kõik paremad sõbrad-tuttavad ikka kuulutavad, et nad pole jõudnud mu kirjutisi lugedagi, kes siis loeb??? Sest lugejaid ikka üksjagu on, nagu näha... Rõõmustav! Ja salapärane :D Müstika, täielik müstika.

Aga jaa, nüüd ma olen siis üksi jäetud, Triin sõitis Eestisse ja Stephane on lihtsalt vahepeal kodus käinud ja kraanikausitäie musti nõusid siia jätnud... ning mina otsustasin hakata intelligentseks haritlaseks ning oma kokkuostetud raamatuid lugema. Käsil on teine peatükk "Kunstipärasest sepistööst" :P

Ulimalt veider

Jah, lihtsalt naljakad on prantslaste kirjutamiskombed. Ma olen juba maininud, et nad kirjutavad tapselt uhesuguse kaekirjaga ja millimeeterpaberile, aga neil on ka alati pinal korralikult laua peal ja seal on neli erinevat varvi pastakaid ja varvipliiatsid. Nagu paris varvipliiatsid, mida teritatakse. Ja mitu erinevat varvi markerit ja valge pliiats ka. Ja kuigi peaks nagu kiiresti konspekti kirjutama, naevad nemad selle asemel vaeva kirjutatu esteetiliseks muutmisega. Eri pealkirjadel on eri varvi jooned all. Koigele pannakse ette rooma numbrid voi trukitahed ja pmst koigest tehakse selline hull susteem. Ruumianaluusi loengus peame andma iga kord ara ise joonistatud kaardiharjutuse mingi kaardi pohjal - taiesti hull, koik prantslased toovad mingi ilusa kirju, varvipliiatsitega ara varvitud ja varjutatud eriti pohjaliku kaardi, mis on nii kirju, et sinna kirjutatust voi kujutatust ei saa mitte muhvigi aru. Mmm, mina tavaliselt teen hariliku pliiatsiga tavalise visandi, no ma ei tea, milleks ma peaksin mingi kunstjoonistamisega kaks tundi vaeva nagema? See naeb nii surr valja, nagu lasteaed, kus koik esitavad selliseid ilusaid kirjusid joonistusi. Raakimata sellest, et nad nagu mingit teksti raakida ei oska, nad peavad tegema sellise hullult pohimottelise plaani, kus on olemas kuni neli-viis alapealkirjade susteemi, aga niimoodi jaotatuna ju ei ole nii pohjalike alapealkirjade alla muud pannagi kui mingi uks lause... on ikka susteemid lastesse sisse juurutatud, no toesti! Kindlasti on sellel ka oma positiivseid kulgi, aga mul tekib teinekord tunne nagu lasteaias, kui mina olen ainus, kes loengus nagu kuulab, mitte ei varvi oma konspekti kirjuks ja mustriliseks, ning kui ma actually liigendan oma teksti lihtsalt loikude kaupa, mitte ei jaga loiku veel viieks uksuseks. Kummastav...

Otsin kiiremas korras...

...odavamat maitset. Jah, täpselt nii. See pole lihtsalt aus, et kui ma tahan kultuurimaailmaga tegeleda, avastan ma, et kõik kontserdid, teatrietendused ja muuseumid, mis just nimelt mulle meeldiksid, on nende kõige kallimate killast, või et mulle kogu poe peale kõige kallimad rõivad silma jäävad või et mulle näiteks väga maitsevad toidud, millest palju odavamalt saaks ka toituda. Üritasin ma siis endale sobivat paslikut teatripiletit leida... Kõigis teatrites on teooria järgi viieeurosed piletid kõikse odavamad. Aga kõige esimene etendus, mida ma vaatasin "Cabaret" - mängitakse veel Folies Bergère'is ka, ehk siis ühes ehtsas kabarees... kõige odavam pilet oli 28 EUR. No olgu, ma veel mõtlen selle peale, SELLE raha olen ma veel nõus maksma. Aga siis... Opéra ballettide ja ooperite piletid... "Pähklipureja" - 87 EUR, "Tosca" 115 EUR... "Cosi fan tutte" 45 EUR... Ja all kiri, et tegelikult on hea, et needki piletid veel saadaval on! Karm värk. Teises, Chatelet' teatris oli mingi Molière'i tükk, 75 EUR... MIKS küll? Näiteks Triinu lemmikbändid käivad alailma Pariisis ja annavad kogu aeg siin veel tasuta kontserte ka. Brrr... aga no ei kuula ma indiet, no ei lähe peale :(

Rõivad... Heakene küll, ei, ma ei ihka Guccit, Versacet, Yves Saint Laurent'i ega midagi säärast, rõivaid leiab ikka täiesti normaalse hinnaga enamasti, eriti siinkandis... Aga tulin praegu just hoopis toidupoest. Mõtlesin, et kuna see nädalavahetus sai kuidagi palju kulutatud, siis söön nüüd nädal otsa pastat ja praekartulit... Mõlemat mul isegi actually oli kodus. Aga tahtsin poest piima ja muna ja juustu... ja läksin tühja kõhuga poodi. Vääääääga suur viga. Arve suurust ma isegi ei vaadanud, aga nüüd on mul pühapäevani kohe täiesti paras hulk igasugust träni kodus - bolognese kastet ja india marinaadis kana, kaks hakk-kotletti ja kotitäis türgi ube, mingit küüslaugukastet ja kaks pakki šokolaadiküpsiseid, pudel veini, suur õunamahl, kartulikrõpse ja šokolaadikreemi, spagette ja hapukoort, ravioole ja kohvi, võid ja... ja ehk oli veel midagi. Nojah, aga ma lubasin nüüd pühalikult, et sellest piisab mulle suurepäraselt kuni pühapäevani ja et rohkem ma see nädal ausalt raha ei kuluta, ainult iga päev üks euro kuuskümmend senti, et enne ja pärast loengut tass kohvi osta. Vannun!

Hmm, aga muuseas, ma leidsin ka säärase huvipakkuvalt kurioosse asja nagu kohvifiltrid. Mitte sellised masinafiltrid, saate aru... Vaid nagu... Kuidas nüüd seletadagi. Presskanne ega presstasse neil siinkandis pole (Triin lubas mulle Eestist lõpuks ühe tuua, et ma rahus oma kohvi saaksin juua) ja mina imestasin, et kui neil kohviaparaati pole, kuidas nad siis küll kohvi joovad. Nüüd selgub, et on sellised pisikesed kotikesed, mida poes müüakse viiekümne kaupa. Näevad välja nagu Tetley teekotid, sellised ümmargused... Aga ühest otsast on lahti, sinna paned teelusikatäie kohvi sisse ja siis paned otsast klapi peale - neil on samasugune süsteem nagu vanasti padjapüüridel, et sealt seest tõmbad klapi välja ja otsa peale. Votttt! Sellisele topid kohvi sisse ja paned selle nagu teekoti endale kruusi. Ma kohe varsti lähen ja proovin all, kas see imeasi töötab ka. On ikka leiutis.

Stephane pole reede hommikust saadik koju ilmunud. Ärge saage valesti aru, ma ei igatse teda, ma olen hoopis kohutavalt rõõmus, et asi nii on. Pärast tekib tal jälle tahtmine koju tulla, morni näoga teleka ette passima jääda ja mingil varasel hommikutunnil ohjeldamatult koristama asuda... brrr. Niikuinii tuleb kolmapäeval poisiga koos tagasi. Lihtsalt praegu on õndsus, mõelge, keegi pole kolm ja pool päeva majas kütet välja keeranud, siin hakkab juba mõnus soojus tekkima ja majas on täiesti võimalik paljajalu käia... Tal on kokkuhoiurežiim, ta nimelt keerab kogu aeg kütte välja... ja meie sisse tagasi... ja tema kinni... ja meie lahti... Nagu me vanasti Klairiga akent avasime ja sulgesime. Aga külmaks läheb tõesti, kui see asi välja keerata, nii et me oleme järjekindlad. Juhhuu...

Pildid saavad valmis neljapäeva hommikul kell kümme, muuseas. Nii piltidena kui plaadi peal. Juhhei, tahaks näha. Arvet ei taha näha nende eest, aga pilte küll. Vinge. Ootan. Ainult et ma pean siis bussiga sõitma kohta, kuhu mul see päev muidu mingit asja poleks olnud. Täna läks, muide buss katki ka tee peal. Väga naljakas oli, seisime seal veerand tundi, buss oli pime ja täiesti välja surnud... Kui lõpuks süüde tagasi tuli, hakkas muidu peatuse nimesid lugev aparaat vilgutama rohelist kirja: "Olge teretulnud liinile 303, me soovime teile head sõitu". Väga napakas oli, selles mõttes, et ma ju ei tunne ära oma peatust ümbritseva pimeduse järgi...!

Aga jah, muidu on siinsed bussid väga esmaklassilised. Igasühes on see peatuseid lugev ekraan, kust saab muuseas ka teada, kui mitu minutit parajasti valitseva sõidutempo juures lõpp-peatusesse ja mingisse olulisemasse vahepeatusesse jäänud on. Ja peale saab ainult eest ja maha ainult keskelt. Ja bussijuhile tuleb näidata oma piletit või see sealsamas komposteerida ta nina all... Ning piletit ei saa osta ei bussijuhi käest ei bussipeatusest... Ausalt öelda ma ei teagi, kust neist osta saab... Mul on kuupilet, seda saab rongijaamast v. metroost. Ja kui kedagi peatuses pole ja kui keegi seda ka ei telli, siis ei peatuta, nii et mõnikord õhtusel ajal sõidab täiesti ilma peatusteta ja palju rutem. Siinkohal ka ainus häda - kui peatuselugeja ei tööta ja sa täpselt teed ei tunne, on pisut raske maha saada... aga samas sõidavadki bussidega ainult kõik, kes väga täpselt teed tunnevad - peale minu. Ning kõik annavad vanadele ja invaliidedele ja lastekärudele nende kohad vabatahtlikult, kui mõni vastava kategooria tegelinski bussi astub. Ja mingid neegripägalikud, kes peaks olema omast arust jube karmid vennad, tõusevad ka püsti, kui mingi vanamammi tuleb ja istet pole. Vinge. Mulle täitsa meeldib.

Olgu pealegi, aga endiselt, kui keegi leiab kuskilt mingit labasemat, odavamat ja vulgaarset maitset soovitada, siis võib mulle teada anda, muidu jääb esialgu vist teatrisse vähemalt minemata. Ülejäänud asjus vaatame ja mõtleme.

Põnev nädalavahetus

Oeh jah, teate, ma praegu vantsisin kohvitassiga trepist üles... kui keeruline see oli. Päkad tulitavad ja kannad kuumavad. Seljataga on tõsine Pariisiga tutvumise nädalavahetus. Väga šeff nädalavahetus, ei vahetaks millegi vastu tükil ajal. Selle nädalavahetuse jooksul ma kõndisin meeletult palju ringi, sõitsin kohutavas koguses metroodega mööda linna, sõin sama palju kui tavaliselt nädalaga, kulutasin sama palju raha kui tavaliselt kahe nädalaga, sain vähemalt kolmenädalase kultuuridoosi, tegin terve filmitäie pilte, jõin üle pika aja suurtes kogustes veini (Egiptuses ei jooda ja Triin on meil pigem piibuinimene), muutsin oma riietusstiili ja põhimõtteliselt lubasin, et ma lähen ülejärgmisel nädalavahetusel Kerlile Lille'i külla. Ahoi, siit ma tulen, Flandria!

Pildid on ka kohe tulekul, tervelt viis filmitäit. Homme hommikul esimese asjana ilmutan ära. Päriselt ka! Ma tean, et ma kogu aeg luban, aga nädalavahetus oli ja enne seda olid pühad ja siis olid neljapäev-reede kõik kinni. Siis saate pilte nii Pariisist kui Egiptusest kui kõigest muust, ma ka enam ei mäleta, millest.

Aga nädalavahetus siis... Jah, noh, läksin mina Kerlile siis reedel kell üks raudteejaama vastu. Rong tuli nagu kellavärk, täpselt 13.02. Ja teda on rahvamassist siinkandis jube hea kerge ära ka tunda - noh, peenike, pikk ja hirmus pikkade blondide juustega... Ei võtnud just kaua otsimist. Läksime siis rõõmsalt võtsime ühe kohvi ja pläkutasime juttu. Pagana tore oli jälle üle pika aja. Viimati nägime me umbes septembris Tallinnas... ja siis polnud mina veel üldse harjunud mõttega, et minust Prantsusmaa elanik saab. Ei kujutanud hästi järgmise kohtumise tingimusi ette...

Hmm, aga kuna mul oli mitme paberi peal kirjas, et reedel kella kolmene loeng toimub ja Kerli tahtis ka mõnda mu loengut näha, siis me suundusime varsti St. Denis'sse. Leidsime klassi üles, jõudsime tõdeda, et Kerli meelest näeb minu arust üsna kole kool välja päris kena, temal pidi päris sellegagi võrreldes täielik peldik olema... Ja seejärel juurdlesime, miks on loengus ja klassis, kus tavaliselt on kuuskümmend õpilast, ainult viis. Juurdlesime kohe oma nelikümmend minutit, siis otsustasime, et järelikult on õppejõud meie teadmata otsustanud pühi pidada. No ega siis midagi, võtsime kätte ja lahkusime. Sõitsime linna, lonkisime mööda Champs-Élyséed, ise kole näljased, ei suutnud valida, mida süüa. Lõpuks otsustasime suunduda Les Halles'i ja hiinakasse... Hmm... Noh, kuna mul antud hetkel on kõht päris täis, ei tekita see praegu erilisi emotsioone, aga toona kulus küll marjaks ära. SEEJÄREL... Las ma mõtlen... jah, võtsime ette ühe vesipiibu ja edasi hankisime kaks pudelit veini, juustu ja suitsuvorsti ning ronisime Montmartre'i treppide peale. Lihtsalt suurepärane, milline ilm siin veel endiselt on. Meil mõlemal olid seljas päris lühikesed seelikud, aga poole ööni õues istuda polnud mingi mure. Ainult et kõik tavalised vabaõhulauljad on millegipärast jalga lasknud. Huvitav, kas nende meelest on kurgule liiga jahe või on mikrofon katki... Kurb igatahes. Kuigi Kerli leidis, et veel pisut veini ja ta võib juba ise šõud teha. Selleni siiski asi ei jõudnud, me olime päris viisakas seisus ka siis, kui me lahkusime. Ära naera, Liis. Päriselt ka :D

Aga neh, Triin saatis mulle tänuväärselt mingi hetk sõnumi, et Stephi pole tõepoolest kodus ja et ta lukustab värava. Brrr, ma värisesin kõik see aeg, et äkki marsib Steph jälle koju teleka ette masendunud näoga passima, nagu ta terve neljapäevase päeva tegi... See oleks päris kole olnud, sest ma nimelt polnud talle Kerlist rääkinud. Tähendab... Ma mõtlen, et isegi kui nii oleks juhtunud, mida tal öelda oleks olnud, ma ju maksan talle selle toa eest niigi päris palju. Aga noh... ma otsustasin, et kui see peaks juhtuma ja tal kobisemist on, siis ma lihtsalt ütlen, et me kolime jaanuaris välja ja asi ants. Seda me tahame niikuinii teha, teile teadmiseks. Aga millegipärast, hoolimata sellest, et äkitselt kadusid köögist ära kõik tema ja ta praeguse tibi pildid ning et ta neljapäevase päeva tervenisti kella neljast pärastlõunal kella üheni öösel allkorrusel teleka ees istus, mossitas ja aeg-ajalt äärmiselt kurblikku džässi klaveril improviseeris, oli ta nüüd mitu ööd vahepealt kadunud... ja on seda siiani. Huvitav, kas minust eeldatakse, et kui majaomanik liiga kaua kadunud on, ma ka politseisse avalduse esitaksin? Einoh, tõele näkku vaadates, ongi see nädal, kus teda olema ei peaks, nii et jesssssssssssssssss. Aga ma olen lihtsalt juba õppinud, et temast midagi ettearvatavat eeldada on liig mis liig.

Siiiiiiiis, laupäev jah... Muuseas, Kerliga õnnestus meil mõlemal päeval täiesti korralikult varasel hommikutunnil ärgata... Laupäeval suisa kell pool üheksa, kuigi ma ei mäletagi, mis kell me lõpuks magama saime. Aga suundusime siis katakombidesse... Üritasime enne pannkooki saada, aga kuna selles kohvikus olid need parajasti otsas, pidime ikka sarvesaiaga leppima. Nojah, kunagi ei saa seda, mida vaja :D Aga jah, kuna katakombides on ilged sabad, siis me seisime tunnikese sabas, seejärel luusisime maa-aluste kontide vahel, siis läksime Notre-Dame'i katedraali tornide sappa, seisime tunnikese sabas, seejärel luusisime taevaste kolliskulptuuride vahel ning edasi seadsime sammud Moreau majamuuseumisse, kus tegelesime mütoloogiliste kangelaste tohutusuurte lõuenditega. Ja käisime pissil samas kempsus, kus Moreau kunagi. Päris ilus, isegi WC potil oli selline skulpturaalne, reljeefne jalg, rääkimata pissuaari tõeliselt veetlevast kraanist. Noh, andke andeks, aga see oli ühiskasutatav, ühekohaline kemps :), nii et ma nägin selle kõik ära. Aga kultuurilaks oli tõeline, vinge ja püsiv. Kusjuures endiselt olen ma tohutult tänulik oma EKA õpilaspiletile, mis mul piletihindade näol juba ainuüksi sellel päeval kümme eurot kokku hoidis. Suurepärane, et prantslaste meelest kunstiõpilased kultuurieluga tasuta tutvuma peaksid!

Muuseas, vesipiibust hakkan ma varsti küll sõltuvusse sattuma. Teist õhtut järjest käisime eile popsutamas, sedakorda mängisime triktrakki ka juurde ja puha. Kurat, õpeta veel inimesi mängima, ta tegi mulle kolm korda pähe. Kaks esimest korda mina muudkui juhendasin ju, loomulikult võitis, aga noh, kolmas kord... see juba nii meelega ei olnud. Aga see on üks tore ja tänuväärne mäng muuseas. Ma ikka juba mitmendat lõunamaa reisi mõtlen, et ostaks endale selle laua, aga kunagi ei jõua niikaugele. Ikka peaks seda vist tegema. Ja siis leidma, kellega mängida :) Aga seal piibukas on küll nii armas, ma arvan, et mina olen ainus, kes läbi aegade on neilt seda mängu küsinud. Sest iga kord, kui ma seda küsin, siis läheb ettekandjatel nägu särama ja kohe selline rõõmus änks tuleb sisse :D Nii nunnu!

Nojah, aga siis jõudsime ka poole öö aegu koju... Ühest küljest puhtalt sellepärast, et ega temagi siia magama tulnud, teisest küljest seetõttu, et ma lootsin Stephi vältida... ja ootasin, kuni Triin koju jõuab ja mind seisukorrast ette hoiatab. Mida ta truult tegigi. Ja mina võtsin ta sõnumid ovatsioonidega vastu :D

Ja täääääääna... Täna jõudsin lõpuks pisut varem õhtale ka. Ja hommikul lahkusime, muuseas, ka eilsest pisut hiljem. Aga ikka tahaks jalamassaaži hädasti, sest kilomeetreid kogunes umbes sama palju :D Täna saime me ka oma hommikupannkoogi kätte, tegime muuhulgas suurepäraseid pilte sügiseses ja kollaseid lehti täis Père Lachaise'i surnuaias, külastasime Pariisi rentslit, toitusime orientaalselt Hiina moodi, nautisime St. Severini katedraali, tinutasime Tuileries' aias kuni see kinni pandi (ja meil täpselt vein otsa sai ja külm ka hakkas), plaanisime minna Concorde'i väljaku ilmarattale (aga see osutus täiesti röövliks - 8 EUR ühe sõidu eest on ikka liig mis liig) ning läksime selle asemel Ladina kvartalisse sööma ja jooma. Rõhuga ehk joomise poolel. Vallutasime metroos lühikeste seelikute ja Kerli pikkade blondide juustega südameid ning seejärel panin ma ta rongi peale ja jõudsin ise ehk pisut enne teda koju. Tema peaks umbes praegusel hetkel vist kodu uksest sisse astuma. Täiesti veider, tema juurde sõidab Pariisist tund ja kaks minutit. Gare du Nord'ist. Minu juurde täpselt sealtsamast 25 minutit. Pluss veel jalakäik. Ma võiks ju täitsa vabalt hakata iga jumala päev Lille'ist siin käima, peaks äkki sinna kolima? Saaks odavamalt ja puha... Vau.

Nojah, igatahes jäi jutt praegu nii, et ülejärgmine nädalavahetus võtan mina jalad selga ja lähen talle külla :D Toreeeee! Peaks järgi uurima, mida huvitavat seal Lille'is ka näha-teha on. Teatrisse ja ooperisse pidime kindlasti minema, ülejäänu on veel lahtine. Järgmine nädalavahetus... Järgmisel nädalavahetusel on ka plaane vaja (juba väljakujunemisjärgus tegelikult), sest Triin sõidab teisipäeval koju ära... kellegi sugulase sünnipäevale. Päris jube on see, et Steph kogub vist kõik oma lapsed selleks nädalavahetuseks siia kokku jälle, nagu tal kord kuus kombeks on. Mis tähendab, et ma ilmselgelt ei taha väga kodus istuda (eriti siis üksipäini) ja nende armsat seltskonda nautida... Tuletagem teile siinkohal meelde, et nad keegi ei kannata üksteist eriti hästi. Rääkimata siis meist, väljamaalastest :D Nojah, elame, näeme. Enne on vaja, et palju vett merre voolaks :D Nädal on ju ikkagi pikk aeg ees.

Umbes kahe tunni pärast maabub "mu" grupp Egiptuses. Väga kummaline, see on üle nelja aasta esimene grupp, millega mina seal ei ole. Hästi naljakas. Muhamed saadab mulle raudselt sõnumi, kui nad kohale jõuavad, öeldes sama asja. Nojah.

Pariis on ka, muide, jube pisike. Täna, kui me hakkasime vaksali poole tagasi sõitma ja jõudsime metroo perroonile, vaatasime, et neli minutit on rongini aega. Istusime maha. Ja pidime peaaegu püsti tagasi hüppama, kui tütarlaps, kelle kõrvale Kerli istus, sulaselges eesti keeles ütles: "Oi, sa käisid minuga samas koolis". Hmm... Kerlile ka lõpuks meenus, et ta mäletab teda... vist. EHIst, romanistikast. Neiu nimelt olla siin nüüd kaks kuud juba lapsehoidjaks ja ta polevat selle aja jooksul veel eesti keelt kuulnud. Vaeseke, päris kahju temast. Meil on Triinuga koos ikka päris lõbus... Nii kurb oleks päris üksi.

Davaika. Aga ma homme hommikul ilmutan pildid ära ja laadin oma telefoni ja olen üldse mitmel moel tubli. Mingi kaardi pean ka joonistama koduse tööna (ma kohe ikka üldse ei harju ära, et siin ülikoolis ongi täiesti tavaline koduseid töid anda igaks loenguks) ning siis veel põrnitsema Bordeaux' kaarti ja valmistuma selleks, et järgmine esmaspäev on sellest ettekanne vaja teha... Fanny peaks küll tegema ära ettekande sisulise osa ja mina Power Pointi esitluse, aga ma ju ei saa päris hästi talle homme kuulutada, et sorry, ma ei vaadanudki seda kaarti ja ei tea sellest muhvigi. Ehk siis... kavas on hommikune varane ärkamine ja usinaks hakkamine. Kui kole. Aga mis teha...

Jalad on ümmargused

Kerlil tuli külla . Ja ma pole jälle tükk aega nii palju jala vantsinud ja Pariisi avastanud kui me nüüd poolteist päeva seda teinud oleme. Praegu jõudsime just koju poole öö aegu jälle. Aga homme on veel ees, ta läheb õhtul koju. Ja pärast seda ma luban ühe detailse ja piltidega pikitud ettekande, sest ma tegin veel palju pilti ja tema tegi ka palju pilti ja siis kokku on nagu palju kuubis.

Ööd praegu.

Pilte, pilte

Siin teile siis vahelduseks mõned Triinu fotokaga tehtud pildid sellest, kuidas me kunagi Versailles's nokturnil käisime ja kõik seal ilgelt vingelt valgustatud oli ja puha. Purskkaevudest õhkas udu ja valgus oli hästi ilus ja maagiline:

Oranžeriis võttis meil säärane installatsioon suu täiesti lahti. Kõige lihtlabasem prozektorikiirte suunamine liikuvatele peeglitega kaetud keradele, aga efekt oli määratult äge:

Tiigikestesse ja purskkaevudesse oli puistatud roosi õielehti:

Ja kõik oli ilus. See pilt on natukene viltune, aga mina pole veel nii suur fotopede, et suudaksin (või olgu, ütleme siis lihtsalt nii, et viitsiksin, photoshopis selle õigekskeeramise võimalusi avastada. Hädaga ajab asja ära, eks ju. Vähemalt jäi suhteliselt terav, teravam, kui viis muud sellest aianurgast tehtud pilti:

Aga siis veel ka paar pilti sellest kohast, kus me kodutuna nädalakese elasime... Kus tuli trepi peal lahtise ukse all kükitada ja internetti varastada kõrvalolevast hotellist. Aga muidu igati superluks, kallis oli ka, eksju. Aga suurepärases kohas ja kõik oli mõnus:

Ja homme ma lähen, luban pühalikult, ja ilmutan ära neli filmitäit pilte, mis ma ka olen teinud siin ja seal ja Egiptuses ja igal pool, nii et siis saate veel vaadata.