Südantlõhestav

Mängisin Nubluga palli. See piiks, mille ma talle millalgi novembris tõin, oli siiamaani töökorras, kujutate ette? Noh, ja mängisimegi sellega. Olime suures mänguhoos, aga siis haaras Nubluke palli kuidagi nii õnnetusti, et kihv läks täpselt piiksu sisse ja pall enam ei piiksunud, ainult sahises...

Penil vajusid kohemaid sorgu nii kõrvad kui ka saba. Mängulust oli korrapealt pühitud ja minust ei tehtud ka enam välja. Kuts istus nukralt palliga keset põrandat, nina norus ja ahastav pilk silmis. Aeg-ajalt tonksas teine palli õrnalt ninaga, et ehk veenab niimoodi teise jälle kiljuma.

Tühi lootus.

Ülejäänud õhtu oli peni õnnetu. Muidu ma olen päris osav piiksuparandaja, mul on selles vallas pikk staaž ja palju kogemusi, aga selle palli piiksuauk on nii imeväike, et sinna mahub ainult sukanõel hädavaevu sisse ja näha pole ka üldse mitte midagi, nii et ei oska mina sellest enam elulooma saada. Ega's midagi, mu homsesse kohustusi täis päeva lisandus just uus ülesanne - minna penile uut palli jahtima. Paki õhupalle võiks siis ka üksiti tuua... Taksid lihtsalt oskavad NIIIIIIIIIIIIIIIIII õnnetut nägu teha, et räägivad su ära nende heaks kõike tegema...

Oeh. Head ööd!

Üks imeline päev

Ma olen nüüd jälle topeltrakkes. Ema on Tais, mina lubasin kontoril silma peal hoida ja elukaid kantseldada, tõlgetega üritan ka samas järje peal püsida ning Etioopia reisiks on samuti viimane aeg hakata mälu värskendama. Vähemalt leidsin tänu vahepeal oma voodi all tehtud suurpuhastusele konspektid üles :).

Oeh. Aga kogu sellest kupatusest tingituna olen nüüd täiesti kott - terve tänane päev läks nagu linnutiivul, eelmise kuu arvete tegemiseni ei jõudnud ma ikka veel ja niigi tempokale päevale andis hoogu juurde veel see, et lõpuks ometi sain kauaoodatud uudiseid, mis mul käed rõõmust värisema võtsid. Järgmisel nädalal räägin teile ka, kui esimesed ettevalmistused tehtud ja käed lõplikult löödud. Seniks hakkan lennupileteid tuustima. Haa, kevad algab kärtsu ja mürtsuga ja paistab, et mu reisisügelus saab kratsitud.

Juhhhhhuuuuuuuuuuuuuuuu. La vita è bella!!!!!!!!!!!!!!

Rahutus II

Ilmad on nüüd puhta kevadised - päike paistab, õues harrastab peni kõndimise asemel pigem ujumist ning veel õhtulgi on valge. Käes on täpselt see aeg, millal ma hakkasin tavaliselt kotte pakkima ja Egiptusesse sõiduks valmistuma.

Eile pakkis ema kotte ja lendas Tai poole minema. Oh, mul oli kohe kade, ehkki sõidan ju ise ka kohe varsti Etioopiasse. Lihtsalt... see reisirahutus võtab juba hambaid kiristama. Tahan ka lennukis istuda ja adrenaliini tunda, ennast ilusasti riidesse panna ja puha. Seda viimast ma ju kodus väga ei viitsi, mis ma siin arvuti taga istudes ikka... Hea, et viitsin pidžaama asemel midagi muud selga tõmmata. Lisaks pole meil niikuinii veel suvekleitide ilma ka, aga ilusaks pean ma eelkõige neid :-D. Et siis... laske mind juba kuskile!

Ääääääää...

Ja need vanad head Egiptuse reiside ajad olid ikka kuldsed :). Toona tundus, et need kestavad igavesti :). Iga kevad ja sügis olid ju grupid, see oli nagu kellavärk... Nüüd ei oska ausõna aimata ka, millal on mõttekas sinna tagasi minna... Ja nüüd oleks vist kõik teistmoodi. Naljakas. 

Kas mõni tavaline inimene päriselt investeerib ka?

Pensionifond ei loe :).

Mäletatavasti tekkis mul juba eelmisel suvel pentsik huvi - nimelt investeerimisteooria vastu. Alustuseks proovisin kätt SELLE börsisimulatsiooniga, mis on mulle praeguseks tootnud 19,84 % virtuaalset tulu. Selle mängu väitel teenib  mu portfoolio mind muidugi praeguseni päris hästi, aga ma ei viitsi enam selle mängurahaga möllata, sest sain vahepeal selgeks, et päris oma portfooliot ei viitsi ma päriselus niikuinii kunagi koostama hakata - selleks on vaja liiga palju mõelda. Aga vahepeal lugesin ma seoses järgmise reisiga hästi tarka raamatut tärkavatesse turgudesse ja võlakirjafondidesse investeerimise kohta ja mul tekkis nende süsteemide vastu veel kohe päriselt huvi... Uurisin siin natuke ühte fondi ja teist ja kolmandat ja mul tekkis küsimus: kõik tundub hästi roosiline, aga kus konks on? Sest kui kõik ongi nii lihtne ja fondi tootlus selle loomisest peale on ca 246 %, 3 kuu tootlus on 22 % ja ühe kuu tootlus on 13 %, miks siis kõik juba ei investeeri? Miks istuvad kõik oma miinustes pensionifondi otsas ja ei huvitu isegi sellest, rääkimata siis veel mingitest Botswana võlakirjaturgudest? Kas see tundub nii keeruline teema, et keegi ei viitsi sellega tegeleda? Või pole kellelgi isegi sadat eurtsi, millega proovi teha? Või on kuskil ikka mingi konks, nii et asi pole tegelikkuses nii roosiline, kui paberil tundub?

Ühesõnaga, kas kellelgi on reaalselt investeerimisega kogemusi? Selles mõttes, et ma huvi pärast prooviks heameelega nt sada eurot kuskile investeerida, et vaadata, mis saab, aga kuna ma reaalselt (vist) ei tunne MITTE ÜHTEGI INIMEST, kes natukenegi investeeriks, siis tundub see ikka väga kahtlane ja novaatorlik. Noh, ma ju pole mingi majandusgeenius ju... ja kas niimoodi võhikuna ja nii väikeste summadega on üldse mõtet? Äkki on hirmus naljakas, kui mingi minusugune ostab viis fondiosakut ja kõikidel ülejäänutel on mingi mustmiljon :)? Äkki on hoopis mingi miinimumsumma olemas, alla mille ei maksa või isegi ei saa? Ja noh, ma saan isegi aru, et saja euro protsentidest ei saa rikkaks isegi kõige tootlikumat fondi valides, aga ma rohkem ka ei taha alguseks mängu panna ja üleüldse ma tahaks teada saada, kuidas asi tegelikkuses käib, mitte hullult spekuleerima hakata :). Kas see kõlab väga ajuvabalt?

Väga intrigeeriv igatahes...

Õudusunenägu

Sain eile Stokis Kadi, Greta ja lastega kokku. Aeg läks nagu linnutiivul. Jõudsime ainult natuke mänguväljakul istuda, korra spordipoest läbi hüpata ja siis oligi mul aeg sadama poole tagasi sõita. Läksin metrooga. Rongid tulid ruttu ja kõik muu oli igati tore, aga ühel hetkel märkasin, et olen sattunud täielikku zombide vagunisse. Vagunis oli 25 inimest, neist 16 oli süüvinud oma nutitelefoni näppimisse, üks luges raamatut ja veel üks ajalehte. Mitte kedagi neist ei kottinud nende ümber toimuv mitte vähimatki, nende poolest oleks võinud mõni vanamemm ukse vahele jääda või nende peatus ammu juba möödas olla.

Otsustasin, et kuigi nutitelefonil on eeliseid, ei osta ma endale sellist imevidinat mitte kunagi, kui saan seda vähegi vältida (võib muidugi juhtuda, et paari aasta pärast polegi enam muid telefone saada). Mõnikord oleks seda küll vaja (näiteks siis, kui ma tahan tööpäeval arvuti tagant eemal olla, aga pean postkastil silma peal hoidma, aga mina ei taha ka märkamatult zombiks muutuda - ja kui olen siiani ilma nutifonita hakkama saanud, saan edaspidi ka. Mind tegelikult kohutavalt häirib, kui ma istun nt sõbraga pubis ja siis ta iga kolme minuti takka näpib oma nutifoni, sest keegi feissaris ütles midagi või talle tuli mail või tal on vaja endale meeldetuletus seadistada, et ta kodus kindlasti kassile süüa paneks. See on lihtsalt nii MÕTTETU, nagu mine istu üksinda kodus oma feissaris siis, mis sa üldse välja tulid minuga!?!?!? Ja ma tean, et kui mul endal oleks nutitelefon, siis ma oleksin märkamatult kompulsiivne, ma ei tuleks selle pealegi, et see kedagi häirib. Aga mina näiteks ei tahagi üleüldse kogu aeg kättesaadav olla ja mingeid krdi feissari laike oodata. Ja ma saan hakkama ka ilma selleta, et mul muss 24h kõrvaklappides tümpsuks. Nagu kui palju kordi inimesed üldse suudavad oma sama muusikavalikut kuulata, ah?

Novat, seal vagunis kangastus mulle inimkonna tulevik :-D. Ma ehmatasin väga ära. Ma istun nüüd bussis ja sõidan Pärnu poole tagasi. JA panen läpaka vabatahtlikult käest.

Punkt. 

Update Rootsi asjus

Kevad vist hakkab tulema. Mõtted käivad juba igal pool kevadistel radadel ringi ja püsivust üldse pole. Lihtsalt vahin ringi ja uimerdan, selmet midagi kasulikku teha. Böö...

No igatahes, istun nüüd laevas ja sõidan Stockist Eesti poole tagasi. Nüüd siis kukkus välja nii, et käisin siin ainult üheks päevaks - Etioopia viisasid tegemas. Ja kui nüüd sellest küljest vaadata, siis oli see kõhugripp isegi natuke hea - esmaspäeval tuli sellesse gruppi nimelt üks inimene juurde, aga kui ma oleksin sellel ajal juba teiste passidega Rootsis olnud, oleks asjaga kööga olnud. Minul on aga hästi hea meel, et ta juurde tuli - ja tal vedas ka. Muidu on see päris viimasel hetkel otsustamine (no nii paar nädalat enne) ju üsna ebakindel asi. Mingisuguste suvakate puhkusereisidega pole probleemi - siis on niikuinii firmal terve tšarterlend ära tellitud ja lennukohti jääb raudselt üle (sellest ka puhkusereiside pidevad sooduspakkumised), nii et lennupileteid on alati saada ja mida aeg edasi, seda odavamalt. Kultuurireiside puhul lennatakse aga ju enamasti liinilendudega ja need muutuvad iga viivitatud hetkega ainult kallimaks. Reisifirmal tuleb piletid üsna aegsasti nimeliselt välja osta - ja kui siis keegi tahab mõni nädal enne grupi väljumist sellega liituda, jääb asi sageli selle taha, et piletid on juba nii kalliks muutunud, et see ei ole enam sugugi otstarbekas. Sõltuvalt sihtkohast, lennufirmast ja ajastusest võib see hinnavahe olla üsna väike, aga ka üüratult suur - praegusel juhul oli lennupiletite vahe vist paarisaja euro ringis ja klient oli nõus selle kinni maksma, aga lennupiletid võivad ju paar nädalat ette ostes tõusta ka kümnete tuhandete eurodeni. Et selles mõttes on oluliselt kindlam kultuurireiside puhul oma soovid hiljemalt kaks kuud enne reisi toimumist läbi mõelda... kui vähegi võimalik. Siis on kõikidel parem :). Aga muidugi mõnikord jälle veab ka - ja parem ikka viimaselgi hetkel küsida, kui üldse mitte proovida.

Tegelikult ma üldse ei tahtnud sellesse teemasse nii põhjalikult süüvida. See on ju tegelikult hästi positiivne, et ta otsustas nüüdki reisiga ühineda ja et sedakorda polnud piletite pisut kõrgem hind takistuseks. Aga vot nüüd pean küll tõlkima hakkama, sest terve päev sai mõnusalt Stocki linna peal jõlgutud ja lulli löödud, aga homseks hommikuks on vaja veel õige mitu lehekülge ära teha...

Aidaa siis praegu,
M. 

Lennufirmade kliendikaartidest

Kuna ma lähen nüüd homme Rootsi (ja üleüldse sõidan ma mitu korda aastas vähemalt Helsingi vahet, sest viisasid on vaja teha), siis hakkasin mõtlema, et võib-olla peaks endale lõpuks ikka selle Club One kaardi ära tegema. Noh, las need punktid siis vaikselt tiksuvad, ega see kahjuks ikka ei tule. Mine tea, millal seda jälle peaks vaja minema. Mõeldud, (homme) tehtud. Aga sellelt otsuselt liikus mu mõte edasi lennufirmade kliendikaartidele ja järgnes suur surfamisõhtu...

Mul on nimelt terve karbitäis erinevate lennufirmade püsikliendikaarte. Suurem osa nendest moodustavad tühise plastikumäe, aga mõnel üksikul on muidugi ka nii palju punkte peal, et saaksin kellegi kaasa võtta ja tasuta kuskile kasvõi Atlandi taha lennata, kui ülejäänud reisiks õnnestuks piisavalt palju raha kokku kraapida ja üleüldse suudaks piisavalt vaba aega leida (hmm, peakski hakkama plaani pidama?). Enamikku kaartidest olen aga tõepoolest kasutanud ainult kuskil suvalises maailmanurgas metsavahiga siselendu tehes (või no näiteks Irkutskist Ulaanbaatarisse sõites). Mitu korda olen juba mõelnud, et ilmselt peaksin neis mingi süsteemi majja lööma... Noh, peaks näiteks välja uurima, kui palju mul mingil kaardil punne on ja millise Star Alliance'i või Skyteami partneri kaardi boonused kõige paremad on - siis võikski ju ainult need kaardid alles jätta ja edaspidi nende partneritega sõites ainult ühte kaarti esitada. Nii koguneks punktid kiiremini täis ja ma ei jääks neid elu lõpuni korjama. Aga issand, kes ometi viitsiks KÕIKIDE maailma lennufirmade kliendiprogrammide tingimusi läbi lugeda? Ma jõudsin täna ühele poole saada vaid Finnairi, Estonian Airi ja  Czech Airi kaartidega ning sain selgeks ainult niipalju, et tšehhidega pean kindlasti see aasta kuskile sõitma... Aga kellel Skyteami partneritest on üldse kõige paremad tingimused (mul on KLMi kaart ka ja Alitalia oma, vbla on Aéromexico ja Turkish Airlinesi omad ka kuskil, kui hästi otsin...). Ja Star Alliance'i liikmetest? Lufthansa või SAS või hoopis Ethiopian Airlines? Või veel mõni muu (ma ei viitsi praegu kõiki kaarte üles otsida, mul on kindlasti mõni veel...)? Ja siis on veel OneWorld... Finnairi kaart on mul kindlasti, aga seda ma ei mäleta, kas British Airwaysi klient olen ka või mitte... Aga Finnairil näiteks on minu meelest megakõrged läved - krt, pikal lennul enda äriklassi upgrade'imine maksab 55 000 miili ja Euroopast välja viivad boonuspiletid on miinimum 125 000 miili, samas näiteks SASi kaardil saab upgrade'i 30 000 miili eest (tšehhidel sain mõnikord puhta tasuta või 1000 miili eest) ja tšehhidel saab 55 000 miili eest juba tasuta pileteid. Erinevused on päris suured...

Hmpf, mine siis nüüd võta kinni. Alustasin suurt projekti, aga juba on kopp ees. Ega keegi pole ometi sarnast võrdlust juba enne mind läbi viinud? Oleks tublisti abiks... 

Ei vea täna...

Ma olen täna mitu korda kirjutama hakanud, aga iga kord, kui post valmis, olen ümber mõelnud, et sellise jutu koht ei ole ikka blogis. No kurat küll... millest üks inimeseloom üldse avalikult kirjutada võiks? Mõnikord on mul tunne, et millestki ei saa kirjutada, sest asi puudutab liigselt kedagi teist või on liiga privaatne või igav või alles liiga lahtine... Oh jah.

Nii paljukest siiski ütlen, et ma jõin täna hommikul juba kohvi ja ei jooksnudki vetsu öökima :). See kõhugripp möödus siis 24 tunniga (+24h dieeti). Hästi läks. Homme lähen Rootsi.

Väljas on lumetorm. Tõlkida on vaja. Kirja ootan ka endiselt. Kõik sobivad. Tahaks lihtsalt mõnda toredat uudist.

Penile peaks palli viskama, ta on üsna nukra näoga tugitoolis.

Pähh, kui ma jõuan öelda, et tahaks mõnda toredat uudist, siis heliseb telefon ja mulle pakutakse müüa kullatud ja hõbetatud pronksmünti kirjaga "Liberty". Nomaivõi...

OK, täna on pentsik päev. Pakaa.
M. 

Murphy II

Uskumatu! Pidin täna õhtul teadupärast Rootsi minema, aga eile öösel tabas mind mingi kõhugripiline. Nagu täpselt viimasel hetkel! Kui tüütu! Iseenesest paistab, et mul pole tõbi pooltki nii hull kui emal (tema oli sama hädaga voodis nädala alguses), aga vastsündinud imiku juurde ju sellise pooletoobisena ei lähe. Arvake ära, kas ma olen pisut nördinud või ei? Kotid olid juba pakitud ja puha...

Ega siis midagi. Nüüd on nii.
Pähh.
M.

Pühadest ja telekatest

Varem oli mu meelest kohutavalt tüütu, et kogu aeg näidatakse riigipühade ajal telekast samu filme, nüüd aga olen hakanud seda hoopis toredaks pidama :). Jõulude ajal istusin näiteks eriti pikalt teleka taga ja vaatasin ära triljon lapsepõlvefilmi, nüüd eile samamoodi. Vabariigi sünnipäeva puhul vaatasin tõlkimise sekka rõõmuga ära muuhulgas sellised klassikaks muutunud teosed nagu "Nukitsamees" ja "Nimed marmortahvlil", lisaks jõudsin ära vaadata esimese poole filmist "Mehed ei nuta". Marmortahvli lugu polnud ma tegelikult muidugi üldse näinud, nii et see oli minu jaoks igati uudne ja ei ole just kõige parem näide, "Nukitsamees" pakkus aga väga suure korduselamuse, mis siis, et nägin seda vist oma kolmekümnendat korda. Pole midagi öelda, täiskasvanuna märkad ikka hoopis muid asju kui lapsena :). Näiteks hakkas mulle tunduma, et "Nukitsamees" on absoluutne Eesti "Helisev muusika", vaadake või neid kaadreid, kus Ines Aru sinava taeva taustal kesk aasasid laulma hakkab - appike, enam täpsemat tsitaati ei anna olla. Lisaks kadreerimisele ja taustale (OK, mäed on puudu) kopeerivad Andrewsi ka Ines Aru kleit-põll ja soeng :-D. Ja sarnased olid minu meelest ka kõik need kodustseenid, kus terve lastekari ja paar täiskasvanut kõik ringi lippavad, laulavad ja õhinal tantsu löövad. Oo, ja ma ausõna polnud lapsena selle peale tulnud, et Nuki ei teinud lihtsalt mõttetult pahandust, kui lilled peenrast üles kitkus ja sigadele söötis - ta tahtis hoopis abivalmis olla, sest Kusti katkus kollide juures kogu aeg nõgeseid üles... Hmm, ma oleksin eile justkui hoopis uut filmi vaadanud :).

Vot. Aga kuna mul on üksjagu tõlkeid teha (ülla-ülla) ja Vallikääru jäälaadale tahtsime ka minna, siis ma praegu pikemalt ei kirjutagi. Eks varsti jällenägemiseni...

M. 

Hõrgutised

Mmm, kõht on sibulasuppi hästi täis ja kausitäis kartulisalatit on ka homseks pidupäevaks akna peal jahedas :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Tänaseks teemahõrgutiseks on hoopis gobi manchuriani nimeline roog. See on minu lemmiksöök Indias, ehkki tehniliselt võttes on see pigem Hiina roog. Lihtsalt Indias on see hullult popp, seal on ju igat sorti taimetoitlasi jalaga segada - ja gobi manchurian koosneb põhimõtteliselt ainult lillkapsast. Täpsemalt öeldes on tegu maisijahukoorikus friteeritud lillkapsaga, millele tehakse siis juurde selline mõnus paks tšilli-sojakastme pläga - ja kokku saab ideaalne isutekitaja. Ma polnud seda ise proovinud kodus teha, sest mind on alati pelutanud see friteerimise osa, aga eelmisel pühapäeval korraldasime Kariniga jälle ühe korraliku kokkamisõhtu ning kuna seltsis on ikka segasem ja lõbusam, siis otsustasimegi eksperimenteerida sellesama gobi manchurianiga. Nagu alati, läksime me kogustega liiale, nii et me ei jõudnud oma kokku keeratust kolmandikkugi ära süüa (tegime veel asteegi suppi ja papadeid ning magustoiduks oli meil 6 vastlakuklit :-D). Niipalju saime igatahes aga selgeks, et kuigi sellega on pisut mässamist, tuli lillkapsas sellisel kujul imehea! Homme on kavas uuesti proovida! (Keda huvitab, siis seda tegin ühe juutuubi video järgi, kirjalikud retseptid olid netis kõik nii isemoodi, et ma kohe ei leidnud midagi hääd. Hindud ju armastavad kõiki roogi enamasti kastmes, aga mina tahtsin gobi manchurian dry versiooni... Leidsin SIIT!)

Sopa Azteca! (Teate, 2 tšillit jääb ikka väheks. Tuleb 3 panna, aga ei pea siis hirmsuuri valima. Kahega jäi täitsa mage ja maitsetu)

Gobi Manchurian

Deebet või kreedit?

Ega mul suurt uudiseid pole. Tähendab, asju toimub kogu aeg, aga kirjutamise tunnet pole ja midagi hullupööra erilist pole ka lahti :-). Või noh, olgu, tegelikult see on küll hullupööra eriline, et eile käis mul Helle külas - teda Eestis näha oli suisa tavatu :). Tutvusime ju alles vähem kui aasta tagasi ja hoopis Luxis, nii et Eestis polnudki me varem kohtunud :). Sellele vaatamata on mul juba ammu tunne, et oleme üksteist tundnud terve igaviku ning lobisemist jagus meil lõputult ja terve päev möödus kui linnutiivul. Käisime Vallikääru jäälinnas jalutamas, sõime Steffis pitsat (sellest vist ei saa kunagi isu täis) ja õppisime selgeks ettevõtte aastaaruande koostamise, siis saunatasime pool õhtut Tervise veekeskuses ning veetsime ülejäänud õhtu veini ja filmiga "Night on Earth". Ja, ausõna, aeg läks täiesti märkamatult ruttu, nii et juba oligi käes tänane hommik ning Helle pani enne kukke ja koitu Tartu poole ajama... Tüüpiline (h)ulgueestlaste värk - kes üle pika aja kodus käimas, nendel on kõik päevad tihedalt tegemisi täis ning vaja palju inimesi ära näha. Täiesti tavapärane värk, et need niinimetatud puhkusepäevad lähevad kõik päris jooksmiseks :). Igatahes, see selleks. Väga tore oli ikkagi ja üks päev on jälle täiesti märkamatult möödas...

Noh, ja mis veel siis? Raamatupidamiskursused said nüüd läbi. Lisaks mitmetele omandatud kasulikele teadmistele sain ma nüüd aru ka sellest, et raamatupidajad on ikka imeinimesed. See töö, mida nad teevad, on täiesti müstika ja ainuüksi selle sissejuhatava kursuse jälgimiseks oli vaja väga sügavat keskendumist. Kildudeks purunes mu arusaam sellest, et raamatupidajad löövad lihtsalt arvelauaga tulpa kantud numbreid kokku :-D. Noh, olgu, see oli nüüd kunstiline liialdus, aga ega ma endale varem küll aru ei andnud, et see töö on neil NII nüansirohke. Kas te teadsite, et ettevõtte põhivara amortiseerub ja seda väga erinevalt - et auto näiteks amortiseerub maksimaalselt 8% aastas ja ei amortiseeru kunagi nulli, aga mööbel ja muu kraam kulub ühel ettemääratud päeval päris nullini (kes selliseid asju otsustab?). Et iga kokku kukkunud töölaua peab raamatupidamises maha kandma. Et ainuüksi mingi kümne tehingu kirjendamiseks tuleb luua viisteist kontot  [isver, ma ei julge mõeldagi, kui palju neid siis veel aastase tegevuse peale tuleb - ja kõik need numbrimassid tuleb pärast veel igatepidi kokku arvestada], siis tuleb kogu aeg aruandeid teha ja esitada ja makse deklareerida ja... hirmus. Kuidas ma küll olen siiani niimoodi elanud, et ma sellest kõigest õndsas teadmatuses olin :)? Mulle hakkas nüüd juba tunduma, et isegi hingamine ja varbaküünte pikkus tuleb ära kirjendada, sest  kõik on kõigega seotud - ning mina olen kogu selle kompotiga umbes kolm aastakümmet ajast maas. Huvitav, kas hingamine läheks muidu deebetisse või kreeditisse? Kui ma õigesti aru saan, peaks see vist mõni aktivakonto olema - eeldusel, et mulle on neid antud mingi kindel arv. Siis ma vist peaksin iga tehtud hingetõmbe kreeditisse kandma? Hmm... Intrigeeriv.

Aga ega mul rohkem uudiseid polegi. Praegu on mõnusalt ja parajalt tööd pusida - head teksti täpselt nii palju ja sellise tähtajaga, et ei pea naba paigast rabama, vaid saab mõnuga teha. Nii on lausa tõeline nauding tõlkida! Vot. Ilm on ka rõõmustavalt ilus, ainult et mulle käib pisut närvidele, et nüüd on päeval juba sula ning see tähendab automaatselt seda, et tänavatel on lumepuder jääsupiga ja katustelt vallandub alatasa laviine. See on nii tüütu periood mu meelest, see pooletoobine ei-liha-ei-kala. Minu poolest võiks veel kena kuu aega korralik talv valitseda ja siis üleöö kevad hakata :-D. Ah, aga pühapäeval suundun juba Rootsi - ehk saab seal talve pikendada :). Noh, ja siis Etioopiast tulles võikski ju teoreetiliselt üleöö kevad olla...

Loodame. Aga tagasi tööle nüüd!
M. 

Suusamõnud, jääfestival ja reisimess

Kuutsemäel pole ma varem käinud ja mäesuuskadega polnud ma enne reedet sõitnud ka umbes vist 14 aastat, seega asjatundja ma pole ja suusakohti adekvaatselt võrrelda ka ei oska, aga niipalju tahaksin siiski öelda, et meie reedene suusapäev Lätis oli tõeline kordaminek. Ma avastasin jälle, et mäest alla sõita on palju toredam kui murdmaasuuskadega mäest üles rühkida. Tõstukid on ikka ühed tänuväärsed asjad. Ja see on ka ikka nii äge tunne, kui saad suure hooga mäest alla kimada, nii et tuul kõrvus vihiseb :-). Ajee, ma nii loodan, et jõuan sinna ühe korra veel, enne kui lumi ära sulab ja tali otsa saab...

Pärnust sõitsime sinna Žagarkalnsi vist umbes täpselt kaks tundi. Ainult. Ja kuigi ümberringi ei paistnud üldse mägesid, jäi meil ühel hetkel tee peale kõrgete kallastega Koiva ja siis tulid lihtsalt lambist mäed ka. Kohe eitiakust. Susakuurorte pidavat seal Cesise juures ka täitsa mitu olema - otsustasime, et valime selle, mille silti esimesena näeme. Selleks osutus siis umbes 6 nõlvaga Žagarkalns.

Meie kasutasime peamiselt kahte laugemat nõlva, kuigi ma proovisin paar korda ühte järsemat ka, rohkem veel ei tihanud - see oli minusugusele algajale pisut hirmus, mis siis, et ma jäin lõppkokkuvõttes ikka püsti. Arvestades seda, et nii suure hoo pealt sakitamine tundus väga ohtlikuna ja ma sõitsin seetõttu sellest järsust nõlvast alla suht-koht OTSE, oli see saavutus minu meelest tõeline ime ja ma otsustasin, et targem on oma õnne mitte enam narrida. Harjutan veel veidi, küll siis jõuan järsemate mägede otsa ronida :-D.

Aga jah... ilm oli sedakorda super, polnud ei liiga külm ega ka liiga soe; päike ei paistnud silma - ja kuigi rahvast oli üsna palju, oli lõppkokkuvõttes siiski parajalt palju ruumi mäe peal manööverdada ka. Oh, üleüldse oli kõik väga tore!

Pärnusse jõudsime tagasi täpselt selleks ajaks, et jõudsime ära näha jääfestivali avatseremoonia lõpu. Meil seal toimub praegu nimelt terve nädal aega kestev festival, mille raames korraldatakse igasugused kontserte ja etendusi, jääskulptuuride tegemise võistluseid, õpitube, laatasid jms. Ma juba väga ootan teisipäeva, et saaks Pärnusse tagasi, sest sellised üritused on alati nii vahvad ja meeleolukad. Reedel jäime avatseremooniale kahjuks natuke hiljaks ja kuna terve Pärnu linn oli kohal enne meid, oli vaateväli pisut... hmm, ütleme siis nii, et piiratud, aga tore oli ikka. Emmel õnnestus kuidagi ka üks imeimekena pilt teha (kindel käsi, pole midagi öelda, minu pildid tulid seekord kõik hägused!):

Novat. Ja siis laupäeval tulime Tallinnasse Tourestile, aga see päev kuulub minu seisukohast küll täiesti mahakandmisele, sest mul oli päev otsa süda paha ja pea tagus ka valutada. Otsustades selle järgi, et pea valutab mul mitmetele ibuprofeenidele vaatama tänaseni (nüüd õnneks juba üsnagi talutaval määral) ja süda läigib ka vahelduva eduga edasi, paistab, et mind on üle pika aja tabanud migreenihoog. Böö. Seda mul nüüd küll vaja polnud. No igatahes, messimelu ma sellepärast väga ei nautinud ning pärast Touresti vajusin otsejoones voodisse ja magasin paar tundi. Õhtuks lohistasin ma end siiski Martini juurde, kus veetsime mõnusalt aega tema koostatud uut lauamängu testides. Vot. Ja selleks korraks on uudised otsas kah.

Homseni,
M. 

Udu

No ma ei tea küll... Tegin siin raamaturiiulites tühjendust, et mõned asjad, mida ma enam lugeda ei kavatse, raamatukokku viia. Ja mis ma avastan? Nimelt seda, et mul ON kodus Petit Robert :-D. Küll taskuvariant, mitte suur sõnastik, aga no sellegipoolest. Asi on naljakas sellepärast, et ma ausõna TEAN, mis raamatud mul kodus on. Või noh, olen alati arvanud, et tean. Aga sel sügisel palusin ma Karinilt isegi väikest Larousse'i laenuks (enne kui mu uus suur telliskivi kohale jõudis), sest mul oli parajasti väga vaja ja ühtegi muud korralikku sõnastikku ei PAISTNUD kuskil käepärast. Ja NÜÜD siis leian, et mul oli kogu selle aja samaväärne sõnastik kodus riiulis, aga ma lihtsalt ei tundnud seda ära...

Appi-appi. Vana pea... 

Mida kõike peavad mu vanad silmad nägema

Töö pärast tegin ma endale tund aega tagasi Twitteri konto :-D. Päriselt, ainult sellepärast, et ühes tekstis, mis mul käes on, räägitakse nii palju Twitterist, et ma ei saanud enam ilma ise seal sorimata millestki sotti.

Ja palun öelge mulle nüüd, lugupeetavad, MIDA selles küll ometi leitakse? Selles, et istud ja vahid seal ja ootad kellegi vaimusähvatusi? Sigrimigriformaadis kah veel, nii et silmad on kirjud...

[Jajah, omal ajal arvasin ma muidugi paljudest asjadest nii - näiteks MSNist, siis Skype'ist, siis Facebookist jne. Aga kui lühikeseks, põgusaks ja pealiskaudseks annab veel minna?].

Oeh, ja kas ma olen juba öelnud, et prantslased on kilplased ja nende itikeel on täiesti kiviaegselt võimatu [no ma tegin endale konto eelkõige sellepärast, et tahtsin näha, mis vasted on muudes keeltes sõnadel "fil", "abonnements", "abonnés" jne]? Lisaks prantsuskeelse Twitteri kiiksude uurimisele mõistatasin ma ilmselt ka kena pool tundi näiteks seda, mis imeasi on lühend MO (no arvutikeeles). Jõudsin juba peaaegu alla anda (st jõudsin otsaga sõnapaarini mega octet, aga eesti keeles ei andnud megaoktett sugugi mõistlikke tulemusi ja ma olin juba meeleheitel, et mulle on sattunud nii kosmiliselt keerulise sisuga tekst :-D). Siis tulin selle peale, et guugeldada "WTF is mega octet". No hea küll, WTFi jätsin välja, aga vastus rabas mind hingepõhjani: MO on nende versioon MBst ehk siis megabaidist.

Kas nad on päriselt võtnud sihiks kõige ärasegamise ja mitteühildumise? No ausalt noh...

[Üllatusi jagub mulle ilmselt kauaks, sest tarkvara on mul alati olnud kas inglise või eesti keeles. Isegi Pariisis elades ei puutunud ma eriti prantsuskeelse tarkvaraga kokku,seega jahmatavad mind ka kõige elementaarsemad asjad.]

Okei, mul on veel kena mitu tundi tööd teha ja homme, oi, st täna pisut hiljem lähme suuskama, nii et ma praegu pikemalt ei tee...

Aa, ja ma kavatsen oma konto ära kustutada, kui kedagi huvitab. Säutsumast ei leia mind ka edaspidi.

Pakaa
M. 

Rahutus

Viimasest reisist on juba ligi kaks kuud möödas ja mind on tabanud tuttavlik rahutus. Tahaks juba minna, ükskõik kuhu. Iga päev tuleb meelde mõni tore paik, kuhu ma heameelega hommepäev tagasi tormaks. Näiteks olen ma juba pikemat aega Kreekasse tagasi igatsenud, aga no praeguste möllude ja streikidega pole see just kõige ideaalsem sihtkoht. Samuti tahaks kangesti juba Mehhikosse ja ühel heal päeval ka Guatemalasse. Kuskile kõrbesse tahaks ka. Kahjuks on vähemalt Egiptuse läänekõrb nüüd kümne(te)ks aasta(te)ks mängust väljas, aga äkki siis võiks selle asemel mõelda hoopis Namiibiale vms... Või Jordaaniale, seal on ka ilusat kõrbe ja Surnumeri, mmmmmm! Noh, ja kuna ma praegu väga pirts pole, siis mõni Kagu-Aasia riik sobiks ka - või siis mõni ilusa lopsaka loodusega paradiis (ainult India jätaks vahele, ausõna). Aafrikasse ka tahaks - jälle rahulikus tempos paadiga Nigerile loksuma ja Timbuktu liivastele tänavatele jalutama. Pariisi tahaks ka (ma ju ütlesin, et unustan üsna pea selle viimase käigu negatiivsed muljed :-D). Lilleajal tahaksin Hollandisse Emiliale külla minna, et jälle rattaga tulbiväljade vahel rallida ja ilusat kevadist ilma nautida. Nairale võiks ükskord ikka Weimarisse külla minna - või siis Armeeniasse...

Aga okei, kui nüüd maa peale tagas tulla, siis reedel lähme Lätti, pooleteise nädala pärast lähen Rootsi, siis varsti Etioopiasse ja siis veel... Kuhu ma oma aruga küll veel tahan :-D?

Rootsi, here I come again :P

Tänasega said nüüd kõik piletid soetatud. 26.02 istun laeva peale, 2. märtsil jõuan koju tagasi :P. Vahepeal teen Stockis Etioopia viisad ära ja veedan mitu toredat päeva Västerasis :P. Juhhuu... Ja enne seda tuleb Helle Eestisse ja veel enne seda lähen Lätti suusatama (lõpuks!). Kui palju toredaid asju hakkab varsti juhtuma! 

Talveporno

Käisime eile emmega ilusa ilma puhul jalutamas. Pärnu rannas viskasin ma lumme pikali ja tegime paar pilti. Üks paarike läks parajasti mööda ja kommenteeris: "Talveporno!"

***

Voodi on tehtud. Vaata ise, kuidas sinna ära mahud.

***

Sabakondist ja raamatupidamiskursustest

Äh, mul on juba mitu päeva sabakont nii tüütult valus, et ma kohe ei tea, mida sellega ette võtta. Valusaks jäi see täiesti ootamatult ja heast peast: alguses oli natuke hell, nii et pidin lihtsalt sirgelt istuma ja mitte tahapoole lötsu vajuma; nüüd annab see ennast juba igatpidi istudes tunda. Igavesti ebamugav. On ikka pentsikuid hädasid olemas... Enda teada pole ma kukkunud ega midagi. Või noh, hiljuti. Aga ju see ehk ükskord (varsti) üle läheb...

Muidu pole mul eriti palju uudiseid rääkida. Loen siin tasapisi Etioopiat ja Aafrikat käsitlevaid uusi raamatuid ning teen jõudumööda tõlkeid. Olen viimasel ajal sattunud senisest palju rohkem tegelema tarkvara lokaliseerimise ja lepingutega, nii et nikerdamist ja ajuragistamist ikka jagub...

Möödundteisipäevasest raamatupidamiskoolitusest niipalju, et see oli muidu päris äge. Ilmselt ei hakka ma mingeid kontraaktivakontosid ja aktiva-passiva kontosid ja sünteetilisi kontosid ja tulemuskontosid ja kõiki neid muid asju ise mitte ilmaski täitma, aga mul on hea meel, et ma nüüd tean, et need olemas on, MIKS need olemas on ja kuidas oma kulusid-tulusid üldse nendesse lahterdatakse. Ja palju kasulikku praktilist infi sain ka - seegi on väga asjalik, et meile osutati kätte õigusaktid, mis reguleerivad seda, mis peab olema kirjas näiteks arve peal. Või siis selgitus, mis on see "mõistlik aeg", millest alatasa räägitakse. Jessas, ma ei tegelikult ei teadnud sedagi, et toidupoe ostutšekid võib ilma spetsiaalse, firmale välja trükitud nimelise tšekita arvepidamisest läbi kanda. Ühesõnaga, äge koolitus oli. Järgmine kord hakkame rääkima maksudest ja palkadest ja muust säärasest. Oi, ja nad annavad koolituse lõpuks tunnistuse kah :). Eriti peenike!

OK, aga kui nüüd natuke soojemaks läheks, siis võiks suusatama minna. Täielik Murphy ikka, et  suusatamiseks valitud päeval on 24 kraadi külma... Hmpf.

Pakaa
M.