Südantlõhestav

Mängisin Nubluga palli. See piiks, mille ma talle millalgi novembris tõin, oli siiamaani töökorras, kujutate ette? Noh, ja mängisimegi sellega. Olime suures mänguhoos, aga siis haaras Nubluke palli kuidagi nii õnnetusti, et kihv läks täpselt piiksu sisse ja pall enam ei piiksunud, ainult sahises...

Penil vajusid kohemaid sorgu nii kõrvad kui ka saba. Mängulust oli korrapealt pühitud ja minust ei tehtud ka enam välja. Kuts istus nukralt palliga keset põrandat, nina norus ja ahastav pilk silmis. Aeg-ajalt tonksas teine palli õrnalt ninaga, et ehk veenab niimoodi teise jälle kiljuma.

Tühi lootus.

Ülejäänud õhtu oli peni õnnetu. Muidu ma olen päris osav piiksuparandaja, mul on selles vallas pikk staaž ja palju kogemusi, aga selle palli piiksuauk on nii imeväike, et sinna mahub ainult sukanõel hädavaevu sisse ja näha pole ka üldse mitte midagi, nii et ei oska mina sellest enam elulooma saada. Ega's midagi, mu homsesse kohustusi täis päeva lisandus just uus ülesanne - minna penile uut palli jahtima. Paki õhupalle võiks siis ka üksiti tuua... Taksid lihtsalt oskavad NIIIIIIIIIIIIIIIIII õnnetut nägu teha, et räägivad su ära nende heaks kõike tegema...

Oeh. Head ööd!