Deebet või kreedit?

Ega mul suurt uudiseid pole. Tähendab, asju toimub kogu aeg, aga kirjutamise tunnet pole ja midagi hullupööra erilist pole ka lahti :-). Või noh, olgu, tegelikult see on küll hullupööra eriline, et eile käis mul Helle külas - teda Eestis näha oli suisa tavatu :). Tutvusime ju alles vähem kui aasta tagasi ja hoopis Luxis, nii et Eestis polnudki me varem kohtunud :). Sellele vaatamata on mul juba ammu tunne, et oleme üksteist tundnud terve igaviku ning lobisemist jagus meil lõputult ja terve päev möödus kui linnutiivul. Käisime Vallikääru jäälinnas jalutamas, sõime Steffis pitsat (sellest vist ei saa kunagi isu täis) ja õppisime selgeks ettevõtte aastaaruande koostamise, siis saunatasime pool õhtut Tervise veekeskuses ning veetsime ülejäänud õhtu veini ja filmiga "Night on Earth". Ja, ausõna, aeg läks täiesti märkamatult ruttu, nii et juba oligi käes tänane hommik ning Helle pani enne kukke ja koitu Tartu poole ajama... Tüüpiline (h)ulgueestlaste värk - kes üle pika aja kodus käimas, nendel on kõik päevad tihedalt tegemisi täis ning vaja palju inimesi ära näha. Täiesti tavapärane värk, et need niinimetatud puhkusepäevad lähevad kõik päris jooksmiseks :). Igatahes, see selleks. Väga tore oli ikkagi ja üks päev on jälle täiesti märkamatult möödas...

Noh, ja mis veel siis? Raamatupidamiskursused said nüüd läbi. Lisaks mitmetele omandatud kasulikele teadmistele sain ma nüüd aru ka sellest, et raamatupidajad on ikka imeinimesed. See töö, mida nad teevad, on täiesti müstika ja ainuüksi selle sissejuhatava kursuse jälgimiseks oli vaja väga sügavat keskendumist. Kildudeks purunes mu arusaam sellest, et raamatupidajad löövad lihtsalt arvelauaga tulpa kantud numbreid kokku :-D. Noh, olgu, see oli nüüd kunstiline liialdus, aga ega ma endale varem küll aru ei andnud, et see töö on neil NII nüansirohke. Kas te teadsite, et ettevõtte põhivara amortiseerub ja seda väga erinevalt - et auto näiteks amortiseerub maksimaalselt 8% aastas ja ei amortiseeru kunagi nulli, aga mööbel ja muu kraam kulub ühel ettemääratud päeval päris nullini (kes selliseid asju otsustab?). Et iga kokku kukkunud töölaua peab raamatupidamises maha kandma. Et ainuüksi mingi kümne tehingu kirjendamiseks tuleb luua viisteist kontot  [isver, ma ei julge mõeldagi, kui palju neid siis veel aastase tegevuse peale tuleb - ja kõik need numbrimassid tuleb pärast veel igatepidi kokku arvestada], siis tuleb kogu aeg aruandeid teha ja esitada ja makse deklareerida ja... hirmus. Kuidas ma küll olen siiani niimoodi elanud, et ma sellest kõigest õndsas teadmatuses olin :)? Mulle hakkas nüüd juba tunduma, et isegi hingamine ja varbaküünte pikkus tuleb ära kirjendada, sest  kõik on kõigega seotud - ning mina olen kogu selle kompotiga umbes kolm aastakümmet ajast maas. Huvitav, kas hingamine läheks muidu deebetisse või kreeditisse? Kui ma õigesti aru saan, peaks see vist mõni aktivakonto olema - eeldusel, et mulle on neid antud mingi kindel arv. Siis ma vist peaksin iga tehtud hingetõmbe kreeditisse kandma? Hmm... Intrigeeriv.

Aga ega mul rohkem uudiseid polegi. Praegu on mõnusalt ja parajalt tööd pusida - head teksti täpselt nii palju ja sellise tähtajaga, et ei pea naba paigast rabama, vaid saab mõnuga teha. Nii on lausa tõeline nauding tõlkida! Vot. Ilm on ka rõõmustavalt ilus, ainult et mulle käib pisut närvidele, et nüüd on päeval juba sula ning see tähendab automaatselt seda, et tänavatel on lumepuder jääsupiga ja katustelt vallandub alatasa laviine. See on nii tüütu periood mu meelest, see pooletoobine ei-liha-ei-kala. Minu poolest võiks veel kena kuu aega korralik talv valitseda ja siis üleöö kevad hakata :-D. Ah, aga pühapäeval suundun juba Rootsi - ehk saab seal talve pikendada :). Noh, ja siis Etioopiast tulles võikski ju teoreetiliselt üleöö kevad olla...

Loodame. Aga tagasi tööle nüüd!
M.