Rahutus

Viimasest reisist on juba ligi kaks kuud möödas ja mind on tabanud tuttavlik rahutus. Tahaks juba minna, ükskõik kuhu. Iga päev tuleb meelde mõni tore paik, kuhu ma heameelega hommepäev tagasi tormaks. Näiteks olen ma juba pikemat aega Kreekasse tagasi igatsenud, aga no praeguste möllude ja streikidega pole see just kõige ideaalsem sihtkoht. Samuti tahaks kangesti juba Mehhikosse ja ühel heal päeval ka Guatemalasse. Kuskile kõrbesse tahaks ka. Kahjuks on vähemalt Egiptuse läänekõrb nüüd kümne(te)ks aasta(te)ks mängust väljas, aga äkki siis võiks selle asemel mõelda hoopis Namiibiale vms... Või Jordaaniale, seal on ka ilusat kõrbe ja Surnumeri, mmmmmm! Noh, ja kuna ma praegu väga pirts pole, siis mõni Kagu-Aasia riik sobiks ka - või siis mõni ilusa lopsaka loodusega paradiis (ainult India jätaks vahele, ausõna). Aafrikasse ka tahaks - jälle rahulikus tempos paadiga Nigerile loksuma ja Timbuktu liivastele tänavatele jalutama. Pariisi tahaks ka (ma ju ütlesin, et unustan üsna pea selle viimase käigu negatiivsed muljed :-D). Lilleajal tahaksin Hollandisse Emiliale külla minna, et jälle rattaga tulbiväljade vahel rallida ja ilusat kevadist ilma nautida. Nairale võiks ükskord ikka Weimarisse külla minna - või siis Armeeniasse...

Aga okei, kui nüüd maa peale tagas tulla, siis reedel lähme Lätti, pooleteise nädala pärast lähen Rootsi, siis varsti Etioopiasse ja siis veel... Kuhu ma oma aruga küll veel tahan :-D?