Pühadest ja telekatest

Varem oli mu meelest kohutavalt tüütu, et kogu aeg näidatakse riigipühade ajal telekast samu filme, nüüd aga olen hakanud seda hoopis toredaks pidama :). Jõulude ajal istusin näiteks eriti pikalt teleka taga ja vaatasin ära triljon lapsepõlvefilmi, nüüd eile samamoodi. Vabariigi sünnipäeva puhul vaatasin tõlkimise sekka rõõmuga ära muuhulgas sellised klassikaks muutunud teosed nagu "Nukitsamees" ja "Nimed marmortahvlil", lisaks jõudsin ära vaadata esimese poole filmist "Mehed ei nuta". Marmortahvli lugu polnud ma tegelikult muidugi üldse näinud, nii et see oli minu jaoks igati uudne ja ei ole just kõige parem näide, "Nukitsamees" pakkus aga väga suure korduselamuse, mis siis, et nägin seda vist oma kolmekümnendat korda. Pole midagi öelda, täiskasvanuna märkad ikka hoopis muid asju kui lapsena :). Näiteks hakkas mulle tunduma, et "Nukitsamees" on absoluutne Eesti "Helisev muusika", vaadake või neid kaadreid, kus Ines Aru sinava taeva taustal kesk aasasid laulma hakkab - appike, enam täpsemat tsitaati ei anna olla. Lisaks kadreerimisele ja taustale (OK, mäed on puudu) kopeerivad Andrewsi ka Ines Aru kleit-põll ja soeng :-D. Ja sarnased olid minu meelest ka kõik need kodustseenid, kus terve lastekari ja paar täiskasvanut kõik ringi lippavad, laulavad ja õhinal tantsu löövad. Oo, ja ma ausõna polnud lapsena selle peale tulnud, et Nuki ei teinud lihtsalt mõttetult pahandust, kui lilled peenrast üles kitkus ja sigadele söötis - ta tahtis hoopis abivalmis olla, sest Kusti katkus kollide juures kogu aeg nõgeseid üles... Hmm, ma oleksin eile justkui hoopis uut filmi vaadanud :).

Vot. Aga kuna mul on üksjagu tõlkeid teha (ülla-ülla) ja Vallikääru jäälaadale tahtsime ka minna, siis ma praegu pikemalt ei kirjutagi. Eks varsti jällenägemiseni...

M.