Mõmpsikud vol 2

Kirjutamise aega mul ei ole. Kohe nagu ei olegi, viit minutitki :). Vaadake siis pilte. 

Väliseestlasena Tallinnas, teine nädal

Eile õhtul täheldasin, et nüüdseks olen ma esialgsest tagasiolekuvõõristusest juba täiesti üle saanud. Meelest läinud asjad on uuesti meelde tulnud ja ei jää enam nii ootamatult silma (eelkõige täiesti arulageduseni moes olevad geelküüned ja kuidagi hallide varjudena rahva seas liikuvad ja end seejuures nähtamatuna tundvad melanhoolsed vanakesed). Auklikud teed ja lagunevad majafassaadid juba enam ei häiri, Kuubal oli ikka oluliselt hullem :). Teatava meeldiva eestipärase tõhususega hakkan ka jälle ära harjuma, ehkki tähelepanuväärne on see siin ikka - eile saabus lõunasöögiks tellitud päevapraad näiteks nii ruttu, et umbes ettekandja jõudis köögist meile taldrikuga järele enne, kui me olime jõudnud laua valida. Ma olen üksiti taasavastanud, et krdi mugav on, kui kõike saabki korraldada veebis, ning olen täiesti vaimustuses soovitatud veebileheküljest https://xn--pevapakkumised-5hb.ee/, mille abiga saab ülevaate kõikidest suuremate linnade suuremate söögikohtade päevapakkumistest! Noja see on ikka ka fenomenaalne, kui sirgjooneliselt Eestis mingid asjad käivad ja kui palju valikut teatud küsimustes on. Lux on ju oluliselt tillem, nii et selle kõrval tundub Eesti kohe äärmiselt mitmekesine olevat. Pean praegu silmas eelkõige näiteks söögikohti ning meelelahutus- ja trennivõimalusi. Jõudsin vaid silmad otsivalt avada, kui kohe leidsingi nii palju toredaid variante, et nüüd ei tea kohe, mida valida ja kuhu minna. Selle jõudsin juba ära otsustada, et esmaspäevast hakkan käima kaks korda nädalas õhtuti täiskasvanute ujumistunnis (aitäh REVALi soovitajale!), aga täpselt samal ajal tahaksin minna Tallinna lahele kajakiga sõitma, kui ainult välja mõtleks, kuidas kahes kohas korraga olla... On mingid nädalavahetused, kus tahaks olla üldse kolmes kohas korraga... Või isegi neljas. Ja mingist hetkest tahaks hakata kolmapäeva õhtuti teatris käima, siis tuleb jälle ka tavalistel tööpäeva õhtutel valida, et kas trenn või teater... :). Täitsa uus häda jälle! :)






Oh, ja kui tuttavad lõhnad-maitsed igal pool on :). Keskturu juurest mööda jalutamine on see kõige toredam... Hommikuti on seal selline paks maasikalõhn, et selle nuusutamine võrdub praktiliselt maasikate söömisega. Ja õhtul lõhnavad paksu punase maasikalõhna sekka veel müümata jäänud hapukurgid. Lõhnavad nii hästi, et ma olen paar korda viimase müüja käest õhtul kaks kurki kaasa ka ostnud ja need siis tee peal, enne kojujõudmist suhu toppinud. Isegi tuul, valgus ja päike on siin hoopis teistsugused kui Luxis, see siinne tuul on selline tekstuuriga ja kõikehõlmav, ta puhub isegi ümber sõrmeotste ja silitab neid niimoodi pehmelt. Ja valgus on teistmoodi, sest see langeb läbi puulehtede igal pool. Maailm on selline lapiline, liikuv ja kuidagi nüansirohkem. Kohe lapsepõlv tuleb meelde :). Ja praegu lõhnavad siin alles pärnaõied, mis Luxis juba nädalaid tagasi ära õitsesid! Sest, noh, siin annab ka 22-kraadine kuumalaine sel aastal tõesti end pikisilmi oodata.




Üllatavat on ka. Näiteks tahtsin osta mingit 80-sendist saiakest ja neiuke leti taga küsis surmtõsiselt, kas ma tahan maksta sulas või kaardiga. Ma vahtisin talle tükk aega vist otsa, sest, nagu, mul ei oleks eluilmaski tulnud pähe maksta sellist väikest summat kaardiga! Ja isegi suuremat ostu ei panda enam ühegi koti sisse - käisin näiteks triikrauda ostmas ja tüüp arvas, et on täiesti normaalne, et ma jalutan poest ära, kast kaenla all. Isegi ei pakutud võimalust, et kas ma tahaksin kotti juurde osta või mitte... See oli küll pentsik, mu meelest. Meie maja liftis inimesed ütlevad ka juba täitsa võõrastele tere ja head päeva! Kohe üsna kõva häälega! Ja meie maja all kohvikus müüakse hommikul topsikuga kaasa putru, nagu see olekski maailma kõige tavalisem asi! Ma vaatasin kaks päeva öökullisilmadega, et inimesed päriselt ostavadki seda järjest. Täna siis ostsin (ilmselt massipsühhoosi tõttu) mina ka. Mina! Putru! Polnud vigagi!




Mm. Veel oli mul puhta meelest läinud, et siin võib vahetevahel aktiivset vene keelt ka vaja minna. Eks ma siis meenutan seda nüüd, kaevan teda ühe sõna haaval kuskilt 25 aasta vanuse kultuurikihi alt välja. Kuna viimasel ajal on kõige sagedamini tegeletud hispaania keelega, tuleb muidugi punnitamise peale esimeses järgus see. Siis tulevad kõik muud, selgemad võõrkeeled ja lõpuks - teinekord pärast pikemat mõtlemist - see otsitav sõna ikka ka vene keeles. Nalja muidugi saab. Esimese asjana mõtlesin ma näiteks igaks juhuks jupp aega, et kas ma ikka mäletan, kuidas telefonile vastates kenasti vene keeles paluda helistajal homme tagasi helistada. Meenus küll. Kõik, välja arvatud sõna "homme". Mille üle ma pikemalt juurdlesin ning mis kargas mulle lõpuks järsku pähe järgmisel hommikul ärgates. Noja nii edasi. Päev-päeva ja sõna-sõna haaval. Ükspäev üritasin turul eesti keeles küsida, millised herned on paremad, need või need. Müüjatädi ei saanud kuidagi aru, tema mõistis, et ma tahan hoopis neid ja neid ka veel. Pärast neljandat katset jätsin küsimuse sinnapaika ja võtsin herneid väljanägemise järgi. Vene keeles ei saanud küsida, sest kuigi ma suutsin välja mõelda suurema osa lauset ("Kumbad on magusamad, need...?"), ei meenunud mulle ka parimagi tahtmise juures, kuidas võiks vene keeles kõlada sõna "või".  Hernekotiga koduteele asununa võtsin libedamalt tulevate keelte najal kõik täishäälikud järjest läbi - eeee? oooo? iiii? No kuidas ta, pagan, saab siis veel olla? Siis plahvatas: "ili"! See oli tõeline ahhaahetk, ma tundsin, ausõna, täiesti korralikku võidurõõmu! :) Noja, vaat, nii ma siis seda ammu, oivägaammu unustatud keelt jälle meelde tuletangi.




Muide, kas keegi teab, kas Tallinna randades saab ka kuskilt endale paariks tunniks ilma suurema ettevõtmiseta kajaki laenutada ja sellega siis omapäi piki randa ringi aerutada, kuniks enam ei jaksa? Või saab kajakiga sõita ainult mingi rühmaväljasõidu raames? Või on laenutused kõik sellistes erilistes kohtades, et ilma autota ei saa? Tahaksin! Tahaksin nii, et lähed randa ja sealt rannavarustuse laenutusest võtad kaheks tunniks, lohistad vette ja pärast tood tagasi... On siin midagi sellist? Või kui kajakki ei saa, siis äkki seda aerusurfilauda? Seda ma ei ole veel proovinud, aga tahaksin katsetada küll... Pärnus saab, seda ma juba tuvastasin, aga no Pärnus ma olen nädalavahetusel. Nädala sees võiks ju Tallinnas ka proovida... Vihjed on teretulnud!


Sellega ma siinkohal praegu lõpetangi.


Olge toredad!

M.

Mõmpsikud

Meie pisipere kasvab jõudsalt. Silmad said neil pähe juba nädala keskel. Eile ütles esimene neist "auh". Täna istus tüdruk juba täitsa ise oma pool minutit üsna istuvas asendis. Kõige suurem poiss tuterdab üsna eduliselt nelja jala peal ringi ka, ehkki need jalad kipuvad tal aeg-ajalt veel alt ära kaduma, nagu ta oleks väga libedale jääle sattunud. Täna said nad ka esimest korda maitsta piima sees puruks pressitud kutsikakrõbuskit. Ja kõige pisem poiss tundis sellist mängulusti, et hakkas oma hambutu suuga sikutama nii aluslinu kui ka mamma vuntse. No nad on lihtsalt nii võimatult armsad! 

Kui keegi tahaks endale kaaslaseks üliarmsat elavat ja lustakat kutsulast, kelle emme on tubli ja ontlik agilitykoer ja issi ülemaailmsetelt näitustelt võitjatiitleid kogunud ilueedi, siis andke teada!

Järjekordne uus kodu on leitud

Eile õhtul sain kätte korteri võtmed. Õnneks sellega nüüd lõpuks laabuski kõik - korter on esiteks olemas, teiseks hea koha peal keskturu juures ja kolmandaks kena. Ühetoaline ja väiksevõitu küll, aga suure rõduga, täpselt parajalt möbleeritud ja muidu igati viisakas ja värske. Noh, tähendab, riidekapp oleks võinud iseenesest veel olla, sest praegune lahendus seisneb väga arvukates riiulites ja stangedes, aga alukaid ju puu peale ei riputa. Aga eks ma siis lahendan asja lihtsalt teisiti, lihtsalt natuke on mõelda vaja. Kolin pesu vannitoa kappi vms. Muidu maakler oli äärmiselt asjalik ja tõhus tegutseja, paberimajandusega ei tundu nende firma puhul probleeme tekkivat ja... mul oli kohe hea meel jälle kohvrid päriselt üleni lahti pakkida ja end kuskil sisse seada.

Sest see hotell, see hotell (Center) oli selline naljakas. Toad olid seal täiesti korras, värskelt renoveeritud ja puha, aga koridorid ja vastuvõtt olid sellised... kusehaisused, odava ja plekilise mistra vaibaga ja kogu aeg logeles, suitsetas või kakerdas seal igal pool väga allakäinud olemisega ja purjakil soomlasi ja veidi omamoodi venelasi, kelle pärast ma väga oma arvutit ja muud kaasa veetud olulisemat kraami hotelli jätta ei söandanud. Ilma seda tabaluku taha panemata. Aga muidugi hind oli hotellil soodne ja, nagu öeldud, tubadele ei saa tõesti mitte midagi ette heita. Need olid lihtsad, aga puhtad, uue sisustuse ja igasuguse kriimuta mööbliga. Täielikus kontrastis hotelli avalike ruumidega...

Enivei. Täiesti korralikule hotellitoale vaatamata tahtsin ma seega sealt siiski esimesel võimalusel pääseda, nii et otsustasin, et ehkki mul oli makstud veel ühe öö eest, katsun kohe veel samal õhtul end juba uues korteris sisse seada. Tormasingi siis pärast võtmete kättesaamist otsejoones kaupsi voodipesu ostma ja siis kohvreid ükshaaval hotellist ära vedama. Kui ma olin kõik käigud käidud saanud, triljon kotti ja kaupa kohale vedanud ning lõpuks maha istuda saanud, lõid mul jalad ikka tõsiselt tuld välja. Jalaoperatsioonist saadik teine sammutulemus tuli ära, kandamitega pealekauba! Aga väga mõnus tunne oli laias voodis ETVd näitava ekraani ees sirakile visata, kirsiõlu näppu võtta ja teada, et nüüd võib kohvrid tühjaks teha, asjadele oma koha leida ja mingi staap on olemas. Jess.

Mm, muide, kaupsis sattusin tollesama müüja juurde, kellelt ma pühapäeval kohvrilukku tahtsin. Ma olin ilmselgelt millegipoolest toona nii erandlik, et jäin talle meelde, sest ta vaatas nüüd jälle mind ja mu voodipeshunnikut ja küsis: „Kas partnerkaardi registreerisite juba ära???“ IRW. Ma vist olen nii ilmselgelt valge vares :). Nojah. Pooled inimesed alustavad minuga muidugi juttu üldse inglise keeles... Välismaal elamine jätab ikka ilmselgelt mingi jälje, ehkki ma ei tea täpselt, millise...

Siin kontoris tunduvad praegu üldiselt üsna rahulikud päevad olevat. Suvel on kõik partnerid puhkusel, nii et sellest tingituna paistab siin ka tegevus aeglustunud olevat ja lained just üle pea ei löö. Aga ega ma ei kurda :). Sisseelamiseks ongi see väga mõnus tempo. Tutvun inimeste, teemade ja oludega, kasutan rõõmuga ohjeldamatult siinset tohutut kohvimasinat, korraldan elu, vaatan iga päev läbi siia mägedena laekuvat perioodikat ja hoian silmi-kõrvu lahti. Väga pro!

Ma olin, muide, äärmiselt pettunud, kui lugesin, et Kalev SPA on suvel remondis. Hmpf. Kus siis nüüd tuleb ujumas käia? TIKi spordihoone on ka suvel kinni, Nõmme ujula on kaugel... Hmpf. Peab vist Tallink SPA järele proovima...

Rohkem ei oskagi praegu midagi luuletada. Lähen naudin elu!

Nautige teie ka!

 

M.

 

Väga palju vett

Viimasest korrast on väga palju vett merre voolanud ja veel rohkem on juhtunud. Mu elu on jälle karussell - ja kuigi mul ei ole aega selle üle järele mõelda, naudin ma seda täiega. Kuna aga nendel hetkedel, mil midagi põnevat ei toimu, olen ma alati pärast esimese lõigu kirjutamist ära väsinud ja magama vajunud, järgneb nüüd postitus, mis koosneb ise aegadel kirjutatud juhuslikest jupikestest... Ühtlustada ei jaksa, suurema tõenäosusega tuleb jälle enne uni :). Aga noh, kärab sellisena ka. Lugege terviseks!

- - -

Nalja on kõvasti saanud. Kõik, mis ma juba ära korraldatuks pidasin, lagunes koost... Tallinnas välja vaadatud korter anti teisele kliendile, kes ei tahtnud pabereid. Teine välja vaadatud korter anti teisele kliendile, kes tahtis seal olla kaks aastat minu kuue kuu vastu... Kolmandasse kolin loodetavasti homme siiski sisse, seniks elan Narva maanteel mingis jaburas hotellis, kus on näiteks Kanal 11 ja TV3 ja mustmiljon Rossija kanalit, aga mitte ETVd. Hotellituba iseenesest on täeisti pro - puhas, korras ja värskelt renoveeritud, aga vastuvõtt, vastuvõtutütarlapse teravaks ihutud rohelised küüned ja koridor olid sellised, et ma läksin pühapäeva õhtul esimese asjana kaupsi kohvritele tabalukkusid ostma, sest ilma nendeta ei söandanud ma oma varanatukest siia igaks juhuks jätta. Pühapäeva õhtul käisin tabalukke ostmas, mind you! Ja pood ei olnud ainult lahti, vaid ka kubises inimestest! Enivei. Luxis otsib minu korteris elama pidanud töökaaslane bürokraatlikel põhjustel uut korterit. Saan vaid loota, et kõik asenduskorraldused jäävad vähemalt jõusse ja mõni mu lilledest on jaanuariks veel elus, suvalisel ajal tilkuvad arved jõuavad kuidagi minuni ja koristaja mind sellise segaduse pärast lõplikult ei hülga. Reedel sain poolkogemata ligi ühele mind puudutavale huvitavale kirjavahetusele, kus itimehed juurdlema hakkasid, kuidas mind siia Tallinnasse ümber kantida... See käis stiilis "no me võime püüda ta konto ajutisele kettale transfeerida, siis te võite püüda sellele seal ajutise juurdepääsu anda ja no kui hästi läheb, siis me saame ta andmed pärast tagasi ka...". Jah. Ja noh, kogu mu elu käib mul praegu selles stiilis :). Ma vahepeal teen OMMMMMMMMM ja loodan, et kõik kuidagi laheneb :).

- - -

Eelmise nädala olin Strasbourgis. Korraliku tuumanohuga, mis sai alguse linnaliini bussi konditsioneerist (kui õues oli 34 kraadi), lõi kohe igasugustesse koobastesse ja kanalitesse ka, nii et ma olin ikka üle nädala täiesti umbes ja rögisev ning käisin ikka iga päev apteegis kõikvõimalikke nohuvastaseid ravumeid hankimas. Hmm, ma siiamaani imestan, et ma Tallinna lennud sellise põletikulise tatitõvega täiesti muretult üle elasin... Aga see selleks. Strasbourgis oli väga vahva nädal tatitõvele vaatamata. Käisin tööle lisaks kolmapäeva hommikul peaministri kõnet kuulamas ja päeviti natuke linna peal jalutamas (allahindlused olid!), tegin operatsioonist saadik kõige kõvema sammutulemuse (16 417 sammu) ja eksisin muu hulgas ühel päeval vastu ööd töö juures niimoodi ära, et ei saanud enam majast väljagi. Hästi tore oli see, et käisin koos ühe töökaaslasega, kellega me muidu väljaspool tööd väga sageli kokku ei puutu. Kahjuks, sest tegelikult on meil palju toredaid ja põneva taustaga kolleege, kellega tahaks rohkem tuttavaks saada. Aga nüüd oli mul see võimalus - ning ääretult huvitav ja värskendav oli :).

- - -

Kardinaalselt teistsuguse uudisena on meil ka kutsikad majas. Keda mina nägin muidugi umbes täpselt 12 tundi pärast nende sündimist, kui puhkuse ajal Eestis olin (need kaksteist tundi möödusid peamiselt neid lutitades ja lõputuid kõhu-sabaaluseid masseerides). Oi, küll nad olid võimatult nunnud! Ootan juba kannatamatult nädalavahetust, et saaks koju neid näppima minna. Nendega oli ka palju draamat - röntgenpildi järgi ootasime ühte kutsikat ja Miale määrati keisrilõige. Noja siis selgus, et kutsikaid oli tegelikult 5! Kellest üks oli nii tilluke, et tema ei suutnud vastu pidada rohkem kui 24 tundi, aga ülejäänud paistavad piltide järgi mühinal kasvavat... On teised juba sellised mõnusad trumlid...

- - -

Täna oli mul esimene tööpäev uues kohas. Pean ütlema, et eriti närvi ma ei jõudnudki minna, sest viimasesse aega on nii palju muljeid kuhjunud, et, noh, uus töö tundus kõige selle keskel täiesti tavaline :). Aga ongi hästi, et närvitseda ei jõudnud, sest päev kujunes ülenisti meeldivaks. Töökaaslased tunduvad igati sõbralikud, abivalmid ja informatiivsed ning isegi itiasjad sain tervelt kella poole neljaks juba niimoodi korda, et sain arvutisse sisse logida. Mu meiliarhiivgi jäi ümberkantimise käigus alles ja puha... Seevastu kõikidele senistele tavaprogrammidele siin osakonnas juurdepääs täiesti puudub - ei ole mul siin ei T-Flowd ega Studiot, tp-st, Questist ja Iterist rääkimata. Mis muidugi ei ole üldse paha. Või noh, Quest oleks teinekord ikka abiks, aga... Saab ka muudmoodi. Tegemisi tundub siinses büroos järgmisel poolaastal tulema muidu väga vaheldusrikkaid ning ootan huviga neis kaasalöömist! Ma väga loodan, et ei jää siin "ajutise algaja" pulgale, vaid et ma ikka tõestan end kui arvestatav kätepaar. Täna üritasin ma muidugi lihtsalt orienteeruda ja ütlesin peamiselt selgituste peale "okei" :). IRW. Aga no alguse asi. Muidu kontor on siin tõeliselt ilus. Heas kohas ka ja, mm, kohvimasin on neil suur kui ahi :)! Ja kui head kohvi see veel teeb! See on minu silmis loomulikult tohutu pluss, ma olen ju suur kohvijoodik! Ümberringi leiab söögivõimalusi ka paaaalju ja häid, täina lõunatasin ma näiteks täiesti subsideerimata pubis tervenisti 3.61 eurtsi eest (ma ikka ei ole üldse enam selliste hindadega harjunud!), pärast käisin ja ostsin kaupsist magustoiduks kihilist küpsist ja keefiri ning õhtul käisin veel raamatupoes, kust kahe telliskiviga ära jalutasin. Esmaklassiline, ma ütleks!

- - -

Samas ma ausõna ei mäletanud, et Tallinna teed on nii hirmsalt auklikud ning et inimeste seas moodustavad suured selgepiirilised rühmad blondid hiiglaslike teravaks ihutud kunstküüntega bimbod ja kasimata joodikud. Sellest olen ma ka kuidagi võõrdunud, et siin on igas kolmandas majas alkopood, ning kesklinn tundub üldiselt olevat ka täiesti ära rimistunud. Kellele on tarvis nii palju rimisid, ah??? Aga hinnad on ikka uskumatult odavad... Ja kõik asjad lõhnavad nii tuttavlikult - kaupsi tunnel ja CoffeeIn ja toidupoe pesuvahendite riiulid ja lilleturg ja üldse... Ja kajakad! Kui tore on voodis kajakate pasundamist kuulata! Mmm, samas eile ärkasin ma teatava nördimusega kell 5.13, sest päike paistis silma! Nagu mis mõttes??? Öösel peaks pime olema! Ei ole enam harjunud nii valgete öödega, väga pentsik...

- - -

Sellega ma täna piirdungi. Tõtt-öelda vaatan ma praegu hotelliaknast alla ja näen maja, kus elavad mu tuttavad Pariisi päevilt. Ja siis veel helistas täna Liina, kes aitaski mul korteri sebida, ning kes oli puhta üllatunud-pettunud, et kui mul kuskil ööbida ei olnud, miks ma siis neile ei läinud. Hellele ütlesin ma ise küsitud öömaja üles, sest ei suutnud ette kujutada pühapäeva õhtul kahe kohvriga linnast välja sõitmist ja perepeole sisse sadamist. Nii mõnigi Luxi töökaaslane on juba Tallinnas ja oleks valmis kokku saama. Aga ma veel kuidagi ei ole oma uude ellu nii piisavalt sisse kolinud, et uute elamustega tegeleda... Järgmine nädal... Kui saan kohvrid ka uues korteris lahti pakitud ja enam ei ole kohe pärast tööd midagi hädavajalikku või erakordset teha. Siis hakkan tavaliseks suhtlemisaltiks Mariseks. Vot. 

Seniks pakaa!

M.

Paar klõpsu Hüpassaare rabast

Esmakordne juhus

Päike paistab, aga vihma sajab. Ja siin uues korteris on hääääääääästi suur terrass õuelaua ja -toolidega, ripptooli ja lillepottidega. Ma jummmmmaldan seda terrassi :P. Ja üldse, uut kodu. Siin on näiteks laeaken, mis krõbiseb, kui vihma sajab. Ja induktsioonpliit, mis kohiseb, ja parkett, mis kassi küünte all klobiseb. Saunast ja muust toredast ma parem ei räägigi :P. Ma ei ole isegi veel seda proovida saanud :P. Ega oma magamistoale sisustuslahendust välja hakanud mõtlema :). Aga no küll jõuab :P.

Siin on üksiti kass, kes on lõpuks, pärast kolm täispäeva kestnud mossitamist nõus mind jälle tavapärase sõbralikkusega kohtlema ja isegi sülle tulema. Ja koer, kes on nii viimaseid päevi kutsikaootel, et ta on veel laisem kui mina! :P Uskumatu, eks? Me siis mõlemad räägime emale, kuidas me kumbki EI VIITSI randa jalutama minna, mis siis, et ilm on ilus ja rand käega katsuda :). Niisama sirakil terrassil vedeleda on ju palju mõnusam :).

Kõigele muule heale lisaks on mul laua peal uus apteeker Melchiori raamat, mida ma küll olen lugenud koguni kolm lehekülge, ja tavalise Eestis läbiviidava tehnokontrolli raames käisin ära dermatoloogil ja hambaarstil. Viimast üle kahe aasta, sest enne jalateemat oli eelmisest korrast liiga vähe möödas, ja pärast jalateemat pole ma ju Eestisse jõudnud. Ja teate! Seal juhtus midagi täiesti seniolematut! Esimest korda elus sain ma hambaarstilt oma hammaste seisukorra eest kiita ning tulin ära nii, et isegi tuimestust ei olnud vaja teha. Ainult äramurdunud plomminurk lapiti ära ja natuke hambakivi eemaldati, aga see oligi kõik. Juhhuuu! Vahepeal tundus juba küll, et ma ainult lagunen igast otsast. Nüüd on jälle lootust.

Muidugi seda teatas ta mulle ka, et mu viimane tarkusehammas tuleks millalgi lähemas tulevikus siiski välja tõmmata, sest see on luutüki alla kiilunud, ainult otsapidi väljas ja puseriti ja vajab väljatõmbamist enne, kui sellesse auk tekib, sest pärast pole enam üldse kuskilt kinni võtta. Bööö... Mulle tegelikult juba aitaks igasugustest suurematest meditsiinilistest operatsioonidest. Aga nüüd siis pandi septembriks kirja selline asi. Nojah, mis siis ikka... Ülemiste tarkusehammastega läks mul mõlemaga hästi, need saadi omal ajal kergesti kätte, aga teise alumisega oli ikka rist ja viletsus - seda lõiguti sealt kildhaaval välja ja aiaiai, kui valus oli pärast kaks nädalat. Põletik tekkis ka... Bööö... See väga ei julgusta. Ega ka see, et ta juba teatas ette, et pangu ma vaim valmis väga keeruliseks eemaldamiseks, vähemalt kahepäevaseks paistetuseks ja järjekordseks antibiootikumikuuriks... Hmpf, oli seda nüüd siis tarvis?

Puhkus on muidu ikka tore, ma olin kohe unustanud, kui tore :P. Saab sõpru näha ja reisiplaane teha ja kodusööki süüa ja üldse... Mitte mõelda :). Minu auks on Pärnus üsna ilus ilm ka olnud :P. Ema juba teatas, et seda on siin siiani väga harva ette tulnud... IRW, siin õitsevad veel sirelidki, ehkki jaanipäev on kohe käes. Luxis on seevastu 35 kraadi sooja, see on väike ninanips. Aga no ma olen siiski ka kaks päeva terrassil saanud päevitada, nii et kurtmiseks pole päriselt põhjust :P. Ja emme käis kaks õhtut juba ka meres ujumas... Mina veel ei söandanud. Muidu veel ju võiks, aga siin tuleb enne kolm kilomeetrit vees ära kahlata, enne kui naba märjaks saab. Selle ajaga jõuab ikka üsna külm hakata...

Nüüd tikub uni peale. Jätangi teid sinnapaika ja tukun natuke kassi kaisus. Eks siis paistab, mis edasi.

Olge siis toredad ja järgmise korrani!

M. 

Bürokraatiavaimustus

Ma sain täna lähetuskorraldused kätte! Kogu pataka! Nüüd on mul neid ühe ja sama lähetuse kohta millegipärast tervenisti kolm. Ärge küsige, miks nii palju. Ma ka ei tea, aga peaasi on see, et mul on NÜÜD luba hakata lennupileteid muretsema, korterit üürima ja kõike muud eluliselt olulist tegema. Nii jõuab enne juulis jälle välismaale kolimist asjadega ju peaaegu täitsa valmis! Kui fantastiline!

Asi võib olla selles, et ma saatsin täna lähetustega tegelevasse osakonda leebe, kuid ahastava kirja meeldetuletusega, et ma olen tööl veel selle nädala lõpuni. Et kui nad tahavad, et ma kolin, siis peaks paberid selle nädala jooksul ära tegema, sest muidu on jama.

Läks viisteist minutit mööda ja sealt need paberid tulidki! Kenade puhkusesoovidega pealekauba. Vau! Ma tegelikult olin vaimus valmis veel kaks nädalat ootama!

Muidugi omaette ooper oli see, et mõni aeg hiljem tuli kõne meie reisibüroost. Seal oli mu ebakonventsionaalse paberipataka ja piletitellimuse saanud härra äärmises segaduses ja uuris: "Vabandage, kui te peate olema Tallinnas sel päeval kella 8.29-ni ja Malagas samal päeval kell 8.30, siis kumb teie meelest prioriteetsem on? Kella 8.29-ni Tallinnas viibimine või kella 8.30-ks Malagasse jõudmine?" :) :) :)

Igatahes. Sellega tegeleme homme. Seniks langes suur kivi kaelast! :P Ma siis nüüd olen ikka päriselt ka tulemas :P. Äge!

Head ööd!

M.

Suu kõrvuni

Päevad muudkui lendavad mööda. Natukene veel, siis läheb reisimiseks. Seni asjatan tööde ja korralduslike küsimustega. Olen juba bürokraatias kõva käsi. Võin rääkida lõputuid naljalugusid sellest, kuidas tohutus organisatsioonis kõik paratamatult ringiratast ja viiteajaga käib, et kõik võimalikult segaseks saaks. Noh, see lihtsalt on nii, kui iga asja jaoks on eraldi inimene ja kõik pöördumised peavad vähemalt seitsmest instantsist läbi käima. Oli vaja jälle näiteks üks paber ära teha. Andmed said selleks esitatud juba mitu nädalat tagasi. Aga eelmine nädal - ja enne, kui see paber valmis tehti -, soovisin mina dokumendi jaoks esitatud andmetes muudatust teha. Nende kasuks, olgu öeldud - ma ei tahtnud neil lasta endale TGV piletit osta, sest selgus, et saaksin Strasbourgi ka autoga, hoides kokku oma aega ja paarsada eurtsi nende raha. Saatsin kõigisse õigetesse instantsidesse selle kohta kirja. Vaikus. Hea küll, ei loeta kirju. Ma olin aga mõnevõrra üllatunud, kui päev hiljem saadeti mulle pöördumise peale lõpuks valmis tehtud, ent muutmata andmetega kinnitatud paber ja lubadus rongipiletid postkasti saata. Võtsin siis selle poolnaljaga teadmiseks, otsustasin, et hea küll, ma ei viitsi hakata möllama, lähen siis ikka rongiga, kui nad oma kirju ei loe ja nüüd on ametlik paber ka juba valmis tehtud. Hästi. Selle nädala alguses sain aga kirja, et ups, me nüüd lugesime te eelmise nädala maili ka läbi, et te tahtsite muudatust ka või? Noja kuigi minul oli siis juba üsna ükskõik, kuidas asi jääb, otsustas proua Brigitte pidada siiski maha põhjaliku kirjavahetuse veel viie inimesega, et kõigile asjassepuutuvatele kolleegidele nüüd eraldi südamele panna, et mulle ei ostetaks ametlikule paberile kirja pandule vaatamata neid tarbetuid rongipileteid. Tore. Aga see ühe süütu praktilise muudatuse tegemine muutus tüüpilisel kombel kuidagi äärmiselt ebaproportsionaalseks sahmerdamiseks ja nii paljudele inimestele seletamist väärivaks teemaks :). Hee, ja ma muidugi ei taha teadagi, kui kõvasti kõik need inimesed mind nüüd kiruvad selja taga, et ma kohe kuidagi ei saa ilma plaane muuta tahtmata :).

See muidugi on lihtsalt üks selline leebe näide. Teemasid on oluliselt rohkem. Tallinna korteri esindaja käest oli näiteks vaja ka saada ametlik pakkumine, sest ilma selleta ei kiideta mu kulusid heaks ja kõik mu paberid seisid selle taga. Kaks nädalat muudkui mangusime sõbrannast maakleriga seda korteri esindajat, et saatku see ruttu ära, et vaja on. Aga tema oli reisil ja lubas see esmaspäev kohal olla ja siis kohe ametliku pakkumise saata. Noh, ootasime. Esmaspäeval ta siis oligi olemas, ainult et see, mille ta saatis, ei olnud kohe kuidagi esinduslikum kui tavaline õnnetu meilikribal, mis kohe päris kindlasti meil siin läbi ei läheks. Palusin (Liina vahendusel), et ta teeks selle veidi ametlikumaks ja paneks selle vähemalt firma blanketile. Tema vastu: "Mingit planketti mul pole!" Arvasin, et ta ei saanud ilmselgelt aru, mis see "plankett" on, küsisin, et pangu pakkumisele firma logo ja rekvisiidid ka. Tema vastu: "Mingit logot mul ei ole, firma andmed võin panna." Siis pidi Liina talle neli korda seletama, kuidas ja mis andmed ta täpselt sinna panema peaks. Saatis oma firma blankette ja näidispabereid talle ja oli sellele blondile saadetavates kirjades nii lõputult viisakas ja optimistlik, et ma kohe imetlesin teda. Noja lõpuks sain siis Liina närvirakkude abil kohendatud .pdf faili, mis on küll tunduvalt parem kui esialgne variant, aga mille kohta ma siin siiski mõttelist karikakart kitkun... Sobib, ei sobi, sobib, ei sobi? Eks siis paistab. Kui juhtumisi ei sobi, siis olen ma küll muidugi päris plindris, sest aega enam ei ole, aga elukohta on vaja. Ja noh, lisaks veel sellist sellist korralikku paberitega elukohta. Nii et hoidkem pöialt, et see paber siiski vajalikud allkirjad kätte saab. Ma ei taha mõeldagi, kui keeruliseks korralduslik külg vastupidisel juhul läheb...

Tjah. Et ühesõnaga planeerimist ja korraldamist mul siin veel jagub, aga nii mõnusalt huvitav on tänu sellele kogu aeg ka :). Võtab kohe suu kõrvuni. Seda enam, et suvi ja meelelahutuste aeg on ka käes. Kuna varsti ma ei näe pool aastat siinseid inimesi, siis ma üritan üritusi ja seltskondlikke olemisi ka võimalikult palju nendel päevadel kalendrisse põnevuse kõrvale ära mahutada. Olengi ka sellel rindel üsna eeskujulikult tegutsenud. Teisipäeval oli Paabeli pidu. Eile käisime restoranipäevade raames Chiggeris väga head jänest söömas. Eelmisel reedel veetsime me Katriniga pika aja kõige andekama õhtu hiinakas ja latiinobaaris kokteile kaanides :). See oli nii lõbus, et võtab siiani muige näole, kui ma nendele daiquiridele mõtlen... Täna avaneb aga võimalus tutvuda teiste ühe endise töökaaslasega, kes on Luksemburgi tolmu jalgelt pühkinud, aga kellest ma ikka aeg-ajalt jutte kuulen - nüüd lõpuks on ta jälle Luxi külla tulemas ja juba on ette nähtud seltskondlik koosviibimine, nii et ma saan ka lõpuks ta näo ja nime kokku panna. Jee-jee, ilm on ka suurepärane, nii et seltskondlik õhtusöök kuskil restoraniterrassil kõlab täiesti näidustatult! Äggee!

Muudest sündmustest veel nii palju, et hispaania keele eksamit sain loa teha täitsa valel päeval ja täitsa valel kellaajal, aga vähemalt leidsime kalendris õpetajaga kolme minu seisukohast ainuvõimaliku päeva seast sellise aja, mis meile mõlemale sobib. Lähen siis teise rühma tundi eksamit kirjutama. Nii äraütlemata vastutulelik õpetajast. Pärnu puhkuse ajaks on ka plaane rohkem kui küll, praktiliselt igaks päevaks on juba mingi randevuu kirjas, ehkki ma justkui pole veel päriselt puhkuse peale mõtlemiseni jõudnudki! Esimene kohver on ka igatahes pakitud. Strasbourgi teema on vist nüüd selge, vähemalt seegi. Loodetavasti saavad Tallinna komandeeringu paberid ka ikka varsti sinnamaale, et võib lennupiletitega tegelema hakata... Mulle meeldiks need ära osta vähemalt mõni päev enne, kui päriselt lendamiseks läheb. Noja siis tuleb veel välja mõelda, mida oma siinse korteriomanikuga teha. Viimane minekueelne siinne arstiaeg on ka veel ümber vahetamata, sest küll nende sekretariaat ei vasta, küll löövad juba kell kolmveerad neli automaatvastaja peale, et meie läksime täna koju ära, helistage esmaspäeva hommikul uuesti. Vot. Eks ma siis püüan esmaspäeva hommikul uuesti helistada :S. Noja muidu järgmine nädal on istung ja Eestist saabub ka minu korterisse koliv töökaaslane, kellega me siis veel natukene aega korterit jagame. Need mõned päevad, mis mind eri reiside vahel Luxis ootavad :). Minu seisukohast on see hea, saangi talle ära näidata, kuidas mu korter toimib - mis ei tööta ja mis kipub mõnikord alla kukkuma jms. Hihii, ja lillepottide peale kirjutasin talle üksikasjalikud juhised valmis - alpikannile vesi kaussi, mitte potti, sellele pelargonile pigem vähe, sellele pigem rohkem, selle lille potti palun mite liigutada jne jne jne :) :) :).

Aa, ja meie vana kodu Pärnus on nüüd ka AirBNB kaudu suvekorterina välja üürimiseks üleval. See nädal tulid esimesed üürilised. Pidi tulema kaks Eesti tüüpi üheks ööks, aga kui ema kohale läks, ootasid teda hiinlased, kes lootsid, et saavad veel kuuks ajaks jääda. Jälle üllatus :). IRW. Õnneks kukkus nendega vist kõik ikka hästi välja, nii et loodetavasti jätkub kõik samas vaimus - humoorikalt, muretult ja üha rohkemate külastajatega...

Vot. Aga kuna sellega said mul kirjutamisväärilised mõtted nüüd otsa, aega on niikuinii vähe ja ilm on ilus, siis ma panen siia nüüd punkti ja lähen asun tegudele.

Nautige nädalavahetust ja kuulmiseni!

M.

PS: Hurraa, uus apteeker Melchior tuleb järgmine nädal välja :P! Ükspäev terevisioonist kuulsin!

3 nädalat ja counting down

Meil on jälle pikk nädalavahetus. Taevaminemispüha, vist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest erilised plaanid mul puuduvad, kuskile ma ei sõida ja üleüldse, see tabas mind pisut ootamatult. Vanasti olid mul kõikideks pikkadeks nädalavahetusteks sõidud soolas, aga kuna see aasta on mul esiteks paranev jalg ja teiseks selja taga pikk haiguspuhkus, mil ma ei taibanud väga kalendrit uurida ja ette plaane teha, siis nüüd ma olengi niimoodi... ripakil. Praeguses seisus oleks juba täitsa tahtnud kuskile sõita, aga viimasel minutil pühade ajaks pileteid leida on muidugi üsna ebapraktiline. Ja nii ma siis otsustasingi rahus kodus olla, jalale veel viimase pikema puhkuse anda ja kõik poolikud asjad ära teha. On siingi mõnus - Darja ja Katriniga on kokkusaamine plaanis, laupäeval on öömaraton ja suur pidu ja pillerkaar, mida vaatama minna, ning ilmad on ka ilusad, kõik neli päeva peaks meil olema 25-26-27 kraadi sooja ja pilvitu sinine taevas. Kavatsen täna rihmikud jalga panna ja jalutama minna. Või siis rattaga rallima...

Üksiti annab see pikk nädalavahetus natuke hingetõmbeaega elu korraldamiseks. Pidin eile kerget paanikat hakkama maha suruma, sest tõdesin, et mul on Luxis jäänud olla täpselt kolm nädalat. Edasi olen poolteist nädalat puhkusel, siis nädala Strasbourgis ja siis kolingi kohe mõni päev hiljem juba Eestisse ümber. Hirmus põnev on, aga see tähendab ühtlasi seda, et puhkusel ja Strasbourgis ma juba enam väga ei saa suurkorraldamisega tegeleda, nii et selleks ajaks peab olema kõik valmis lihtsalt kulgema. Õnneks kõige olulisemad küsimused ongi vist juba lahenemas. Sain kaubale ühe töökaaslasega, kes Eestist just pooleks aastaks Luxi tööle tuleb. Tema kasutab järgmised kuus kuud mu korterit, kastab lilli ja vaatab postkasti järele. Tallinnas on ka elukoht vist peaaegu leitud, hoian hinge kinni, et sellest asja ka saaks. Delegeerisin korteri otsimise algkooli pinginaabrile, kes juhtumisi on neil päevil kinnisvaramaakler. Tema on siis minu eest seal kõvasti asjatanud ja oma tosinkond varianti läbi kellanud. Tuleb välja, et keegi ei tahagi väga pooleks aastaks lepingut teha, sest aasta kaupa on omanikule ju parem. Aga no nüüd üks pakkumine jäi pidama ka. Ehkki tolle esindaja pidavat kuskil reisil olema ja seega on kõik ainult suusõnalisel tasandil. Ma enne ei julge päris kindlalt millegagi arvestada, kuniks lepingud on tehtud, eks, aga lootust siiski on :).

Paberimajandus sai ka vist juba kuskile arvestatavale maale, selles osas aitas mind teisipäeval kõvasti edasi meie korruse koolitusosakonna Ruth. Ilma temata murraksin ma kindlasti endiselt nende vormide kohal pead, sest kuigi kõik on üks suur organisatsioon, on minu juhtum jälle uudselt keeruline ja üksikasju, mida tuleb arvesse võtta, hirmus palju. Tegemist on ju eri peadirektoraatidega ja lähetusega lähetuses - ning kohe praegu on vaja minutipealt kindlaks määrata, mis minutini vastutab minu eest 19. augustil ja 21. detsembril, sest sellest sõltub, kas ja millise osakonna eelarvest kaetakse järgmisel minutil tekkinud kulud. Takkapihta oli mu keelekursus enne juba ära organiseeritud (algusega Luxist, otse loomulikult) ja sinna lähen ma ka endiselt, aga järsku tuli ka selle teema paberid uuesti avada, muidu oleksin ma pidanud Malagasse sõitmiseks ühe ilusa laupäeva hommikul kella 8.29 ja 8.30 vahel seletamatul moel Tallinnast Luxi teleporteeruma. Novat. Ja kui ma neid avaldusi seal täitsin, oli raudselt nii, et kui ma täitsin ühtemoodi, tekkis suur probleem teise lahtriga, ja kui teistmoodi, tekkis probleem kahe esimese lahtriga. Lõpuks minu mõistus enam ei võtnud, läksin üle koridori üsna asjassepuutumatu, aga vähemalt selliseid pabereid varemgi näinud Ruthi juurde. Too süvenes natuke, kratsis kukalt, tegi hmm, haaras telefonitoru ja kukkus alustuseks muudkui kellama. Helistas inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeles läbi maitieakuimitu osakonda, küsis ühelt, uuris teiselt, palus end ühendada kolmandaga, seletas neljandaga, õiendas viisakalt viiendaga, ajas sotid käigu pealt selgeks piletite eest vastutava reisibürooga, lisaks Martini ja Gaili, Charlesi ja Marjorie'ga. Siis kirjutas ta mulle mu nina all ühe soojaga valmis kõik lähetuskorraldused, mis ei olnud ka kaugeltki tema ülesanne, aga mille ta juba asjast sotti saanuna lihtsuse huvides kohe ära tegi. Edasi ütles ta mulle tänuväärselt konkreetselt ette, mida ma mingis järjekorras pean tegema, mida kellelegi esitama ja mida kuhu saatma. Varasemad Malaga piletid said joonelt tühistatud, kulud ära lahterdatud, uute piletite kellaaegade üle lamenti löödud, tööpäevade pikkusi ja unetunde arvestatud (eeskirjade järgi ma ei tohigi saabuda Malagast tagasi kell 00.10 saabuva lennuga, vaid pean saabuma hiljemalt üheksaks õhtul, muidu tuleb mulle hüvitist maksta ja tee siis jälle selgeks, kelle eelarvest see peab tulema - Hispaania või Tallinna lähetuse eest vastutavalt osakonnalt). Pärast kolme inimesega rääkimist kaevas ta välja paberite jaoks vajalikud sisekoodid, hinnangulist eelarvet tegime neli korda uuesti, sest üks ütles telefonis, et tuleb teha nii, aga kui me siis nii tegime ja järgmise küsimusega tagasi helistasime, võttis toru teine, kes ütles, et tuleb teha hoopis teisiti... Noja asi võttis aega kõigest nii umbes kaks tundi, prügikast sai mustandeid ja märkmeid täis, aga paberid said ka tehtud ja kõrgematesse instantsidesse heakskiitmiseks edasi saadetud! Vot. Toon talle nüüd Eestist puhkuselt kommikarbi, sest ma arvan, et kui me temaga kulutasime asjale kaks tundi, siis ilma temaga parandaksin ma mõnda paberit veel 5. juunilgi. Aga tänu temale tekkis mul juba tunne, et võin peaaegu pakkima hakata.

Noja täna lõingi seega kummutisahtlid kõik voodi peale hunnikusse. Viskasin ära mõned riided, mis mulle teises elus kunagi hirmsasti meeldisid, aga millesse ma enam sisse ei mahu või mis on liiga kapsaks, kollaseks või auguliseks ära kantud, et mul sobiks neid enam kanda. Pakkisin ära kohvritäie sügisel ja sügistalvel Eestis vajalikke kontorirõivaid ja -jalanõusid ning ainult Hispaaniasse kaasavõetavad suvised lühikesi rõivad, mida enne Malagat kindlasti kuskil vaja ei lähe. Need viin nüüd puhkusele siirdudes kohe Eestisse ära, siis suvisemad asjad, mida seni veel siin kasutan, saan juba teise korraga kaasa võtta. Nii sain ka mõned sahtlid töökaaslasele tühjaks. Ükspäev juba lõin köögikappides ka korra majja ja kraami lahku - Eestist suure vaevaga siia transporditud hapukapsad ja emme marineeritud seened, mida ma jagada ei raatsi, läksid eraldi riiulisse mind tagasi ootama ning kõik ülejäänu korralikult üldkasutatavasse osasse, et mu töökaaslane ka sotti saaks, mida mul juba on ja mida kasutada. Vannitoast ja isiklikest asjadest-paberitest käisin sama kriitilise pilguga üle. Kodu saab niimoodi kohe väga korda. Minu seisukohast jääb kõik siin muidugi palju anonüümsemaks ja võõramaks ka kohe :). Noh, aga mis teha. Kuus kuud siin tühjalt seisva korteri eest Luxembourgi mõõtu üüri maksta oleks olnud ikka liig, ehkki Luxembourgi mõistes on mul muidugi isegi veel üsna odav elukoht. Aga siiski... Noja nii on töökaaslasel ka oluliselt lihtsam, ega temalgi poleks Luxis pooleks aastaks lihtne olnud muud elukohta leida. Win-win.

Fotokooli teooriapeatükid oleks nüüd veel hea jõuda enne Eestisse kolimist ära õppida. Üks suur osa ehk 3 peatükki (= 4 kontrolltööd) ongi veel jäänud - ja kui ma jõuaksin teooriaosa ära teha, siis jääks mul ainult umbes tosin pildiülesannet enne detsembrit esitada... Ma panustaks sellele, et pildid saan Eestis ikka tehtud, aga teooria õppimise koha pealt ei maksa väga lootusi hellitada :). Nii et pingutan nüüd sellel pikal nädalavahetusel õppida ka. Üksiti pean ära korraldama hispaania keele eksami. Järgmisel nädalal lepin õpetajaga kokku, millal ta lubab mul seda teha. Selleks oleks ka tark natuke õppida :). Gran Hoteli sarja tahan ka lõpuni vaadata enne äraminekut, seda on mul vist 7 DVDd veel. Katriniga jõuan enne äraminekut kakrass vist ka kahele hobuüritusele, et suvi selles osas ka kirja saaks. Üks siinne laupäev pidi minema töökaaslase juures grillimisele. Kirurgi juurde pean veel korra kontrolli jõudma, et teda ka hoiatada, et ma nüüd järgmised kuus kuud olen kadunud. Ühe õhtu tahaks veel oma omadega restorani minna. Ja ega no siis ongi päevad ja õhtud otsas. Üks suur ja üks väike istung tuleb ka veel nende kolme nädala sees ära teha, nendesse päevadesse ei saa midagi muud arvestada. Nii et tegelikult ma homme olengi juba Eestis :).

Mis tähendab, et ma avasin juba ka Piletilevi kodulehe ja hakkasin vaatama, mis mind kõik Eestis huvitaks :). Kas ma tean kedagi, kes tahaks minuga tulla sügisel mõnel tööpäeva õhtul Savoy balli vaatama Estoniasse. Või Giselle'i, Oneginit või Bajadeeri? :) Andke märku :).

Enivei, aga nüüd on kell juba suures lõunas. Viimane aeg õue ilusat ilma nautima minna. Olge siis toredad ja kirjutamiseni jälle.

M.

Sellest, kuidas ma elu jälle üleöö pea peale keerasin

Ma tulen jälle Tallinnasse. Pooleks aastaks kohe. Komandeeringusse :). Eile sain teada :). [Edit: see eile oli tegelikult juba kõva nädal aega tagasi ja ma kirjutasin postituse siis kohe valmis, et emotsioonid salvestatud saaks, aga ära ei julgenud kohe avaldada. Et mitte ära sõnada, noh! Nüüdseks on aga juba avaldused ja nende täitmise instruktsioonid olemas ja miljon osakonda minu ümberkantimisega ametis, nii et võib vast juba selle teema laiemalt ka jutuks võtta.] Igatahes, elu läks järsku kohe väga põnevaks... Too päev, kui ma teada sain asjast, olin ma Tallinnast tulnud kõnet nähes nii üllatunud, et ei osanud kohe telefonilegi järsku enam vastata nii, nagu ma seda tavaliselt teen. Haarasin juba toru, siis nägin helistaja nime ja aimasin, millest me rääkima hakkame - ja kohe täitsa meelest oli läinud, mida ma tavaliselt telefoni ütlen, nii et ma siis kokutasin nagu lasteaialaps :). IRW. See oli minu endagi jaoks väga naljakas, arvestades, et see on kommunikatsioonitöö, mis mind ootab :). Aga no loodetavasti ma väga viletsat esmamuljet ei jätnud :).

Kui ma nüüd tõtt ütlen, siis üks tilluke osake minust küsib aeg-ajalt siiani, et kas mul ikka oli vaja kogu elu jälle pea peale keerata :). Mul olid plaanid juba suht hilissügiseni küpsed ja need meeldisid mulle ka - Hispaania ja Strasbourgi istungid ja suvised rulluisutamised ja sügisene Baden-Badeni kontsert ja Omaan ja muu säärane. Noja ma olen siin kuidagi oma mugavustsooni leidnud, nii et mul isegi ei olnud praegu tegelikult mingit tungivat vajadust kogu elu pea peale keerata - ja pooleks aastaks jälle teise riiki kolimine tähendab päris kindlasti elu pea peale keeramist ja arvestatavat jantimist. On ju vaja otsustada, mis teha siinse korteriga, kus Tallinnas elada, kuidas ühitada Tallinnasse tulek keelekursustega, mis mu lilledest ja postist ja takkajärgi tilkuvatest arstiarvetest saab, kuidas ma jälle poole aasta jagu riideid siit Tallinna saan, mida üldse Tallinna kontorirotid kannavad ja üleüldse... Noja eks tööl tuleb ka teistega sobitada ja vahetada ja juba tehtud graafikuid ümber teha ja muud säärast...

Aga see oli lihtsalt nii unikaalne pakkumine, mille sarnast ei tule vähemalt järgmised 10 aastat, ma arvan. Pluss kogu see pakkumine oli selline, et ma tundsin, et see töö sobiks mulle kui rusikas silmaauku. Vahelduse mõttes rohkem inimestega töötamist ja korraldamist ja erinevamaid väikseid ülesandeid. Nii et tegelikult ma tahtsin ja tahan ikka ka, väga! Ja eks ma siin siis mõtlesin, et kui ma nüüd sellest võimalusest ei haara ja kui mul kunagi siiski rutiin pähe peaks lööma, siis ma olen küll ise süüdi, et jätsin elu põnevaks muutmise võimalused kasutamata. Lisaks on see töö ju Eestis, nii et see on selle poolest natuke juba nagu puhkus. Ärge saage valesti aru, ma kavatsen seal ka kõvasti tööd teha ja pingutada, et sealne ülemus mulle antud võimalust kahetsema ei peaks. Lihtsalt... minu kui väliseestlase jaoks on Eestist ka kuidagi saanud puhkusesihtkoht, mis tuleb oma puhkusepäevadesse lõunamaa randade ja muu säärase kõrvale ära mahutada. Nii et näiteks nädalavahetused Eestis omavad minu jaoks kohe puhkuse mõõdet, mitte ei ole tavalised nädalavahetused... Ja neid ootab mind Eestis vähemalt 20!

Mõelge, see tähendab, et ma saan nüüd suvel MERE ÄÄRDE! Mul poogen, kui see meri ka jääs on, ma tunnen lihtsalt tema olemasolust ja avarusest ja lõhnast puudust! Ja kajakatest! See on selline asi, millest ei saa enne aru, kui kuskile merest võimalikult kaugele kolid. Ja üleüldse kõige parem meel on mul sellepärast, et ma saan sügisel iga jummala kell seenele! Kas või seitse nädalavahetust järjest! Pluss loodetavasti jõuan mõnele fotoväljasõidule, Ugalasse, klassi kokkutulekule, kajakitama, purjetamiskoolitusele ja sügisel - loodetavasti, kui jalg kannatab - paar kuud uisutrenni, et oleks, millega siinset võrrelda. Uues korteris saan oma toa lõpuks ära sisustada ja loodetavasti tulevad kutsikad ka, keda näppida :). Oi, ja siis ma käin lennusadamas ja KUMUs ja uues ERMis siis veel igal pool, mis mulle meelde ei tule. Aga tööd teen ka! Ausalt! Ja hästi!

Mmm, veel söön iga päev kartulisalatit ja šašlõkki. Ja üle päeva suitsusinki ja praetud pelmeene hapukoorega. Suitsutatud toiduainetest on siin Luxis nimelt tõeline puudus. Cactuse poest saab küll mingit sorti suitsukanalist, aga see on sihuke kuiv ja puine. Eesti suitsutatud lihatooted on ikka üle prahi. Nämm... Ja kalja joon ka ja Mauruse pubis söön kanasalatit. Ja lähen teatrisse ja saan kõigiga kokku ja... Jaa, elevusttekitavaid mõtteid jagub küllaga :).

Ühesõnaga, mul on tegelikult väga hea meel, mis siis, et vahepeal küsin endalt ikka, et kas mul oli ikka tõesti nii suurt ettevõtmist jälle vaja. Aga ju siis oli, sest sealt ta tuli. Noja kindlasti saab tore olema! Ning ma tean, et mul on kindlasti väga tore pärast Luxi tagasi ka tulla :). Värskemana, erksamana, targemana... Vot.

Aga sellega ma nüüd täna lõpetangi. Muud ei jaksa siia enam midagi lisada... Hirmus intensiivne nädal oli jälle. Kui mul poleks pikka jalapuhkust selja taga, oleksin ma tänaseks ikka üsna sodi olnud. Nüüd olen lihtsalt väsinud ja siiani veel viienda käigu peal, nii et raske on kohe töö intensiivrežiimist välja ja pulssi normaalseks saada. Istung oli ju ja nädal otsa tuli eriti sihipäraselt ja käbedalt liigutada. Pluss üle pika aja sain jälle keeletundi, kus tuleb vahepealsed puudutud korrad tagasi teha ja juba varsti ka eksamiks valmistuda, sest kursuse lõpus ma jälle tundi ei jõua, nii et see tuleb mul ka ette ja teistest eraldi ära teha. Õpetaja on õnneks mõistev, nii et koduseid töid ja kirjalikku kraami sai kogu nädala tehtud ja edasi-tagasi meilitud. Ja koosolekuid oli ja siis on ju vaja kogu elu pooleks aastaks ümber korraldada, elamine nii siin kui ka Tallinnas mingi tasandini ära orgunnida, niisama ka on paari järgmise nädala suuremat sorti tööga päris kibekiire ja no selle Tallinna teema paberite koostamine on ka nii keeruline, et ajab juhtme kokku ja keegi küsimustele ka ei vasta või siis vastab udujuttu. Noja enne Tallinna kolimist on mul veel poolteist nädalat puhkust ja siis veel üks eraldi lähetus Strasbourgi ja kõik see tuleb kuidagi ära korraldada, nii et siis ma olengi olnud nagu orav rattas ja mingil keskendumise metatasandil, et kõik korraga aetavad viis asja omavahel sassi ei läheks ja korralikult tehtud saaks. IRW, päris ideaalselt muidugi ei ole kõik välja kukkunud... Pean ausalt ütlema, et kuna hispaania keele kodused tööd tundusid kõige vähem prioriteetsed ja muuga võrreldes kõige halastavamad, said need tähelepanu ainult jaopärast ja nii palju, kui mujalt üle jäi. Noja täna saingi siis mailitsi tagasi parandatud kirjandi, mis oli muidu väidetavalt sisuliselt hästi üles ehitatud ja ajad olid ka õiged ja puha, aga mingil põhjusel olin ma kirjutanud absoluutselt kõik tegusõnad minavormis, olenemata sellest, kas mõtte järgi pidin seda tegema mina, tema, meie või nemad. IRW. Nemad ütlesin mulle, et Pablo tulen sinuga täna välja ja siis me proovin neid kalmaare. IRW. Ma sain neid parandusi nähes muidugi kõva kõhutäie naerda, aga kui ma seda tööd kirjutasin, siis tundus kõik täiesti normaalne... Muid vigu, muide, nagu eriti ei olnudki. Ei tea, mis radu mu aju küll käis? Aga jah, pole viga, ongi lõbusam :). Noja põnevam ka.

Ja, uskuge mind, mul ongi nüüd tükk aega ainult põnev :P.

Peatseni!

M.

Diivanilt

Väljas sajab vihma ja kõik kahiseb. Autod sõidavad mööda pigem mühina kui põrinaga. Ja hästi hall on. Aga ma ei viitsi tuld põlema panna.

Jalg edeneb. Ma käisin täna poes, oma jala otsas. Polnudki väga paha. Haiguslehte on veel mõnda aega. Aga ma vist ei tahagi seda kõike. Kopp on ees kodus istumisest. Lihtsalt ei taha enam.

Veider. Vanasti ma olin kuude kaupa kodust ära, iga päev ise linnas ja puha. Emme saatis uue grupiga mulle puhast pesu ja eluks vajalikku kraami, mina saatsin mustad riided vana grupiga koju pessu ja jätkasin uue grupiga kuskil uues maailma nurgas tuuritamist. Nüüd ma käin igal õhtul vannis ja ülejäänud aja veedan lihtsalt oma diivani peal. Ja mida vähem ma mujal käin, seda mugavam ma olen. Elu on naljakas.

Jalaga, muidu, läks hästi. Kipsi ega operatsiooni pole siiski vaja, piisab talle rahu andmisest, siis paraneb mõra ise ära. Olevat teine sellise parema koha peal. Juba ongi palju parem ka. Palju veel tatsata ei julge ja välja olen läinud täpselt ühe korra poodi, aga kodus täitsa käin ta otsas juba.

See-eest tõmbasin ma eelmisel reedel nätsuga hambast plommi välja. Kui juhtuma hakkab, siis jääbki juhtuma, eks! :) Igatahes, nuta või naera... Ma ei ole veel 35 aastatki vana, aga juba lagunen igast küljest... Loodetavasti kannatab see auk veel kuu aega, kuniks ma otsapidi Eestisse jõuan. Siinsetesse hambaarstidesse ma ei usu enam ammu ja no ma ei teaks ka, kust siin mõne otsinguil pihta hakata.

Huvitavamaid päevi oodates läbin suurte sammudega fotokooli peatükke. Sain kätte tellitud välgu ja oma elu esimese spetsiaalse portreeobjektiivi (mis on sigalärmakas!). Samuti tellisin natuke elementaarset stuudiovalgustust. Mida mul on esialgu vaja peamiselt fotokooli kontrolltööde tegemiseks. Eks näis, kas ma seda kraami kunagi ülejäänud elus ka vajan. Harjutasin igatahes uute vidinatega natuke kätt ja ilmselgelt pean veel palju harjutama. Mulle siiani ei meeldi välguvalgus. Aga ma olen valmis tunnistama, et ilmselt on see nii sellepärast, et ma ei oska veel õiget valgusnurka ja -tugevust rihtida. Nii et ma siis ostsin igaks juhuks paar pakki varupatareisid ka ja harjutan alustuseks oma kaisukaru peal. Pärast vajan mõnda abivalmis inimest, kes tahab endast pilte ja viitsib selle nimel paar tundi mitte tähele panna, et mina tema peal pildistamist harjutan :).

Lugesin veel läbi uue Harry Potteri. Selle kaheksanda raamatu. Mis oli tegelikult päris tore, aga sai nii ruttu läbi. See on ebaaus, et näidendites on igast leheküljest pool tühi... Vaheridade pärast, noh.

Täna istutasin selle aasta fuksiad ja pelargonid õue akna peale. Väljas on 16 kraadi. See peaks neile meeldima küll.

Pool nädalat tegelesin ühe 3000-tükise puslega. Kolme päevaga oli ta mul üsna koos, ainult üks larakas sinist taevast jäi veel paremat valgust ootama. See valgus saabus eile hommikul. Ma siis tegin kohvi ja ronisin kõhuli pusle otsa tükke uurima. Ja lõin kohvitassi küünarnukiga ümber. Märjaks saanud pusleosa kaotas joonelt kõik värvid, märjaks saanud tükid lagunesid viieks kihiks ja lõpptulemusena pühkisin ma pusle kõige täiega prügikasti. Täielik Murphy ikka! Ma ei mäletagi viimast korda, mil ma mingi joogiasja kuskile ümber lõin, see pidi olema aastaid tagasi. Ma üldiselt ei ole sugugi koba - mul õnnestub kahel korral kolmest mis tahes kukkuma hakanud asjad veel õhust kinni püüda ja mu kohvitassid on tegelikult ka nii laia põhjaga, et neid lüües on suurem tõenäosus nad lihtsalt kuskile kaugemale lükata kui nad ümber lüüa... Aga muidugi seekord oli vaja pusle kindlasti üle ujutada...

Kolmapäeval käis koristaja. Kes on mul tohutult suur latatara. Sellepärast mulle kohe üldse ei meeldi kodus olla, kui ta tööle tuleb. Noja sellepärast ka, et mul on tunne, et ma olen tal jalus. Pluss imelik on niisama diivanil vedeleda, kui tema minu pliiti küürib. Aga jah, kui ta ei tee tööd, siis ta räägib mul kõrvu vett jooksma. Seekord rääkis ta mulle poolteist tundi sellest, kuidas ta loobus Mehhiko reisist, mille ta pere talle ja ta abikaasale kinkis. Sest Mehhiko teda ei huvita, kaugel on see ka, (cenotedes ja lainetes) ujuda ta ei oska, püramiididest on tal poogen ja minema pidi ta ju omaenda igava vanatoiga, kellega nad teeksid Mehhikoski samu asju kui kodus - st maanduksid teleka ette ja jääksidki sinna. Väga eriline suhtumine. Ma läheks iga kell tema asemel. Mehhiko on üks mu lemmikriike üleüldse kogu maamuna peal! Muidugi, iga inimene peabki tegema nii, nagu talle endale õige tundub. Aga ma kohe üleüldse ei mõista teda - kes ütleb ära reisist??? Tasuta reisist? Ja veel niiiiiiiiiiiiii ägedasse kohta??? Nojah.

Aga rohkem ma ei tahagi praegu midagi kirjutada. Lähen otsin mingit muud tegemist. Ja panen tule põlema.

Järgmise korrani!

M.

Meditsiinilistest imedest

Niisiis. Pärast mitmepäevast diivanil lebamist ja valutava jalaga läbiräkimiste pidamist võtsin ma taas kasutusele oma ustavad kargud ja kalpsasin jälle ühel jalal kliinikusse arstile. Ja olgu öeldud, et armsa doktori esimene reaktsioon mind karkude otsas nähes oli täiesti hindamatu - ta lõug vajus keset koridori sõna otseses mõttes töllakile ja silmad läksid murest suureks kui tõllarattad. Küll see oli südantsoojendav osavõtlikkus, selle eest andestan ma talle kõik meie suhtlemisraskused :D.

Igatahes, vaatas teine mind ja vaatas jalga ja ütles, et tema küll aru ei saa, miks ta mul nii valus on. Vaatas uuesti mind, vaatas uuesti jalga, katsus siit ja sealt, vaatas üle kõik pildid. Kutsus radioloogi ja teise arsti ka pilte vaatama. Noja siis selgus, et kahe seniteada mõra taga on tõenäoliselt kolmas ja tunduvalt suurem väsimusmurd. Mis pidi olema nii anomaalne, nii erandlik ja nii sitt, et ta ei teadnud, kas naerda või nutta. Leidis, et ma olen kõige erilisemate vigastuste tekitaja tema karjääri jooksul, ja teatas, et parem loodame, et ta nüüd eksib, sest selle uue häda puhul on vaja taas vähemalt kuus nädalat kipsi või kõige halvema stsenaariumi korral koguni uut operatsiooni.

Prognoosi kinnitamiseks realiseeris ta aga Luxi mõistes tõelise meditsiinilise ime ja pani mulle IRMi (ehk MRI ehk MRT) aja juba tervenisti järgmise nädala teisipäeva hommikuks. Ärgem unustagem, et meil tuleb praegu pikk nädalavahetus, nii et põhimõtteliselt tekitas ta mulle IRMi aja kolme päeva pärast, ehkki radioloogias teatati nii talle kui ka mulle, et IRMi järjekorrad ulatuvad praeguse seisuga septembrisse ja no erakorralistel juhtudel saaks selle ehk juuniks. Tema saatis vastuvõtutädi kukele, helistas isiklikult radioloogile, teatas, et teisipäeval ma tulen ja kõik. Muljetavaldav saavutus. Mul tekkis päris uhke tunne, kui ma vastuvõtus pärast uut arstiaega kinni pannes ütlesin, et mulle pandi IRM järgmiseks nädalaks ja mul on uut arstiaega vaja kohe pärast seda. Kolm registratuuritädi ei suutnud oma kõrvu uskuda ja küsisid paberit näha, et veenduda, ega ma ei eksi ja kas mu IRM on ikka 2. mail 2017, mitte 2. mail 2018. Sest tõesti, nii võimatu on see IRMide asi siin tavaliselt...

Nojah, ega siis nüüd pole midagi teha. Seni keelati jalga sekundikski maha panna, soovitati süüa valu ja põletiku vastu karpide viisi ibuprofeeni, kirjutati välja järjekordne ortoos ja haigusleht. Noja paistab, et ma näen ka oma kallist doktorit lähiajal jälle päris palju... Hmm. Ta on tegelikult mul muidu väga äge - suht noor ja energiline ning alati ka väga põhjalikult tubli, seda pean ma ta kohta ütlema. Mitu korda, kui ta on mind näiteks enne või pärast mu füsioseanssi kliiniku kohvikus näinud, on ta alati iseseisvalt otsejoones minu laua juurde tulnud, et küsida, kas kõik on ikka hästi või et miks ma jälle kliinikus olen ja ega ometi midagi tema parandatud jalaga viltu pole... Sellist osavõtlikku suhtumist muidu ei leia kuskilt, teistel on kõikidel sinust suva, kui nad sulle väljaspool oma kabinetti vastu jooksevad. Selles mõttes ta mulle meeldib. Aga teisalt on meil temaga mõnikord tõelised suhtlemisraskused, sest kohati peab ta mind väga intellektivaeseks blondiks ja seega me räägime üksteisest pooltel kordadel väga mööda. Mis on mõnikord ka veidi frustreeriv. Enamasti tekivad sellised probleemid muidugi sellest, et tema on itaallane ja mina eestlane, aga omavahel räägime me prantsuse keelt - ja kuigi me mõlemad räägime seda täiesti hästi, on see meie mõlema jaoks siiski võõrkeel, nii et mõnikord tekib ikka vajadus täpsustada, mida ta nüüd sellega mõtles või mida mina sellega mõtlesin. Noja kui mina täpsustusi küsin, siis ma pigem tahaks, et ta räägikski mulle meditsiiniliste terminitega ja anatoomilisi nimesid kasutades, milles asi on või mis ta nüüd täpselt tegi, sest need on vähemalt sellised kindlad fikseeritud asjad, millest ma ise ka aru saan või mille järgi ma saan pärast uurimistööd teha. Aga tema peab mind võimetuks sellist kraami mõistma ja vastab mulle nii huupi lasteaiaasju, et põhimõtteliselt seda ma ta käest pooltel kordadel ikka teada ei saa, mis ma tahan. No à la küsisin ta käest haavaniitide väljavõtmise ajal, et mis materjali ja kuidas ta operatsiooni ajal kõõluses endas kasutas. Pidasingi silmas reaalselt materjali, et kas ta kasutas klambreid või mis niiti ja kuidas täpsemalt (see on oluline informatsioon, kas või sellest seisukohast, et mõni materjal on jäigem kui teine ja sellest sõltub, kuidas arm selle ümber paraneb ja kui elastne see koht jääb ja mida ma hiljem selle jalaga julgen teha), aga tema vastas rõõmsalt, et ärgu ma muretsegu, ei, haava ei pea uuesti lahti võtma. Seda veel sellise hääletooniga, et ma otsustasin täpsustamise sinnapaika jätta... Vot. Aga noh, parem ikka hea arst väikeste suhtlemisprobleemidega kui hea suhtleja väheste ravimisoskustega. Nii et ma olen temaga kokkuvõttes ikkagi väga rahul... Ja tõesti, tema tänane näoilme mind karkudel nähes oli lihtsalt nii hindamatult eriline, et oleks tahtnud suisa kallistada teda...

Kui aga pikk jutt nüüd lühidalt kokku võtta, siis laud on mul nüüd jälle saatekirjadest ja retseptidest lookas. Taksojuht aitas mul apteegis käia, Katrini saatsin poenimekirjaga mu toiduvarusid täiendama... Algab järjekordne diivanielu ajastu...

Tänan tähelepanu eest!

M.

Sellest, kuidas ma Amsterdami ei läinud

Ma pidin reedel Amsterdami minema, eks. Ja siin ma siis nüüd olen, kõhuli kodus Luxis põrandal, läpakas ees ja jalg jääkoti otsas. Oli teine reedeks jälle nii hell ja pirtsakas, et ma ei söandanud teist kuidagi rohkem retsida. Pärast saavad nendest mõradest viimati veel murrud ja kus seda jama siis veel... Sedakorda on kõiges süüdi eelmise nädala lollakas tuletõrjeõppus. Enne oli kõik OK, aga seitsmendalt korruselt mööda treppe alla ronimine ei olnud mu jalale tuntavalt kuigi meeltmööda. Keset nädalat ei saanud talle puhkusepäeva ka anda ja nii oligi tal reedeks kannatus juba üsna viimase piiri peal. Nojah. Aga samas mis ma ikka virisen. Tuletõrjedrill on iseenesest ju vajalik ja ega mul üksi ebamugav polnud - Marika aeti üldse ilma igasuguste õueriieteta majast välja, sellise külma ja vastiku tuulise ilmaga...

Enivei. Eks ma siis veetsin terve eilse päeva sohval piltidega jännates ja tänane saab olema eilse kordus. Emiliaga sai loomulikult jälle astronoomilistes kogustes fotosid tehtud ja nii ma siis üritan nendest mingit mõistlikku kogust välja sortida. Kusjuures ma pean tõdema, et ehkki tema on oma fotoka üldse nurka visanud, peaks hoopis tema rohkem fotodega hakkama tegema, sest tal on nii hea silm, et kohe kadedaks teeb! Ta oskab isegi täiesti ebafotogeenilisest minust kenasid pilte teha :). Juba kümme aastat tagasi tegi ta minust ühe mu lemmikpildi ever. Jaa, me tunneme üksteist kümme aastat! Ja ta pildistab endiselt hästi.

Hmm. Eelmisel nädalal laadisin ma muidu ühe kontrolltöö fotod ka fotokooli serverisse üles ja eile sain nende kohta tagasiside. Ootasin huviga, aga sedakorda sain ikka no tõelise mulli vastuseks. Põhimõtteliselt käib see süsteem neil nii, et mina laen ülesanded üles, siis seal keegi vaatab neid pilte ja salvestab oma kommentaarid audiofailiks, mida mina pärast oma kodus diivanil kuulan, kohvikruus käes. Ainult et päris näost-näkku vestlusega võrreldes on sellise süsteemi miinus see, et nende jutt läheb mõnikord kohe üle mõistuse rändama ja piltidest suudavad/viitsivad nad rääkida heal juhul kaks minutit ning sellele eelneb või järgneb 28 minutit lihtsalt heietamisi. Eilne hindaja rääkis maast ja ilmast, sellest, kuidas ta on juba nii vana, et uni läheb hommikul ära ja nii ta siis juba istubki kohvikruusiga arvuti taga, sest New Yorgis on väga kole ja hall ilm ja mitte miski vägi ei vii teda tänase ilmaga majast välja. Siis eksis ta ära lapsepõlvemeenutustesse ja oma igapäevaelusse jne. Iseenesest muidugi oli kõik tore ja norm, ta tundus väga vahva inimene olema ja see oli selline mõnus laupäevahommikune kultuuridevahetus, et ühest küljest mul oli täitsa õdus kohe kuulata, kuidas tema teises maailma otsas oma hommikut veedab ja aknast välja vaatab. Teisest küljest lihtsalt ma oleks täitsa huvitunud ka sellest, mis tal mu piltide kohta öelda on... Nojah. Samas piltide hinded jäid kõik A, A- või B+ raamesse, nii et ju tal siis lihtsalt ei olnudki midagi rohkemat öelda. Noja tõele au andes olid seekordsetest piltidest üle poole ka tehnilised näpuharjutused valguse kontrollimise ja peegelduste ja muu säärase kohta, nii et ega ta kunstiteoseid ei saanudki, vaid lihtsalt enamasti vaikelusid, mis pidid illustreerima valgust selle, teise ja kolmanda nurga alt. IRW. Näete, niimoodi ma siin näiteks ühte enne kodus tegin (sellest ma parem ei hakka siia pilte üles panema, kuidas ma kraanikausis istusin, ise kapi all käkras, et Emiliast aknast tuleva valgusega samuti kooli jaoks vajalikke portreesid teha):

Enivei. Emiliaga hakkasime vaatama jälle uut hispaaniakeelset sarja Gran Reserva. Selle tegevus toimub Rioja veinitootjate seas ja issand, vot see on juba selline tõeline hispaania seep, mis annab peaaegu Mehhiko telenoveladelegi silmad ette. Juba esimeses osas oli selge, et inimesi hakkab surema kui kärbseid, absoluutselt igal abielus inimesel on vähemalt üks armuke (kes on enamasti tema õe või venna abikaasa) ja sel vaesel külapolitseinikul seal ei ole tolle ühe perekonna tõttu absoluutselt ainsatki hingetõmbeminutit. Tõtt-öelda see sari mulle väga ei meeldi, aga no kuna ta mul nüüd olemas on, siis ma vaatan ta ikkagi lõpuni. Üks osa õhtu kohta ja tasapisi. Hispaania keelele tuleb ikka kasuks. Aga El Internado oli nii äge :). Seda võiks ühel päeval suisa uuesti vaadata :).

Jaa, ma saan ise ka aru, et ma olen täiesti ära mandunud. Muust pole enam rääkida kui valutavatest jäsemetest, diivanil istumisest ja järgmistest seepidest. Aga noh, küll see aeg ka üle läheb ja kus ma siis hakkan ringi müttama! Tulgu ainult see va suvi juba! Ja paranegu see va jalg ära! Kus ma siis teen endal elu jälle põnevaks! Ausõna!

Aga mis siis ikka. Aitab küll heietustest. Lähen teen hispaania keele kodutööd ära ja võtan siis jälle pildid ette. Näete, eile läbi sorditutest mõned on siin.

 

Pakaa!

M. 

Pool üksteist

Emiliaga oli meil ülitore nädalavahetus. Me kokkasime, veinitasime, pildistasime, vaatasime hispaaniakeelseid filme, käisime kolm korda ujulas, saunatamas ja korra Mondorfis spas, jalutasime minu jala võimalust mööda linna peal ja värvisime mune. See viimane tegevus lõppes muidugi teatava fiaskoga, sest kui me olime munadele lilleõiekeste ja oksakestega filigraansed mustrid peale saanud, otsustasime me nad õlise lapiga üle pühkida, et nad kenamini säraksid. Ainult et kui me olime nad linaseemneõliga üle tõmmanud, otsustasid nad hakata valgeks tagasi tõmbuma. Lõppkokkuvõttes olid meil seega taldrikutäis seest siniseks keenud ja pealt jälle kaameks tõmbunud munasid. Millest meil üsna ruttu kopp ette sai, nii et kuus tükki ootavad mind veel külmikus :).

Ilmadega oli nii ja naa. Tema tuleku ajal jagus veel paariks päevaks päris viisakat sooja kevadilma, nii et mõned fotosessioonid saime me puhta pluusiväel ära tehtud. Siis kiskus ilm aga käest ära ja nüüd tuli radikad jälle sisse lükata ning äravisatud kindaid tahaks ka kangesti jälle tagasi. Paljakäsi on ikka päris jahe ja tatitõbi ähvardab ka kallale kiskuda. Just siis, kui ma hakkasin lootma, et mul õnnestus sellest sel hooajal lõplikult pääseda.

Emiliaga on meil muidu viimasel ajal elu kuidagi väga koordineeritud. Meil juhtuvad kõik asjad enam-vähem ühel ajal. Viimase sünkroniseerimise tulemusena hakkab tema nüüd ka korterit ostma. Londonisse, muidugi. Nairagi on korteriostu lävel, tema siis Berliinis. Mina olen juba pool aastat, st 10% pangalaenu tagasi maksnud, aga see aeg on nii ruttu läinud, et ma pole seda veel märgatagi jõudnud. Küll me oleme kõik suureks saanud. Räägime omavahel pangalaenust, mööbliostust, IKEA abil sisustamisest, investeerimisest, omakapitalist ja muust säärasest. Millal me kõik niimoodi igavaks täiskasvanuks muutuda jõudsime?

Fotokooli peatükid lähevad nüüd ludinaga, hoog tuli kohe tagasi, kui väljas valgeks läks ja mina jälle liikma sain. Sain mitu kontrolltööd jälle tehtud ja praegu kaalun ma siin välkude teemat. Ühte on nimelt vaja, aga ma ei suuda ma kuidagi otsustada, kas ma peaksin investeerima kohe korralikku välku või piisaks mõnest vähem võimsast ja odavamast vidinast ka. Tähendab, probleem seisneb selles, et ma ei tea, kas mulle siis hakkab välgu kasutamine meeldima, kui ma oskaks temaga juba midagi oma tahtmist mööda teha ka. Kui ei, siis kolme korra pärast pole ju kallist välku vaja. Kontrolltööde pildid saaks kindlasti tehtud mõne odava vidinaga ka ja odavamast jubinast poleks mul väga kahju, kui ta suurema osa ajast lihtsalt kotis seisaks. Aga kui mulle jälle see välgutamine meeldima hakkab ja kasutamine paremini selgeks saab, siis oleks mõttekas ju kohe korralik ja kallim asjandus muretseda, et ma ei peaks midagi topelt soetama. Ohjah, elu väiksed dilemmad :).

Ühtegi rabavat uudist ei ole mul teile aga seegi kord. Elan siin vaikselt oma elu - pääsesin füsioteraapiast, otsin Amazonist sääsevõrku, alla olen võtnud täpselt 300 grammi, üleeile tegin sibulasuppi, täna sain kätte Andaluusia Lonely Planeti ja pikemat aega teen juba suvise Malaga jaoks plaane. Igakevadisel kombel tahaks muudkui igale poole minna ja sõita ja poodelda ja reisida ja kohvikuterrassil istuda ja üldse, naerda ja inimeste seltsis toredalt aega veeta. Tuju läheb muudkui ülesmäge, selja taga on pikk tore nädalavahetus ning tänu vabale esmaspäevale on ka see töönädal kuidagi eriliselt lilleliselt lühike. See nädalavahetus saan Amsterdamis emmega kokku :). Nad tulevad lilleparaadi vaatama. Ma siis lähen ka. Panen jala tõeliselt proovile. Vot.

Aga praegu lähen magama. Pool üksteist, nagu ontlikule tööinimesele kohane.

Head ööd!

M.

Arenguruumi veel on

Ma käisin täna arsti juures. Sain teada, et mul on pöid valus sellepärast, et seal on kaks luumõra. Ülekoormusest. Jalg pole enam harjunud õigesti käima. Tere-tore. Ja noh, kuna midagi pole teha, siis tuleb samas vaimus - ainult vaiksemalt - edasi lasta ja vaadata, mis saab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin hoopis sellest, kuidas ma eelmisel nädalal jalast pilte käisin tegemas. Sest see oli jälle paras anekdoot, ehkki seekord said pildid kohe esimese korraga õigest jalast ja puha.

Lihtsalt kui ma olin pildid ära teinud ja koridoris plaati ootasin, tuli radioloog (mitu korda) välja küsima, et vabandage, madamm, kas te olete ikka kindel, et te pole midagi ära murdnud. Mille peale mina hämmeldunult vastasin, et olen küll, jah, ainult Achilleuse kõõlust on opereeritud, aga seda ma ju teile ütlesin juba. Vot, aga seal mu kõrval toolis istus üks hästi kirjudes riietes tädi, pealtnäha nii kuuekümnene ehk. Kõhn ja kena ja energiline. Tema siis kuulas pealt, muigas ja astus ka vestlusse. Ütles, et tal oli ka novembri alguses operatsioon. Ja küsis, et mida minusuguse noore inimesega siis täpselt tehti.

Mina muidugi viisaka inimesena vastasin, et bla-bla-blaa. Jesver, ja kus ta siis kukkus seletama. Jajaa, Achilleuse kõõlus, jaa, mu mehel oli ja mul ka, jaa, oi, see on karm... Jaa kargud ja taastusravi ja... Kõõlused on üldse hirmsad. Ma ükskord võtsin autopagasnikust poekotte ja tõstsin natuke kätt ja õlakõõlused läksid. Kaua aega ei saanud kätt üldse liigutada, aga siis opereeriti. Ja pöid teeb nüüd haiget? Oi, teate, see on kinnnndlasssssti väsimusmurd. Mul oli ka, mõlemal jalal. Esimese opereerimise olid nad just jõudnud lõpetada noja siis ma kargasin natuke kargu ja teise jala peal ringi ja kohe oli sellest kargamisest teisel jalal ka väsimusmurd. Ja pärast seda kukkusin ma kodus karkudega ukerdades trepist alla. 15 astet. Täitsa teadvusetu olin, mees kutsus kiirabi. Pähe tehti 27 õmblust, näete, siia! Aga eiei, ärge muretsege, ma tunnen end hästi, eiei, see juba on üle läinud, üldse ei anna tunda. Täna olen ma siin radioloogias hoopis sellepärast, et ma detsembris pärast seda kukkusin kodus selili ja mu hingetoru nihkus suure põrutusega paigast. Mitu sentimeetrit. Oi, kui valus see oli. Kolm päeva jõulude ajal olin arsti nägemata haiglas ja milline valu... Opereerida ka ei saa. Kuude viisi kestis. Aga siis ma nüüd lihtsalt korra köhisin ja järsku läks üle. Nüüd saadetigi vaatama, et mis toimub...

Ja mina muudkui kuulasin ja imestasin ja tänasin taevast ja mõtlesin, et ma ei olegi oma hädiste jalgadega maailma kõige suurem hädapätakas. Arenguruumi veel on... Annaks taevas, et ei peaks sellistesse stratosfääridesse arenema...

M. 

Pika nädalavahetuse ootuses

Eelmine nädal läks niimoodi mööda, et ei jõudnud hingata ka. Põhimõtteliselt läksin ma iga päev enne normaalset aega kodust välja ja jõudsin tagasi enam-vähem kella üheksaks õhtul. Küll oli vaja käia hommikul kliinikus, küll teha hommikul vara või õhtul kauem istungitööd, küll käia pärast tööd trennis jne jne jne. Ainult ma vist hakkan vanaks jääma - terve nädal otsa sellist jooksmist jutti võtab nädala lõpuks ikka korralikult kutuks. Kui vähegi saab, siis ma rohkem füsiot ei taha, sest mina ei jõua lihtsalt hommikuti selle kliiniku vahet enam siblida. Aga eks viimane sõna jääb homme muidugi arstile.

Õnneks oli nädalavahetus eriliselt soe ja päikeseline ning see enam-vähem kompenseeris kogu möödunud eriliselt nõmedat nädalat. Sain täna kohvikuterrassil istudes isegi selle aasta esimese päikesepõletuse ja 22-kraadise ilmaga võis täitsa kohe lühikeste varrukatega ringi lasta. Samuti sain lõpuks ometi jälle lihtsalt täie mõnuga fotokaga linna peal luusida ja rattaga sõita. Mul on vaja takkajärge fotokooli päris palju pilte esitada ja harjutada ka. Kusjuures nüüd on mul ka kaamerat armastavat modelli tarvis, sest viimased peatükid on kõik olnud portreefotodest ja inimeste pildistamisest ning kontrolltööde ülesanded on ka vastavad. Õnneks tuleb kolmapäeval Emilia külla. Temal on alati hea meel, kui keegi tema peal kätt harjutab, ning ma andsin talle juba teada ka, et mul on plaanis teda fotokaga alatult ära kasutada. Ta ütles ahah ja lubas enne juuksurist läbi käia :D. Milline meeldiv suhtumine!

Muidu viimastest uudistest nii palju, et eile aitasin Katrinil uued rulluisud sisse sõita - tema rullides, mina jalgrattaga kõrval. Nii tore oli! Vahepeal istusime kohvikuterrassil (sealt see päikesepõletuski) ja vahepeal nautisime jõeäärset rattarada. Kõik oli juba nii roheline ja õites, et täitsa suve tunne tuli! Eelmisel kolmapäeval käisin aga elus esimest korda tai chi tunnis. Mis oli ühest küljest päris tore, aga teisest küljest võib-olla mitte päris minu jaoks. Või noh, tunni esimene osa, kus kõik koos harjutusi tegid, oli päris mõnus, aga pärast seda pidid kõik tund aega ise omaette harjutama ja õpetaja käis siis igaühe juures 15 minutit abiks. Ainult et kuna mina päris rohelisena ühtegi erilist harjutust ei teadnud, tekkis mul pärast käte kolmesajandat korda tõstmist ja langetamist seal peegli ees kergelt totter tunne. See osa, kus minuga tegeleti ja näidati, mis ma tegema pean, oli muidugi tore. Aga no maitea. Ma mõne korra võib-olla käin ikka veel. Pikemalt ma sellega vist aga tegeleda ei kavatse. Mul on ikka veidi aktiivsemat sporti vaja, sest ma olen niigi nii suure osa ajast omaette oma mõttemulli sees, et mediteerimine ajab mu viimati suisa koomasse. Pigem on mul vaja rahmeldada ja samas midagi koordineeritut teha. Midagi sellist, millega mu hädised jalad ka rahul oleksid. Küll ma midagi sellist ka leian.

Veel tellisin esimest korda Soome pagarite käest päris õiget leiba ja mägede viisi Karjala pirukaid ka. Neilt saab kord nädalas endale kraami tellida ja see tuuakse siis meile suurte kastidega tööle, kus üks usin Soome osakonna töötaja tellimused laiali jagab. Nii äge! Nende leivapakk oli muidugi selline, et ma söön seda vist kena kolm nädalat, aga mis siis. Vahelduseks maitseb väga hea :).

Noja mis veel? Vist ei olegi rohkem midagi öelda... See nädal on meil ainult kolm tööpäeva ja kolmapäeva õhtuks jõuabki Emilia külla. Ootan juba hirmusväga, mulle tundub plaanide järgi, et meil saab eriti vahva olema! Muu hulgas pidime me minema salsapeole ja Mondorfi spasse, värvima mune ja korraldama mitu fotosessiooni... Kõlab lõbusalt :). Loodetavasti pole ilmad väga koledad ja jalg teeb ka koostööd.

Enivei. Söök sai valmis ja ma nüüd lähengi laon endale pajaroamäe taldrikule ja hakkan filmi vaatama.

Olge mõnusad ja rääkimiseni!

M.