Viimasest korrast on väga palju vett merre voolanud ja veel rohkem on juhtunud. Mu elu on jälle karussell - ja kuigi mul ei ole aega selle üle järele mõelda, naudin ma seda täiega. Kuna aga nendel hetkedel, mil midagi põnevat ei toimu, olen ma alati pärast esimese lõigu kirjutamist ära väsinud ja magama vajunud, järgneb nüüd postitus, mis koosneb ise aegadel kirjutatud juhuslikest jupikestest... Ühtlustada ei jaksa, suurema tõenäosusega tuleb jälle enne uni :). Aga noh, kärab sellisena ka. Lugege terviseks!
Nalja on kõvasti saanud. Kõik, mis ma juba ära korraldatuks pidasin, lagunes koost... Tallinnas välja vaadatud korter anti teisele kliendile, kes ei tahtnud pabereid. Teine välja vaadatud korter anti teisele kliendile, kes tahtis seal olla kaks aastat minu kuue kuu vastu... Kolmandasse kolin loodetavasti homme siiski sisse, seniks elan Narva maanteel mingis jaburas hotellis, kus on näiteks Kanal 11 ja TV3 ja mustmiljon Rossija kanalit, aga mitte ETVd. Hotellituba iseenesest on täeisti pro - puhas, korras ja värskelt renoveeritud, aga vastuvõtt, vastuvõtutütarlapse teravaks ihutud rohelised küüned ja koridor olid sellised, et ma läksin pühapäeva õhtul esimese asjana kaupsi kohvritele tabalukkusid ostma, sest ilma nendeta ei söandanud ma oma varanatukest siia igaks juhuks jätta. Pühapäeva õhtul käisin tabalukke ostmas, mind you! Ja pood ei olnud ainult lahti, vaid ka kubises inimestest! Enivei. Luxis otsib minu korteris elama pidanud töökaaslane bürokraatlikel põhjustel uut korterit. Saan vaid loota, et kõik asenduskorraldused jäävad vähemalt jõusse ja mõni mu lilledest on jaanuariks veel elus, suvalisel ajal tilkuvad arved jõuavad kuidagi minuni ja koristaja mind sellise segaduse pärast lõplikult ei hülga. Reedel sain poolkogemata ligi ühele mind puudutavale huvitavale kirjavahetusele, kus itimehed juurdlema hakkasid, kuidas mind siia Tallinnasse ümber kantida... See käis stiilis "no me võime püüda ta konto ajutisele kettale transfeerida, siis te võite püüda sellele seal ajutise juurdepääsu anda ja no kui hästi läheb, siis me saame ta andmed pärast tagasi ka...". Jah. Ja noh, kogu mu elu käib mul praegu selles stiilis :). Ma vahepeal teen OMMMMMMMMM ja loodan, et kõik kuidagi laheneb :).
Eelmise nädala olin Strasbourgis. Korraliku tuumanohuga, mis sai alguse linnaliini bussi konditsioneerist (kui õues oli 34 kraadi), lõi kohe igasugustesse koobastesse ja kanalitesse ka, nii et ma olin ikka üle nädala täiesti umbes ja rögisev ning käisin ikka iga päev apteegis kõikvõimalikke nohuvastaseid ravumeid hankimas. Hmm, ma siiamaani imestan, et ma Tallinna lennud sellise põletikulise tatitõvega täiesti muretult üle elasin... Aga see selleks. Strasbourgis oli väga vahva nädal tatitõvele vaatamata. Käisin tööle lisaks kolmapäeva hommikul peaministri kõnet kuulamas ja päeviti natuke linna peal jalutamas (allahindlused olid!), tegin operatsioonist saadik kõige kõvema sammutulemuse (16 417 sammu) ja eksisin muu hulgas ühel päeval vastu ööd töö juures niimoodi ära, et ei saanud enam majast väljagi. Hästi tore oli see, et käisin koos ühe töökaaslasega, kellega me muidu väljaspool tööd väga sageli kokku ei puutu. Kahjuks, sest tegelikult on meil palju toredaid ja põneva taustaga kolleege, kellega tahaks rohkem tuttavaks saada. Aga nüüd oli mul see võimalus - ning ääretult huvitav ja värskendav oli :).
Kardinaalselt teistsuguse uudisena on meil ka kutsikad majas. Keda mina nägin muidugi umbes täpselt 12 tundi pärast nende sündimist, kui puhkuse ajal Eestis olin (need kaksteist tundi möödusid peamiselt neid lutitades ja lõputuid kõhu-sabaaluseid masseerides). Oi, küll nad olid võimatult nunnud! Ootan juba kannatamatult nädalavahetust, et saaks koju neid näppima minna. Nendega oli ka palju draamat - röntgenpildi järgi ootasime ühte kutsikat ja Miale määrati keisrilõige. Noja siis selgus, et kutsikaid oli tegelikult 5! Kellest üks oli nii tilluke, et tema ei suutnud vastu pidada rohkem kui 24 tundi, aga ülejäänud paistavad piltide järgi mühinal kasvavat... On teised juba sellised mõnusad trumlid...
Täna oli mul esimene tööpäev uues kohas. Pean ütlema, et eriti närvi ma ei jõudnudki minna, sest viimasesse aega on nii palju muljeid kuhjunud, et, noh, uus töö tundus kõige selle keskel täiesti tavaline :). Aga ongi hästi, et närvitseda ei jõudnud, sest päev kujunes ülenisti meeldivaks. Töökaaslased tunduvad igati sõbralikud, abivalmid ja informatiivsed ning isegi itiasjad sain tervelt kella poole neljaks juba niimoodi korda, et sain arvutisse sisse logida. Mu meiliarhiivgi jäi ümberkantimise käigus alles ja puha... Seevastu kõikidele senistele tavaprogrammidele siin osakonnas juurdepääs täiesti puudub - ei ole mul siin ei T-Flowd ega Studiot, tp-st, Questist ja Iterist rääkimata. Mis muidugi ei ole üldse paha. Või noh, Quest oleks teinekord ikka abiks, aga... Saab ka muudmoodi. Tegemisi tundub siinses büroos järgmisel poolaastal tulema muidu väga vaheldusrikkaid ning ootan huviga neis kaasalöömist! Ma väga loodan, et ei jää siin "ajutise algaja" pulgale, vaid et ma ikka tõestan end kui arvestatav kätepaar. Täna üritasin ma muidugi lihtsalt orienteeruda ja ütlesin peamiselt selgituste peale "okei" :). IRW. Aga no alguse asi. Muidu kontor on siin tõeliselt ilus. Heas kohas ka ja, mm, kohvimasin on neil suur kui ahi :)! Ja kui head kohvi see veel teeb! See on minu silmis loomulikult tohutu pluss, ma olen ju suur kohvijoodik! Ümberringi leiab söögivõimalusi ka paaaalju ja häid, täina lõunatasin ma näiteks täiesti subsideerimata pubis tervenisti 3.61 eurtsi eest (ma ikka ei ole üldse enam selliste hindadega harjunud!), pärast käisin ja ostsin kaupsist magustoiduks kihilist küpsist ja keefiri ning õhtul käisin veel raamatupoes, kust kahe telliskiviga ära jalutasin. Esmaklassiline, ma ütleks!
Samas ma ausõna ei mäletanud, et Tallinna teed on nii hirmsalt auklikud ning et inimeste seas moodustavad suured selgepiirilised rühmad blondid hiiglaslike teravaks ihutud kunstküüntega bimbod ja kasimata joodikud. Sellest olen ma ka kuidagi võõrdunud, et siin on igas kolmandas majas alkopood, ning kesklinn tundub üldiselt olevat ka täiesti ära rimistunud. Kellele on tarvis nii palju rimisid, ah??? Aga hinnad on ikka uskumatult odavad... Ja kõik asjad lõhnavad nii tuttavlikult - kaupsi tunnel ja CoffeeIn ja toidupoe pesuvahendite riiulid ja lilleturg ja üldse... Ja kajakad! Kui tore on voodis kajakate pasundamist kuulata! Mmm, samas eile ärkasin ma teatava nördimusega kell 5.13, sest päike paistis silma! Nagu mis mõttes??? Öösel peaks pime olema! Ei ole enam harjunud nii valgete öödega, väga pentsik...
- - -
Nalja on kõvasti saanud. Kõik, mis ma juba ära korraldatuks pidasin, lagunes koost... Tallinnas välja vaadatud korter anti teisele kliendile, kes ei tahtnud pabereid. Teine välja vaadatud korter anti teisele kliendile, kes tahtis seal olla kaks aastat minu kuue kuu vastu... Kolmandasse kolin loodetavasti homme siiski sisse, seniks elan Narva maanteel mingis jaburas hotellis, kus on näiteks Kanal 11 ja TV3 ja mustmiljon Rossija kanalit, aga mitte ETVd. Hotellituba iseenesest on täeisti pro - puhas, korras ja värskelt renoveeritud, aga vastuvõtt, vastuvõtutütarlapse teravaks ihutud rohelised küüned ja koridor olid sellised, et ma läksin pühapäeva õhtul esimese asjana kaupsi kohvritele tabalukkusid ostma, sest ilma nendeta ei söandanud ma oma varanatukest siia igaks juhuks jätta. Pühapäeva õhtul käisin tabalukke ostmas, mind you! Ja pood ei olnud ainult lahti, vaid ka kubises inimestest! Enivei. Luxis otsib minu korteris elama pidanud töökaaslane bürokraatlikel põhjustel uut korterit. Saan vaid loota, et kõik asenduskorraldused jäävad vähemalt jõusse ja mõni mu lilledest on jaanuariks veel elus, suvalisel ajal tilkuvad arved jõuavad kuidagi minuni ja koristaja mind sellise segaduse pärast lõplikult ei hülga. Reedel sain poolkogemata ligi ühele mind puudutavale huvitavale kirjavahetusele, kus itimehed juurdlema hakkasid, kuidas mind siia Tallinnasse ümber kantida... See käis stiilis "no me võime püüda ta konto ajutisele kettale transfeerida, siis te võite püüda sellele seal ajutise juurdepääsu anda ja no kui hästi läheb, siis me saame ta andmed pärast tagasi ka...". Jah. Ja noh, kogu mu elu käib mul praegu selles stiilis :). Ma vahepeal teen OMMMMMMMMM ja loodan, et kõik kuidagi laheneb :).
- - -
Eelmise nädala olin Strasbourgis. Korraliku tuumanohuga, mis sai alguse linnaliini bussi konditsioneerist (kui õues oli 34 kraadi), lõi kohe igasugustesse koobastesse ja kanalitesse ka, nii et ma olin ikka üle nädala täiesti umbes ja rögisev ning käisin ikka iga päev apteegis kõikvõimalikke nohuvastaseid ravumeid hankimas. Hmm, ma siiamaani imestan, et ma Tallinna lennud sellise põletikulise tatitõvega täiesti muretult üle elasin... Aga see selleks. Strasbourgis oli väga vahva nädal tatitõvele vaatamata. Käisin tööle lisaks kolmapäeva hommikul peaministri kõnet kuulamas ja päeviti natuke linna peal jalutamas (allahindlused olid!), tegin operatsioonist saadik kõige kõvema sammutulemuse (16 417 sammu) ja eksisin muu hulgas ühel päeval vastu ööd töö juures niimoodi ära, et ei saanud enam majast väljagi. Hästi tore oli see, et käisin koos ühe töökaaslasega, kellega me muidu väljaspool tööd väga sageli kokku ei puutu. Kahjuks, sest tegelikult on meil palju toredaid ja põneva taustaga kolleege, kellega tahaks rohkem tuttavaks saada. Aga nüüd oli mul see võimalus - ning ääretult huvitav ja värskendav oli :).
- - -
Kardinaalselt teistsuguse uudisena on meil ka kutsikad majas. Keda mina nägin muidugi umbes täpselt 12 tundi pärast nende sündimist, kui puhkuse ajal Eestis olin (need kaksteist tundi möödusid peamiselt neid lutitades ja lõputuid kõhu-sabaaluseid masseerides). Oi, küll nad olid võimatult nunnud! Ootan juba kannatamatult nädalavahetust, et saaks koju neid näppima minna. Nendega oli ka palju draamat - röntgenpildi järgi ootasime ühte kutsikat ja Miale määrati keisrilõige. Noja siis selgus, et kutsikaid oli tegelikult 5! Kellest üks oli nii tilluke, et tema ei suutnud vastu pidada rohkem kui 24 tundi, aga ülejäänud paistavad piltide järgi mühinal kasvavat... On teised juba sellised mõnusad trumlid...
- - -
Täna oli mul esimene tööpäev uues kohas. Pean ütlema, et eriti närvi ma ei jõudnudki minna, sest viimasesse aega on nii palju muljeid kuhjunud, et, noh, uus töö tundus kõige selle keskel täiesti tavaline :). Aga ongi hästi, et närvitseda ei jõudnud, sest päev kujunes ülenisti meeldivaks. Töökaaslased tunduvad igati sõbralikud, abivalmid ja informatiivsed ning isegi itiasjad sain tervelt kella poole neljaks juba niimoodi korda, et sain arvutisse sisse logida. Mu meiliarhiivgi jäi ümberkantimise käigus alles ja puha... Seevastu kõikidele senistele tavaprogrammidele siin osakonnas juurdepääs täiesti puudub - ei ole mul siin ei T-Flowd ega Studiot, tp-st, Questist ja Iterist rääkimata. Mis muidugi ei ole üldse paha. Või noh, Quest oleks teinekord ikka abiks, aga... Saab ka muudmoodi. Tegemisi tundub siinses büroos järgmisel poolaastal tulema muidu väga vaheldusrikkaid ning ootan huviga neis kaasalöömist! Ma väga loodan, et ei jää siin "ajutise algaja" pulgale, vaid et ma ikka tõestan end kui arvestatav kätepaar. Täna üritasin ma muidugi lihtsalt orienteeruda ja ütlesin peamiselt selgituste peale "okei" :). IRW. Aga no alguse asi. Muidu kontor on siin tõeliselt ilus. Heas kohas ka ja, mm, kohvimasin on neil suur kui ahi :)! Ja kui head kohvi see veel teeb! See on minu silmis loomulikult tohutu pluss, ma olen ju suur kohvijoodik! Ümberringi leiab söögivõimalusi ka paaaalju ja häid, täina lõunatasin ma näiteks täiesti subsideerimata pubis tervenisti 3.61 eurtsi eest (ma ikka ei ole üldse enam selliste hindadega harjunud!), pärast käisin ja ostsin kaupsist magustoiduks kihilist küpsist ja keefiri ning õhtul käisin veel raamatupoes, kust kahe telliskiviga ära jalutasin. Esmaklassiline, ma ütleks!
- - -
Samas ma ausõna ei mäletanud, et Tallinna teed on nii hirmsalt auklikud ning et inimeste seas moodustavad suured selgepiirilised rühmad blondid hiiglaslike teravaks ihutud kunstküüntega bimbod ja kasimata joodikud. Sellest olen ma ka kuidagi võõrdunud, et siin on igas kolmandas majas alkopood, ning kesklinn tundub üldiselt olevat ka täiesti ära rimistunud. Kellele on tarvis nii palju rimisid, ah??? Aga hinnad on ikka uskumatult odavad... Ja kõik asjad lõhnavad nii tuttavlikult - kaupsi tunnel ja CoffeeIn ja toidupoe pesuvahendite riiulid ja lilleturg ja üldse... Ja kajakad! Kui tore on voodis kajakate pasundamist kuulata! Mmm, samas eile ärkasin ma teatava nördimusega kell 5.13, sest päike paistis silma! Nagu mis mõttes??? Öösel peaks pime olema! Ei ole enam harjunud nii valgete öödega, väga pentsik...
- - -
Sellega ma täna piirdungi. Tõtt-öelda vaatan ma praegu hotelliaknast alla ja näen maja, kus elavad mu tuttavad Pariisi päevilt. Ja siis veel helistas täna Liina, kes aitaski mul korteri sebida, ning kes oli puhta üllatunud-pettunud, et kui mul kuskil ööbida ei olnud, miks ma siis neile ei läinud. Hellele ütlesin ma ise küsitud öömaja üles, sest ei suutnud ette kujutada pühapäeva õhtul kahe kohvriga linnast välja sõitmist ja perepeole sisse sadamist. Nii mõnigi Luxi töökaaslane on juba Tallinnas ja oleks valmis kokku saama. Aga ma veel kuidagi ei ole oma uude ellu nii piisavalt sisse kolinud, et uute elamustega tegeleda... Järgmine nädal... Kui saan kohvrid ka uues korteris lahti pakitud ja enam ei ole kohe pärast tööd midagi hädavajalikku või erakordset teha. Siis hakkan tavaliseks suhtlemisaltiks Mariseks. Vot.
Seniks pakaa!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar