Ma tulen jälle Tallinnasse. Pooleks aastaks kohe. Komandeeringusse :). Eile sain teada :). [Edit: see eile oli tegelikult juba kõva nädal aega tagasi ja ma kirjutasin postituse siis kohe valmis, et emotsioonid salvestatud saaks, aga ära ei julgenud kohe avaldada. Et mitte ära sõnada, noh! Nüüdseks on aga juba avaldused ja nende täitmise instruktsioonid olemas ja miljon osakonda minu ümberkantimisega ametis, nii et võib vast juba selle teema laiemalt ka jutuks võtta.] Igatahes, elu läks järsku kohe väga põnevaks... Too päev, kui ma teada sain asjast, olin ma Tallinnast tulnud kõnet nähes nii üllatunud, et ei osanud kohe telefonilegi järsku enam vastata nii, nagu ma seda tavaliselt teen. Haarasin juba toru, siis nägin helistaja nime ja aimasin, millest me rääkima hakkame - ja kohe täitsa meelest oli läinud, mida ma tavaliselt telefoni ütlen, nii et ma siis kokutasin nagu lasteaialaps :). IRW. See oli minu endagi jaoks väga naljakas, arvestades, et see on kommunikatsioonitöö, mis mind ootab :). Aga no loodetavasti ma väga viletsat esmamuljet ei jätnud :).
Kui ma nüüd tõtt ütlen, siis üks tilluke osake minust küsib aeg-ajalt siiani, et kas mul ikka oli vaja kogu elu jälle pea peale keerata :). Mul olid plaanid juba suht hilissügiseni küpsed ja need meeldisid mulle ka - Hispaania ja Strasbourgi istungid ja suvised rulluisutamised ja sügisene Baden-Badeni kontsert ja Omaan ja muu säärane. Noja ma olen siin kuidagi oma mugavustsooni leidnud, nii et mul isegi ei olnud praegu tegelikult mingit tungivat vajadust kogu elu pea peale keerata - ja pooleks aastaks jälle teise riiki kolimine tähendab päris kindlasti elu pea peale keeramist ja arvestatavat jantimist. On ju vaja otsustada, mis teha siinse korteriga, kus Tallinnas elada, kuidas ühitada Tallinnasse tulek keelekursustega, mis mu lilledest ja postist ja takkajärgi tilkuvatest arstiarvetest saab, kuidas ma jälle poole aasta jagu riideid siit Tallinna saan, mida üldse Tallinna kontorirotid kannavad ja üleüldse... Noja eks tööl tuleb ka teistega sobitada ja vahetada ja juba tehtud graafikuid ümber teha ja muud säärast...
Aga see oli lihtsalt nii unikaalne pakkumine, mille sarnast ei tule vähemalt järgmised 10 aastat, ma arvan. Pluss kogu see pakkumine oli selline, et ma tundsin, et see töö sobiks mulle kui rusikas silmaauku. Vahelduse mõttes rohkem inimestega töötamist ja korraldamist ja erinevamaid väikseid ülesandeid. Nii et tegelikult ma tahtsin ja tahan ikka ka, väga! Ja eks ma siin siis mõtlesin, et kui ma nüüd sellest võimalusest ei haara ja kui mul kunagi siiski rutiin pähe peaks lööma, siis ma olen küll ise süüdi, et jätsin elu põnevaks muutmise võimalused kasutamata. Lisaks on see töö ju Eestis, nii et see on selle poolest natuke juba nagu puhkus. Ärge saage valesti aru, ma kavatsen seal ka kõvasti tööd teha ja pingutada, et sealne ülemus mulle antud võimalust kahetsema ei peaks. Lihtsalt... minu kui väliseestlase jaoks on Eestist ka kuidagi saanud puhkusesihtkoht, mis tuleb oma puhkusepäevadesse lõunamaa randade ja muu säärase kõrvale ära mahutada. Nii et näiteks nädalavahetused Eestis omavad minu jaoks kohe puhkuse mõõdet, mitte ei ole tavalised nädalavahetused... Ja neid ootab mind Eestis vähemalt 20!
Mõelge, see tähendab, et ma saan nüüd suvel MERE ÄÄRDE! Mul poogen, kui see meri ka jääs on, ma tunnen lihtsalt tema olemasolust ja avarusest ja lõhnast puudust! Ja kajakatest! See on selline asi, millest ei saa enne aru, kui kuskile merest võimalikult kaugele kolid. Ja üleüldse kõige parem meel on mul sellepärast, et ma saan sügisel iga jummala kell seenele! Kas või seitse nädalavahetust järjest! Pluss loodetavasti jõuan mõnele fotoväljasõidule, Ugalasse, klassi kokkutulekule, kajakitama, purjetamiskoolitusele ja sügisel - loodetavasti, kui jalg kannatab - paar kuud uisutrenni, et oleks, millega siinset võrrelda. Uues korteris saan oma toa lõpuks ära sisustada ja loodetavasti tulevad kutsikad ka, keda näppida :). Oi, ja siis ma käin lennusadamas ja KUMUs ja uues ERMis siis veel igal pool, mis mulle meelde ei tule. Aga tööd teen ka! Ausalt! Ja hästi!
Mmm, veel söön iga päev kartulisalatit ja šašlõkki. Ja üle päeva suitsusinki ja praetud pelmeene hapukoorega. Suitsutatud toiduainetest on siin Luxis nimelt tõeline puudus. Cactuse poest saab küll mingit sorti suitsukanalist, aga see on sihuke kuiv ja puine. Eesti suitsutatud lihatooted on ikka üle prahi. Nämm... Ja kalja joon ka ja Mauruse pubis söön kanasalatit. Ja lähen teatrisse ja saan kõigiga kokku ja... Jaa, elevusttekitavaid mõtteid jagub küllaga :).
Ühesõnaga, mul on tegelikult väga hea meel, mis siis, et vahepeal küsin endalt ikka, et kas mul oli ikka tõesti nii suurt ettevõtmist jälle vaja. Aga ju siis oli, sest sealt ta tuli. Noja kindlasti saab tore olema! Ning ma tean, et mul on kindlasti väga tore pärast Luxi tagasi ka tulla :). Värskemana, erksamana, targemana... Vot.
Aga sellega ma nüüd täna lõpetangi. Muud ei jaksa siia enam midagi lisada... Hirmus intensiivne nädal oli jälle. Kui mul poleks pikka jalapuhkust selja taga, oleksin ma tänaseks ikka üsna sodi olnud. Nüüd olen lihtsalt väsinud ja siiani veel viienda käigu peal, nii et raske on kohe töö intensiivrežiimist välja ja pulssi normaalseks saada. Istung oli ju ja nädal otsa tuli eriti sihipäraselt ja käbedalt liigutada. Pluss üle pika aja sain jälle keeletundi, kus tuleb vahepealsed puudutud korrad tagasi teha ja juba varsti ka eksamiks valmistuda, sest kursuse lõpus ma jälle tundi ei jõua, nii et see tuleb mul ka ette ja teistest eraldi ära teha. Õpetaja on õnneks mõistev, nii et koduseid töid ja kirjalikku kraami sai kogu nädala tehtud ja edasi-tagasi meilitud. Ja koosolekuid oli ja siis on ju vaja kogu elu pooleks aastaks ümber korraldada, elamine nii siin kui ka Tallinnas mingi tasandini ära orgunnida, niisama ka on paari järgmise nädala suuremat sorti tööga päris kibekiire ja no selle Tallinna teema paberite koostamine on ka nii keeruline, et ajab juhtme kokku ja keegi küsimustele ka ei vasta või siis vastab udujuttu. Noja enne Tallinna kolimist on mul veel poolteist nädalat puhkust ja siis veel üks eraldi lähetus Strasbourgi ja kõik see tuleb kuidagi ära korraldada, nii et siis ma olengi olnud nagu orav rattas ja mingil keskendumise metatasandil, et kõik korraga aetavad viis asja omavahel sassi ei läheks ja korralikult tehtud saaks. IRW, päris ideaalselt muidugi ei ole kõik välja kukkunud... Pean ausalt ütlema, et kuna hispaania keele kodused tööd tundusid kõige vähem prioriteetsed ja muuga võrreldes kõige halastavamad, said need tähelepanu ainult jaopärast ja nii palju, kui mujalt üle jäi. Noja täna saingi siis mailitsi tagasi parandatud kirjandi, mis oli muidu väidetavalt sisuliselt hästi üles ehitatud ja ajad olid ka õiged ja puha, aga mingil põhjusel olin ma kirjutanud absoluutselt kõik tegusõnad minavormis, olenemata sellest, kas mõtte järgi pidin seda tegema mina, tema, meie või nemad. IRW. Nemad ütlesin mulle, et Pablo tulen sinuga täna välja ja siis me proovin neid kalmaare. IRW. Ma sain neid parandusi nähes muidugi kõva kõhutäie naerda, aga kui ma seda tööd kirjutasin, siis tundus kõik täiesti normaalne... Muid vigu, muide, nagu eriti ei olnudki. Ei tea, mis radu mu aju küll käis? Aga jah, pole viga, ongi lõbusam :). Noja põnevam ka.
Ja, uskuge mind, mul ongi nüüd tükk aega ainult põnev :P.
Peatseni!
M.
Kui ma nüüd tõtt ütlen, siis üks tilluke osake minust küsib aeg-ajalt siiani, et kas mul ikka oli vaja kogu elu jälle pea peale keerata :). Mul olid plaanid juba suht hilissügiseni küpsed ja need meeldisid mulle ka - Hispaania ja Strasbourgi istungid ja suvised rulluisutamised ja sügisene Baden-Badeni kontsert ja Omaan ja muu säärane. Noja ma olen siin kuidagi oma mugavustsooni leidnud, nii et mul isegi ei olnud praegu tegelikult mingit tungivat vajadust kogu elu pea peale keerata - ja pooleks aastaks jälle teise riiki kolimine tähendab päris kindlasti elu pea peale keeramist ja arvestatavat jantimist. On ju vaja otsustada, mis teha siinse korteriga, kus Tallinnas elada, kuidas ühitada Tallinnasse tulek keelekursustega, mis mu lilledest ja postist ja takkajärgi tilkuvatest arstiarvetest saab, kuidas ma jälle poole aasta jagu riideid siit Tallinna saan, mida üldse Tallinna kontorirotid kannavad ja üleüldse... Noja eks tööl tuleb ka teistega sobitada ja vahetada ja juba tehtud graafikuid ümber teha ja muud säärast...
Aga see oli lihtsalt nii unikaalne pakkumine, mille sarnast ei tule vähemalt järgmised 10 aastat, ma arvan. Pluss kogu see pakkumine oli selline, et ma tundsin, et see töö sobiks mulle kui rusikas silmaauku. Vahelduse mõttes rohkem inimestega töötamist ja korraldamist ja erinevamaid väikseid ülesandeid. Nii et tegelikult ma tahtsin ja tahan ikka ka, väga! Ja eks ma siin siis mõtlesin, et kui ma nüüd sellest võimalusest ei haara ja kui mul kunagi siiski rutiin pähe peaks lööma, siis ma olen küll ise süüdi, et jätsin elu põnevaks muutmise võimalused kasutamata. Lisaks on see töö ju Eestis, nii et see on selle poolest natuke juba nagu puhkus. Ärge saage valesti aru, ma kavatsen seal ka kõvasti tööd teha ja pingutada, et sealne ülemus mulle antud võimalust kahetsema ei peaks. Lihtsalt... minu kui väliseestlase jaoks on Eestist ka kuidagi saanud puhkusesihtkoht, mis tuleb oma puhkusepäevadesse lõunamaa randade ja muu säärase kõrvale ära mahutada. Nii et näiteks nädalavahetused Eestis omavad minu jaoks kohe puhkuse mõõdet, mitte ei ole tavalised nädalavahetused... Ja neid ootab mind Eestis vähemalt 20!
Mõelge, see tähendab, et ma saan nüüd suvel MERE ÄÄRDE! Mul poogen, kui see meri ka jääs on, ma tunnen lihtsalt tema olemasolust ja avarusest ja lõhnast puudust! Ja kajakatest! See on selline asi, millest ei saa enne aru, kui kuskile merest võimalikult kaugele kolid. Ja üleüldse kõige parem meel on mul sellepärast, et ma saan sügisel iga jummala kell seenele! Kas või seitse nädalavahetust järjest! Pluss loodetavasti jõuan mõnele fotoväljasõidule, Ugalasse, klassi kokkutulekule, kajakitama, purjetamiskoolitusele ja sügisel - loodetavasti, kui jalg kannatab - paar kuud uisutrenni, et oleks, millega siinset võrrelda. Uues korteris saan oma toa lõpuks ära sisustada ja loodetavasti tulevad kutsikad ka, keda näppida :). Oi, ja siis ma käin lennusadamas ja KUMUs ja uues ERMis siis veel igal pool, mis mulle meelde ei tule. Aga tööd teen ka! Ausalt! Ja hästi!
Mmm, veel söön iga päev kartulisalatit ja šašlõkki. Ja üle päeva suitsusinki ja praetud pelmeene hapukoorega. Suitsutatud toiduainetest on siin Luxis nimelt tõeline puudus. Cactuse poest saab küll mingit sorti suitsukanalist, aga see on sihuke kuiv ja puine. Eesti suitsutatud lihatooted on ikka üle prahi. Nämm... Ja kalja joon ka ja Mauruse pubis söön kanasalatit. Ja lähen teatrisse ja saan kõigiga kokku ja... Jaa, elevusttekitavaid mõtteid jagub küllaga :).
Ühesõnaga, mul on tegelikult väga hea meel, mis siis, et vahepeal küsin endalt ikka, et kas mul oli ikka tõesti nii suurt ettevõtmist jälle vaja. Aga ju siis oli, sest sealt ta tuli. Noja kindlasti saab tore olema! Ning ma tean, et mul on kindlasti väga tore pärast Luxi tagasi ka tulla :). Värskemana, erksamana, targemana... Vot.
Aga sellega ma nüüd täna lõpetangi. Muud ei jaksa siia enam midagi lisada... Hirmus intensiivne nädal oli jälle. Kui mul poleks pikka jalapuhkust selja taga, oleksin ma tänaseks ikka üsna sodi olnud. Nüüd olen lihtsalt väsinud ja siiani veel viienda käigu peal, nii et raske on kohe töö intensiivrežiimist välja ja pulssi normaalseks saada. Istung oli ju ja nädal otsa tuli eriti sihipäraselt ja käbedalt liigutada. Pluss üle pika aja sain jälle keeletundi, kus tuleb vahepealsed puudutud korrad tagasi teha ja juba varsti ka eksamiks valmistuda, sest kursuse lõpus ma jälle tundi ei jõua, nii et see tuleb mul ka ette ja teistest eraldi ära teha. Õpetaja on õnneks mõistev, nii et koduseid töid ja kirjalikku kraami sai kogu nädala tehtud ja edasi-tagasi meilitud. Ja koosolekuid oli ja siis on ju vaja kogu elu pooleks aastaks ümber korraldada, elamine nii siin kui ka Tallinnas mingi tasandini ära orgunnida, niisama ka on paari järgmise nädala suuremat sorti tööga päris kibekiire ja no selle Tallinna teema paberite koostamine on ka nii keeruline, et ajab juhtme kokku ja keegi küsimustele ka ei vasta või siis vastab udujuttu. Noja enne Tallinna kolimist on mul veel poolteist nädalat puhkust ja siis veel üks eraldi lähetus Strasbourgi ja kõik see tuleb kuidagi ära korraldada, nii et siis ma olengi olnud nagu orav rattas ja mingil keskendumise metatasandil, et kõik korraga aetavad viis asja omavahel sassi ei läheks ja korralikult tehtud saaks. IRW, päris ideaalselt muidugi ei ole kõik välja kukkunud... Pean ausalt ütlema, et kuna hispaania keele kodused tööd tundusid kõige vähem prioriteetsed ja muuga võrreldes kõige halastavamad, said need tähelepanu ainult jaopärast ja nii palju, kui mujalt üle jäi. Noja täna saingi siis mailitsi tagasi parandatud kirjandi, mis oli muidu väidetavalt sisuliselt hästi üles ehitatud ja ajad olid ka õiged ja puha, aga mingil põhjusel olin ma kirjutanud absoluutselt kõik tegusõnad minavormis, olenemata sellest, kas mõtte järgi pidin seda tegema mina, tema, meie või nemad. IRW. Nemad ütlesin mulle, et Pablo tulen sinuga täna välja ja siis me proovin neid kalmaare. IRW. Ma sain neid parandusi nähes muidugi kõva kõhutäie naerda, aga kui ma seda tööd kirjutasin, siis tundus kõik täiesti normaalne... Muid vigu, muide, nagu eriti ei olnudki. Ei tea, mis radu mu aju küll käis? Aga jah, pole viga, ongi lõbusam :). Noja põnevam ka.
Ja, uskuge mind, mul ongi nüüd tükk aega ainult põnev :P.
Peatseni!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar