Ma käisin täna arsti juures. Sain teada, et mul on pöid valus sellepärast, et seal on kaks luumõra. Ülekoormusest. Jalg pole enam harjunud õigesti käima. Tere-tore. Ja noh, kuna midagi pole teha, siis tuleb samas vaimus - ainult vaiksemalt - edasi lasta ja vaadata, mis saab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin hoopis sellest, kuidas ma eelmisel nädalal jalast pilte käisin tegemas. Sest see oli jälle paras anekdoot, ehkki seekord said pildid kohe esimese korraga õigest jalast ja puha.
Lihtsalt kui ma olin pildid ära teinud ja koridoris plaati ootasin, tuli radioloog (mitu korda) välja küsima, et vabandage, madamm, kas te olete ikka kindel, et te pole midagi ära murdnud. Mille peale mina hämmeldunult vastasin, et olen küll, jah, ainult Achilleuse kõõlust on opereeritud, aga seda ma ju teile ütlesin juba. Vot, aga seal mu kõrval toolis istus üks hästi kirjudes riietes tädi, pealtnäha nii kuuekümnene ehk. Kõhn ja kena ja energiline. Tema siis kuulas pealt, muigas ja astus ka vestlusse. Ütles, et tal oli ka novembri alguses operatsioon. Ja küsis, et mida minusuguse noore inimesega siis täpselt tehti.
Mina muidugi viisaka inimesena vastasin, et bla-bla-blaa. Jesver, ja kus ta siis kukkus seletama. Jajaa, Achilleuse kõõlus, jaa, mu mehel oli ja mul ka, jaa, oi, see on karm... Jaa kargud ja taastusravi ja... Kõõlused on üldse hirmsad. Ma ükskord võtsin autopagasnikust poekotte ja tõstsin natuke kätt ja õlakõõlused läksid. Kaua aega ei saanud kätt üldse liigutada, aga siis opereeriti. Ja pöid teeb nüüd haiget? Oi, teate, see on kinnnndlasssssti väsimusmurd. Mul oli ka, mõlemal jalal. Esimese opereerimise olid nad just jõudnud lõpetada noja siis ma kargasin natuke kargu ja teise jala peal ringi ja kohe oli sellest kargamisest teisel jalal ka väsimusmurd. Ja pärast seda kukkusin ma kodus karkudega ukerdades trepist alla. 15 astet. Täitsa teadvusetu olin, mees kutsus kiirabi. Pähe tehti 27 õmblust, näete, siia! Aga eiei, ärge muretsege, ma tunnen end hästi, eiei, see juba on üle läinud, üldse ei anna tunda. Täna olen ma siin radioloogias hoopis sellepärast, et ma detsembris pärast seda kukkusin kodus selili ja mu hingetoru nihkus suure põrutusega paigast. Mitu sentimeetrit. Oi, kui valus see oli. Kolm päeva jõulude ajal olin arsti nägemata haiglas ja milline valu... Opereerida ka ei saa. Kuude viisi kestis. Aga siis ma nüüd lihtsalt korra köhisin ja järsku läks üle. Nüüd saadetigi vaatama, et mis toimub...
Ja mina muudkui kuulasin ja imestasin ja tänasin taevast ja mõtlesin, et ma ei olegi oma hädiste jalgadega maailma kõige suurem hädapätakas. Arenguruumi veel on... Annaks taevas, et ei peaks sellistesse stratosfääridesse arenema...
M.
Lihtsalt kui ma olin pildid ära teinud ja koridoris plaati ootasin, tuli radioloog (mitu korda) välja küsima, et vabandage, madamm, kas te olete ikka kindel, et te pole midagi ära murdnud. Mille peale mina hämmeldunult vastasin, et olen küll, jah, ainult Achilleuse kõõlust on opereeritud, aga seda ma ju teile ütlesin juba. Vot, aga seal mu kõrval toolis istus üks hästi kirjudes riietes tädi, pealtnäha nii kuuekümnene ehk. Kõhn ja kena ja energiline. Tema siis kuulas pealt, muigas ja astus ka vestlusse. Ütles, et tal oli ka novembri alguses operatsioon. Ja küsis, et mida minusuguse noore inimesega siis täpselt tehti.
Mina muidugi viisaka inimesena vastasin, et bla-bla-blaa. Jesver, ja kus ta siis kukkus seletama. Jajaa, Achilleuse kõõlus, jaa, mu mehel oli ja mul ka, jaa, oi, see on karm... Jaa kargud ja taastusravi ja... Kõõlused on üldse hirmsad. Ma ükskord võtsin autopagasnikust poekotte ja tõstsin natuke kätt ja õlakõõlused läksid. Kaua aega ei saanud kätt üldse liigutada, aga siis opereeriti. Ja pöid teeb nüüd haiget? Oi, teate, see on kinnnndlasssssti väsimusmurd. Mul oli ka, mõlemal jalal. Esimese opereerimise olid nad just jõudnud lõpetada noja siis ma kargasin natuke kargu ja teise jala peal ringi ja kohe oli sellest kargamisest teisel jalal ka väsimusmurd. Ja pärast seda kukkusin ma kodus karkudega ukerdades trepist alla. 15 astet. Täitsa teadvusetu olin, mees kutsus kiirabi. Pähe tehti 27 õmblust, näete, siia! Aga eiei, ärge muretsege, ma tunnen end hästi, eiei, see juba on üle läinud, üldse ei anna tunda. Täna olen ma siin radioloogias hoopis sellepärast, et ma detsembris pärast seda kukkusin kodus selili ja mu hingetoru nihkus suure põrutusega paigast. Mitu sentimeetrit. Oi, kui valus see oli. Kolm päeva jõulude ajal olin arsti nägemata haiglas ja milline valu... Opereerida ka ei saa. Kuude viisi kestis. Aga siis ma nüüd lihtsalt korra köhisin ja järsku läks üle. Nüüd saadetigi vaatama, et mis toimub...
Ja mina muudkui kuulasin ja imestasin ja tänasin taevast ja mõtlesin, et ma ei olegi oma hädiste jalgadega maailma kõige suurem hädapätakas. Arenguruumi veel on... Annaks taevas, et ei peaks sellistesse stratosfääridesse arenema...
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar